Kas aastase lapse imetamine on PERVERSNE?! / Rinnapiimaasendaja liiga kergekäeline toppimine ja kuidas kerge vaevaga imetamine tuksi keerata.

Täna püstitati beebigrupis teema, et kui kaua keegi plaanib imetada. Lugesin siis suurte silmadega ja lihtsalt ahhetasin… Väga paljud ütlesid, et neil kadus piim paari nädala/kuuga ära ja kõik, paljud ütlesid, et üle kuue kuu nad ei plaani sellega vaeva näha, et neil on vaja ju omi asju ka ajada ja paljud ütlesid sinna 7-10 kuu kanti. Ning mõni üksik ainult, et aasta ja rohkem. Kui keegi julges öelda, et tema esimene laps sai üle aasta rinda, siis selle peale üks naine ütles, et AASTASE LAPSE IMETAMINE ON PERVERSNE! Mul vajus suu ammuli. Nagu päriselt ka, ma vahtisin ekraani suu ammuli ja lugesin seda lauset mitu korda üle, et kas ma ikka lugesin õigesti? Paljud veel nõustusid ja ütlesid, et on jah jumalast veider ja rõve…

Ok, ma saan aru kui mingi kolme aastane tõmbab tissi, see on jah veits juba imelik ju, aga aastane laps on alles suht titt ja mina ei näe selles küll midagi imelikku. Kindlasti mitte ei ütleks ma imetamise kohta perversne. Kopeerin siia ühe naise kommentaari, kes minuga antud teemal nõustus: ‘Imetamist tõesti ei saa perverrsusega võrrelda,siis võib juba samasse gruppi liigitada kui isa näiteks vahetaks tütrel mähet‘.
Olen vist jälle veits ökoboku, ja ütlen, et rinnapiim on siiski parim ja loomulikum toit lapsele tema esimese eluaasta jooksul.
Ise plaanin ka vähemalt aasta välja võidelda ja peale seda siis vähehaaval vähendada, vastavalt lapse soovile. Ei ole mul nii kiire selle imetamisest lahti saamisega, et peaksin vägisi lapsele võltstoitu näkku suruma. Et saaks jumala eest juba oma elu edasi elada ja pidu panna. No milleks lapsi üldse siis saada, kui sa nende juurest kohe esimesel võimalusel jooksu tahad pista? Ma saan aru sellest, et oma aega on vaja, tuulutada on vaja, aga üks ei välista ju teist. Esimese eluaasta jooksul ei ole lapsele niikuinii hea emast väga kaua eemal ju olla.
Kopeerin siia ka oma kommentaari antud teemast, sest sinna kirjutasin kõik oma emotsioonid antud hetkel:

”Issand jumal, imetamise kohta öelda perverssne? Olen nüüd mingi megaöko emme ja ütlen, et rinnapiim on ikka kõige loomulikum ja parem toit lapsele esimese eluaasta jooksul. Ja imetamise aeg on ka selline sideme loomine ja ‘meie aeg’ minu jaoks, et meelega võõrutama ei hakka enne esimest aastat kindlasti. Mind paneb siin imestama kuidas te kõik räägite. Nagu laps oleks mingi räme kohustus, et tuleb võimalikult ruttu imetamisest lahti saada, et jumala eest saaks ‘omi asju’ ajada. Kohe meenub kuidas mul üks tuttav ütles kõigile, et ‘piim sai otsa’, aga tegelikult lõpetas rinnaga toitmise, et saaks pidu panna ja juua….. Hukka ei mõista kedagi, igaüks kasvatagu oma last nii nagu tahab, aga mina seda ei mõista. Beebi on nii vähekest aega beebi, et seda aega tuleks maksimaalselt nautida ja lapsega koos olla. Varsti ei vaja see ‘beebi’ sind enam nii nagu praegu ja siis on tal pruudid/peikad, peod ja arvutid, koolid ja sõbrad…. Elu ei jookse eest ära, aga beebiiga küll. Mina kavatsen küll rinnaga toitmisest maksimumi võtta jakindlasti aasta välja siputada. Mul ka piimaga oli jamasid siin, aga võitlesin ja möllasin, ning sain õnneks asjad korda praeguseks jälle. Lihtne oleks olnud ju pudel suhu lükata ja teist külge keerata, sest nii on lihtsam. Ja neil kellel piim on otsa lõppenud, kahju. Aga mind huvitab, et kuidas see otsa niimoodi lõppeb? Ma ei taha kedagi solvata, ärge saage valesti aru, aga ma ei saa aru kuidas? Ja kas olete proovinud kõike, et piim siiski ei kaoks? Pumpamine ja kõik muu?”

Ja siit siis otse järgmise teema juurde. Piima ära kadumine ja rinnapiimaasendaja (RPA) liiga kergekäeline andmine.

Ma ei taha tegelikult ka kedagi solvata, ega oma rumaluses kellelegi haiget teha, seega kui olete antud teema suhtes tundlik, siis ehk jätate selle lõpu siin lugemata?

Nimelt mina ei saa aru kuidas kaob piim lihtsalt ära? Ma mõtlen, et kohe nii ära, et mitte midagi teha ei saa? Ok, ma saan aru, et stress, söömine ja muu selline kõik mõjutab, aga kas sellest siis ei ole võimalik välja kuidagi võidelda, kui tegelikult soovitakse rinda siiski anda? Seletage mulle palun, kellel on kogemusi?

Hetkel tundub mulle, et kuidagi liiga kergelt antakse alla ja lüüakse lihtsalt käega. Või siis jääb palju teadmiste taha kinni. See, et piima on vähe, ei tähenda, et nüüd ongi lõpp.
Omast kogemusest ütlen, et kui võidelda, siis on võimalik piima tootlust suurendada ja edukalt imetada. Muidugi on ka erandeid, kel lihtsalt ei ole, ega ka tule, ükskõik mida nad ka ära ei tee… Aga minu jaoks imetamise ABC on regulaarne ja täisväärtuslik söök, piisav vedeliku tarbimine ja rahulik elu. Ning kui näed, et hakkab vähenema, siis peaks laps tihemini ja kauem rinnal olema. Aga kui teid on õnnistatud samasuguse laiskvorstiga, nagu mindki, et ei viitsi mingit tühja lötakat tõmmata, siis andke aga rinnapumbale valu. Ükskõik milline pump teeb selle triki ära, ei pea üldse olema mingi fääntsi pump, aga elektriline on ikka mõnusam. Käsi väsib ära, kui mingi pool tundi jutti uhada.
Mul juba oli vahepeal paanika, et piim väheneb, sest laps ei ime piisavalt. Lihtsalt lollitas seal otsas ja ei tõmmanud ilusti tühjaks. Aju sai kohe signaali, et ‘ahahh, ei ole vaja nii palju toota’ ja tootiski vähem. Selle tulemusena pidin vahepeal juba mõlemat tissi talle andma. Selliseid paanikaid on tegelikult juba mitu olnud. Ja siis ma undan oma pumbaga, joon imetamisteesid ja vett, ning söön pidevalt midagi. Ning saan asjad jälle jonksu. Jällegi, kõigile see kahjuks ei mõju vist.

Ning siis see RPA andmine. Mul riivab nii silma see kuidas paljud ütlvad, et annavad peale rinnaga toitmist veel lisa juurde. Mul tekib küsimus, et MIKS OMETI?! Kuidas nad aru ei saa, et nad ise rikuvadki oma tissitamise ära. See käib nii sujuvalt, et nad ei saa ise arugi, kui ühel hetkel avastavad, et annavadki ainult RPA’d. Mina sellises olukorras teeks kõike muud, kui annaks lisa juurde. Võib-olla korra päevas, nt enne ööund, et laps saaks veidikenegi puhata, aga muidu topiks lihtsalt KOGUAEG tissi. Nii kui midagi rinda tekib, siis laseks selle välja tõmmata. Oleks kasvõi terve päeva voodis ja tissitaks. Siin tuleb jälle mängu see ajule signaali saatmine. Kui tiss tõmmatakse pidevalt kuivale, siis saabki ju aju kohe signaali, et ‘liiga vähe, liiga vähe, – IKKA LIIGA VÄHE’ ja toodabki lõpuks rohkem ja rohkem… Ma kujutan ette, et see esimene päev-paar on KOHUTAV. Laps röögib ilmselt näljast ja ei saa aru miks talle süüa ei anta, sina oled ilmselt sama kurb ja nutad koos temaga, aga lõppkokkuvõttes tasub see ju ära. Ning see piima tellimine ei kesta ilmselt kauem kui 2 päeva, siis peaks laadung kohale jõudma. Aga kui annad lisa, siis on lapsel kõht täis ja siis ta sul seal hui viitsib mingit lötakat tõmmata. Mida näljasem on laps seda rohkem ja kiiremini ta tõmbab, ja seda kiiremini hakkab asi ka funkama ju? Nendest tilkadest mida sa toodad, saab ta suurema nälja kustutatud, aga mitte piisavalt, et muutuda laisaks ja enam mitte rinda stimuleerida. RPA andmine ei ole lahendus, kui soovid rinnaga toita. Vastupidi, see on hukatus. Laps harjub ka pudeliga ära ja saab üsna ruttu aru, et sealt tuleb palju kergemini ja seda on palju mõnusam tõmmata, kui tissiga vaeva näha, seega ta vaikselt loobubki rinnast. See käib nii, et sina ei saa sellest arugi. Lihtsalt ühel hetkel teed sa aina rohkem ja rohkem piimasegu, sest sulle tundub, et lapsel on ikka kõht tühi.
Või ma eksin? Kas kõlab väga idiootselt? See on hetkel see mida mina arvan ja mida mina teeksin. Aga nagu öeldakse, et ära pruugi suud enne, kui pole tema kingades kõndinud. Siinkohal loodan, et ma ei peagi kõndima.
Kuigi veidikene ju kõndisin juba tegelikult. Need esimesed kolm ööpäeva haiglas, kui laps oli sõna otseses mõttes näljas ja lihtsalt röökis-sõi-röökis. Ta võttis 300 grammi kahe päevaga alla. Ja siis ma tissitasingi iga 40 minuti tagant, et ta tõmbaks need tilgad ära mis juba tekkinud on, ja stimuleeriks rinda, et mu loll keha juba midagi tootma hakkaks. Need päevad-ööd olid jubedad, ma olin kurnatud ja tahtsin koos lapsega nutta, aga lõpuks ju asi lahenes. Mu loll keha sai aru, et ta peab jalad tagumiku alt välja tõmbama, ja tööd tegema hakkama. Kas see ei käi siis kõigil nii? Kas see on tõesti nii, et osadel lihtsalt ei tekigi piima ja nad ei olegi võimelised seda sinna ka tekitama? Sellisel juhul on mul kahju oma sõnade pärast. Ma tõsimeeli ei taha kedagi solvata, kedagi hukka mõista ja ma ei taha kõlada nagu know-it-all. Ja kindlasti mitte ei taha ma väite, et keegi on nüüd kuidagi halvem ema, kui annab RPA’d. Lihtsalt avaldasin siin oma mõtteid ja trikke, mida mina teeksin/teen…

Ma ei sa sinna midagi parata, aga iga jumala kord kui kuulen, et ‘mul lihtsalt lõppes piim otsa!’, mõtlen, et ‘kas tõesti? või sa lihtsalt ei võidelnud piisavalt?’

Sellega meenub mulle alati üks mu tuttav, kes on KOLM korda ise lõpetanud imetamise ja väitnud, et piim sai otsa. Ühe korra lõpetas siis, kui tal oli vaja minuga iga õhtu džinni juua…

24.november

Edit:

Kõik kellele see teema hinge läks, siis vabandan siiralt. Tegin ka eraldi vabandava postituse SIIN. Nagu ma ka ütlesin, ma ei mõelnud sellega mitte midagi halba, ega tahtnud kedagi hukka mõista, Veel vähem kellelegi tahtlikult haiget teha. Ja ma ei saa pahaks panna halvustavaid kommentaare enda suunas. See teema on väga hell, ja saan aru, et paljudele oli seda teksti solvav lugeda. Vabandan.

Comments

comments

44 thoughts on “Kas aastase lapse imetamine on PERVERSNE?! / Rinnapiimaasendaja liiga kergekäeline toppimine ja kuidas kerge vaevaga imetamine tuksi keerata.

  1. Jään huviga teiste kommentaare ootama, olen sinuga sada prossa nõus, ple küll veel sünnitanud, aga kavatsen ka hakata last rinnaga toitma ja arvan ka et enamusel siiski laiskus ja party mis ei lase imetada, mitte rinnad, milleks Need üldse naistel on ? Jep ei mõistamiks kergelt alla anda kui saab midagi selle heaks teha, et lapsele parimat pakkuda :) super tubli oled lipsuke !!!!!

  2. Kusjuures on täiesti reaalne, et piima ei tekigi rinda või jääb väheks. Mu oma tädi on ehtne näide. Esimene kuu aega imetas last ja arvas, et laps ikka saab kõhu täis. Aga reaalsus oli see, et laps ei võtnud ÜLDSE juurde ja tahtis 24/7 rinna otsas istuda ja koguaeg karjus. Esimese kuu kontrollis tuli see siis välja ja peale seda sai kohe asendaja peale. Ehk siis kui laps isegi istub sul enamvähem ööpäevaringselt rinna otsas, ei pruugi asi toimima saada, paraku on kõik inimesed erinevad ja kehad niisamuti.

    Mina ise ka ei saanudki poissi imetama hakata. Oli alguses intensiivis ja sõi sondiga ning siis pudeliga. Inkubaatorist välja sai siis üritasime seal igatepidi rinnale saada aga tee mis tahad, poiss keeldus. Röökis ja vehkles seni, kuni pudeli suhu sai. Mässasin temaga nädalate viisi kodus ja käisime ka imetamisnõustaja juures. Laps pidi sööma ca 150g aga tunni ajaga sai kahe rinna peale kokku 80g söödud nõustaja juures. Ja sedagi lihtsalt väga suure kisa ja käraga. Pumpasin ka koguaeg piima välja aga pump ei ole siiski see ja paratamatult hakkab rinnas piima vähenema, kui laps ise ei stimuleeri. Päris mitmeid kuid sai RP+RPA, kuni lõpuks asja ära lõpetasin. Loomulikult on lapsele parem rinnapiim. Aga veelgi olulisem on see, et lapsel oleks kõht täis ja hea olla. Paratamatult ajab selline trallitamine ka ema närviliseks, mis omakorda teeb jällegi lapse närviliseks ja jauravaks.. ja kui laps aina jaurab, siis ei saa värske ema ka jällegi rahulikuks muutuda. Ehk siis lõppkokkuvõttes on surnud ring, mis võib päädida sünnitusjärgse depressiooniga. Aga kõige hullem, mis sa värskele emale teha saad, on selle nina alla hõõrumine. Mina tundsin ennast niigi sitasti, et pean lapsele kunstjama sisse söötma. Ja kui keegi siis veel tänitama ka kukkus, siis oli enesetunne kohe eriti halb ja tundsin ennast täiesti mõtetu emana.

    Ma tean ka igasugu juhuseid, kus lihtsalt jäetakse lapsele rinna andmine ära enda heaolu nimel, kuigi piima jagub. Osad ei tunne ennast inimesena, osad tahavad oma elu elada, osade arvates on rinna andmine lihtsalt rõve..

  3. Minul lõpeski lihtsalt piim otsa, lihtsalt siis kui laps oli 3 nädalane. Olime haiglas 8 päeva, laps oli enneaegne , pidevalt tissitasin , jõin teed ( piimaga) ja veel mingit ilgelt kohutavalt. 6 päevala oli lapsel liiga suur kaalukautus, laps polnud ikka veel kakanud. Arst soovitas teha kontroll pumpamise ja tuli välja, et kahe tissi pealt tuli 20 ml ainult. Haiglast koju saades pumpasin piima välja enne igat söögikorda ja üle 20 ml kätte ei saanud kordagi. Tegin imenipe selleks, et piim tekiks , kasutasin pumpa, panin last võimalikult tihti rinnale , käisin imetamis nõustaja juures ja seda mida ei tulnud oli rohkem piima kui 20 ml. Kui laps sai 3 nädalaseks tuli rinnast 10 ml , sealt edasi 5 ja rohkem ei tulnud. Raske uskuda aga näed vahel võib ka nii juhtuda. Samamoodi ei ole minu ema, tädil ja vanaemal olnud mitte ühegi lapsega rohkem kui kuuaega piima ja kohe vaja juurde andma hakkata ja mida laps edasi seda vähem nädalaid on üldse miskit rinnast saanud. Nii, et ära ikka mõista kõiki hukka, et kudas ei ole ja kudas ei ole . Lihtsalt inimesed on erinevad:)

    • Ma ei mõistagi hukka… Lihtsalt tekkis küsimus, et kas see tegelikult ka nii on, või pigem emas endas kinni see asi. Mitte et keegi tunnistaks, et ta meelega lõpetas..

  4. Imetamine on tõesti väga-väga tundlik teema.Ma olen ka 100% imetamise ja rinnapiima poolt, aga lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam, et laps oleks toidetud ja ema oleks adekvaatses seisundis ja õnnelik.

    Muidugi ei kiida ma heaks seda kui keegi tõesti lõpetabki imetamise ainult selle jaoks, et saaks juua ja suitsetada, aga kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on see ikkagi kordades parem variant, kui teha neid asju rinnapiima andmise ajal ( jah, ma tean, et on võimalik arvutada välja millal üks või teine asi rinnapiimast väljub, aga kui paljud seda tegelikult teevad? ja riske see ei nulli ).

    Nii et selle külje alt high five, et inimestel nii paljugi aru peas on!

    Seda kas piim tõesti võib niisama ära kaduda või ei, ma ei tea. See on üks teema mis mind tõesti väga huvitab, aga millele on vastakaid arvamusi andnud nii mitmed ämmaemandad kui ka imetamisnõustajad, kellest üks ütles, et selline asi pole võimalik ja alati on võimalik midagi päästa, samas kui teine ütles, et on ka erandeid.

    Ma ise kaldun arvama viimast, et alati on erandeid. On naisi, kes tõesti tahavad imetada, on teinud endale teoreetiliselt selgeks kõik nipid ja trikid, käivad nõustamises, konsulteerivad arstidega ja asi lihtsalt ei hakkagi toimima ja sinna pole midagi teha ja ma ei arva, et nad peaksid end seetõttu halvasti tundma.

    Nagu iga asjaga elus on ka imetamisega nii et on neid, kes annavad alla kergemini ja kes üldse mitte, aga tõsiasi on ka see, et seda kes millisesse gruppi kuulub me pealtvaadates teada ei saa :)

    Minull läks ka imetamise algus väga raskelt ja pea kõik lähedased soovitasid mul see jant lõpetada ja alla anda, aga olin liiga kiuslik ja kuna mul ju tegelikult piim oli olemas, lihtsalt vähe, siis “jantisin” aga edasi ja läks asi korda. See ei tähenda aga, et kõikidel nii minna võiks või saaks.

    Oeh, miks ma alati romaane kommentaarideks kirjutan :)

    Põhipoint on selles, et sa oled tubli, et alla ei andnud ja hakkama said, aga ei tasu arvustada neid, kes pole hakkama saanud! Internetis võivad paljud ju olla “kõvad tädid” kes lahmivad siia ja sinna ja jätavad mulje nagu neid ei kotiks või nad ei tahakski, aga selle taga võib lihtsalt olla kurbus ja pettumus ja selline kõneviis võib olla nende kaitserefleks.

    Ega ma ise ka miski süütu lambuke pole. Olen ka mina sõrme viibutanud nii ühe kui teise asja osas, aga elu õpetab ja kogemused tulevad ja praeguseks juba tean, et alati ei tasu liiga kõva kisa teha :)

  5. Minu laps sai 1,5 kuud rinnapiima. Viimased kuu pudelist. Põhjus oli lihtne, see oli minu jaoks ebameeldiv ja tekitas stressi. Kui laps sündis sunniti seda haiglas nii rämedalt peale. Mul olid rinnanibud sisse poole ja tuli vene mamma neid keerama ja sõimama, et mis ema ma olen. Plaan oli raseduse ajal vähemalt 6 kuud rinnaga toita.
    Olen õnnelik enda otsuse üle. Esiteks ma ei tahtnud endale stressi tekitada, teiseks oli minule kergem pumbata öösel rinnast piim ja seda pudelist anda, kolmandaks mu lapsele see sobis. Sõi ilusti, kasvas ilusti, allergijaid pole kunagi olnud, tervis on tugev.
    Elu ei ole perfektne ja roosamanna ja kõik ei lähe nii nagu loodad.
    Sa võid hetkel seda tahta, et aastaseni toidad aga kunagi ei tea mis võib juhtuda.
    Iga ema annab enda lapsele selle võimaluse mis saab ja talle parim on.
    Aga mitte kellegil ei ole õigust öelda, et sa oled halb ema sest sa ei toida last rinnaga. Mul sõbrannal ei tulnud rinda piima, lihtsalt ei tulnud. Esimesed kaks päeva ja kõik.
    Ma ei vaata kunagi halvasti inimest kes toidab vastsündinut imikut pudeliga või rinnaga.

    PS!Olen eestis näinud naist kes rääkis bussijaamas sõbrannaga, et lapsele on rinnapiim tähtis. Kustutas enda koni ja pani lapse rinna otsa. Tekib küsimus, et kas ei oleks parem ilma rinnata selllel lapsel parem?

  6. Minu emal ei tulnudki piima rinda. Oli minuga 5 päeva haiglas olnud ja ei lubatud ka lisa anda, mina olin koguaeg röökinud, ema nuttis. Lõpuks neljanda päeva öösel isa tõi salaja haiglasse piima (täitsa tavalist lehmapiima kusjuures). Siis olid ilmselt ka teadmised imetamise osas loomulikult väiksemad ja imetamisnõustaja teenus polnud ka ehk nii lihtsalt kättesaadav.
    Minul endal oli keisrilõige ning kui esimesed kaks päeva üldse piima ei tulnud öeldi ka, et keisrilõike korral võibki aega minna, küll tuleb. Imetamisnõustaja käis koguaeg kontrollimas-võte oli õige, laps imes ilusti, juurde aga ei võtnud grammigi. Kolmandal päeval kui kaalulamngus juba liiga suur oli, andsin alla ning andsin rpa-d. Ise samal ajal panin ikka last rinnale, üritasin pumbata jne. aga piima ei tulnud ainsamatki tilka. Ka nädal hiljem mitte. Ka veel nädal peale seda imetamisnõustaja juures käimist mitte. Ja mulle näiteks teeb väga haiget kui sa räägid, et antakse liiga kergekäeliselt alla jne. Sa ei saa reaalselt kõiki ühte patta panna. Iga lugu on erinev ja nagu Britt ütles- alati ei tasu liiga kõva kisa teha. Tubli ja tore, et sul hästi läks. Aga kõigil ei lähe. Osadel on enda närvid ja lapse täis kõht (rpa-d täis kasvõi siis) tähtsamad kui see, et kindlasti rinnapiima saaks. And that’s fine! Kõik on korras kui ema teeb seda, mida ta süda ütleb, et lapsele parim on.

    • Aa ja ütleks veel, et raseduse ajal tagusin mina ka rinnale, et mina KÜLL hakkan rinnaga toitma ja mõistsin samuti natuke hukka neid, kes pudelit andsid imikule. Ühtegi lutipudelit ma ka koju valmis ei ostnud jne. Aga näe, reaalsuses läks teisiti.

  7. Mina võin omast kogemuset rääkida RPA kasutamise kohta. Ei ole see midagi kerge pudeliga last toita.
    Meil on ka keisrilaps ning minul ei tulnudki piima rinda. Imetasin last 2 nädalat nii, et istus päev otsa rinnal. Kuna mul on väga suured rinnad siis kõik asendid ei sobi. Istusin endale hemorroidid imetamisel. Laps koguaeg röökis, sest kõht oli tühi ja midagi ei saanud. Käisime imetamisnõustajate juures. Meil käis ka tasuline imetamisnõustaja kodus. Mul ei tekkinudki piimapaisu.
    Nibud olid nii lõhki ja katki.Koguaeg määrisin ja õhutasin.
    Kui pumpasin sis tuli nibudest verd. Ikka punnisin ja punnisin aga lõpuks andsin alla. Stess, magamatus ja lapse pidev röökimine aitasid ka kaasa.
    Olen lugenud ühte artikklit, kus ema soovis ka rinnaga toita aga tal ka piima piisavalt ei olnud ja lõpusk sattus laps haiglasse ja langes koomasse, sest laps ei olnud piisavalt toidetud. Ema keeldus RPA-d anda.
    Me ei pane pidu, ei tarbi alkoholi, ei suitseta. Aga meil ei jäänud muud varianti üle lihtsalt.

    Poja on meil tubli ja tragi. Terve laps. Ei ole paks nagu michelin. Roomama hakkas 4.kuusel ja kohe ka käputama. Hetkel on 9 kuud ja 7 päeva ning oma esimesed iseseisvad 4 sammu on tehtud. Korra on kerge nohu olnud ja kõik.

    Muidugi on rinnapiim lapsele kõige parem aga kui perel ei jäää muud üle, siis ei maksa nende üle kohut mõista.
    Muidugi on ka erandeid. Mõned tahavadki pidu panna ja mõndadele on näiteks imetamine vastik. Inimesed on erinevad.

    Selline on meie kogemus. Aga pudeliga ei ole kergem olnud.

  8. Ma ei tule ründama, räägin oma seisukoha ja teadmised. Lihtsalt mainin ette ära.
    On väga võimalik, et ei tekigi nii palju piima, ürita kuidas tahad. Minu väiksem vend, kes hetkel saab üheksa kuuseks kohe, ei saanud emalt piisavalt piima. Ma nägin, kuidas ema võitles ja proovis ja sõi ise ja jõi ja tegi igasuguseid imetrikke, aga vend muudkui kaotas kaalu ja kaotas kaalu.
    Arst ise soovitas veel lisaks anda RPAd ja tänu sellele hakkas mu vend vaikselt kasvama. Nüüd on ta endiselt alakaalus, aga me enam ei imesta – ta on teistest omaealistest lühem ja vanem vend (hetkel viiene) kasvas ka nüüd alles viie aastaga oma kaalule lõpuks järgi.
    Siinkohal mainin veel, et mõlemad poisid on eriti aktiivsed ja hullavad ringi ja on täiesti rõõmsad ja nad ei ole alatoidetud – mu ema on proovinud isegi asju, mida ei tahaks anda, peaasi, et lapse kaal natukene tõuseks. (No andnud näiteks küpsist, piimaga segamini ja kohupiima ja mida kõike, mida tegelikult ei tahaks nii väiksele lapsele veel anda. Arst kiidab siiamaani heaks ja ema üle ka ei pinguta.)
    Alles käisin kodus ja nägin, kuidas ema muudkui üritas väikevenda sööta, aga ta lihtsalt ei söö. Ja ei karju ka… Naerab ainult ja teeb sigadusi.

    Tean, et ka sina ei mõelnud ründavalt oma postitust, aga mõtlesin, et jagan sinuga siiski seda, mida mina tean.

    Ja kui sul piima jätkub, siis see on imeline! Mu ema süda suht murdus, kui ta oma kolmekuusele beebile enam rinda ei saanud anda, sest sealt midagi ei tulnud enam…

    • Väga kahju tõesti. Tundub, et erandeid ikkagi leidub… Ja ma tõesti ei mõelnud oma postitusega halba, ega tahtnud kedagi hukka mõista – nagu ma ka miljon korda öelnud juba olen siin. :(

  9. “Ennast kiitmast ma ei väsi…” :) Tubli oled jah, aga ega sa eriline sangar nüüd pole , et “võitlesid” haiglas olles , et laps ikka rinnale saada. Minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi ema kellel oleks kohe peale lapse sündi piima voolanud, pigem on piim ikka tekkinud 3-5 päeva pärast. Imetamise teema on tõesti tundlik teema ja eks see ole iga inimese oma asi millal ja mis põhjusel ta imetamise lõpetab. Oluline on , et laps oleks söönud…
    Pumpamine muideks ei ole alati lahendus…. ehk alguses, kuid kui laps juba vanem ja ära reguleerinud oma piima koguse , siis minul küll pumpamine midagi ei muutnud.

  10. Ma tavaliselt kellelegi halba ei soovi, aga seekord mõtlen tõsimeeli – ma loodan, et su piim saab otsa! Nii julmalt lahmida nõnda tundliku teemaga on jõhkralt alatu. Peaksid ise oma nahal tunda saama, mida tähendab see, kui piim lõppeb vaatamata kõigile abinõudele ning suurele soovile last rinnapiimaga toita.

  11. Ma arvan TÄPSELT sama moodi nagu sina. Minul on ümberringi piima “otsa saanud” ka nendel kellel vaja peole minna ja titevaba elu elada.

    Keegi võiks tõesti selgeks teha kuidas on võimalik, et nii paljudel naistel saab piima müstiliselt otsa? Kui poleks RPA- mis siis saaks? Hunnikute viisi lapsi sureks näljasurma?

    • Vaata, siis tehakse lastele tummi. Googelda pisut, saad teada. Seda tehti juba vanast ajast kui emadel piima ei olnud.

    • Tean. Kuid see tumm on ju allapoole igasugust arvestust. Mis toiteained näiteks riisitumm lapsele annab? Rääkimata kõigest muust. Minu ema saigi päris varakult tummi ja temal on igasugu tervisehädad nüüd 40-ndates välja löönud. Ehk sellisel juhul emad ei loobuks nii kergekäeliselt rinnapiima andmisest, sest praegu ju lohutatakse ennast, et RPA on nii jube sarnane päris rinnapiimale, et vaheta või ära (mida see muidugi pole).

    • Mõtlesin tükk aega, kas kirjutan seda, sest see ei ole ei ilus, ega ka ehk vajalik. Aga, Kätlin, olen märganud, et võtad väga palju sõna igal pool teemadel, mille endaga sul ehk kogemused puuduvad. Ja seda alati väga kuidagi.. agressiivselt, Pipe the fuck down äkki, eks? Ei ole maailmas nii, et sinu arvamus ja vale arvamus.

  12. Päriselt, Lipsuke, see on alatu… Ma nutan vahel siiamaani, et rinnaga last toita ei saa. Kergekäeline otsus? Arvad? Vaata oma last ja mõtle selle peale, mida tunned. Suudad sa midagi kergekäeliselt otsustada temaga seoses? Mul oli tõsiselt valus su postitust lugeda. Ja siiralt palju õnne, et sul rinnast piima tuleb!

  13. Ma arvan, et sa lähened asjale veidi liiga emotsionaalselt. Ma olen ka 100% rinnaga imetamise poolt, ise sooviksin ka ideaalis kuni aastani välja vedada, aga fakt on see, et iga keha on unikaalne.
    Iga naine pole loodud emaks ja samuti pole iga ema loodud rinnaga toitma, see et tal on vastavad vahendid, ei tähenda et see talle sobiks. Võibolla tervislikkuse poole pealt oleks tõesti parem kui laps toitub emapiimast, aga see ei tähenda, et see tema jaoks parim on. Tean isiklikult ema, kelle jaoks imetamine oli kohutavalt piinarikas kogemus, nagu okastraati imetaks välja, nibud olid pidevalt lõhki ja piima oli vähe ja kõik oli valus. Kui nüüd mõelda, et laps tajub ema emotsioone, ei usu ma kohe üldse mitte, et selline toitumisviis tema jaoks parim on.
    Ma leian, et ükskõik, mis ka põhjuseks poleks, on naisel kindlasti õigus rinnaga toitmine lõpetada millal iganes ta seda soovib, sest see on tema valik ja kui ta otsustab sellest loobuda siis järelikult talle see ei sobi, kõigile ei peagi sobima. Kui see on ema jaoks äärmiselt ebamugav/valulik tegevus siis vaevalt see lapselegi hästi mõjub.

  14. Mina näiteks esimese sünnituse ajal ei teadnud, et piim tekib rinda alles 3.-6.päeval. Mul oli tiba enneaegne laps ja mul endal väiksed rinnad lameda nibuga ja täiesti võimatu oli teda rinna otsa saada. Omast arust oli ka koguaeg rinnal, lasti meid siis koju ära, kuigi kaalukaotus jäi sinna piiri peale. Toimetasin mina siis kodus rahus edasi nii nagu haiglas sai tehtud ja mõne päeva pärast kontrolli minnes sain ma elu sõimu osaliseks, et kuidas ma olen oma last näljutanud ja kuidas ma aru ei saanud et ta on 200g ??? alla võtnud (beebi oli sündides 2,4kg). Tegelt selgus, et niipalju ikka alla ei võtnud, kuna neil oli kaal vastu seina ja näitas valesti. Aga piisavalt suur oli see kaalukaotus küll, sest tekkis kollasus ja meid suunati kohe lasteosakonda lampide alla päevitama nädalaks. See tähendas, et piima mul ikkagi piisavalt ei olnud tekkinud selle 4 kodus oldud päevaga.

    Lisandus siis iga 2 tunni tagant imetamine ja kontrollkaalumine ja kui niipalju ei söönud, nagu vaja oleks olnud, siis pidin juurde tegema RPA-d. Ausalt, see oli jube kogemus ja mul oli tunne nagu oleksin vangilaagris. Mäletan, et surusin süstlaga talle niipalju sisse, et arst lõpuks rahul oleks, aga beebi tõmbas endale kurku ja läks korraks siniseks, mille peale ma veel eriti ehmatasin ja poolpalja lapsega mööda osakonda ringi jooksin abi järele.
    Rinnaga toitmise lõpetasin ära u 8 kuu pealt kui beebi haigestus rängalt rotaviirusesse ja hoolimata rinnaga toitmisest sai ikkagi sellise vedelikupuuduse, et veenid olid nii kuivad, et kanüüli ei saadud panna. Mäletan, et nutsin kanüülipanemise ajal arsti ukse taga ja tundsin ennast eriti saamatu emana. Peale seda lõpetasingi rinnaga toitmise, sest peale rotaviiruse põdemist oli beebi alla võtnud ja eelnevad kaaluiibed olid ainult 100 grammi.

    Teise sünnituse ajal sama jama. Aga kuna mul oli ikkagi esimese lapse beebiajast suht psühhotrauma ikkagi veel, siis seekord ma rpa-st ei keeldunud ja andsime juba siis beebile natuke lisa. Arstid ise ka tunnistasid, et mul on väga vähe piima. Mul tulid hirmuvärinad peale, kui jälle hakkas kaalukaotus sinna piiripeale liginema. Koju saades siis üritasin kõigepealt piimapaisust lahti saada, sest kui beebi juba niisamagi ei suutnud haarata, siis piimapaisuga rinda ammugi mitte. Lisaks otsustas 5a vanem vend täiesti hullumeelseks vasturääkivaks eelteismeliseks hakata. Ma mässasin selle pumpamise ja tihedalt rinnal hoidmisega ja ikkagi näitas kontrollkaalumine nagu ta oleks ainult 20g rinnast saanud. Kogu see värk ajas mind täiesti stressi, mul ei olnud 2 lapse kantseldamise juures aega ei ise süüa ega juua korralikult. Lisaks beebi üldse ei võtnud paremat rinda korralikult ja ühe ööga keerasin ma selle piimatootmise täiega pekki, kuna jäime öise söötmise ajal magama nii, et ta vasaku rinna otsas. Selle peale vasak rind oli nagu hiigeltiss parema kõrval. Kuna kaaluiive oli ikka kehv, siis andsime rpa-d juurde. Ilma nibukaitsmeta ei haaranud ta rinda juba sünnist saati. Kogu see värk kumuleerus nii, et lõpuks jäid ainult öised rinnaga toitmised, kuni nädal enne kolmandat kuud keeldus ka sellest.

  15. Üldjuhul jah piim ei tohiks lampi otsa saada (väljaarvatud erandid), väheneda võib küll ja samamoodi lapsel periood, kus ei saa seda piima vb nii hästi kätte.

    Omast kogemusest võin rääkida. Imetamisega tekkisid probleemid u siis kui Hanna oli 3kuune….iga kord kui rinnale panin siis ta lihtsalt röökis ja vähkles (enne sõi super tublisti). Okei, laps röökides ja mina närvivapustuse äärel kannatasin mingi aja ära, lugedes jutte ja kuulda võttes soovitusi, et lapsel võibki selline periood olla. Teadsin, kuidas pudel on saatanast ja jätsin selle varuvariandiks. Kannatasin veel..ja siis veel, see aeg oli lihtsalt jube, sest ideaalsest söögikorrast oli saanud minu jaoks suhteliselt närvesööv tegevus. Lõpuks koostöös lastearsti arvamusega hakkasin andma lisa juurde. Elu läks lihtsamaks aga samas nagu arvata oli tegi pudel oma töö ja vähehaaval kaotas Hanna tissi vastu üldse huvi…seega lõpus sai ta ainult öösiti või hommikuti rinnapiima, ülejäänud aja piimasega. Lõpetasin 8kuuselt, sest ta ei tundnud enam rinnapiima vastu mingit huvi ja vägisi seda tissi ma enam ei suutnud suhu talle ka toppida.

    Tagantjärgi kahetsen, et ei läinud imetamisnõustaja juurde, kogu aeg oi plaanis aga too hetk usaldasin ka lastearsti piisavalt, kuigi nüüdseks olen targem ja tean, et nemad võtavad üldjuhul sellist asja kergekäelisemalt ja imetamisnõustaja siiski oma ala spetsialist ja annab targemat nõud. Mine sa tea, kui oleksin veel kauem seda tissitamis jama kannatanud, oleks laps ilusti sööma hakanud või mitte. Kahju on küll, et nii läks aga samas satuksin ma uuesti samasse olukorda käituksin ehk samamoodi!

    Igatahes jah olukordi on erinevaid:D Eks iga üks leiab endale selle “õige” tee:)

  16. Olen täiesti nõus Sinuga rinnapiimaga toitmise kohapealt. Piima jätkumise ja kadumise kohapealt saan tuua näiteks oma ema. Ta on imetanud nelja last. Mina sain veidi alla aasta (see oli siis umbes 20 aastat tagasi) ja seda põhjusel, et kui mul hambad tekkisid, hakkasin lollitama ja ema nibu lihtsalt konkreetselt küljest rebima. Üks vend sai veidi üle aasta, teine vend kahjuks aga vaid mõne kuu. Siin kohal oli tegu rinnapiima kadumisega – see võib tõesti ära kaduda, kui on näiteks põhjuseks operatsioon vm meditsiiniline tegur. Nüüd neljanda lapsega, kes sai suvel kaheseks, lõpetas ta rinnaandmise umbes pooleteise aasta pealt, kui laps enam niiväga rinda ei võtnud vaid lihtsalt pigem mängis sellega. Kuid piima on enamasti ikka jätkunud seniks kuni lapsel selle järgi veel soov on.

    Ma tõesti samamoodi ei mõista, kuidas saab üleüldse imetamist perversseks nimetada? Jah, on inimesi, kes usuvad, et mida kauem laps rinda saab, seda intelligentsem ta on ja nõnda annabki mõni ema veel oma viieaastasele pojalegi rinda – ja see on tõesti kummaline. Kuid aastase lapse imetamise juures ei peaks olema midagi perversset – see laps ei räägi veel pikka juttugi ning kõndimine pole ka nii kindel – ta on veel ju päris titabeebi.

  17. Mina andsin enda lapsele 1,4 aastani rinda. Laps kõndis ise sööma :D. Mida kauem, seda parem. Siis tundsin, et ta juba lihtsalt harjumuse ja maitse pärast käib lutsimas ja jätsin ära.

    Seekord kavatsen samamoodi järgida.

    Ma ei saa aru emadest kes enda pärast lähevad RPAle üle. Kui ma olen otsustanud juba lapse saada ja üles kasvatada, pühendun ma lapsele mitte oma elu elamisele. Mis ei tähenda, et üks teist väliataks ju.

  18. Olgu siis alguseks öeldud, et jah, rinnapiim on imikule parim, aga.. Arvestades, kuivõrd värske ja roheline ema sa oled, paneb imestama küll, miks sa julged enne õhtut hõisata.. Eks selle valjult ja mõtlematult parastamise kohta on ka omajagu ütlusi.. Imeta kõigepealt aasta ära ja võiksid alles seejärel omada mingisugustki õigust taolise postitusega lagedale tulla. Maailmas on terve hunnik asju, muide, mida sa ei mõista enne, kui sa ise selles olukorras pole olnud ja tahaks loota, et sa neisse olukordadesse ei pea sattuma. Ole õnnelik, kasvõi, et senini on sul päris hästi läinud ja kirjuta pigem sellest – praegusega jätad endast väga üleoleva (ja rumala, ausalt öelda) mulje. Nojah, keda see nii väga morjendab. Nooruse viga, ehk. Kasvad sellest välja.

  19. AAMEN! Mul sündis laps teisipäeva öösel ja reedel kui koju saime, ikka veel piima mul polnud (keiser), ma ei andnud alla, jah, pidime lisa andma, aga nii minimaalselt, koguaeg püüdsin sööta. Piim tuli lõpuks. Siis tuli välja, et laps ei oskagi imeda. Ma jamasin KAKS KUUD! enne kui laps selgeks sai. Seni vaevlesin suurte rinnanibu lõhede käes, laps sai veresegust piima, aga ma ei andnud alla. siis edasi 4 kuud oli head imetamist ja 7-kuuselt laps loobus päevasest rinnast ning 8-kuuselt lõpetas öise tissitamise ka ära. See polnud selline tüüpiline streik, ta enam ei tahtnudki. Ei hakanud sundima ka, siis sai natuke piimasegu, arst arvas, et juba täitsa ok vanud selleks. Aastaselt sai juba poepiima ka juurde (aastaselt ja natuke pealegi jäigi juba kodutoidule ka).

    Niiet, tean mida tähendab võitlus, et saaks ometi rinda anda ja tean ka seda poolt kui ei saa üleaastasele rinda enam anda. Ma pole kurb, et laps ära lõpetas üsna vara, tegelikult vastupidi, olin rõõmus, et ta ISE loobus, et mul jäi see raske võõrutusprotsess kõrvale.

  20. Mina saan aru, mida sa mõtled. Ka minul oli imetamise algus VÄGA raske, kuna mu laps lihtalt ei osanud rinda võtta. Sünnitusmajas suruti rpad peale ja paar esimest päeva ta seda ka sai natuke, aga siis otsustasin, et nii ei saa. Ja esimen kuu pingutasin meeletult, eriti hullud olid ööd, kui teised ärkasid selleks, et toita last ja pärast kohe seda magama jääda, siis minul läks mõnikord tund, et laps üldse rinnale saada. See oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske aeg, nutsin palju, aga lõpuks sai laps nipi kätte. Mees isegi ütles mulle, et ah mis seal ikka, anna rpad, kui teisiti ei saa. Aga pärast oli niinii hea tunne, et alla ei andnud. Ka tissistreike oleme üle elanud. Ma usun, et on neid, kellel lõppebki piim lihtsalt otsa, aga neid on väga vähe. Enamusel oleks siiski võimalik jätkata, aga see ei ole minu halvustada, igaühe enda otsus, enda laps ja enda elu. Täpselt samamoodi pole õigust kellelgi öelda, et aastase lapse imetamine on perverssne. Igaühe enda otsus kaua oma last imetada. Soovitatakse imetada lausa teise eluaasta lõpuni. Minu laps on praegu 1,4, olen 3 kuud rase ja esimene laps saab ikka veel rinda. Ja ma ei plaanigi lõpetada veel, aga ega väga kõva häälega sellest ei räägi ka, kuna tean, et paljud vaatavad nii suure lapse imetamisele halvasti. Aga mind tõesti ei huvita, sest ma tean, et minu lapsele on rinnapiim kasulik ja las rumalad kaagutavad kui tahavad, mina üldiselt sellistesse vestlustesse ei lasku, sel pole lihtsalt mõtet. Sina oled aga väga tubli, et oled oma lapsele pühendunud ja ei ole üks neist, kes “oma elu” tahavad lapse kõrvalt elada, sest laps ongi ju nüüd sinu elu :)

  21. Noooooo! Inimesed on väga väga väga erinevad, organismid on veel rohkem erinevad. Sul läks hästi! Oli keiser, aga näe ikka imetad ja piima on. Minul oli loomulik sünnitus, aga imetamine oli TOHUTULT raske!!!!
    Nagu siin on juba kommenteeritud, siis enne sünnitamist arvasin mina ka, et kuidas saab piim otsa vms, või et mina annan ikka aastani vähemalt. Aga tegelikult on kordades raskem. Sünnitusmajas oli kõik hästi, kolmandal päeval olime kodus, laps võttis korralikult juurde ja umbes esimesel nädalal olid mul nibud juba päris katki. Tundus okei, sest uus värk. Kahe nädala pealt olid mu nibud nii katki, et isegi dushiall ma nutsin, sest niii valus oli. Imemisvõte oli õige ja korras. Ma ei andnud alla! Pumpasin reaalselt terve kuu aega IGA 2h piima välja, KA ÖÖÖSEL, et ta vähemalt rinnapiima saaks, mis siis et pudelist! Ja ikka oli piimast puudu, ma võisin kui palju pumbata. Nii ei läinud nibud rohkem katki, kuigi ega vist kuskile polnud enam minna ka. Laps saab nüüd kaks ja mu nibud ongi deformeerunud.
    Mu mees ei ärganud öösel lapse nutu, vaid minu nutu peale, sest mul oli nii kuradi valus. Ma süüdistasin järjest rohkem ennast, et ma ei saa hakkama. Niiet su postitus on natuke ebaõiglane. Ja kohe kindlasti pole 100% tõsi, et kui piima vähe, siis pumpa juurde. Esiteks on inimesi, kes ei saaaagi pumbates piima ja teiseks, nii sa ikkagi ei saa õiget kogust.
    Sinu jutust jääb mulje nagu who cares, kui mul pumbates 30ml tuleb, sitta kah pumpa poole tunni pärast uuesti ja anna juurde. Kui mu lapsel jääb ikkagi sellest tilgast kõht tühjaks ja mul reaalselt juurde ei tule, siis loomulikult ma annan talle RPA-d. Ema piim on kõige parem, aga ära alahinda ka RPA-d, kõige tähtsam on see, et lapsel on hea olla ja kõht täis. Nii on terve pere õnnelik.

    Ja näiteks ülimalt suure ehmatuse peale võib piim kaduda. Näiteks mu sõbranna laps oli vaevalt kuune kui neil kodus üks mees relvast lasi.. arva ise kui suur su ehmatus võib olla..

    • Tegelikult polegi ebaõiglane, vaid lihtsalt sa arvad, et nii peab olema ja et inimesed annavad liiga kergelt alla. Tegelikult kõik ei anna, see oli minu kogemus.
      Tahtsin veel öelda, et laps sai rinnapiima 8nda kuuni (kui rinnanibud juba peaaegu terved olid, hakkasin nibukaitset kasutama), sest ta ise võõrdus ära. Ma surusin teda nuttes rinnale, tundus juba kiusamisena. Muidugi sai ta kuni lisatoidu alustamisena RPA-d ka. Kui tahkele toidule läks, siis piisas minu piimast.

      See on natuke sama, mis sünnitusega. Su lootused ja ootused loomulikule sünnitusele olid ülisuured, sul on süütunne, et sa ei saanud hakkama, kuigi lihtsalt elu on selline. Paljudel emadel, kes rinnapiimaga toitmisel hakkama ei saa, on sama süütunne :)

  22. Teie, kes teil piim otsa sai või ei tulnud ja pidite kahjuks (just nii te enda sõnul tundsite, üks lausa nutab siiani, et ei suuda imetada jne) RPA üle minema olete erandid ja neid muidugi esineb. Imetamine ongi individuaalne aga eelkõige on imetamine SUUR TÖÖ! Paraku olen ka mina elus pigem kohanud naisi, kes ei taha/viitsi/soovi imetada ja neid on kordades rohkem kui teid, kellel teil piima ei tulnudki. Ja ma pigem usun, et piima ei tekki kui seda juttu, et oli oli ja voolas ojadena ja järsku sai läbi?! Seda juttu on ka minul veidi raske uskuda sest kui tööd selle nimel teed ja vaeva näed ei saa piim niisama otsa kui ta juba olnud on! Jaaa paljudel seda ei tekki aga kui ta juba on olnud 1, 2k siis…ja eks neid järeldusi tehaksegi negatiivsetest näidetest :( alati saab piim kudiagi otsa kas 4k (kui teoreetiliselt lapsele võib juba vaikselt lisatoitu tutvustada) või enne kellegi juubelit/sünnipäeva/muud tähtsat tähtpäeva…noh seda ei saa ju muud moodi seletada kui sellega, et enam ei viitsitud tegeleda imetamisega?! Või?! Kõik, kes kord elus on last imetanud, teavad kui raske töö see on ja kui valulik on see algus (ja paljudel ka terve imetamiseaeg) ning kui stressirohkeks see võib kujuneda. Au ja kiitus neile, kes vaatamata kõigele, seda teevad või sooviksid/soovisid teha,kuid võimalused puudusid (ka soov ja kahjutunne, et ei saanud on väga olulised kui me räägime imetamisest!) :) ja kohe kindlasti ei ole aastase lapse imetamine pervertne (hea võrdlus oli see kui mees tütrel mähkmeid vahetab, millega seeeeee veel võrduks sellisel juhul ;) )!

    • Kas tead mõnd inimest isiklikult, kes jätsid imetamise päevapealt ? Ei taha uskuda, et see nii kiirelt saab toimuda, paljud lapsed ei tunnista pudelit ja samuti paljud ei tunnista RPA-d….

    • Ma ju kirjutasin milliseid juhtumeid ma tean! Tean isiklikult ühte ema, kes lõpetas imetamise 2k sest tal oli reis planeeritud (ja ilmselgelt kuidagi moodi reisil olles ei oleks ta saanud imetada jne). Samuti tean ema, kes lõpetas teadlikult imetamise ajastatult nii, et saaks oma ämma juubelil pidutseda. Kas need on sinu arvates positiivsed näited?!

    • Ei ma ei arva , et need on positiivsed näited, kuid ma arvan , et selliseid emasid on üksikuid ,kes puhtalt ühe peo pärast jätavad rinnatamise…

    • No ei ole üksikud kui mina tean selliseid juhtumeid, Lipsuke teab jne…pigem on tõesti üksikud juhtumid, kus piima olioli ja siis järsku sai otsa :)

    • Mul isiklikult pole selliseid tuttavaid, kes oleks pidutsemise või nn oma elu elamise pärast lõpetanud imetamise. Ühel sõbrannal juhtus küll see, et hakkasid varakult päevad ja välja lüpstes oli piim olnud roheline või selline imelik ning beebi keeldus rinnast.

      Sõbrants käis suvel ühe fotograafi juures, kes rääkis, et tal oli üks klient, kelle mees ei lubanud imetada, et rinnad lähevad koledaks :D

    • Ehmatusest kadus minu tädil rinnapiim ära ja tagasi ei tulnudki, kui kuulis, et vanem poeg traktori alla jäi. Mitte tilkagi ei tulnud enam, päevapealt sai otsa.

    • Vot seda olen ma küll kuulnud varemgi. Huvitav kuidas see anatoomilises võtmes toimub…

  23. Mina imetasin oma last 1,7 aastat.
    Mul oli poole aasta jooksul kokku 7 rinnapõletikku, kes teab sellest midagigi, siis mõistab, et naljaasi see pole. Nuttes andsin pojale rinda, aga ma ei andnud alla. Vahepeal, kui oli kasvuspurt, nõudis poja ikka ülitihti tissi. Vahel oli selline tunne, et ma muud ei teegi kui et ainult toidan teda. Aga laps oli rõõmus ja mingiaeg polnud ka imetamine enam valus. Minu arvates on ka rinnapiim parim oma lapsele.

  24. Aga mida teha siis kui sul on rohkem kui yks laps ja teine on naiteks alles kahene. Sellisel juhul ei saa last KOGUAEG rinnale panna voi tunde tal imeda lasta, et piima tekiks. Seda saab teha ainult juhul kui sul on keegi pidevalt abiks, sest suurem laps nouab ju ka tahelepanu jne (ja kahene on just sellises eas, et tema yksi tegutsema jatmine tahendab koike muud kui head). Aga olgem ausad kui paljudel meis on see abi 24/7 kodus olemas. Nii see piim ara kaobki voi ei teki yldse. Tublid lapsed (enne koige lapsed mangivad siin rolli), kes soovad piisavalt kiirest ning see juures imevad tissi ilusti tyhjaks ning siis ju ei ole muret piima tekkimisega voi selle hulgaga. Aga lapsed, kes ei ime, ning keda tuleks rinnal hoida tunde voi vaga vaikeste vahedega- see lihtsalt ei ole kahe-kolme-nelja vaikese vahega syndinud lapse puhul voimalik.

  25. Ma ka ei mõista, kuidas sa saad nii kergekäeliselt siin sõnu loopida, mul ei ole kombeks postitusi kommenteerida ega teisi hukka mõista, kuid praegu tundub küll, et sa ei ole oma tööd teinud ja võtad malli ainult 20-aastaste tüdrukute pealt, kes võib-olla ongi ainult pidutsemiseks imetamise lõpetanud.
    Ma olen oma vennast 15 aastat vanem ja ka mina nägin kõrvalt, kuidas mu ema püüdis mu venda imetada. Teed, pumpamised, mingisugused imerohud, iga 20 minuti tagant tissile panemised ja nii edasi ja nii edasi. Venna karjus näljast, emme oli närvis, sest laps oli näljane ja vennal kaal ainult langes. Kuidas tulid õelad sõnad sugulastelt ”kes tissitasid oma last 2 aastat”. Ja oli näha kui raske see talle oli ja kui õnnetu ta sellepärast oli. Aga ometi last ei saa nälga jätta ja nii hakatagi RPA’d andma.
    Ennem kui sa hakkad selliseid asju kirjutama, palun veendu oma faktides, sest see ette-taha vabandamine hetkel ei muuda midagi. Jah, sa oleksid võinud kirjutada, et on olemas selliseid, kes meelega lõpetavad, kuid sellest, et mõned niiöelda toovad vabanduseks selle piima lõppemise.Ei, kindlasti mitte. See et sa oled ise kuu aega ema olnud ja arvad, et tead asjadest kõike ja et sa proovisid ka kõike ja sul aitas, ei tähenda et teistel oleksid aidanud.
    Järgmine kord ennem uuri ja siis avalda oma kirjutisi, kurb oli lugeda. Emme nägu tuli kohe silme ette, kui ma seda lugesin.

  26. Minu emal lõppes piim päevapealt otsa, kui minu kõige vanem õde puusaliigesenihestusega taastusravihaiglasse sisse jäeti. Kahe lapse vahe oli aasta ja noorem sai rinda vaid paar kuud. Üks päev oli piima küll ja laps sai kõhu täis, järgmisel ei tulnud enam tilkagi.
    Mind imetades 16 aastat hiljem, oli piima aga sellistes lademetes, et ema jagas seda ka naabrinaisele kellel ei hakanudki piima tekkima.
    Sõbrannal kadus samuti päevapealt piim ära kui esimese beebipilli võttis mis arsti sõnul oligi mõeldud imetavale emale ja ei tohiks piima kogust mõjutada, aga võta näpust. Piim tagasi ei tulnud.
    Mulle jäi ka su kirjutisest mulje, et sa siiski oled jätnud osa kodutööst siinkohal tegemata. Kõik ei ole nii must ja valge. On asju, mis ei ole meie tahtmises või soovides kinni.

  27. Mina olen ka täiesti rinnaga toitmise poolt. Oma lapse puhul ei tulnud ka teised variandid kõne allagi (loomulikult ma ei oleks oma last nälga jätnud, kui mingil põhjusel poleks saanud imetada). Ma ei ostnud mitte ühtegi pudelit koju, kuna siis on oluliselt lihtsam nö alla anda. Esimene kuu aega oli imetamine täielik piin ja tihti oli tahtmine loobuda, kuid minu põikpäisus sai võitu, lisaks käisin imetamisnõustamises, mis oli suureks abiks. Nüüd on poja 1a 2k, imetamise lõpetasin kaks nädalat tagasi. Pudelit ei näinud laps kordagi.
    Ma arvan, et põhiline põhjus, miks loobutakse imetamisest, on vähene teadlikkus ja abi puudumine. Või noh, naised ei oska abi otsida, kui on probleem. Samas on täiesti arusaadav, miks hakatakse RPA-d andma, keegi ei taha, et beebi nälga tunneks.

  28. Minu kahe lapse vanusevahe on aasta ja 2 kuud. Esimese lapsega sain 6 kuud ja pealegi anda kui mingi hetk hakkas piima tootmine vähenema. Ei saanud aru, mis toimub kuni mõtlesin, et teen rasedustesti (sisetunne) ja oh üllatust ma olin rase ja pea juba 3 kuud, seetõttu vähenes ka rinnapiim ja peagi lõppes mingiks ajaks, ju keha nõudis puhkust teise lapse jaoks. No sünnitasin sii teise lapse ja mõtlesin, et oh nüüd temale annan raudselt kauem. Esimene kuu, kõik hästi, teine kuu hakkas juba jama pihta, tissistreik, mille kogemus puudus esimese lapse ajal. Saime sellest üle. Aga pidevad öösiti üleval olemised, sest laps nõudis koguaeg süüa, no mõtlesin, et kannatan ära, teise elukuul võttis 500 grammi, 3 elukuul 500 g ja neljas elukuul 400 grammi. Siis juba arst ütles, et tuleb lisa anda. Mu süda tilkus verd, sest ma lootsin kauem anda aga selle 3 kuuga mis ma mässasin nii öösel kui päeval, ma muudkui võitlesin, jäin ma siiski kaotajaks. See nädal saab ta mul 5 kuuseks ja just nüüd loobus rinna võtmisest kuna pudelist on lihtsam, ega laps rumal ole. Ja tunnen vahel siiani kehvasti, mõeldes, mis ma valesti tegin. Aga nagu arst mulle ütles, 2 väikse lapsega pole lihtne, seda veel enam, et ma üksinda kasvatan neid enamus ajast(abikaasa meremees, mille tõttu 6 kuud ära). Ja, ma püüdsin toituta korralikult, püüdsin puhata nii palju kui võimalik kahe väikse lapse kõrvalt on,( mis oli pea tegelikult võimatu ja abistajaid ka kahjuks pole võtta) tuli mul see otsus lihtsalt vastu võtta, juba lapse ja enda tervise tõttu. Sest lapse kaal ju hakkas langema, mina väsimusest stressis, mässasin väiksega nii päeval kui öösel aga teine laps tahab ka ju minuga olla, mille tõttu hakkas ka vanem poeg öösiti kehvasti magama, sest hetkega kadus ju ema tähelepanu temale. Seetõttu ei mõista ma kedagi hukka, eks igalühel on omad põhjused ja nii kaua kui ma neid ei tea, olen ma parem vait kui midagi ütlen. Mina ütleks, et ole õnnelik, mis sul anda on ja kui ongi anda, siis seda võimalikult kaua.

Vasta T-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.