See ei tule ilmselt mitte kellelegi erilise üllatusena, et mulle pole just ülemäära palju kannatust antud, ning mind on vägagi kerge endast välja viia. Eriti viimasel ajal… See muidugi ei tule kasuks, kui sul on kodus üks peaaegu pooleteiseaastane, kes soovib igal võimalikul viisil kõiki su taluvuse piire katsetada.
Vahel ma lihtsalt mõtlen, et ma olen KOHUTAV ema ja mis eeskuju ma siin õigupoolest üritan olla? Ütlen lapsele, et asju ei loobita, ja siis viis minutit hiljem virutan maas lebavale mängujänesele jalaga, sest kummardumine on liialt raske…
Lapsevanem on lapse eeskuju ja iidol. Tema peab kõike, mida sa teed ja ütled sulatõeks, ega kahtle sinus hetkekski. Nii, nagu emme-issi ütlevad/teevad, nii ongi õige. Sa oled oma lapsele eeskujuks alates sellest kuidas istud söögilauas, lõpetades sellega kuidas räägid/käitud/elad üleüldiselt.
Kui sa lapse peale karjud, peab ka tema karjumist normaalseks suhtlusviisiks. Kui ta näeb sind kedagi/midagi löömas, peab ka tema seda normaalseks. Kui sina luristad söögilauas suppi, luristab ka tema…
Olen nüüd jälle paar erinevat lastekasvatusraamatut läbi lugenud. Mõtlesin, et ehk saan mõnele olukorrale seletuse, või ehk enda jaoks midagi selgemaks mõeldud. Aga pean tunnistama, et kohati ajas see erinev info mind veelgi rohkem segadusse.
Ma ei ole üldse selline ema, kes kasvataks oma last raamatu järgi, või ajaks ridadel näpuga järge, aga vahel on hea mõni selline kirjatükk siiski läbi lugeda, et näha vaateid erinevate mätaste otsast.
Mõni asi on täiesti loogiline, aga ometi ei oleks ma ise ilmselt selle peale osanud tulla. Näiteks, alljärgnev.
Miks on laps võõraste juures nagu ingel, aga emaga väike põrguline? Laps on terve päeva olnud hoidjaga ‘hea laps’, aga niipea, kui ema uksest sisse astub, algavad jonnihood ja draamad. Kõlab tuttavalt? Aga miks see siis nii on? Vastus on lihtne – ema on lapse jaoks turvaisik, kelle juures julgeb ta oma emotsioonid valla lasta, sest ema ju kaitseb teda. Aga võõraste juures teeb ta end võimalikult heaks, armsaks ja märkamatuks, et mitte ohtu sattuda. Väidetavalt mingi ürgne instinkt, et võõrad = oht surma saada. :D
Või kasvõi see, et lapsele ei tohiks öelda ”ära nuta” (laps saab sõnumi, et oma emotsioonide näitamine on vale), ”kõik on hästi” (tema jaoks ju ilmselgelt on antud olukord justkui maailmalõpp, seega ei ‘kõik ei ole hästi’), ”ma ei taha su jonni kuulata” (mis mõttes sa ei taha oma lapse muret kuulda?) jne…
Aga üldiselt on siiski nende raamatutega nii, nagu kõige muugagi – igaüks ülistab oma vaatevinklit. Näiteks kaks täiesti erinevat raamatut ”minu mõistus on otsas” ja ”Jo Frost’i väikelapse kasvatamise SOS”.
Jo soovitab üle 2-aastase puhul kasutada pidevalt ”järelemõtlemise kohta” (nagu nurka panek pmt) ja on pigem selline ‘piitsa ja präänikut’ loogika järgi, teine raamat aga räägib, kuidas selline lapsevanema käitumine mõjub lapsele vaid laastavalt, sest ta reaalselt on veel liiga väike, et oma tegusid ja nende tagajärgi omavahel seostada. Näiteks, miks laps viskab kahvli maha, kuigi sa just keelasid tal seda teha? Ta tahab näha kas su reaktsioon on sama ja mille kohta see ”ei” käis.
Tsiteerin paari lõiku sealt raamatust:
Laps ei suuda veel mõtestada
Tõsi, ta saab juba paljudest asjadest aru, aga mitte üldistustest ega mõistetest. Aga reegel on paratamatult üldistus. Näiteks mõistab ta sõnu ”hammustada ei tohi” ja võib neid ka korrata, kuid ta ei mõtle, et need käivad ka selle kohta, mida ta on just oma õele tegemas.
Ta paistab kahetsev või teolt tabatud? Sest te kortsutate kulmu või teete kõva häält. Ta ei saa aru mõistest, ega oma veast. Seevastu ei meeldi talle sugugi teid vihasena näha ja seega alustab ta tubli teadlasena kohe uut katset, et teie reaktsiooni kontrollida ja sellest aru saada.”
Ma ei saa tegelikult 100% nõustuda kummagi raamatuga. Üks on kuidagi üksluine ja ‘karm’, aga teine samas jälle kohati liiga ‘vabakasvatuslik’ ja ei pakkunud piisavalt lahendusi.
Samas, nüüd tagantjärgi jälle sirvides, siis ”minu mõistus on otsas” oli siiski tunduvalt asjalikum.
Meeldis ka see, et keelu asemel soovitas anda korraldusi. Ala ”ümber basseini ei tohi joosta” asemel ”muru peal võite joosta, kivi peal kõndige”. Ei tea kas töötab, aga tasub proovida. :D
Kuigi mind veidi häiris see, et seal soovitati pidevalt hästi pikalt seletada, aga paariaastane laps ei ole võimaline nii pikka epistlit kuulama, ega seda mõistma. Annule ma pigem ütlen ”too palun pall” (või isegi lihtsalt ”too pall” ja hiljem tänan), kui ”ole kallis ja mine palun too sealt kapi äärest, see sinine pall emme kätte, et me saaksime koos mängida”.
Mõni võib nüüd silmi pööritada ja mõelda, et milleks see kõik? Ega see laste kasvatamine mingi tuumafüüsika ole, aga noh jah…
Üldiselt on nende raamatutega vist ikkagi nii, et ega ühest tõde ei eksisteeri. Loe 10 erinevat raamatut läbi ja tee omad järeldused. :D
Minul ootab igatahes veel sirvimist ”jonn” ”minu piirid – sinu piirid” ja ”ei ütlemise kunst”.
Kas keegi on antud raamatuid lugenud? Mis on teie arvamus? Kas kasvatate oma lapsi pigem ”raamatu järgi” või improviseerite? :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
Koik lapsed kasvatatud puhtalt oma sisetunnet usaldades. Ning midagi ilmselt sai siis ikka oigesti tehtud, sest vanim on juba teismeline ja siiani saame vaid kiitust, et nii hasti kaituv, viisakas ja tubli laps. Samas- 2kki nad lihtsalt syndisid meil sellistena…Tegelikkuses koigil kolmel on vaga tugev iseloom, aga me ei ole neid iial muuta pyydnud (yks on naiteks koige j22rap2isem laps keda leida voib, teine on no nii pysimatu, et peab absoluutselt kogu aeg tegevuses olema ning kolmas paistab olevat miks esimesest ja teisest). Samal ajal ei ole me lubanud nende iseloomul avalduda nn negatiivses vottes (no jaarapaisel lubatakse oma joont ajada ja pigem soodustatakse seda proovimist-proovimist-proovimist seni kuni tulemuseni jouab- aga iial ei ole lubatud kasutada lihtsalt jonni voi negatiivseid votteid oma tahtmise saamiseks; pysimatule on saanud tegevusi ette ja taha, kuid ei ole lubatud miski, mis on kuidagigi agressiivsele kaitumisele omane). Meil on kodus reeglid tugevalt paigas, aga meil ei ole vaga palju keelamist voi kaske. Nad tohivad katsetada ja ise oppida.
Selle pikalt voi lyhikeselt seletamise koha pealt- meie oleme suhtunud nagu voorkeele oppesse- algul on oluline, et laps tunneks ara need paar sona, mida ta juba teab ja kuuleks ning kasutaks neid pidevalt kinnistumiseks. Mida aeg edasi, seda rohkem sonu “seletamisesse” lisandub. Kolmene saab aru, kui miski voib haiget teha, aga samal ajal ei pruugi ta aru saada kui talle hakata seletama, mis tyypi haiget saamist sealt oodata on. Samal ajal 13aastane peab saama pikema seletuse ning rohkem pohjendusi jne.
Ma mõtlesingi siin pigem väikelapsi,kui teismelisi. See loogiline, et lapsele, kes juba aru saab (algklassilaps nt), peab seletama pikalt. :)
Olen rääkinud ühe psühholoogiga kelle erialaks on laste areng ning ta teeb ka selleteemalisi koolitusi. Temalt sain teada, et nn “mõtlemapanemise tool” on väikelaoste puhul kasutu vahend. Ühendus ajus, mis seostab tegu ja järelemõtlemist, tekkib väidetavalt alles koolieas. Jo on küll staažikas lapsehoidja aga kuna tal endal lapsi pole siis seega minu jaoks ei ole tema nõuanded autoriteetsed.
Enda 2-aastast kasvatame selgitades. Kuna kahese mälu on lühike siis selgitamegi samu asju korduvalt ja korduvalt ja igapäevaselt. Minu jaoks on oluline see, et reeglid oleksid üheselt mõistetavad ning kehtiks kõigile ühtmoodi. Ning mõlemad vanemad peavad olema põhiküsimustes ühel nõul.
Võimalik, et meile sattus lihtsalt lihtne laps (kui esimene eluaasta välja arvata) aga rahu ja selgitused toimivad. Eks ma ikka tõstan häält kui niisama jauramiseks läheb aga seepeale laps juba teab, et järgneb mingi tagajärg (kui mänguasju ei korista siis panen asjad ära, kui ei kuula keeldu ja joonistab lauale siis panen vildikad ära). Ja nii ta teab, et kui keelamisest välja ei tee siis tuleb tagajärg ja teise vanema juurde nutma minek ei aita kuna oleme ühel nõul.
See oli seal ”minu mõistus on otsas” raamatus ka kirjas, et laps lihtsalt ei taba seda asja ära nii noorelt…
Loe rohkem neid raamatuid ja tee siin arutlevad kokkuvõtteid. Nii hea:D Hetkel näiteks kumbki ei tekitanud suuremat huvi. Küll oleks tore, kui mõni lõpuks tekitaks…
Tegelikult see ”minu mõistus on otsas” oli täitsa asjalik, lihtsalt ise pead enda jaoks selgeks mõtlema, kus lähevad teie piirid. Lapse mõistuse koha pealt vähemalt seletab hästi ära. Nii, et seda soovitan küll täitsa vaadata. :)
Soovitan ka raamatut ” Tark lapsevanem ” ..autorit hetkel ei mäleta..äkki oli Gordon. Omistasin sealt mitu mõtet. Näiteks ei ütle ma oma lapsele kunagi,et ta on paha laps. Tema käitumine on hetkel see, mis ei sobi,laps ise on alati ju hea. Neid mõtteid palju tegelikult. Ka see, et mitte ära tee seda või teist..vaid mulle ei meeldi/sobi, kui sa nii teed ehk mina-sõnumid . Ehk veidi vanema lapse puhul toimivad paremini,kuid mööda külge maha kindlasti ei jookse! :)