Jälle üks suur samm iseseisvuse poole

Meie elu läks alates nädala algusest tunduvalt kergemaks (ja TUNDUVALT kallimaks!). Nimelt soetasime me lõpuks auto!
Kuna tingimusteks oli, et see peab olema ökonoomne, aga piisavalt suur, et mahutada mitu titte, nendega kaasnev tavaar ja vajadusel ka näiteks koer, siis hakkasime kohe vaatama seitsmekohaliste miniväänide poole.
Vend soovitas mulle tungivalt opel safirat, olevat teine lausa 2014. aasta kõige ökonoomsem miniväänik. Aga meile ei meeldinud see lahendus, et tagumised istmed mahutavad mugavalt vaid eelkooliealisi lapsi, ning ei käi ka välja. Ja no mehel oli midagi ka oopli vastu…
Südames tuksus ikka Chrysler, sest see vastas (peaaegu) kõigile meie tingimustele. Probleemiks oli ainult see, et chrysleri üleval pidamine pole teps mitte odav lõbu. Peaaegu 2 t kaaluv auto neelab ikka kütet vat, et mitu korda rohkem, kui tavaline 5 kohaline sõiduauto.
Vaatasime ja kaalusime veel mitmeid variante, aga lõpuks leidsime ideaalse auto (gaas + bena chrysler!), ning samal päeval sõitsime juba sellele järgi. Õigemini mees ja mu sõbranna sõitsid, sest kell oli juba nii õhtus, et lapsi tuli magama sättima hakata.
Alguses olin küll äärmiselt kurb, et ma ise sõitma minna ei saanud, aga kui auto mulle öösel ukse alla toodi ja ma selle kohe vastu kaevu tagurdasin, nii, et kriimud ja mõlgid taga, olin tänulik, et ma oma laste elu selle tripiga ohtu ei seadnud (ja mees oli tänulik, et ta ikka kallimat autot mulle vaatama ei hakanud). See ei ole auto, see on faking LAEV! :D
Ma õppisin kilukarbiga sõitma, aga see auto… see on juba next level shit. Sorri, aga ma ei tea kuidas ma plaanin homme Võrus sellega üldse ellu jääda. Suhteliselt väike linn, aga noh, ma ei tunneta seda autot veel ÜLDSE! Ükspäev sõitsin näiteks tagumikuga vastu aiaposti, kui hoovi keerasin. Liiga väikse kaarega tulin ja noh… APPI, ühesõnaga. Ma soovitan kõigil Võru elanikel homme evakueeruda.

Ja sellest, et ma ei tea autode hingeelust absoluutselt mitte kui midagi, ei tasu üldse rääkima hakatagi… Kui keegi küsib milline chrysler meil on, siis tõenäoliselt vastaksin ma, et sinine. :D

Kui kaua teil aega läks, enne kui end autoroolis täiesti kindlalt tundisite ja isegi keerulised parkimised kõhklusi ei tekitanud? Mis teie esimene auto oli?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

34 thoughts on “Jälle üks suur samm iseseisvuse poole

  1. Palju õnne uue pereliikme puhul! :)

    See vist pole eriti julgustav, aga ma ei tunne ennast autoroolis endiselt hästi. Juhiloa omanik juba 8 aastat. Mulle lihtsalt ei meeldi autot roolida. Igal võimalusel olen kõrvalistmel kui roolis. Maanteel võin veel sõita, aga linnaliiklus, uuuuhhhh, võtab endiselt värisema. Ma ei hiilga just loogilise mõtlemisega ja liigeldes on see ikkagi oluline oskus. Eks kõik ole lihtsalt mõtlemises kinni :)

    Muideks, suure auto plussiks on lisaks asjade mahutatavusele hea väljavaade roolis olles.
    Sa oled tragi ja hakkaja tüdruk, küllap Sul autotunnetus jms varsti käppa saab :)

    • Tänaseks olen selle autoga mingi 300 km sõitnud ja juba on paranemise märke näha, seega lootust on. Aitäh! :)

  2. U paar nädalat, kui load sain, sõitsin Ford Sierra rimakaga :) Päris isiklik esimene auto oli Ford Escort kabriolett. Sellega sõitsin niikaua, kuni poja sündis ja suts veel peale. Hetkel on meil Mazda 323. On küll väike ja oleks suuremat tarvis, kuid kuna pojaga enamasti kahekesi, siis ei kurda. Ja no massin on mega vana ka, 97, kui ei eksi. Läbis just tiba uuenduskuuri, niiet sõidan veel surs :D
    Vahepeal sõitsin ema autoga, kui enda oma remontis oli. No tal ka see korralik laev. Ehhee…emalaev :D Mul võtab ka suts aega, ennem, kui kabariidi tunnetus paika loksub. Kurb oli küll käest ära anda ja oma autoga uuesti paarutama hakata. :)
    Tahame ka bussilaadset. Aga vast mingi Ford, diisel. On ökom.

  3. Mul on load natuke vähem kui 9 aastat, aga lapsega liiklusse asumine oli umbes esimesed paar kuud korralik eneseületus. Paraku selge on ka see, et vilumus saab tulla ainult praktikaga, nii et mida rohkem sõidad, seda rutem oled autoroolis nagu kala vees. Nael kummi! :)

  4. Haha, pole hullu, mul load ligi 10 aastat ja tunnistan, et olen siiani täielik käpard roolis :D Keeruliseks teeb olukorra ka see, et kui mina hakkan mingi autoga ära harjuma, on mees sellest tüdinenud ja vaja uus osta. Pargin siiani kuskile parkla tagumisse otsa kui lähemal pole vähemalt 3 kõrvuti vaba kohta. Meil oli muideks kunagi väike Fiat Punto, mille parkimisega ei saanud hakkama :D Nii et harjuta hoolega, ehk ikka saab sinust enesekindel autojuht :)

    • Ma pargin ka praegu poodi minnes kuskile teisele poole parklat, kus pole ühtegi autot. :D

  5. Sõidad ja harjutad, soovitavalt algul ilma lasteta, raadiot mängima ei pane, ühtegi tarka õpetajat enda kõrvale ei lase, istud üksi autos ja sõidad, siis hakkab oma aju ise mõtlema. Muidu tahad ikka küsida ja loodad teiste peale ja nii venib see selgekssaamine väga pikaks.
    Ma hakkasin sõitma Tartus pühapäeva hommikutel, siis kui rahvas veel ei liikunud, eriti meeldisid need tänavad, kus piiratud kiirus :) Linnas on kiirus väike ja saad rutem pidama, maanteel on kiirused suured, hea auto on petlik, sa ei taju, et sekundiga jõuad päris palju meetreid edasi, kui pedaale veel hästi ei valda, võid kellelgi tagant sisse sõita, kurvis teelt välja sõita vms.
    Sellepärast õpi enne väikesel kiirusel oma autot tundma, õpi pöörama, manööverdama, pidurdama, tagurdama, alles siis mine liiklusesse.
    Lapsed autos on tõsine turvarisk, raiu endale pähe, et kui sa oled roolis ja sõidad maanteel ja kui laps röökima hakkab, siis ENNE võtad hoo maha, sõidad tee peal kõrvale, pargid auto ära ja alles siis vaatad, mis toimus.
    Alles siin paar nädalat tagasi oli avarii, kus noor ema kahe lapsega sõitis tagant bussile sisse, räägiti et oli korraks taha laste poole vaadanud.
    Haiglasse viidi kõik kolm, auto läks mahakandmisele.

    • Mhmhh, see on jah punkt nr üks. Piisab vaid hetkest, mil tähelepanu hajub ja oppa… Võeh. Ei taha mõeldagi.

  6. Mul load juba 19 aastat ( isver, kas ma olen tõesti nii vana :P )
    Mulle meeldib keerulistesse kohtadesse parkida tagurdades, tundub kuidagi lihtsam. Mees hakkas mulle kohe peale lubade saamist peale suruma, et tuleb alati parkida uksele kõige lähemale, ehk siis kõige keerulisemasse kohta. Vahest sai ikka päris pikalt nikerdatud aga ühtegi autot pole ära mõlkinud. Põhiline, et ei läheks närvi ja ukerdaks rahulikult, ei sure need teised ka oodates ära.

    • Jaa, eks harjutamine teebki meistriks. Aga ma natukene kardan ka, et mul õnnestub end ehk nii sitalt ära ukerdada, et ei oskagi enam välja tulla. Mul ükskord autokoolis juhtus nii ja lõpuks õpetaja lihtsalt ronis ise rooli ja tuli sellest olukorrast välja. :D

  7. Load on olnud neli aastat ja paar kuud peale lubade saamist vahetasin bemmi voyageri vastu. Sain hakkama igas parklas ja kitsas tänavas. Eelmisel aasta tegin endale jõulukingituse ja ostsin Chrysler Grand Voyageri. Sellel on kõik mugavused olemas (parkimisandurid, puldist avanevad uksed ja tagumine luuk, püsikiiruse hoidja ja põrandasse klapitavad istmed). Olen oma auto valikuga jumala rahul. Suvel käisin trippimas ja jube mugav oli istmed põrandasse peita ja madrats maha visata ja magama keerata. Teised jändasid samal ajal oma telkide kokku saamisega… :D

    • Haaa, kusjuures, me mõtlesime ka, et jumala hea ju – madrats maha ja mahume ilusti kasvõi 4kesi magama, kui ringi tripime. :D

  8. Veidike suur tükk esimeseks autoks :) aga küll sa ära õpid selle sõitmise! Ma võin isiklikust kogemusest öelda, et Chrysler laguneb nagu loom ja remont on tõesti kallis, kui pole just oma lukseppa võtta, aga ehk läheb teil paremini ja on töökindlam isend :)
    Kas su mehel üldse lubasid pole? Las teeb omale, siis saate perega sõites panna mehe rooli ja sul lihtsam :)

    • Natukene hirmuäratav on lugeda, et pidavat lagunema. Aga samas, milline auto ei laguneks? :D

  9. Meil on ka see. Chrysler Grand Voyager ? üks on 2007 ja teine 2014 aasta oma. No mugavamat autot pole olemas. Super rahul ikka

    • Haadi-ha-ha. Vsjo. Mina ei taha läheima 5-10 aasta jooksul enam ühtegi põrnikat endast välja pressida. :D
      Aga suur auto on end juba ära tasunud. Ükspäev näiteks käisime grillimas sõpradega. Kui meil oleks tavaline sõiduauto olnud, poleks me kedagi kaasa saanud võtta (st me poleks läinudki), aga nüüd mahutasime ilusti ära nii sõbrad kui ka grillimiseks vaja mineva kraami, ning vankri. :D

  10. Mina alustasin enda elu roolis, kui olin mingi 11, siis sain esimest korda üksinda roolis olla. Elan maal ja kruusateel oli hea katsetada. Päris oma auto sain 13-aastaselt (jah, vara!) ja sellega ma siis ka põllul või külavahel sõbranna juurde sõitsin. Load sain 18-aastaselt, nüüdseks on nad mul käes olnud 7,5 aastat. Esimene auto oli Ford Granada, täielik emalaev aga niii mõnus :). Ühesõnaga kogemust mul on, aga viimase paari aastaga olen niiiii rooste läinud, sest mees sõidab. Nüüd vaikselt saan ikka ise sõita, sest olen kodune, rase ja nädalavahetuseti kainekas, kui vaja :D.

    • Ma ka kusjuurs sõitsin ikka vanasti maal ja minulgi oli 12-13 aastaselt mingi oma auto, aga mööda põlde rallimine on ikka midagi hoopis muud, kui linnaliikluses ellu jääda. :D

  11. Minu õppesõidu auto oli mingi beugot 307 vms. Pisike ja mugav auto. Eksamiauto ei olnud ka sellest suurem ?. Kuid kodu auto on universaal Saab. Ja no, sellega tagurpidi parkimine tundus mu jaoks algul müstika, kuid nüüd olen nii harjunud. Küll sa ka tunnetuse kätte saad, pead lihtsalt mõned korrad harjutama. Usu mind, see tuleb ruttu ?.

    • Tõesti manuaal? ? Meil mõlemad mugavalt automaadid ikka

    • Tahtsingi manuaali, sest pärast ehk ei oskagi manuaaliga sõita, kui automaadiga ära harjun. :D

    • Manuaal on ika õige valik ja õige suhtumine, et muidu ei õpigi .
      Mul load 986.aastast saadik ja esimese oma auto ostsin 1993, seega olen sõitnud igasuguste autodega, manuaaliga ma tunnen et valitsen olukorda, eriti talvel on mul automaadiga ikka väga hirmutav maanteel sõita. Sest kui tunned et auto hakkab libisema, on lihtne käik allapoole minna ja gaasi anda, auto saab kontrolli tagasi, automaat ei reageeri nii kiiresti, suure vihma ajal sama teema. Ja kui peaksid kinni jääma, maal elades sügisel kevadel täitsa võimalik, saab auto ikka välja tõmmata, automaadiga oled kohe hädas.
      Automaatkast on mugav, kui elad Tallinnas ja liigud pidevalt linnaliikluses ja oled sunnitud tipptunnil liikuma, Tallinnas elades olid mul ka automaatkatiga autod. Manuaali pealt automaadile suudad ümber õppida 10 minutiga, vastupidist olukorda mõni enam ei suudagi omandada :)

  12. Meil on diisel Grand Voyager, mida väga palju laidetakse, ilmselt põhjusega. Vahepeal olime valmis bensiini oma vastu vahetama, aga lugesime gaasisüsteemi kohta ka nii palju halba, et ei julgenud seda sammu ette võtta ning ainult bensiini peal ei kannata ammugi sõita. Kärab praegune auto kah.

    Tegelikult meil ei ole väga põhjust laita, sest ise ostsime “äsja Belgiast, ainult 178 000 sõitnud” masina, millel tehnokontrollis oli ainult paar väikest viga näha, aga pärast ostu hakkas neid tulema hulgi ja tegelikult oligi tegu ikkagi vähemalt 2 korda rohkem sõitnud masinaga, mida ei oldud korralikult hooldatud. Käigukastis oli õli kõvasti alla normi, mootoriõli oli tökat, diagnostikas tuli riburada vigu välja. 3 ja poole aasta jooksul oleme autot umbes 2500-3000 euro eest remontinud ning enamus sellest saigi kohe alguses välja käidud. Pärast seda on auto hooldamine ja remont taskukohasem olnud (v.a arvatud roolilatt ja väntvõlli otsatihendi vahetus, mõlemad olid 300+ eurosed laksud ja esimene oleks veel kallimad olnud, kui oleksime ostnud esindusest 700 € eest uue roolilati). Aga muidu ütleks, et vaatamata auto raskusele kulub veermik vähe ja varuosad on normaalse hinnaga. Nii mõnigi asi on olnud soodsam või samas hinnaklassis Nissan Almeraga. Sõidan aastas umbes 20 000 km ja olen rahul. Julgeksin isegi uuesti diisli osta, kui sellel on Eesti ajalugu ning see on korralikult esinduses hooldatud.

  13. Oi kui tuttav teema! Ma ei mäletagi kaua mul load olnud on. 4 aastat vist juba. Esimene aasta sõitsin väga harva, vanemate autoga. Heal juhul kuus korra või paar ja absoluutselt ei tundnud end kindlalt. Vasakpööret tegin harva! Kui teisel aastal tihedamalt sõita vaja oli ja palju ka üksinda sõite teha tuli, siis olukord muutus. Kindlus kasvas, auto tunnetus kasvas ja isegi vasakpöördeid hakkasin sooritama! :D
    Igatahes, harjutamine teeb meistriks, ega siin muud öelda polegi.

    Ja tundub, et Võrus said ka hakkama (siin polegi midagi hullu tegelikult), muidu oleks juba Märgatud Võrus vm taolises grupis ilmselt kuulda olnud. :D

    • Ma imestan, et võmme ei kutsutud meile. Mees ajas mulle kogueg sellist kägu ja ise ka ei teadnud kuhu minna vaja on, ja siis ma pidin seal jebima ja keerutama ja oeh… Mõni raudselt vaatas, et kes sellisele load andis. :D

  14. Mul saab novembris 9 aastat autoroolis. Autoroolis tundsin end kindlalt suht ruttu aga seda ilmselt nooruse uljusest ja ma ei pidanud siis lastega sõitma.
    Nüüd tunnen end roolis nagu kala vees. Olen korduvalt saanud erinevatelt meesterahvastelt kiita, et nad pole ühegi teise naise juhitud autos end nii kindlalt tundnud.
    Aga noh raseduse lõpufaasis suutsin ikka vastu puud tahurdada ?

  15. Noh, vaata peeglitesse, siis ei tagurda suvaasjadele otsa. Iga mõlk ja kriim kiirendab kere roostetamist ja on autole väga halb. Katsu ikka hakkama saada, sul on kolm peeglit, neid sättides näed kõike ümbritsevat. Parkimiseks ja tagurdamiseks võid ka peeglid ümber häälestada. Seda kõike õpib kenasti autokoolis.

Vasta anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.