Jõulude eel

Kui ma eelmisel kuul siin undasin, et ükski normaalne inimene ei hakka selle jõulu jamaga juba oktoobris-novembris pihta (nali ofc, mul savi sada tegelt mis teised teevad), siis nüüd, kui detsember on käes, lund oleme näinud ja ka pärispäris jõulud on vaid loetud päevade pärast, on minulgi jõul hinge pugenud.

Tegelikult tuli see tunne mul peale juba esimesel advendil, kui käisime lastega advendiküünla süütamise rongkäigul. Nii paljudel akendel põlesid tulukesed ja oli näha kaunistusi, kõik oli niiii ilus! Lumi hakkas ka nii paksult sadama, et selline mõnus kokkuhoidev ja soe tunne tuli sisse.

Kui koju jõudsime, panime endagi aknale kolmnurga põlema ja lasin lastel nende väikse kuusekese ära ehtida. Enne ei olnud see mul üldse plaanis ega mõtteski. Sellest arenes aga täie hooga välja selline jõuluhullus, et mõni päev hiljem sõitsin linna jõulu kraami juurde shoppama. Skoorisin suured päkapikud, laternad, tulukesed, mitu erinevalt küünalt ja küünlaalust ning mõned erilisemad ja ägedamad kuuseehteid. See kaunistamine annab ikka jõulutundele nii palju juurde! Isegi nulu tassisin koju ära, kuigi tavaliselt oleme puu toonud alles 15-18 dets.

Tellisin isegi õue, maja külge tulukesed ja oh seda rõõmu, kui mees need siin ükspäev siis üles pani! Ma olin vist sama õnnelik, kui lapsed. :D

Kõige rõõmsam olin ma aga hoopis suuuure malmist ahjupoti üle, mille ma viie kümpa eest leidsin. Eelmise ahjupoti kaane kukutasin ma sahvri põrandale kildudeks. Aasta aega nutsin ja mõtlesin mis uuel talvel teen, sest õige ahjuliha saab vaid puuahjust. Samas, no kohe üldseeee ei raatsinud uut potti osta… Kui aga seda kuueliitrist, helesinist iludust nägin, teadsin kohe, et nüüd või mitte kunagi. Kuna see on malmist ka, siis vast ei suuda ma seda perse keerata ja kestab too mul terve eluaja. Teen veel lastelastele ka sellega äkki ahjuliha. :D

Praegu olen sellega kaks korda katsetanud ja ütleme nii, et need kaks korda ei saakski teineteisest erinevamad olla. Esimesel korral läks veits lappesse ja poti põhjast vaatas mulle vastu vaid üks põlenud söetükk (sest liha kuueks tunniks ahju unustamine võib nii mõjuda jah).

mmmm, milline imeline kokakunst!

Teisel korral aga sain sellise liha, et siiamaani on veel see lõhn ninas. Ma pole vist iial midagi nii hõrku valmistanud! Eks hea liha puhul mängis kindlasti rolli ka see, et teisel korral seisis see mul marinaadis 24h, enne ahju panekut oli paar tundi toasoojas ja lihatükk ise oli ka väga hoolikalt valitud. Palju ei olegi vaja – ”marinaadiks” meesinep, sool, pipar ja paprikapulber, korralikult hõõruda, külmikus seista lasta. Liha 2/3 vette ja vee sisse, ümber liha sibul ja küüslauk. 1.3kg tükk oli ahjus sütel umbes 3h, vahepeal vaatasin, et vett ikka oleks ja sai jummmmalliiik.

Piparkoogitainast olen nüüd ka mingi sada korda teinud ja viimasel korral lausa 3x koguse. Ma kardan, et nüüd see jääbki mul seisma, sest piparkooke enam keegi väga ei söö. Ah, panen sügavkülma kirstu ja teen siis jaanipäeval edasi! :D

Koduekstrast leidsin koos päkapikumütsidega veel ka piparkoogimaja tegemiseks vormid. Ideaalne, sest ma ei olnud mitte kunagi varem maja isegi teha üritanud!

Kingituste shoping on nüüd ka ametlikult lõppenud, vaja ainult see mant kõik ära pakkida, aga ma ei tea kes, millal või kuidas seda tegema hakkab, sest esiteks, need nuhid leiavad ju kõik üles! Pane kadunud sokke või asju otsima – keegi ei tea midagi! Aga seda teavad väga hästi, et mul on kapi otsas, kotis kolm pulgakommi… Teiseks, ei ole see kingituste pakkimine üldse minu teema ja mul lähevad juba sellele mõtlemisest ihukarvad püsti.

Nõukaaegsed plastmassist piparkoogivormid (56500939) - Osta.ee

Ainus asi, mida ma ikka veel leidnud ei ole, on need neetud jõulukardinad! Ja tegelikult tahaksin väga neid nõukaaegseid piparkoogivorme ka, aga kui ma just oma ema röövima ei lähe, siis lootus neid leida on sama õhuke, kui minu võime oma aju eesmärgipäraselt kasutada. Nimelt sulatasin ma täna öösel JÄLLE laste saapad ära!

Kui vanajumal mõistust jagas, olin mina ilmselt jätsi järjekorras

Südaöö paiku katsusin laste saapaid ja avastasin, et kurja küll, need on ikka veel täitsa märjad ja lootus, et need hommikuks niisama ära kuivavad, oli olematu. Möllasid teised eile peale lasteaeda veel mitu tundi õues, sest no lõpuks tuli KORRAKS normaalne, paks lumi maha. Peab ju viimast võtma sellest. Igatahes, tegin siis pliidi alla uuesti tule ja sättisin saapad sinna äärde (mitte peale!). Viskasin paar briketti alla ja panin alt ukse kinni, et siis põlevad aeglasemalt. Paar tundi hiljem läksin vaaatama, et äkki on vaja saapaid keerata või briketti juurde visata, aga kõik juba persses puha – saabaste sääred olid kõveraks ”sulanud”. Need näevad nüüd välja nagu J tähed! No joppenpuhh, ausõna, miks ma selline idioot olen! Ma teen seda vist iga jumala aasta vähemalt korra, aga ikka fucking ei õpi. Aga ei, mina ei ole ometi süüdi! Süüdi on see uus brikett, mis annab nii palju kuuma, et pliidiraud on punane. Mina ei ole idikas, ausõna! :D

Unofficial:For Fuck Sake - Home | Facebook

Comments

comments

4 thoughts on “Jõulude eel

  1. Selliseid piparkoogivorme saab Uuskasutuskeskustest. Just ostsin Tartu Annelinna omast endale juurde sellesama roosa õuna ja sama komplekti südame. Nii et, kui kunagi Tartusse satud, kammi Uuskasutuskeskused läbi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.