Kas abort rikkus mu viljakuse?

Ma tean, et järgnev kõlab ilmselt paljudele naistele naeruväärsena, sest ma isegi ei taha mõelda kui palju on neid naisi, kel läheb lapse saamiseks aastaid ja aastaid, või ei õnnestu see üldse, ning siis olen mina – kahe terve lapse ema, kes ei ole paari kuuga kolmandat hakkama suutnud panna, ning on nüüd segaduses, kurb ja pettunud. Ma tean, naeruväärne, aga…

Alati, kui me oleme perelisa plaaninud, on see juhtunud esimese kuuga. Põhimõtteliselt nagu, et põmm ja rase. Ma tean, me oleme õnnega koos, et see meil nii kergesti käib ja ma olen selle eest sõnuseletamatult tänulik. Iga kord pole muidugi õnnestunud rasedust lõpuni kanda, aga vähemalt asi funkab, eksole. Kui aus olla, siis nüüdseks ma isegi ei oska enam öelda mitu korda ma rase olen olnud. Või noh, oleneb jälle mida keegi raseduseks loeb. Üks arst ütles mulle näiteks, et iga triip testil pole kohe rasedus. Et nagu…okei… Ma tegelikult arvan, et ta mõtles sellega lihtsalt seda, et iga rasedus ei olegi määratud kestma ja kui ma poleks nii vara testi tegema rutanud, siis ma ei teakski.

No ühesõnaga, vähemalt kolm-neli korda on mul testil olnud sellised triibu ”varjud”, mida too arst siis põhimõtteliselt nagu raseduseks veel ei olekski pidanud. Mõned triibupüüdjad kindlasti mõistavad, mis ma räägin, aga no põhimõtteliselt on need triibud sellised, et esmapilgul tundub test negatiivne, aga kui lähemalt uurima hakata, võib näha väääääääääääga õrna teist triipu. No tõepoolest niiiii õrna, et võiks lausa oletada, et tegu on meelepettega. Ja siis hakkavad ikkagi päevad. Need ongi siis need ”iga triip pole rasedus” testid, aga mina ei suuda neid mittemillekski muuks ka mõelda. Vahet pole kui hele see teine triip on – triip on triip.

Ühe korra on rasedus peetunud ja ise katkenud, viienda-kuuenda nädala pealt. See oli täiesti ootamatu ja ma olin juba selle paari nädalaga jõudnud kiinduda ideesse, et augustis sünnib meile beebi. Ma olin armunud, elevil, armastust nii täis, ma olin õnnelikum, kui kunagi varem. See oli mu esimene rasedus, 2012 aasta detsembris. Kui ühel ööl aga veritsus algas, olin shokis. Ma elasin seda kaotust ikka meeletult raskelt üle. Peale seda ei proovinud me aasta aega uut last saada. See oli üks kohutavamaid aastaid mu elus. Ma ärkasin öösel nuttes, sest nägin aina uuesti ja uuesti seda unenägu, mida mõni päev enne rasedusest teada saamist. Nägin oma meest meie esimeses kodus, diivanil istumas. Tema süles oli umbes paariaastane tüdruk, kel olid heleblondid juuksed, täpselt nagu Joelil praegu. Tüdruk oli imekaunis ja ta hääl helises kui kelluke, kui ta mu mehe põske paitas ja ”ma armastan sind, issi!” lausus… Agh, see toob praegugi pisarad silma, sest ma mäletan täpselt kui reaalne see iga jumala kord tundus. Ja ärgata tühjusesse… See murdis mu…
See pole nüüd midagi, mida ma tahaksin, et mu ema ja lähedased loeksid, aga no nii oli – ma põhimõtteliselt ei näinud ühtegi kainet päeva-nädalat sel aastal. Mul oli veinipudel alati varus ja mul polnudki mingit vabandust vaja, et seda iga päev tühjendada. Pisaraid sai valada dušši all, vetsus, üksi jalutamas käies, õues aeda rohides – ükskõik kus, peaasi, et üksi, sest ma ei tahtnud, et keegi teaks või muretseks. Nad ei oleks niikuinii mõistnud… Ma ei käinud kuskil, ma ei teinud midagi, ma tahtsin vaid juua, nutta ja kurbi laule kuulata. Ma võtsin selle aastaga üle 20 kilo juurde.

Aga mitte miski ei ravi kaotuse haavu peale uue raseduse. 2014 aasta alguses otsustasime, et peame uuesti proovima. Jaanuari lõpuks saingi triibud ja ma ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma olin nii hirmul, et ei julgenud esimesed kuud õieti hingatagi. Jumal tänatud, et tol ajal mul üks koolitus oli, mis kestis täpselt nii kaua, et mul sai 10 nädalat täis ja peale seda sain juba iga hirmuhetke korral doppleri järele haarata, et beebit kontrollida. Esimesed kolm-neli kuud olid kohutavad! Aga kui laps juba liigutama hakkas, saabus ka südamerahu – ta on reaalselt olemas, temaga on hästi! Oktoobris sündis meie väike vikerkaarebeebi, Annemaia. Jumal olgu tema eest tänatud!

Kuigi null lapselt, lapsega perele üle minek oli rängem, kui ma oodata oleksin osanud ja ka see etapp oleks meid peaaegu lahku ajanud, saime ka sellest üle, ning otsustasime veidi enne Annu aastaseks saamist, et tahame veel ühte last. Koos on neil kindlasti mõnusam ja lõbusam. Ja ta tuligi! Olin rõõmust nõrkemas, ning esimesena helistasin kohe oma emale. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm! Aga veel samal päeval tundsin, et midagi on valesti ja ma ei eksinudki – saabusid päevad. See oli mu esimene kord sellisesse olukorda sattuda. Mõtlesin vaid sellele, et kui ma oleksin ainult ühe päevagi veel oodanud, enne kui testi tegin, poleks ma teadnudki. Nutsin täpselt ühe päeva ja läksin eluga edasi, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tundsin, et olen südametu, nagu see laps polekski tähtis olnud…

Uue kuu saabudes sain jälle triibud. Olin rõõmus, aga arvestades eelnevaid kogemusi, ei tahtnud ma lasta endal kiinduda. Ma ei oleks suutnud jälle seda läbi teha.
Nädalad läksid ja ohutu aeg oli peaaegu käega katsuda, kui algas veritsus. Mäletan seda päeva nii hästi. Me pidasime parasjagu Annu esimest sünnipäeva ja tuba oli sugulasi täis… Kui kõik olid lahkunud, sõidutas ema mind Tartusse kontrolli. Beebiga oli kõik hästi ja tema süda lõi! Nad ei osanud veritsuse põhjust öelda, aga soovitasid edaspidi veelgi rahulikumalt võtta. Edasi läks kõik imekiirelt, sest Annemaia hoidis mind üsnagi lühikese lõo otsas. Viimased rasedusnädalad küll venisid kohutavalt ja ma kartsin väga uut keisrit, aga lõpuks ta siiski tuli – mais sündis meie väike Joel.

Peale Joeli sündi olin 110% kindel, et antud hetkel on meie pere täiuslik ja lähima kümne aasta jooksul ei taha ma mitte ühtegi beebit näha ka mitte. Aga nagu ka eelmisel korral, siis ka nüüd – kuskil kuus kuud peale Joeli sündi, hakkas tekkima uus beebiisu. Üritasin seda alla suruda ja endale sisestada, et ma olen peast hull, sest kolm alla kolmeaastast oleks täiesti kreisi värk! Väitsin endale, et ma vajan puhkust, tahan rahu, tahan oma kehas kasvõi paar aastatki üksi olla, ilma, et ma peaksin kedagi tissitama või/ja rase olema. Aga mida aeg edasi, seda vastupandamatuks läks ka see soov. Piisas vaid olemasolevate laste koos vaatamisest ja tekkis mõte ”mis siis kui…” Kui sulle ikka iga päev käsikäes vastu joostakse ja hüütakse, et ”emme, vaata, Joel on mu PARIM SÕBER!”, siis sa ei saa mitte sulada. See moment muidugi sai läbi sellega, kui nad kolm sekundit hiljem karvupidi koos olid ja vaidlesid selle üle, kelle kord on parasjagu veepudelist lonksu võtta. Nagu see oleks viimane vesi Eestis! Aga hea võidab halva ja kolmanda (ja neljanda) lapse soov ei kadunud sellegipoolest mu südamest.

2017 aasta kevadel lasin endale vaskspiraali panna, teades, et oht sellega rasedaks jääda on täiesti olemas. Kui tuleb, siis järelikult peab tulema! Ja juba esimesel või teisel kuul päevad hilinesid. Tegin testi. Negatiivne. Vastu valgust vaadates aga paistis teine triip. Ma ei osanud midagi arvata. Aga siis algasid päevad… Selge.

Järgmisel kuul aga kukkus spiraal välja. Paar nädalat hiljem sain teada, et olen Mannatera ootel. Algas taas närvesööv aeg. Nädalad venisid, aga häid uudiseid ei olnud. Ma oleksin pidanud olema juba üheksandat nädalat rase, aga laps vastas endiselt 4-5-6 nädala kohta, olenevalt arstist. Ma lootsin viimase hetkeni mingile imele, aga juuni keskel saabud tõsiasi – rasedus on peetunud ja ise ta ei katke. Jaanipäeval pidin läbi tegema abordi. Üks mu elu kohutavamaid kogemusi, mida jääb nüüd alatiseks meenutama väike tammepuu meie hoovis…

Ka seda kaotust elasin raskelt üle. Kõige raskem oli just see aeg, kui veel mitte midagi 110% kindel ei olnud ja too päev seal haiglas… Aga nüüd oli mul juba kaks last, kes ei lasknud mul tegevusetult passida, kes hoidsid mind pidevas liikumises ja hoidsid hinges armastust. Kuigi ma olin katki, siis ma teadsin, et niipea kui tohin, proovin taas.

Augustis otsustasime, et aitab ootamisest ja tegutseme. Tegin mingeid ülivarajasi teste, kus oli jällegi näha mingi triibu vari, aga ma isegi ei osanud öelda kas see on reaalselt triip või kõigest minu lootus. Olin elevil, aga ei julgenud midagi arvata. Tahtsin näha tugeva(ma)t triipu, enne kui üldse midagi loodan, mõtlen või ütlen. Ja siis saabusid päevad. Olin väga üllatunud ja pettunud, aga noh, alati on ju järgmine kuu…

Septembris kogesin asju, mis on iga jumala kord mulle raseduse reetnud, isegi enne kui test näitab – järsu liigutuse puhul on mulle siis alati paremale poole, munasarja piirkonda löönud lõikavalt terava valu. Umbes siis, kui oleks pidanud toimuma arvatatav pesastumine, oli ka verine määrimine. Alguses ehmusin, et misasi see nüüd on, aga siis meenus, et nii võibki vahel olla. Olin vägagi positiivne, et see ongi nüüd see. Otsustasin aastapäeval hotelli vetsus testi teha – mõtleks kui vägev kingitus aastapäevaks, eksole. Aga test oli negatiivne. Sellegipoolest päevad hilinesid. Kõik testid olid ikka negatiivsed. Ja siis saabusid päevad. Olin… ma isegi ei tea mis ma olin/olen. Pettunud? Tige? Mures? Hirmul? Segaduses? Jah, seda kõike. Ma ei mõista mis mu kehaga toimub ja see on hirmutav. Äkki olen ma nüüd katki. Äkki ma ei jäägi enam rasedaks. Äkki see abort tegi minuga midagi…

Ühesõnaga, nii on lood, siin pool sood… Ma tean, et kaks kuud proovimist pole veel mingi aeg, aga meie puhul on see siiski äärmiselt imelik. Ma tõsiselt loodan, et asi on vaid selles, et mu keha on sellest pidevast imetamisest JA rase olemisest väsinud, või võtab lihtsalt sellest aborditabletist taastumine mul kauem aega, aga igaks juhuks tahan ikkagi kontrollis käia. Ma ju ei käinud tegelikult peale aborti järelkontrolliski, sest päevad saabusid ise ja õigel ajal. Kõik peaks nagu okei olema, aga… ja mis värk selle tsüklivälise veritsemisega veel on? See on ju ka kahtlane. Mul pole varem sellist asja olnud.

Raske on toime tulla ka sellega, et üks mu lemmikutest blogijatest on hetkel täpselt sama rase, kui mina oleksin, kui ma poleks Mannatera kaotanud. Mõtted liiguvad alati temale, kui tolle blogija postitusi loen. See peaksin olema ka mina… Üle poole raseduse peaks juba läbi olema. Ma tunneksin hetkel juba liigutusi ja saaksin varsti ehk teada mis soost beebi on. Saaksin nimedele mõtlema hakata ja tibatillukesi riideid sortida… Agh, vahel on lihtsalt ikka veel raske kõigi nende kaotustega leppida, ja mõtlen paratamatult mis kõik olema peaks. Kuigi ma olen teiste rasedate üle nii ääretult rõõmus ja mul on endalgi juba kaks tubli präänikut olemas, ei tähenda see, et mul poleks enam valus.

Mõne arvates on see kindlasti over sharing ja mõttetu pablamine, aga ega mul häbi ka ole, sest see on väga paljude naiste igapäev ja normaalne mure meie ühiskonnas. Iga teine naine on kokku puutunud raseduse katkemisega, peetumisega, nurisünnitusega, viljatusega või lihtsalt näinud ränka vaeva, et rasedaks jääda ja oma beebi lõpuks saada. Sellest lihtsalt ei räägita.

Comments

comments

45 thoughts on “Kas abort rikkus mu viljakuse?

  1. Meil triibupüüdjate foorumis on neid kummitus triipe palju olnud. Väidetavalt pidi mõni test neid tekitama täitsa niisama ilma põhjuseta. Siis veel pidi olema nn keemiline rasedus ja testil on triip. Kõige mõistlikum ongi oodata testimisega nii kaua kui päevad on hilinenud aga noh kui ikka triipe püüad siis ei suuda enam kaine mõistusega mõelda :D

    • No on tõesti! Kui tead, et aeg sealmaal, et võib näha midagi, siis ei suuda end peatada ja ikka teed selle testi. :D

  2. Meil on kahe lapse vahe täpselt 10a. Ja võin öelda, et umbes 4 aastat ootasin seda, et ometi uuesti titaootele jääda. See oli minu jaoks täielik kinnisidee. Mäletan nii selgelt seda hetke kui mees teatas, et ta õde ootab kolmandat last. Selle asemel, et rõõmustada, hakkasin mina hoopis lahinal nutma. Iga kuu tegin teste ja alati oli vastus negatiivne.
    Sellel ajal nägin tihti unes mustajuukselist tüdrukut, kes mängis liivakastis ja hõikas pahuralt :”Emme, oota mind ära!”. Aeg läks aga mööda ja mina loobusin lootmast..
    Siis tuli pähe rumal mõte, et äkki kaalun liiga palju ja ei jää sellepärast rasedaks. Ja otsustasin minna bar Opile. Kuu enne oodatavat opi oli vaja minna nö “mõõka neelama”. Mõtlesin, et teen igaks juhuks viimase rasedustesti, nagunii vastus negatiivne. Aga testil oli kaks tugevat triipu☺
    Op jäi ära ja ülekaalu on ka, aga see kõik on tühine selle suure rõõmu kõrval, mida pakub iga päev 1.5a mustajuukseline preili?

  3. Oeh, mina sain juulis ootamatult oma rasedusest teada ja olin mõttega juba nii harjunud, kui paar nädalat hiljem hakkas järsku verd tulema, algas pruunist voolusest ja lõpuks läks vereks üle. :( Ja see kõik juhtus päev enne esimest ultraheli, kus lootsin juba südametukseid näha. Katkes kuskil 6ndal nädalal. Pidin ühed päevad ära ootama ja siis sain uuesti proovima hakata, aga hetkel pole veel triibud tulnud. :( Siiamaani jälgin märtsibeebisid foorumis ja olen niiii-iiiiii kade. Aga usun, et meil mõlemal läheb hästi varsti! :)

  4. Ma arvan et räägime nüüd erinevatest abortidest aga ma olen ka teinud ja kardan et see rikkus mu viljakuse – siiski on hetkel mul olemas poeg, kes tahab niipalju tähelepanu et isu teise järele kaob samakiirelt kui ta tulnud on. Kuigi aeg-ajalt testi tehes kui päevad hilinema peaksid on pisuke pettumus siiski sees kui vaid üks triip vastu vaatab (ja olgugi et kasvōi see teine ōhkōrn triibuke paistab tean et see ei saaks reaalne olla) ?

  5. Mina lõpetasin pillidega selle aasta jaanuaris. Alles juulis saime oma päris esimesed triibud. Oh deem kui õnnelikud ja sillas me olime. Sündima oleks pidanud üks väike jäär aprillis. Kahjuks sain augustis bussiga Rakveresse sõites põrutada ja samal õhtul hakkas verejooks. Põrutasime EMO-sse ja jäin mõneks päevaks haiglasse ning määrati kohe ka ravi. Nägin südametöö ära ja kõik oli parimas korras. Paar nädalat hiljem kontrolli minnes enam südametööd ei leitud. Peetus. Pettumus ja viha oli tohutu, kõik tundus nii ebaaus. Esmaspäeval sain esimese tableti ja homme ootab ülejäänu ees. Ma kardan seda kõike nagu tuld. Emotsionaalselt olen täiesti katki. Arst küll lohutas, et peale katkemist/peetumist on rasestumine kergem aga eks aeg näitab. Samas ma ju ikkagi tahtsin nii väga seda rasedust lõpuni kanda. Soovitas algul kindlasti 2 kuud vahele jätta, et organism ja emakas taastuda saaks. Kontroll peale puhastust pidi ka äärmiselt oluline olema, siis näeb ära kas uus munarakk hakkab valmima ja kas kõik vana tuli ikka välja.

  6. See küll ei lohuta aga ilmselt need rasedused, mis kestma ei jäänud, lihtsalt ei pidanudki kestma jääma. Loodus on tark. Ja teiseks äkki ei ole sinu organism hetkel lihtsalt uueks lapseks valmis. 2 väikese vahega last on organismile suur koormus. Ehk tark loodus lihtsalt laseb su kehal puhata. Ja mida vähem stressad, seda tõenäolisem, et lapsuke teie juurde tee leiab.

    • Ega ma enne seda kuud väga nagu ei stressanudki. Eelmiste päevade ajal mõtlesin, et no äkki lihtsalt ei jopanid õigele ajale, aga sel kuul olin ikka tõsiselt üllatunud. Aga jah, ma ei kaota lootust. Tuleb kuna õigeks peab…

  7. Mul tekkis beebisoov 2015 aasta suvel. Alustasime siiski triipude püüdmist jaanuaris 2016.
    Jäin esimest korda rasedaks mais, kuid see katkes väga varakult ise. Juunis sain uued triibud, kuid siis hakkas ka üsna kiiresti määrima. Veetsin terve suve diivanil nuttes ja muretsedes. Nädalast-nädalasse käisin naistearsti juures, kus UH-s oli küll edasiminekut näha, kuid loote suurus ei vastanud siiski nädalatele. Hcg tõusis pidevalt kuni ühel hetkel oli langenud ja siis oli peetumine ka UH-ga näha. Käisin tabletiabordil, kuid see ei toiminud täielikult ja saadeti uuesti. Valisin siis kirurgilise, sest mul oli tunne, et olen juba terve suve veritsenud ja ei tahtnud riskida sellega, et pean veel kolmandat korda minema.
    Siis tegime neljakuulise pausi, sest ma olin omadega ikka väga sügavas augus ja kartsin, et uut tagasilööki üle ei elaks.
    Alustasime uuesti jaanuaris 2017. Kohe pärast triibupüüdmisega uuesti alustamist tekkisid mul väga vererohked päevad. Esimene kord arvasin, et ehk oli varajane katkemine, kuid emos öeldi, et ei olnud. Nüüd ongi tihti sellised päevad, et jooksen hirmuga koju kui need algavad ja ei julge välja minna. Kogu see aeg on emotsionaalselt väga kurnav olnud ja üks pidev stress ja masendus. Lasin hormoonal-anüüse teha, mis olid kõik korras, kuid ilmselt lähen mõne kuu pärast kuskile viljatusravikliiniku uksele koputama.
    Ma usun, et sul ikka õnnestub lähikuudel. Rasedaks jäämisel mängivad rolli nii paljud tegurid, et isegi kui kõik korras on, siis võib juhtuda, et lihtsalt ei vea ajastuse ja muuga.

    • Oeh, tahaks kuidagi lohutada, aga tean, et sellest pole abi, seega soovin lihtsalt jõudu sulle.

  8. Kurat ma kirjutasin elupika kommentaari ja see lihtsalt kustus ära, arrrgh! Igatahes jubekerge oleks praegu öelda, et saa üle ja kaks kuud pole mingi aeg, kuid paraku ma tean ideaalselt mida sa hetkel tunned ja need kaks kuud tunduvad sulle ilmselt nagu mingi lõputu must igavik. Ja ega muud polegi lohutuseks öelda, et haavad parandab vaid aeg või uus beebi. Meil saab Novembris katkemisest kaks aastat ja siiamaani eimidagi…nägime isegi beebi südamelöögid ära ja kõik oli korras, kuid ülejärgmine päev peale uh’d hakkas veritsus.Issand ja niinärvi ajab, kui keegi ütleb, et ta ei olnud ju laps isegi veel. Tal oli süda sees, kes ta siis veel oli, kui tal oli süda sees ja lõi…..aargh… Igatahes meie pole uusi triipe siiamaani saanud, mehel kõik proovid korras ja endal praegu viljatusravi arstil käigud pooleli. Deprekast väljatulekud võtsid meil aega kokku pea aasta, poolteist aastat peale katkemist ma tundsin, et nüüd olen üle saanud ja lahti lasknud. Kui sellest vahepeal räägime, et kui suuur juba praegu meie pisike oleks jne, siis tuleb küll nutt peale, kuid enam ei ole südames koguaeg valus nagu ennem oli.

    Järelikult pole su keha veel valmis ja vajab taastumiseks aega. See on ikkagi meeletu šokk emakale, kui on katkemine-peetumine vms. OV taastumine võib aega võtta juba mitu kuud. Tahaks täiega lohutada, et kui õige aeg, siis küll see beebi tuleb jne, kuid ma ju tean, et hetkel ei lohuta sind lihtsalt mittemiski. Kallid Sulle ja ole tugev ning ausalt ka, varsti hakkab kergem ja ka uus beebi leiab tee teieni!

    Aaa ja issandjumal see “äkki nüüd olen rase” ei lõppegi kunagi ära. Alguses ma ikka igakuu arvasin, et nüüd läks küll õnneks, kuid paraku kui keha kuulata, siis avastad, et 90% raseduse sümptomitest on ka pms’iga kaasnevad.

    • No ma siiski loodan, et see beebi ka tee meieni ükskord leiab :)

      Tegelikult kirjutasin seda ka (kustus ära), et tsükliväliseid veritsusi peavad nad täiesti normaalseteks, eriti peale “läbielamisi”. Mul kestsid siin hiljuti “päevad” tugeva veritsusega üle kahe nädala (vahepeal oli paus mõned päevad ja siis hakkas jälle pihta), kui ma lõpuks üritasin arstile saada, siis sain enamvähem igaltpoolt sõimata, et see ongi normaalne ja nii ongi, ning mõnel naisel kukuvad ov ajal üldse rusikasuurused klombid põrandale jne…nagu see oli reaalne debiilsus minumeelest. Kuna iga inimene on individuaalne ja kuna minul polnud kunagi olnud tsükliväliseid veritsusi, siis tundus ka asi eriti imelik ja hirmutav ning selle peale, kui arstile kontrolli üritad aega saada, siis põhimõtteliselt sõimatakse nägu täis, et see oli ka eriti haige olukord minumeelest. Kuigi minu enda arst ütles ka, et kindlasti mine kohe erakorralisse kontrolli (ise läks puhkusele ja ei saanud mind vastu võtta). Seega kui arstile sellega pöörduma pead, siis kui vähegi saad, siis mine mõne kindla arsti juurde, kelle puhul tead, et tegu on toreda ja mõistliku arstiga, kes suhtub patsienti nagu inimesse.

    • Oijahh. Ma plaanin homme enda eraämmakale helistada. Temalt vast sõimata ei saa ja saab kohe öelda mis tema arvab.

  9. Tean mis tunned. Ise kardan hetkel sama. 1.5 kuud tagasi oli tabletiga sünnitus, päevi pole saabunudki ja hirm nagu sees, et miskit seekord läks nihu. Olen seda läbi teinud 5 korda, kõik olid väga oodatud ja armastatud – nüüd viimase, 5ndaga jõudsin lausa teise trimestrisse…ja siis plaks, läbi. Süda seisab ja seletusi pole.
    Eelmised 4 korda taastus tsükkel praktiliselt kohe, max 2 nädalaga, seekord ei anna miski märkugi…
    Seekord pakuti ka uuringuid, teeme need ära… ehk selgub miks läheb kõik nii, ning kui öeldakse, et last saada sama suur tõenäosus kui lendama õppida, leian endale uue eesmärgi elus. Hetkel minus üks tige tikker ütleb, et too veini joomine iga päev tundub näiteks maru idee. Tean, et see pole lahendus, aga ma olen lihtsalt nii väsinud.

    • Kui õigesti aru saan, siis viimane jõudis kõige kaugemale? Ehk võtab ka sellepärast kõige kauem aega? Aga reaalselt, viis korda seda läbi teha… minu austus sulle. Oled tohitult tugev naine ja hoian sulle täiega pöidlaid.

  10. Mul oli ka abordilugu. Märtsis. Arstid ei rääkinud 4-5 nädala jooksul et grammigi oleks arengus juurde tulnud. Südametöö ka puudus. Mul oli esimene kontroll suurepärane aga siiamaani käivad päevad nagu ise sobivaks peavad. Tsükkel kõigub 16-42 päeva vahel.

  11. Minu kogekus ütleb, et hetkel on muretsemiseks veel liiga vara. Ehk poole aasta pärast tasub mõtlema hakata. Mina jäin nt 1. korda esimese korraga rasedaks, aga kahjuks see rasedus katkes ja oli vaja teha kirurgiline pugastus ehk abort siis? Teist last jäin ootama kolmanda katsetuse peale. Kui teine laps oli ca 1 aastane otsustasime, et tahame ikka üht last veel, aga sel korral läks ikka väga kaua enne, kui rasedaks jäin, kuskil 7 kuud. Olin juba väga mures ja läksin isegi viljatuskliinikusse uuringutele aega panema :D, pärast aja panemist sain umbes kolm päeva hiljem enda triibud kätte :D. Ja takkatippu selgus, et ootan kaksikuid. Nüüd tagant järele mõtlen, et loodus paneb ikka kõik paika. Järelikult polnud mu keha veel valmis rasedust kandama ja eriti kaksikrasedust, pluss ma ei oleks eal ette kujutanud, et oleksin pidanud kaksikud sünnitama alla kahe aastase lapse kõrvalt.

    • No kõigil see kahjuks nii siiski ei ole ja arstile minekuga viivitamine, teeb hoopis karuteene. :/

  12. Hoian sulle pöidlaid ja saadan pika pai teele! Loodan, et su kolmas päikesekiir tuleb õige pea, teda ju oodatakse väga :)

  13. Minul on olnud 4 katkemist/peetumist. Eelmisel aastal 2 ja sellel 2. Eelmisel aastal peale 6 nädalat ning 12 nädalal. Sel aastal mõlemad 5 nädalal. Kohati on see ikka väga masendav aga üritan mõistusega võtta. 3 last on küll olemas aga eks proovime ikka edasi. Mul on käidud ka geneetiku juures ja sealt tuli vastuseks, et mul on ainevahetuses geeni mutatsioon tänu millele on võimalus et rasedus katkeb 30 protsenti. Aga nagu lugenud olen siis on peale 4 katkemist võimalus et järgnev rasedus katkeb 50 protsenti. Loodetavasti ükskord läheb ka õnneks kuigi iga järgnev katkemine on muserdav ja ei lase järgmist rasedust rahulikult võtta ning nautida.
    Loodetavasti Teil läheb järgmine kord õnneks.

    • Imelik, et esimese kolmega siis mingit jama polnud, või miks tol ajal see geen probleeme ei tekitanud :/

    • Kahe esimese lapsega polnud mitte mingeid probleeme isegi mitte ainukest iiveldust. Kolmanda lapsega pandi kohe alguses duphastoni tabletid peale, ma isegi ei tea miks. Aga selle rasedusega oli oht et laps tahtis sündida 22 rasedusnädalal. Õnneks pidas 35 nädalani ikka vastu. Ja nüüd siis 4 katkemist. Peale kolmandat katkemist käisin geneetiku juures. Ega midagi teha polegi kui võtta foolhapet ja kui triibud käes siis progesterooni tablette võtta. Kahjuks ei aidanud ka need neljanda raseduse puhul. Aga ma olen sihikindel, ükskord peab ka õnn ju meile naeratama. Kuigi selle õnneni on teekond kuradi okkaline ?

  14. Hei! see pole kuidagi meditsiiniline arusaam, aga nii paljudest triibu püüdmise lugudest paistab, et just see kõige suurem ootamine, stress, hirm, mure jne raskendavad rasestumist. See abordi järgne aeg on alati hirmutav, tean omast käest. Aga proovi olla rahulik ja ÕNNELIK, sa saad oma beebi kindlasti :)

    • Kusjuures, ma olingi rahulik, sest ma olin jumala kindel, et kohekohe saan triibud. :D

  15. Minul on ka mitu katkemist olnud, küll aga kõik üsna varakult. Üks hetk sain aru, et ma jään väga kergesti rasedaks, aga need e taha püsima jääda. Arst tegi analüüsid ja käisin ka geeniarsti juures. Midagi ei selgunud. Siis otsustas arst ühte ravi proovida, nii kui triibud sain, pidin pihta hakkama. Võtsin kokku 4 erinevat ravimit. Ja see aitas, rasedus jäi püsima. Üks põhjusi võis olla selles, et rasedus on minu keha jaoks kui võõrkeha ja organism püüab sellest vabaneda. Seepärast saingi vastavat ravi. Siis soovisin teist last, mõtlesin, et proovin algul ilma ravita, aga nii kui rasedaks jäin, siis see ka katkes üsna ruttu. Teisel proovimise kuul jäin uuesti ja siis kohe palusin arstil ka sama raviskeemi määrata. Ja jälle see aitas. Kolmandat korda rasedaks jäädes lasin kohe samad ravimid kirjutada ja õnnestus taas rasedus lõpuni kanda. Mul on hea meel, et sattusin nii hea arsti juurde, kes ei öelnud, et need katkemised on looduslik valik, kuna analüüsid olid korras, vaid oskas õige ravi määrata.

  16. Sain selle ka ise läbi elatud alles eile. :(
    Ootasin seda beebit väga, siiski oleks tegu olnud esimese lapsega.
    Esmaspäeval oli rasedust juba 12+3, õhtul kui elukaaslasega poest koju tulime läksin vetsu. Mind tabas šokk kui nägin et pesukaitsmel on vereplekid. Mul hakkasid käed värisema ja ütlesin et on kohe vaja minna EMO’sse. Kohale jõudes sain kohe sisse ja selgus minu jaoks kõige võikam asi. Mul oli rasedus juba peetunud 7+3. Ma kandsin pm viis nädalat endaga surnud loodet kaasas. :( Ma olin täiesti šokis ja ei osanud kuidagi olla. Anti sama õhtu esimene tablett sisse ja eile pidin siis hommikul haiglasse minema, et viimased tabletid saada. Valud olid meeletud, pildi pidi taskusse viskama. Kui tuli kontrolli aeg selgus, et loode on emaka küljes nii kõvasti kinni et tuleb veel kaks tabletti anda. Peale poolt tundi kui need sisse võtsin hakkasid veel hullemad valud, ma ei taha seda enam meenutada ka mitte. Tunni pärast tehti uus kontroll ja ikka ei midagi, sama seis. Tahtsin koju kuna olin valust nii kurnatud, aga magada ka ei saanud, valud kestsid edasi. Koju sõites suutsin öelda kaasale et peata auto kohe oksendan. Kodus olid ka valud edasi, aga enam vähem talutavad.
    Poole üheteistpaiku lõi hooti sisse tugevad valud ja järsku jäid järgi. Läksin vetsu ja siis tundsin midagi mida tegelikult väljutama ei peaks.
    Kui poleks seda kõike eile õhtul juhtunud ja homme ka mitte, oleksin läinud kirurgiliselt eemaldama.
    Ma ei taha et mitte ükski naine seda läbi elama peaks, see füüsiline valu ja hingevalu on kohutavad. Ma üritan kaasa ees mitte nutta ja seda teha üksi.
    Ma tahan saada last, aga kardan uuesti jääda, sest kardan et see juhtub kõik uuesti.
    Sai pikk kiri, aga natuke kergem ikka südamelt ära rääkida kui enda sees hoida..

    • Tunnen südamest kaasa. Ma tean, et mitte miski mis ma ütlen ei leevenda su valu, aga tea, et olen olemas kui tahad rääkida. :(

  17. Mul on 2 last ja soovin ka kolmandat. Pmst olen 2a olnud ilma rasestumisvastaste vahenditega, aga ei midagi. Võtsin ühe korra SOS pilli, sest aeg poleks sobiv olnud ja ma kardan, et minu viljakuse too ka rikkus. Algul olin ka jube närvis, et miks ei rasestu. Siis hakkasin ennast jälgima ja avastasin et Ov toimub liiga hilja ehk II faas jääb nõks lühikeseks. Ehk progesterooni liiga vähe. Kirjutati ka Duphastoni, aga see teeb enesetunde üli halvaks, seega proovin praegu viljakustablettide ja toitumise muutmisega. Kui ikka ei muutu midagi, eks siis tuleb sünteetilisi hormoone e lisaks võtta.

  18. Mu ema rääkis veidi aega tagasi mulle, et vanusevahe minul ja mu vendadel (12 ja 14 aastat) ei olnud mitte pereplaneerimine, vaid ta vahepeal lihtsalt ei jäänudki rasedaks kõik need aastad.
    Iga naise keha on erinev… Toon lihtsalt näite, et ehk pole asi abordis, vaid su keha peab praegu pausi.
    Ma ei tea, milliseid teste sa teinud oled, aga ma olen ka paar korda rasedustesti teinud, mida ma olen lugenud õigesti negatiivseks, aga kui tahta, siis kujutab sinna ette teist väga heledat triipu… Mulle on tundunud, et see on testi eripära. Kui oleks rase, siis peaksid need triibud ikka ühesugused olema…
    Paljud on rasedaks jäänud ka siis, kui nad on vabastanud ennast sellest pingest ja ootusest…
    Seda on kerge teistele öelda, aga sa võiksid rasestumisele mitte keskenduda, mitte teste teha jne. Vaata, mis siis juhtub…

    • Ma vaatasin nüüd viimasel testitiirul, et ntk biocardi ribatestid (1.85 €/tk) jätabki selliseid väääääga heledaid kuivamistriipe vms, mida annab hea tahtmise korral “teiseks triibuks” tembeldada, aga ntk sama firma plaattest (2.65€/tk) ei ole mingeid kuivamistriipe.

  19. Meie üritasime mitu aastat beebiootele jääda, minul juba 2 koolilast kunagisest abielust on, minu praegusel mehel ei ole ühtegi. Arsti jutt koguaeg sama, et anname aega ja ootame veel. Aasta peale seda kui oma murega arsti juurde läksin, saadeti lõpuks mees uuringutele. Tema arst ei öelnud et midagi halvasti oleks, seega arvas minu arst et juu siis ikka peab õnnestuma. Ei mingit ravi rohkem. Minul muidugi depressioon ja oleksime mehega peaaegu lahkugi läinud. Veel aasta edutut proovimist enne kui saadeti mind laparoskoopiale. Selgus et munajuhad olid ummistunud ja olemegi mitu aastat lihtsalt aega raisanud. Üks neist saadi korda ja kohe peale seda jäin ka titeootele. Koheselt pani arst mind haiguslehele, sest uh ei olnud päris õige, areng oli liiga aeglane. 7-ndal nädalal tekkis määrimine ja seejärel verejooks. Arst kirjutas tabletid ja oligi kõik läbi, suurte valude ja rohke verega.
    Siis soovitati üks kuu vahet pidada. Noh kuu kuuks, aga kui ei õnnestu rohkem rasedaks jääda, siis ei õnnestu. Sisetunne ütles, et midagi on valesti, aga arst ei uskunud, arvas et kehale tuleb aega anda lihtsalt. Peaaegu aasta peale katkemist tehti jälle mehele analüüsid. Seekord käskisin tal küsida ka kahe aasta taguste proovide vastused, neid meile tookord paberil ei antud. Uued analüüsid näitasid, et mees vajab ravi, et üldse terveid lapsi eostada. Mis kõige hullem – Vanadest analüüsidest saime siis kaks aastat hiljem alles teada, et mehe näitajad olid 0, mis tähendab, et ilma ravita ei olegi võimalik elujõulist loodet hakkama panna. Mehe eelmine arst ei rääkinud mitte midagi, oli ainult küsinud kas mees soovib ravimeid võtma hakata, aga kuna mees sai arsti hägusest jutust aru et kõik on korras, siis ei näinud me sellel mõtet. Vähemalt saime teada põhjuse, miks meie tita 7-ndal rasedusnädalal suri :(
    Sai siis härra ravi peale, kohe mitu kuud pidi hunnikutes tablette sööma. Aga minu sisetunnet see ei leevendanud. Teadsin et ka minuga on midagi mäda. Kuna oma arst ei kuulanud, siis pöördusin eraviljatuskliinikusse (Nova Vita). Sealne hirmkallis arst oli nõus minu enda arvamusega, et ehk peaks tegema uue lap.opi. Kui on kõik okei, siis vähemalt saab süda rahu ja teame kindlalt et viga pole minus. Eks see riigikliinik vist raha kokkuhoiu mõttes ei tahtnud liialt protseduure teha. Erakliiniku omad mõtlevad vähe teisiti, nad ei venita ega raiska inimese aega. Sain paari nädalaga laparoskoopiale, sest keegi oli oma aja ära öelnud ja mind sätiti kohe asemele. Ja ennäe imet – Mõlemad munajuhad läbimatud ja vabaks neid enam ei saagi! Sealt see halb sisetunne siis pärit oligi. Nagu erakliiniku doktor ütles – naine tunneb oma keha ikka ise kõige paremini ja vahest peab arst kuulama patsienti, mitte vastupidi.
    Seega oli meile jäänud vaid kunstlik viljastamine, kuna loomulikul teel meie perre enam kedagi ei lisandu. Mis seal ikka, sai siis suvel kõik need süstimised ja protseduurid tehtud, mehe ravi oli ka selleks ajaks läbi ja näitajad head. Tänaseks oleme 10 nädalat beebiootel, rasedus on juba arvelegi võetud, kõik on täpselt nii nagu peab ja loodame et nii ka jääb!! :) Kõik see võttis aega “vaid” veits vähem kui 4 aastat.
    Minu pika romaani point seisneb selles, et kui sa tõesti sisimas tunned, et kõik ei ole korras, siis usalda ennast ja ära karda arstidele peale käia! Muidu raiskad samamoodi aastaid tühja ootamisele. Kui kõik testid on korras ja su sisetunne ei läinud täppi, siis vähemalt tead kindlalt ja ei ole koguaeg kahtlusi. Oleks me ise rohkem uurinud ja peale käinud, oleks mees kohe saanud ravi peale ja oleks ka see eelmine rasedus olnud elujõuline. See juntsu oleks meil praegu juba rohkem kui 9-kuine.

    • Muide, munajuhade ummistus võib tekkida põletikkudest või suurematest verejooksudest või kasvõi vanast välja ravitud suguhaigusest, mis kehasse oma jälje on jätnud. Mulle tuli see diagnoos suure üllatusena, sest pole kunagi varem olnud probleeme rasestumise ega rasedustega. Aga kui rasedused tekivad ja katkevad, siis võib ehk asi olla hoopiski mehes. Mehe uuringud käivad palju lihtsamalt kui naise omad.
      Ja kunagi ei tohi lasta varases järgus katkemise kohta öelda, et see polnud isegi laps veel ju -_- Sinu jaoks ta ju oli laps, kellele oli terve elulugu juba välja mõeldud, alustades sellest mis riideid ta hakkab kandma ja millises vankris ringi sõitma, lõpetades sellega kuhu lasteaeda ja kooli läheb.

    • Oeh, kahju, et nii kaua läks… aga vähemalt nüüd paistab tunneli lõpus valgus. Hoian pöidlaid!

  20. Oodatud raseduse katkemine on arusaadavalt väga raske ning keeruline igale naisele ning perele. Paraku tõesti kõik rasedused ei ole võimelised lõpuni arenema ning püsima.
    Postitusest on aru saada, et need raseduste katkemised on olnud väga keerulised perioodid ning on vaimselt jätnud väga tugevalt jälje. Ma ei oska öelda kuidas Tartus see käib ning kas antakse sealtpoolt ka kontaktid psühholoogiliseks abiks. (Kiire googeldus andis ka kontaktid: http://rasedus.ee/noustamine/raseduskriisi-noustamine/tartu ).
    Raseduskriisi nõustaja ei sobi küll kõigile, kuid paljudele annab selle vajaliku abi, et edasi minna ning olukorraga rahu teha.
    Raseduse planeerimise puhul on lihtne öelda – raske teha. Pidev testide tegemine ning triipude ootamine on pidev stress ja pinge endale, ning tihti see stress ja pinge on ka põhjuseks miks rasestumine ei õnnestu. Samuti ei pruugi olla kõik rasestumised sama kiired kui ehk minevikus on olnud. Tavapäraseks rasestumise ajaks loetakse 6 kuud – 1 aasta, peale mida soovitatakse arstiga konsulteerida. Kui rasestumine ei õnnestu tasub arutada olukorda günekoloogiga ning leida sobiv taktika. (Ovulatsiooni testide jälgimine, ovulatsiooni stimuleerimine jne).
    Nii “veidralt” kui see ka ei kõla on kõige tõhusam just enda vabaks laskmine (mingil hetkel muutub vahekord tööks – peas on ainuüksi mõte rasestumisest ning ei naudita antud olukorda), loomulikult ka enda organismi hellitamine, ehk siis tervislik toitumine, liikumine.
    Ja raseduse katkestamise järgne kontroll pole kindlasti mõeldud arsti heaolu jaoks, vaid siiski sinu enda, nii et soovitan käia arsti juures samuti ära, et arst saaks ultraheliga vaadates kindlaks teha kas emakas on korralikult puhastunud.

    Nii et soovitan tegeleda selle nn “vaimse” poolega, kuna katkemised on jätnud väga suured jäljed ning vajavad samuti tegelemist. Vähem stressi ja olukorra nautimist enda perega ja tuleb ka kolmas laps :).

Vasta C-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.