Jälle halbu uudiseid #MomGuilt

Käisin täna Annuga nina-kurgu-kõrvaarstil, sest kunagi mainisin perearstile, et Annu nohiseb ja vahel ka norskab magades, ning ta suunas meid igaks juhuks edasi.
Ma ei kartnud midagi ja ausalt öeldes ei mõelnudki sellele eriti, sest see tundus selline väike probleem (võrreldes tema dermatiidi olukorraga vähemalt). Ma juba eeldasin, et küllap need adenoidid seal mingit jama korraldavad, aga edasi nagu vapsee ei mõelnud…
Igatahes. Hoidsin Annut seal vägisi kinni, et arst saaks ninna ja suhu vaadata. Laps karjus nagu ratta peal… Kisa äratas ka diivanil (kookoni sees) magava Joeli üles.

”Adenoidid on suured, kas paneme opi aja kirja?” Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Minu väike beebi peab opile minema? Kuidas ometi? Ta on ju nii väike, kuidas see kõik välja näeks… Appi. Ei. Ma ei taha.

”Veebruaris-märtsis oleks võimalik ära teha, kas panen kirja?” kordas arst oma küsimust. ”Või tahate veel mõelda?” jätkas ta, kui nägi mu hirmu ja segadust täis nägu.
”Eeeee, ja kui me ootaksime, mis siis? Kas see teeb talle midagi?” küsisin mina.
”Ei tee, aga hambumusele võib mõjuma hakata. Hiljemalt 3-4 astaselt soovitaksin ära teha.”
”No siis ma vist praegu pigem ootaksin. Ma pean sellele mõtlema ja mehega ka arutama ja…”

***

Aga praegu jäin mõtlema, kas see ootamine oleks ikka kõige parem variant? Praegu on ta piisavalt väike, et see opp unustada. Aga neljaselt ta ehk juba kardaks rohkem ja jääks ka seda kogemust mäletama?
Lisaks hirmutab mind opile eelnev ja järgnev. Kas ma saan lapsega koos olla ajani, mil ta narkoosi ära vajub, või rebitakse mu käte vahelt röökiv laps ära? Kuidas ja milline on nii väiksel lapsel taastumine?

Ma enam ei mäleta kuidas siis oli, kui mina mingi 10-aastasena mandli- ja adenoidi opil käisin. Tean vaid, et rõve ja valus oli, ning hingata ei saanud ja süüa ei saanud ja pidin ööseks üksi haiglasse jääma ja ma kartsin ja järgmisel päeval ootasin pool päeva oma vanemaid ja siis jäime veel autoga teele ka… Aga no õnneks Annul on vaid adenoididega jama, seega söömist vist see ei mõjuta väga? Ning koju pidi ka samal päeval juba saama.

Igatahes, ma ei tea mida teha. Ehk keegi oskab mulle omast kogemusest rääkida, kas oleksite pigem varem lasknud ära teha, või soovite, et oleksite oodanud? Annu oleks veebruaris-märtsis 2a4-5k.

***

See kõik, mida mu väike tütreke peab läbi elama, paneb mind paratamatult mõtlema, et kas mina olen ehk kuidagi süüdi, et Annuga sellised asjad toimuvad. Äkki on süüdi see, et ma raseduse ajal stressis olin, või ehk on süüdi see, et ma olin ülekaaluline ja mitte just kõige eeskujulikumate eluviisidega. Või hoopiski on süüdi keiser, või vaktsiinid, või elukeskkond, kus elame. Või ehk on see kõik lihtsalt tõesti nii määratud? Aga miks? Miks peab üks väike hing nii palju kannatama…

Rõõmus ja rõõsa Annemaia oma tite ja esimeste patsikestega, mis tal üle 2 sekundi peas püsisid :D

Rõõmus ja rõõsa Annemaia oma tite ja esimeste patsikestega, mis tal üle 2 sekundi peas püsisid :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

51 thoughts on “Jälle halbu uudiseid #MomGuilt

    • Uuuuh, lõppkokkuvõttes tuleb teha jah, ja praegu kaldun arvama, et pigem varem, kui hiljem…

  1. Hulluke, ära ennast küll sellises asjas süüdista. Adenoidiprobleemid on üsna laialt levinud. Ma soovitan omalt poolt, et tee pigem praegu. Esiteks on asjaga ühel pool ja teiseks ei jää talle suure tõenäosusega mälestust sellest.

    Ma enda adenoidiopist mäletan, et narkoosi alla jäin ainult arstidega (ema polnud), aga nad olid kõik nii armsad ja hoolitsevad ning mul lubati kaisujänku ka endaga võtta, et hirmu polnud. Rääkimata sellest, et peale seda sai palju jäätist süüa – kui tore :D

    • No adenoidides vb jah ei ole mina süüdi, aga ülejäänud asjad, see dermatiit jne… Ah, mul lihtsalt madal hetk ka praegu. Raske on näha, kuidas laps koguag peab uusi ja uusi katsumusi niimoodi läbima.

  2. Minu poja käis 10.kuuselt operatsioonil (rindkerel oli kasvaja). Enne oppi antakse talle mingit rohtu, mis teeb ta uimaseks. Ta veeretatakse opiruumi koos oma voodiga ning kaasa saad minna kuni liftini (operatsioone tehakse kasvavalt vanuse järjekorras). Opiaeg ja ootamine on kõige hullemad. Kui ta operatsioonilt tagasi toodi, siis ta küll nuttis, ja hästi võõra häälega. Siis aga jäi jälle magama ja magaski tükk aega. Õnneks saime õhtul juba koju.
    Lase aga ära teha, ta on veel väikene, taastumine on lihtsam ja ei jää koledat haiglamälestust.

    • Õnneks tuli välja, et oli mingi oma rakkude kogum “errorisse” läinud ja hakanud kasvama. Biopsia tulemusi ootasin ikkagi värin hinges, mis siis, et kirurg ütles, et 99.9% et healoomuline :) aga ikka suudad igasugu hirmsaid asju peas välja genereerida.
      Ehh, operatsioon on ju operatsioon ja emasüda kardab igatepidi :) õnneks adenoidid on üsna süütud tegelased.

    • tead see nutmine… ma ärkasin 19-aastasel narkoosist ja ka nutsin. See lihtsalt on paljudele narkoosist ärkamise reaktsioon. Mul üks sõbranna näiteks alati narkoosist ärgates hakkab just südamest naerma, ise aru saamata miks. See on siuke loll hetk ju lihtsalt, et ei saa korraks nagu mitte midagi aru ja ei mäletagi üldse, mis kas ja kus ja miks toimub :) Niiet see nutt ei pruugi üldse midagi tähendada…ajavad krt teised siis keset nenägu üles nimodi.

  3. Tartus sain mina koos lapsega opi tuppa kaasa minna ja olla temaga seal seni, kui ta ära vajus. Peale oppi sain kohe tema juurde ja olin kõrval, kui ta ärkas. Minu oma oli 2, 5 aastane kui käisime ja mäletab ainult tädi, kes jäätist andis. Arvesta ainult sellega, et siis ,kui laps laual ära vajub hakkad ise pillima…. Ma olen mõlema lapsega käinud ja pole näinud ühtegi ema, kes pisaraid ei kuivataks…..

    • Ma pillin juba praegu siin, kui neid kommentaare loen ja meid sellises olukorras kujutan. :D

  4. Minul diagnoositi ka lapsena adenoidid, mäletan, et magasin alati suu lahti ja nohisesin samuti unes. Arst ütles, et võib lõigata, aga samas on suur tõenäosus, et laps kasvab sellest välja. Ja minu ema otsustas mitte lõigata. Tänaseks hingan rahulikult nina kaudu, öösiti enam suu lahti ei maga ja ei norska ka (veidi vist nohisen küll, aga ma arvan, et seda teevad paljud). Tahan lihtsalt öelda seda, et ma ei ole muidugi ekspert, aga vahel mulle tundub, et tänapäeval tahavad arstid hirmus palju kõike kohe opereerida.

    • Kogu see ravimite ja arstide ja meditsiini värk üleüldiselt on suht fucked up tegelt.

  5. Minu pojal lõigati adenoid ära siis kui ta oli 3.a. 11k-ne. Saan rääkida Lõuna-Eesti haigla kogemusest, sest seal toimus opp. Eks see lapse jaoks ehmatav ole. Haigla kitli selga ja rahustava tableti sain seletuste saatel talle sisse söödetud. Pidi selle alla neelama ilma veeta. Kui aga õde tuli kätele tuimestavat geeli kanüüli jaoks määrima ning käed siis kinni kiletati, siis hakkas küll nutma. Ning kui käruga järgi tuldi ei tahtnud sinna peale minna. Mina sain lapsega kaasa minna opiruumi. Pidin muidugi vastavad riided ka selga panema ja maski ette. Ja vot operatsioonitoas kaotas mu laps enesevalistsemise. Hoidsime teda laual kinni, et õed saaksid oma tegemised ära teha, ise üritasin läbi pisarate last rahustada. Teda hirmutasid need näomaskid. Nii kui talle läbi kanüüli unepiima lasti, vajus ta kohe lauale teadvusetuna. Ja ütlen ausalt, et see oli kõige hullem hetk minu jaoks kogu selle asja juures. Mind saadeti kohe siis koridori ära ja nii kui ma uksest välja astusin kukkusin diivani peal ulguma… arst oli umbes 10min hiljem minu juures ja tahtis seda adenoidi näidata. Natuke hiljem viidi laps intensiivi ärkama. Õnneks tuli narkoosist ilusti ja rahulikult välja. Hiljem viidi alla tavapalatisse üle. Seal ta juba tund aega hiljem jooksis ringi ning saime koju ka siis. Kodus nõudis kohe süüa:D esimesel päeval vist soovitatakse jahedamaid ja vedelamaid toite. Edasi võib juba kõike süüa kui ma õigesti mäletan. Laps sai ise sellest päris suure trauma. Alles nüüd, 1,5 aastat hiljem, hakkab vaikselt arstide kartusest üle saama. Enne oppi polnud sellega probleeme. Ma isegi ei tea, kas oleks varem lasknud tal ära opi teha või mitte… tean et alla 3.aastastele väga ei taheta teha, sest kipuvad tagasi kasvama, aga kuu mõjutavad juba muud tervist, siis teine lugu:)

  6. Adenoidid on väga suure tõenäosusega köki-möki (kui nii öelda), minu laps käis 2a vanuselt opil ja sama päeva õhtuks oli juba unustatud kõik. Opile läks ta koos med.õega, sest nii tundus kõige parem, siis ta ei pidanud minu pisardamist vaatama. Peale ärkamist oli korraks segaduse-hetk ja karjumine, aga siis jäi paariks tunniks magama ja kui ärkas, küsis kohe süüa, sai jäätise ja siis võiski juba koju minna :) Järgnevateks päevadeks soovitati ka jogurtit-jäätist-pehmeid püreesid süüa, kuid me vist aind esimene päev olime erimenüül ja edasi juba tavaline elu.
    Suurimaks põhjuseks operatsiooni poolt oli asjaolu, et proovi ise hingata kui nina on kogu aeg kinni, väga ebameeldiv ju.
    Veebruar-märts on muidugi viiruste poolest kahtlane aeg, aga paneksin aja ikkagi kinni, siis jalg ukse vahelt sees nö ja vb saab varemgi käidud, kui keegi eest ära langeb. Meie lasime omal ajal tasulises teha, hind oli ca 1500 EEK ma arvan, aga aja sai paari nädalaga mitte aasta pärast. Kahjuks pole aimugi mis see tänasel päeval maksta võiks tasulisena.

    • Ah see ‘viiruste aeg’ on minu arust aastaringselt. :D Suvel alavaga oleks vist hullem.

  7. Mida varem, seda parem mulle tundub tõesti. Pluss lapsed taastuvad kindlasti palju kiiremini. Mul tuli sellega meelde, kui ma käisin täiskasvanueas mandliopil. Issand see oli elu jubedaim kogemus ja piin, ei soovitaks suurimale vaenlasele ka :D Mul muidugi taastumine läks viperdustega ja haav tuli lahti. Võeh, igatahes kõrval oli üks laps, kellest mul oli kohutavalt kahju, ta karjus seal ja ma mõtlesin, et kui ta peaks end samamoodi tundma kui mina.. vaeseke. Ma ei tea muidugi, kas tal olid ka mandlid või adenoidid hoopis. See ei olnud tegelikult hirmutamiseks mõeldud :D Vaid ma arvan ka, et lapseeas varakult ära teha on kõige mõistlikum, taastub ja ununeb kiirelt.

  8. Lase ära teha, kui arst vajalikuks pidas. Mina ei teadnud, et lapsel adenoid suur ja ei osanud ka kahtlustada. Kui lõpuks leiti, siis oli asi juba nii hull, et õhk praktiliselt läbi nina ei liikunud. Laps on pidevas hapniku puuduses ja arvatakse, et ka tema käitumishäired võivad sellega seotud olla. Kuulmis langus on tal ka ja see teeb veel hullemaks keskendumise ja arusaamise jutust. Järgmine nädal läheme opile.

  9. Meil poiss käis opil, kui oli 3.a. Käisime Võru haiglas, kuna seal olid tol hetkel kõige lühemad järjekorrad. Kartsin hirmsasti, aga tegelikkuses läks imelihtsalt. Ja haigla personal oli lausa super. Kõigepealt ootasime tavapalatis, lapsele anti tablet, mis tegi uimaseks. See hetk, kui see mõjuma hakkas, oli hirmutav, aga samas naljakas. Veider oli oma last sellisena näha, aga samas tema olek ja jutt olid nii kohutavalt naljakad, nagu purjus oleks. Ainult naeris ja ajas segast juttu. Siis oli opisaali minek. Üks vanematest võis kaasa minna. Mees läks, oli senikaua opisaalis kuni narkoos mõjuma hakkas ja laps magama jäi. Siis saadeti meid kohvikusse, et võtke vabalt. :) Umbes poole tunni pärast või nats rohkem võisime minna intensiivi. Ja kui meid siis palatisse juhatati… See vaatepilt mis avanes, oli nii südantliigutav ja jube samal ajal. Laps magas voodis, juhtmed küljes, voodi ääres istus aga noor meeskirurg, kes lõikuse oli sooritanud ja paitas lapse pead. :) Täiesti uskumatult armsad arstid ja õed olid seal. :) Muidugi narkoosist ärgates hakkas poiss nutma ja rapsima, aga rahunes kiirelt. Ja kui juba tavapalatisse saime, siis natuke toibus ja järgmine hetk jooksis juba mööda haiglat ringi. Kui arst tuli patsienti vaatama, hängis see hoopis õdede laua juures. :D Ja põhimõtteliselt sellega oligi kõik möödas. Ei mingit verejooksu, halba olekut ega muud. Nagu poleks midagi tehtudki kunagi. Uskumatult kiire taastumine. Aga mida nooremalt see lõikus teha, seda kiirem ongi taastumine. Ja muidugi kui enne oppi sai ta lasteaias käia igas kuus vaid mõne päeva. Siis peale oppi käis kuni suveni ilma ühegi haiguseta ( op. oli varakevadel). Seega soovitan kindlasti asi ära teha, kui on vajadus. Kui lasteaeda ühel hetkel läheb, siis võib korjata kõik haigused üles, mis kuskil liikvel.

  10. Kui mul olid põhikoolis pidevalt angiinid ja mu mandlid mutanteerusid ja käisin ninas mingeid asju kõrvetamas, et õhk läbi käiks ja nii edasi, siis ma ei tulnud kordagi selle peale, et raudselt ema süü ja ta tegi mind oodates midagi valesti. :D Ilmselt ei olnud ka Sinul 10-aastaselt selliseid mõtteid. Praegu ka ei peaks olema. :)

    Pidage vastu! :)

  11. Pole hullu midagi. Mul lõigati 13. aastaselt ära. Hommikul läksin, sain uimastava tableti, üldnarkoos ja ärgates oli kurk jube valus ja kuiv. Hiljem käisime perega poodides jne. 2 päeva oli kurk valus ja rääkimine häiritud. Suured adenoidid on väikelastel nii sage probleem ja see kasu, mis nad pärast oppi saavad, on tohutu. Pane aeg kirja.

  12. Mida varem, seda parem. Mina tegin kolme aastasega ja oli ikka paras trall. Kahetsen, et kohe ei laskne teha kui arst mainis ja laps väiksem oli. Aga kasu saime sellest opist palju! Õnneks on taastumine selle opiga väga kiire. Pärast kodus jälgid, et ta ei kukuks ja väga ei myrgeldaks, et sisemisi haavu lahti ei lööks.

  13. Mul pojal ka l6igati adenoidid 2ra. Ta oli natsa vanem siis kui sinu plika. L2ksin temaga opi ruumi kaasa kuni ta magama j2i. Siis j2in ukse taha ootama. Kuskil pool tundi vist l2ks ja oligi k6ik. Kui narkoosist 2rkas siis tuikus nagu oleks purjus olnud. Pidi tykk aega voodis olema enne kui k6ndida v6is. Yhest ninaaugust natsa verd tuli korraks aga see oli ka k6ik. M6ne tunni p2rast v6isime juba koju minna. K6ik k2is nagu m66daminnes :D Yhes6naga laske 2ra teha, pole hullu mitte midagi. Aa ja kusjuures adenoidid v6ivad mingiaeg ka tagasi tulla.

    • Jaa, vot seda tean jah, et võivad tagasi tulla. Minulgi vist tulid ja pean endalegi sinna arstile aja panema, et ta asja üle vaataks…

  14. Minu vanemal tütrel, kes on praegu 13-aastane, soovitati ka adenoidi opile aeg panna. Oli lastesõimes nagu nad kõik samavanad suht tihti nohune ja kõrvavaluga. See oli ca 2006 ” suur trend ” arstide seas kõiki lapsi adenoidi opile saata, mul vist tuttavatel kõik samavanad lapsed sel opil käinud. Igaks juhuks rääkisin oma tuttava väga hea arstiga, vaatas lapse üle ja arvas, et kasvab välja. Ja õieti tegin, et ei läinud opile, tuttavate lõigatud lapsed vahel haiged, minu tüdruk üliharva haige, nüüd 13 ja viimastel aastatel (koolilapsena) pole nohune-köhane üldse olnud, rääkimata muust. Diagnoosid muidugi erinevad, lapsed erinevad, arstid erinevad . Ei taha mõjutada, lihtsalt me peres selline kogemus.

    • Kasvab välja küll, aga ca 14 aastaselt, seni peab siis üle 10 aasta kogu aeg kinnise ninaga käima. Pole vist hea mõte! Kui adenoid on väike ja suuremaks ei lähe, siis küll, aga kui vahe on näiteks 1mm ainult, siis mina seda välja kasvamist küll ootama ei jääks. Lisaks pole pidev röntgen kontrollimiseks ka kuigi tervislik valik.

  15. Minu laps käis adenoidi opil eelmisel aastal, olles 2 a ja 7-kuune. Adenoid võib ka kõrvakuulmist mõjutama hakata (häirib kõrva loomulikku õhutust) ja pidevaid kõrvapõletikke tekitada – meil just nii oligi :S Ja see omakorda põhjustab vett kõrvas ja kuulmislangust, mis pidurdab kõne arengut jne. Lisaks adenoidi eemaldamisele tehti opi ajal lapsele ka kõrvadesse augud, et sinna põletike tagajärel kogunenud vesi välja lasta. Kuulmine taastus kenasti!
    Fertilitases sai operatsioonisaali lapsega koos minna (nooremad lapsed võeti esimestena, nii et saime kohe kõige esimesena opile). Opisaalis pandi lapsele mask näo ette (laps istus mul turvaliselt süles), hingas natuke läbi maski ja kui ära vajus tõsteti kohe opilauale ja lahkusin. 20-25 minutit ootasin palatis ja siis kutsuti narkoosist ärkamise-taastumise tuppa, kus laps oli ärganud. See ärkamise faas on väga erinev – osad on väga rahulikud, aga tavaline on muidugi segaduses-olek, rabelemine, nutt ja karjumine. Meil läks ka nii. Aga pärast u 20-25 minutit segadust jäi magama laps ja pärast ärgates oli vaikne ja rahulik. 3h peale oppi sõi juba jäätist, siis magas veel ja 5h peale oppi saime juba koju :)
    Sel aastal tuli juuli alguses uuesti nüüdseks juba 3 a 10-kuusena tal jälle opile minna, kuna pärast adenoidi eemaldamist paisusid mandlit hiigelsuureks ja nüüd opereeriti ka need sealsamas Fertilitases ära + paigaldati õhutustoru ehk šunt ühte kõrva, kuna taas oli kõrv seekord siis juba paksemat lima täis läinud ja jälle kõrvakuulmisele ja diktsioonile halvasti mõjunud. See oli kraad kangem op just taastumise mõttes, aga kohale läksime rõõmsalt (mingit traumaatilist mälestust eelmise aasta opist polnud) ja pärast sai jälle lausa 3 jäätis nahka pista ja samal pärastlõunal koju.
    Mina julgen seega väga Fertilitast soovitada ja kindlasti ikka opile minna, kui arst soovitab ja laps nohiseb-norksab öösel (meil on nüüd lapse toas haudvaikus, enne norskas kohati nagu vanamees)! Lapsed on väga tublid (tublimad, kui me sageli eeldame) ja taastuvad kiiresti, nagu meie kirurg ka eelnevalt lohutas ja mis 100% tõeks osutus :)
    Adenoidiga ma ei mõelnudki ootamisele, kuna meil oli seis kõrvade ja selle läbi ka kõne arenguga ning ninahingamisega ikka päris halb.
    Mandlitega sel aastal mitmed ütlesid, et – “oota ja minge vahetult enne kooliminekut 5-6 aastaselt” ja “kas ikka on üldse vaja minna” ja “mul on ka terve elu suured mandlid olnud ja pole midagi hullu”, aga sisetunne ütles, et tuleb minna, kuigi ega rõõmus selle üle polnud. Nüüd aga olen väga rahul, et sai tehtud ja just Fertilitases :) Laps kuuleb jälle tänu šundile, räägib selgemini kui kunagi varem ja ei norska-nohise.

    • No meil õnneks Annuga muud põhjust opiks pole, kui norskamine. Aga ega see ka tegelikult ju hea pole…

    • Probleemiks pole mitte norskamine, vaid õhuvoolu ebapiisav kättesaadavus. Aju toitub hapnikust!

  16. Parem on vist jah ikkagi praegu aeg kinni panna, sest ka siis on tegelikult ju kevadeni aega kuude viisi, mil saate mõelda ja arutada. Ja kui väga soovi on siis tühistada aeg. Ega see, et aeg on kinni pandud, ei takista arutlemast, mõtlemas ja põhjalikult süvenemast! :) Aga vähemalt olete “tagala” kindlustanud.

    • Kui juba aja kinni paneme, küllap siis ikka ära ka teeme. Hetkel tundub, et parem varem, kui hiljem. Tol hetkel lihtsalt tabas see mind nii järsku, et ei jõudnud nagu mõeldagi sellele.

  17. Mina soovitaksin kindlasti küsida ka mõne teise arsti arvamust. Nt Tartus. Kuidagi liiga kiiresti ja kergekäeliselt soovitatakse adenoide ja mandleid lõigata. Parimat!

  18. Ära muretse, adenoidid on praegusel ajal sama levinud kui skinny jeansid igaühel jalas.
    Pean ka omal lapsega adenoidi opile minema, detsembris. Laps on siis 2 a ja 3 kuud vana.
    Ta käis opil kaheksa kuu vanusena ka, selja peal healoomulist kasvajat lõikamas. Sain minna kuni opisaalini temaga koos. Seal jäi magama ja siis läksin koridori peale ootama ja närvitsema. Opisaalist tuli sain kohe ta juurde minna ja tükk aega ta magas veel. Üldse ei tahtnud ärgata, aga kui lõpuks ärkas siis oli kohe krapsakas nagu oleks lihtsalt lõunaunest ärganud.
    Mida varem see adenoidi opp ära teha, seda parem. Seda vähem segavad nad last. :)

  19. Ka kunagi määrati adenoidide eemaldamine pojale.
    Olin kindel, et tuleb teha, kuid siis päev enne saabus veendumus, et pole vaja.
    Ja polnudki vaja, nüüd suur mees ja probleemi pole.
    Ei meeldi mulle noad.

  20. Tänapäeval lubatakse kuni lapse narkoisi äravajumiseni juured olla. Vähemalt Lastehaiglas sai ja hiljem ärkab laps jälle ema-isa kõrval. Minu 5a ärkas rahulikult ja jäi naekoosi rahulikult. Peaasi ise olla rahulik. Ma olin nii närvis et minestasin kui talle kanüül pandi aga õnneks mees oli kõrval

  21. Käisin juunis oma kolmepoolesega, Tartus. Kõrvalt teisi lapsi vaadates tundus, et mida väiksem laps, seda kergemalt läks. Minu oma kardab väga võõraid inimesi ja arste, läks ikka üsna hüsteeriasse vahepeal. Saad olla kõrval, kuni narkoosis ära vajub ja kohe pärast operatsiooni saad lapse juurde tagasi, nii et ta ei teagi, et eemal oled olnud. Edasilükkamine võib hakata mõjutama ka kuulmist ning kõne arengut. Kui tahad midagi täpsemalt küsida, võid kirjutada. Sa vist peaksid mu meiliaadressi nägema.

    • Kusjuures mulle tundub, et see juba mõjutabki tema kuulmist. Või ehk kujutan ma seda endale vaid ette. Ma ei tea…

  22. Kindlasti tee kohe ära! Mul endal tekkisid adenoididega probleemid umbes 7 aastat tagasi ja on siiani. On palju öid kus ma ei saa normaalselt hingata, sest adenoid on suurenenud (mul suureneb ja mingil hetkel läheb jälle normaalseks). Mulle tekitasid adeboidid kroonilise põskkoopapõletiku aga sellest olen õnneks lahti saanud. Oli aastaid kus ma olin põletikus vähemalt 7 korda. Lisaks tekkis vasakusse kõrva põletik, mis käib siiani teatud vahedega. Ja et sellest veel vähe ei oleks, siis olen pidevalt hingamisteede põletikus ja paranemine sellest võtab juba 2-3 nädalat. Hetkel loodan sellele, et ta hakkab taandarenema (see võimalus pidi olemas olema) ja ma saan sellest ilma opita üle. Tollel ajal kui see avastati, siis ma just seljatasin raske operatsiooni millest taastumine võttis üle poole aasta ja ma lihtsalt keeldusin uuesti mingi adenoidiga minemast.

  23. Mina soovitan kohe selle opi ära teha. Mu pojal näiteka raskendasid õppimist need adenoidid. Arstid ütlesid, et asi paraneb peale adenoidioppi ja paraneski. Lastehaiglas oli nii, et ma lapsega lifti enam minna ei saanud. Ütlesin lifti ukse juures talle sau ja nii ta läks. Aga Fertilitases sain olla lapse kõrval, kuni ta narkoosi uinus.

    • Ilmselt oleneb see kaasa saamine ka lapse vanusest ja kohast. Ma vähemalt loodan, sest Annu flipiks täiega ära, kui peaks kellegi võõraga kaasa minema.

  24. Pingback: Kaheaastasega adenoidi opile | Lipsuke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.