Joel peab kiirkorras operatsioonile minema

Kuna lastekirurg, kelle juures me eelmisel kuul Joeliga tema suurenenud lümfisõlmede pärast käisime, suunas poisi edasi kõrva-nina-kurguarsti juurde, siis eile me seal käisimegi.

Minu vastuste põhjal ei oleks arst vist ka parima tahtmise juures osanud eeldada, et poisi seisund tegelikult nõnda tõsine on. Alguses oli ta justkui ”mida te siit üldse otsite” suhtumisega aga raskelt ohates saatis ta meid siiski ka röntgenisse, ise veel lisas midagi sellist, et ”ma ei usu, et siin midagi on, aga noh, siis on kõik selgelt paberil”.

Käisime kohe alumisel korrusel röntgenis ära ja läksime siis arsti juurde üles tagasi. Ja oh kus siis hakkas alles sagimine pihta! Mul võttis kohe seest õõnsaks, sest ma ei saanud esimese hooga arugi mida nad siis ometigi leidsid? Ta ütles küll, aga Joel ka seletas midagi samal ajal seal kõrval ja no ma ei saanud aru!

Arst vaatas poisile ninna, seejärel suhu ja noogutas vaikselt, õde oli juba telefoni otsas ja proovis kedagi kätte saada. Arst vaid lausus õele midagi sellist, et ” rõhuta, et operatsiooniga on väga kiire!” Kuulda selliseid sõnu ja mitte teada milles asi üldse on – see on emasüdame surm!

Nagu selgus, siis mingi surmatõbi see siiski pole ja Joelil on lihtsalt adenoid ÜLISUUR (arsti sõnad, kirjas ka saatekirjal). Nagu ma aru sain, siis terve ninaneel olevat seda täis ja selle suuruseks olla lausa 50mm. See on ju nagu tikutops! Kujutate ette nii pisikesel lapsel tikutopsi suurust asja ninas/neelus/kusiganes see kõik tal on? Pooleteise nädala pärast on tal igatahes opp. Kuna ta ei tohi nüüd haigeks jääda, jäävad ilmselt kõik lapsed kuni uue aastani koju, st nad ei saa ilmselt ka jõulupidudele jms minna…

Kuigi ma käisin ka Annemaiaga sel opil, on mul ikkagi meeletu hirm. See pole mingi tore tripp, mida tahaks nüüd iga lapsega ette võtta. See tunne, kui laps su kätevahel narkoosi läheb ja lödiks vajub… See tunne, kui sa pead ta sinna opisaali maha jätma ja ise koridoris ootama… See tunne, kui sind lõpuks lapse juurde kutsutakse ning sa näed kõiki neid juhtmeid ja voolikuid tema küljes… See tunne kui laps narkoosist toibuma hakkab ja tal on valus ja paha ja… ugh, mul tuleb sellele mõtlemisestki nutt peale.

janeli-5

Mu pisike poisike – mida kõike ma annaks, et ta ei peaks seda läbi tegema…

 

 

Comments

comments

6 thoughts on “Joel peab kiirkorras operatsioonile minema

  1. Mina pöördusin Tartus Dr. Mitrofanova juurde ja lasin Elites oma lapsele tasulises teha. Otsusest, et on oppi vaja kuni opini läks kaks päeva ja olin super rahul! Meil olid kõrvad peale AB kuuri mäda nii täis, et ilma opita ei taha teada, mis oleks saanud.

  2. Vedas, et sa tasulisse ei pidanud minema. Ma peale 8 kuud perearsti õlgadekehitamist läksin fertilitasesse ja mu lapsel oli olnud terve see aeg võõrkeha ninas. Oli juba nii sissekasvanud, et ilma narkoosita ja kirurgilise sekkumiseta seda kätte ei saanud. Mandlid olid juba väga suureks läinud, ninal olid mõlemad pooled kinni kasvanud sinna kudedesse. Kui viimane kord läksin veel perearstile ja rusikaga lauale virutades sain saatekirja ITK LOR arstile, siis see üldse kartis last, hüppas eemale kohe kui poja nutma hakkas. Röntgen oli selline, et vajalikku piirkonda peal polnudki aga ometi öeldi meile, et midagi pole viga-adenoidid lõikamist ei vaja (saatekirja põhjus oli kas adenoide vaja eemaldada). Fertilitase arst ainult kuulas sümptomid ära ja juba aimas mis probleem olla võis aga ITKs tehtud pilti nähes ahhueitas et kuidas sai selle järgi üldse diagnoosi panna.

  3. Minu kogemused on näidanud, et tasub küsida teise (ja kolmanda ja neljanda) arsti arvamust ka alati. Ise oleksin ilmselt juba surnud muidu, sest üliägeda pimesoolepõletikuga saadeti mind valuvaigistitega koju (õnneks läksin mõne aja pärast talumatu valu tõttu teise haiglasse ja seal võeti mind kohe erakorralisele operatsioonile) ja mandliopile sain ka lõpuks juba sellises staadiumis, et hakkas juba südamele tüsistusi tekitama, kuna esimene arst oli kindlalt veendunud, et tegemist on logopeedilise probleemiga (nagu tõsiselt: ma olen elanud kümneid aastaid rahulikult oma elu ja siis järsku põhjustab logopeediline probleem mul angiinilaadse kolm nädalat järjest kestva raske haiguse mitu korda aastas) Sõbranna mees aga maandus mõned aastad tagasi südameoperatsioonil, millest pole siiani korralikult taastunud, sest EKG’s ei võetud tõsiselt tema perearsti kahtlustusi ja ta ei taibanud ka mujale pöörduda.
    Mis aga lastesse puutub, siis see on tõesti kohutav, kui nendega operatsioonil peab käima. Ma esimesel korral läksin ikka koridori ulguma, teisel korral oli juba kergem; ma loodan, et sul on ka. Soovin kõike head teile!

Vasta Kaire-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.