Kas loobuda imetamisest, või mitte?

Mul oli siin vahepeal mingi paaripäevane faas, kus mul oli tõsiselt kopp ees sellest, et keegi koguaeg sõltus minust või tahtis minult midagi. Kogu see imetamine ja rasedus ja kõik… Tundus nii… Kurnav? Ma ei tea. Ma ei leia õigeid sõnu. Oli lihtsalt selline tunne, et tahaks oma keha ainult endale tagasi. Kasvõi üheks õhtuks. Tahaks lubada endale klaasikese veini või teha midagi, mida ‘head rasedad’ ei tee.

See muidugi ei ole põhjus, miks ma kaalu(si)n imetamisega lõpu tegemist. See faas on nüüd õnneks juba minevik.
Põhjuseks pole ka see, et imetamine on hetkel põrguvalus. Rasedus ja hormoonid ja muud jutud, eksole…
Ka see pole põhjuseks, et tissitamine oleks mulle kuidagi kurnav, vastik või ma ei tea mis. Mul on väga hea meel, et imetamise kogemus on meie jaoks kujunuenud üsnagi meeldivaks ja valutuks. Eks neid koledamaid faase ole ka olnud, kus ma mõtlen, et ma ei taha enam (aga alla ka ei andnud). Ka need möödusid õnneks sama ruttu, kui praegunegi ebameeldivustunne.

Põhiline põhjus on siiski see, et peale rasedaks jäämist kuivasid ka piimavarud kokku.
Tegelikult ma ei tea kas siin on aus süüdistada rasedust, sest see langes kokku ka ajaga, mil võõrutasin Annu öisest rinnast. Muidu näksis ta ju öö jooksul ikka mitmel ja mitmel korral. Ja kuna mul on alati piim olnud kerge vähenema, siis tõmbaski see ehk tootluse maha. Keha sai signaali, et pole enam vaja nii palju ja kogu moos. Ning kuna Annu pole kunagi viitsinud tühja tööd taha, et rinda stimuleerida, siis jäigi päevane kogus ka väiksemaks. Või ma ei tea. Ehk andis see kõik kokku selle tulemuse. Aga ega enam väga vahet pole ka, sest praegu on igatahs nii, et Annu saab rinda üldiselt kolm korda päevas. Aga varasema 5-10 minuti asemel, lõpetab ta neelamise juba umbes kahega. Ja see on viimasel paaril nädalal lausa kahe tissi peale kokku. Eile näitks tühjendas ta ühe poole mul alla 30 sekundiga.
Ja kas siis sellist tilgutamist on mõtet jätkata? Kui ta saab sealt päeva peale kokku ehk klaasikese piima. Heal juhul… Tegelikult, kui nii võtta, siis on see klaasike ka ikka parem, kui mitte midagi ja igal juhul talle hea…

Annu on alati olnud väga kiire sööja. Isegi väikse beebina sai ta oma asjad aetud enamasti kümne minutiga. Mulle see sobis. Ja ma loodan, et ka Beebi#2 tuleb kiire sööja, sest siis ei teki probleemi, et pean pool päeva voodis külitama, samal ajal, kui Annu elamist laiali tõstab.

Õnneks pole ta ka ülemäära meeletult tissi kiindunud. Olen ikka igasuguseid lugusid kuulnud. Ala, et ema vahetab lapse ees särki, laps näeb tisse ja on kohe ”oo, ma tahaks nüüd ühte”. :D

Aga sellegipoolest on rinna saamine tema jaoks midagi nii normaalset ja loomulikku, et sellest loobumine tundub hetkel vägaväga keeruline ja ma ei tea kas ma olen valmis selleks sõjaks. Otsest põhjust ju selleks pole… Et milleks teda siis traumeerida sellega. Öisest söömisest lahti saamine oli niigi ooper omaette ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei suudagi seda teha. Ta sai minu peale öösel nii kurjaks, et tuli mulle lausa kallale, nagu ”mis mõttes sa ei anna?”. Hammustas, tiris särki, näpistas ja lõi. Ning muidugi nuttis südantlõhestavalt. Ta lihtsalt ei saanud aru miks ta ei saa, kui on alati saanud… Ja ma kujutan ette, et täielik loobumine oleks veel hullem. Ta saab ju tissi suhu kohe, kui hommikul ärkab (no vahel üritab kaval olla ja ärkab enne seitset, aga siis ma veel ei anna = draama), enne lõuna- ja ööund ka. See on suur osa meie rutiinist ja harjumusest…

Ainus pluss, mida ma loobumise puhul praegu näen, oleks see, et ta ei sõltuks siis ehk nii palju oma uinumistega enam minust ja see oleks kindlasti VÄGA hea ajaks, mil pean sünnitama minema. Oi jummel, ma tõesti ei tea mis siis saab kogu selle krempliga siin…
Tegelikult on ta ju täiesti võimeline ilma tissita uinuma, kui mind pole. On ta ju paaril korral koos issiga ööunne läinud ja ka lõunaunne vajunud nii, et mind pole kodus. Tal on ju pöial, mida ta truult koguaeg imeb, kui tissi pole käepärast. Aga nohjah…

Ja lisaks ka veel see, et kui Annu on lühikese aja jooksul tihti rinnal olnud, või imeb lihtsalt mõnu pärast veidikene kauem, kui kümme minutit, siis löövad emakasse valud. Ma kujutan ette, et see ei ole rasedusele hea. Aga õnneks juhtub seda nii harva… Tavaliselt viskab ta siiski tissid nurka niipea, kui need tühjad on. Aga vahel ta nagu tahaks ikka rohkem ja saab kurvaks, et miks midagi ei tule, ning siis nutab nii õnnetult ja proovib muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti. Kui ma ütlen, et kõik on otsas ja panen oma kehaosad pluusi sisse tagasi, saab ta veel kurvemaks ja nutab veel õnnetumalt…

Kokkuvõtvalt võin vist öelda, et ei mina, ega ka Annemaia ole veel valmis sellest protsessist täielikult loobuma ja antud hetkel ma siiski ei lõpeta veel. Ma ei tea mida või keda ma ootan, aga aeg ei tundu õige. Ma tunnen, et mu laps ei ole veel selliseks muutuseks valmis. Mis siis, et ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid, aga see lähedus- ja turvatunne on tema jaoks ilmselgelt veel vajalikud…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

62 thoughts on “Kas loobuda imetamisest, või mitte?

  1. Mina olin sama dilemma ees eelmine kevad ja otsustasin ikkagi lõpetada. Seda siis kuu enne, kui teine laps sündis. Meie puhul oli see õige otsus, kuna uus beebi tahtis kogu aeg rinna otsas rippuda ja läks ka varem ööunne, kui esimene laps ning magas ainult minu kõrval (tihti ainult tiss suus). Kui oleksin veel esimesele ka rinda andnud, siis ma ei tea, kuidas ma selle aja oleks leidnud ning ta oleks kindlasti tundnud, et miks see uus pisike saab ja tema peab ootama. Koos ei oleks ja julgenud neid imetada, sest suurem on ikka täielik rahmeldis ning oleks pisemat seganud. Meil läks võõrutamine õnneks kergelt ja teine laps pole rohkem kordagi rinna vastu huvi üles näidanud. Seda, kuidas õde sööb, vaatab küll huviga. Kokku ta sai 1a8k ja see on täiesti piisav aeg minu arust. Sul veel sünnituseni aega ju, saad veel mõelda ja otsustada. Aga kui võõrutad, siis tee seda tasapisi, et kõigepealt jäta üks kord ära, siis teine jne. Nii lepib ehk kergemini. Aga võõrutamiseks peate tõesti mõlemad valmis olema, eriti veel sina, sest kui kahtled, siis laps tunnetab seda ja see teeb asja raskemaks.

    • Njaa. Ma praegu mõtlen, et ma ei ole valmis selleks sõjaks ja annaksin alla, mis ajaks last veel rohkem segadusse. Kord saab ja siis jälle ei saa ja siis jälle saab jne…

    • Tahtsin veel öelda, et sa oled nii tubli, et nii kaua imetad.. arvestades seda, mida ma loen igasugustest beebigruppidest, et kuidas ikka võimalikult ruttu lõpetada ja rpa peale üle minna, kuna lihtsalt ei viitsita.. no aru ma ei saa nendest, aga inimesed ongi vist VÄGA erinevad. Ja seda ka, et kuna ma nii pikalt imetasin, siis uue lapse sündides ei olnud mul mingeid probleeme imetamisega, nibud ei valutanud ja olid koormusega harjunud. Piim tuli kohe rindadesse (kahtlustan, et tegelikult oligi piim rindades olemas veel eelmisest imetamisest). Lastearst ka imestas, et juba teisel päeval oli beebi kaka õiget värvi. Tavaliselt läheb selleks ikka kauem aega. Ja üleüldse sujus imetamine 100 korda paremini, kui esimese lapsega, kellega ma nägin kurja vaeva, et ta üldse rinnale saada.

  2. Päevase tissi lõpetamine on palju lihtsam mu meelest. Mina lõpetasin imetamise kui laps oli 1a1k. Asendasin piima püreega, st kui oli piimaaeg, andsin talle midagi muud. Võõrutamine läks väga kergelt, AGA mõned päevad pärast imetamise lõpetamist märkasin, et lapse käsi käib tihti mu särgi all. Ajab käe kaelusest sisse ja saab sellega mingi turvatunde. Nüüd aasta ja neljakuusena päevasel ajal seda enam nii ei tee, aga õhtul ja öösel magama jäädes on käsi tisside vahel :) See ka muutus, et kui varem ta päeval üldse lutti ei saanud ega tahtnud, siis pärast imetamise lõpetamist tahab lutti palju rohkem. Võtab ise sahtlist luti ja saab kurjaks kui see temalt ära võtta.

    Aga endal oli küll nii hea tunne kui enam ei imetanud, justkui mingi koorem oleks õlult langenud ja normaalse inimese tunne tuli peale. Mõtlesin, et joon tagantjärele kõik veinid ära :), aga tegelikult ei taha organism üldse enam alkoholi.

    • Ma mõtlen, et kui ma nüüd ükskord midagi joon, siis piisab vist ühest lonksust ja ma olen kummuli nagu kännuämblik. :D

    • Minu lapsel oli ka see, et käsi käis koguaeg pluusi all. Et kui enne uinumist rinda ei andnud, siis lihtsalt hoidis kätt seal. Päeval ka väga tihti tegi seda. Ilmselt jah sai sealt mingi turvatunde. Aga lõppes see siis, kui teine laps sündis.

    • Annu ka krabab mind vahepeal. Eriti agaraks läheb siis, kui magama mineku aeg peale tuleb. Nagu teaks, et kohe saab. :D

  3. Ma ei mäleta enam, kas sa oled sellest juba ka kirjutanud, aga kui teinekord mahti, siis palun jaga oma kogemust, kuidas öisest tissitamisest vabanesite. Tahaks isegi selle “teekonna” üsna pea ette võtta.

    • Ei ole sellest vist otseselt kirjutanud. Aga lihtsalt oligi nii, et ei andnud ja kõik. Kuna ta magab mul kaisus, siis panin pluusi selga, et ta ei saaks salaja end mu külge haakida. Kui nutuga ärkas, lasin tal jaurata ja seletasin, et ei saa tissi. Üritasin teisiti rahustada. Laulsin ja hoidsin kaisus. Aga tema läks niiiii kettasse, et lükkas mu eemale ja peksis mind… See oli õudne. :D

  4. Mina ise lõpetaksin tissitamise ära. Uue beebi sünnini on veel aega ja selle aja peale ta enam ei mäletagi sellest midagi. Ja ühte last on kergem imetada kui kahte. Ma muidugi ei kujuta ette, et ühe rinna otsas imik ja teise otsas juba täitsa suur laps. Siis sa vist ainult pikali oleksidki. Aga see muidugi ainult minu arvamus.

    • See mis oleks mulle kergem, hetkel eriti ei loe. Lapse heaolu on tähtsam… Ja aasta kolmekuune pole ikka midagi ‘nii suur laps’. :)

    • Sa pead ikka mõtlema nii et laste heaolu on sulle tähtsam, see teine pisike olevus ka :) sa peaks tõesti ehk mõned kuud laskma organismil taastuda ja vitamiine koguda enne kui uuesti alustad, mine sa tea äkki tuleb annul ka tissi isu tagasi kui näeb kuidas beebi sööb ja saad mõlemaga uuesti otsast peale alustada :)

    • See tundub ka veider, et lõpetan ära ja siis alustan Annuga uuesti, ning paari kuu pärast siis jälle võõrutan. :D Kui kõik siis vast ikka kõik…

  5. Ma ei tea, kas sa loed seda blogi. Toptop.ee.
    Seal on perekonnal küll teised põhjused, miks vanemat last imetatakse ja ma saan neist aru. Kahe terve lapsega tunduks see mulle pisut kummastav. Kuigi vaevalt sa hakkaksid minu või krellegi teise ees neid imetama, niiet see tegelikult ei ole üldse minu-või kellegi asi keda ja kui kaua sa imetad.:)
    http://toptop.ee/2015/12/09/juuli-ja-roosi-korraga-tissi-otsas/
    Ps. Seda kommentaari ei pea avaldama.

  6. Ma mõistan täielikult “lapse heaolu ennekõike” suhtumist, sest olen üsna sarnase mõtteviisiga. Sellest hoolimata lõpetaksin ilmselt sinu olukorras olles imetamise ära. Või siis variant number kaks: pumpa see piim välja ja paku talle tassist (ma muidugi ei mäleta kuidas sul rinnapumbaga suhted). Praegusel kujul see asi kurnab sind ikka natukene liiga palju ja ma arvan, et sulle kuluks paar kuud nii-öelda taastumisaega ära.

    Muidugi rinnalolemise lähedus on täiesti omamoodi tunne, aga mulle natukene tundub, et seda lähedust vajad sa ise hetkel ehk natukene rohkem kui Annu … :) Ma ei hakka ütlema, et ta on juba suur tüdruk, sest tegelikult on ta ikka täitsa pisike, aga ma arvan, et te saate need lähedustunde vajadused praegu muudmoodi ka lahendatud.

    Laste heaolu on tõesti tähtis. Mõlema oma. Praegu sa lihtsalt väsitad ennast ja ei tee sellega just kuigi head sellele beebile, kes alles kõhus on :)

    • Pumpamine oleks veel kurnavam, kui see kaks minutit temaga lamada ja lasta tal imeda. Ja ma ei saaks seda tilka ilmselt pumbaga kättegi… :D Ma tegelikult ei tunne, et see imetamine mulle kuidagi väga koormav oleks. Seda enam, et piima kogused on niivõrd väiksed. :)

    • Tegelikult on veel muidugi see aspekt, et sa peaksid edasisele mõeldes juba hakkama tegelema Annule kiindumuse väljendamisega muu läbi, kui rinna. Kasvõi lapse rahustamise mõttes – sa ei saa absoluutselt hakata tegelema mingisuguse taolise lapsele olulise asjaga, kui juba teine laps käes. Ausalt. Veel vähem saad sa vanemat last rinnaga lohutada, sest niipea kui noorem laps on olemas, siis on rp beebi jaoks prioriteetne toit, mis omakorda ei olene sugugi Annule sobivast graafikust. Mida ma tahan selle segase lausega öelda on see, et pisikese ja vanema lapse graafikud ei kattu alguses kohe kindlasti, ei sinule ega vanemale lapsele soosivalt (a la vanem laps on harjunud saama enne magamajäämist rinda ja samas pisike beebi nõuab süüa) ning (kõigi) närvikulu vähendamiseks on sul praegu äärmiselt sobiv aeg võõrutada piisavalt pehmelt ja aega-mööda. Muidugi võib sul kakikanti jopata ja sa saad kuidagi vanema lapse nõusse, et ta sul teise lapse söömist ei sega oma kolme tilga pärast. :)

      Ja eks see natuke ikkagi kurnab su keha, sest võtab resursse, mis kuluvad teise lapse “meisterdamiseks”.

    • Ma loodan, et see kiindumuse väljendamine on meil muul viisil ka juba praegu olemas ja rind on lihtsalt nagu… boonus.
      Njaa, sul on ikka õigus. Hilisema elu jaoks oleks kergem, kui ta oleks rinnavaba. Aga ma ei taha mõeldagi milline sõda ja jama sellega olema saab. Ta on ju nii pisike ja ei saa aru miks enam ei saa… Tunnen end lausa süüdi, et nüüd raseduse pärast tema justkui kannatab.

    • Tegelikult ju ta ei kannata, sest jagama peab ta sind hakkama niikuinii. Peaasi, et sa ise ei kannata ja ei hakka tonte nägema, kus neid pole. Iseseisvuma peab vanem laps paratamatult ka. Esimesed paar kuud oled uue lapse jaoks universumi naba, Annu jaoks pead taanduma maailma nabaks :) Nii lihtsalt on. Asjad loksuvad ise paika ja hea eeltöö teeb su elu lihtsamaks.
      Seda ka, et pead meespoolt palju enam kaasama sellesse lastekasvatuse poolde ja olema (endaga) karmim. Nad saavad hakkama küll, mitte nii hästi kui sina ehk tahaks, aga peamine on see, et ikka saavad, eks?

    • Antud hetkel olen ma siiski liikumas sinna poole, et lõpetan. Üks asi millele ma väga enne ei mõelnud, on ternespiim… Ja sellega ma ei taha riskida, et beebi seda ei saa. Ning tõesti, ka see, et piim on ilmselt Annu järgi kohanenud ja beebi peab siis hakkama jooma seda ‘rasket’ piima…

    • Nõustub Britiga. Mitte üldse paha pärast, aga mulle tundub ka, et seda tissitamist on hetkel rohkem sulle vaja kui sinu lapsele. Sa ei julgeks nagu katkestada seda “erilist sidet” teie kahevahel ja poed peitu lapse heaolu väite taha. Fakt on see, et uue beebi ajaks pead sa Annu tissist võõrutama või muidu ei saa ta üldse aru, et mismõttes tuleb uus beebi ja võtab tema tissid ära.. Mõtle selle peale.. Rääkimata muidugi sellest, et sa peaksid laskma endal ja oma organismil ka natukene puhata.. Aga see muidugi ainult minu arvamus.

    • Tandemimetamise puhul just see hea olekski, et ei tohiks tekkida seda ”mismõttes beebi võttis mu tisid ära” olukorda, sest mõlemad saavad.
      Eks sul/teil ole õigus ka. Ma ei ole täielikult valmis sellest sidemest loobuma. Mitte, et ma kardaks, et see kuidagi meie vahelist sidet mõjutaks, aga ma ei teagi. Lihtsalt ei ole mõelnudki sellele, et juba loobume. Pole end selleks ette valmistanud. Olen alati ju mõelnud, et enne 2-aastaseks saamist ma sellepärast küll põdema ei hakka. Loobub, siis loobub, aga ise takka ei sunni.
      Kõige rohkem ikkagi mõtlen Annukale. Ma tõesti ei taha mõeldagi kui raske see tema jaoks olema saab. Juba öisest rinnast võõrutamine oli jubeeee. Ja see saab ka minu jaoks raske olema. Seda nuttu on niiii rase kuulata. Laps on õnnetu, sest ei saa midagi, mida on alati saanud…

    • Saa üle juba, kõik on ainult sinu enda peas kinni. 2 aastast last imetada? Really? Ei muutu selle piimatilga pärast lapse elu/heaolu ei paremaks ega halvemaks.

    • Sa ju ütlesid, et enne 2 aastaseks saamist ei tahaks lõpetada ja siis ka “vaatab” kui ise loobub siis loobub. Minu jaoks on see lihtsalt vastuvõetamatu ja veider kui suur laps ripub tissi otsas ja veel ise seda küsida ka juba oskab. Aga see on kõigest minu arvamus.
      Ja muide, olen küll ema ja üle 6 kuu oma beebit imetada ei kavatse. Ei juhtu mitte midagi halba kui see tissitamine ära jätta.

    • See ‘loobub, siis loobub’ oli pigem enne kaheseks saamist. Peale kahest oleks ikka juba võõrutamisega tegelenud. Mingi kolmest mina ka enam ei tissitaks. See on juba minugi silmis veidikene liig. Aga üldiselt mind eriti ei huvita, mida keegi teine arvab. Ma tean ise vast paremini, mis mu lapsele hea on antud hetkel. :)
      Kui sul piima on ja sa lihtsalt niisama lõpetad paarikuuse beebi imetamise, oled sa minu silmis isekas. Sorri, aga 6-kuune on ikka päris titt veel ja rinnapiim on tema jaoks vajalik. Jah, midagi ei juhtu sellest, aga rpa ei anna rp mõõtu eluski välja. :D Aga noh, mul on vist aeg aru saada, et teiste lapsi ma kahjuks/õnneks kasvatada ei saa, ja kedagi oma põhimõtetega muuta mul ka vast ei õnnestu.

    • Rpa ei ole mingi mürk, katsu mõista. Lapsed kasvavad sellega täpselt sama moodi nagu rp lapsed.
      Sulle siin kommentaariumis piisavalt selgeks tehtud, et üle aastane laps ei vaja tegelikult rp. Aga noh, imeta oma tittesid või ülikoolini, sest äkki siis ikka veel on niii niii niiii vajalik :D

    • Ma pole öelnudki, et see on mürk, aga FAKT ON SEE, et rpa ei ole mitte iial nii hea, kui rp. Ja ehk aitab nüüd. Kõik said oma arvamused välja öeldud ja mis mõtet on sel teemal veel vaielda. Ma ei usu, et keegi nüüd oma põhimõtteid muudaks, sest keegi teine on teisel arvamusel. :)

  7. Piimakogus väheneb ilmselt ka sellest, et rasedus nõuab siiski oma osa ja su enda organism tahab ka veidike (olgugi, et mõistusega tahad sa lapsed panna kõige ette, siis su keha ei pruugi seda igal hetkel teha). Lõpeta selleks korraks imetamine ja varsti on sul juba uus puuk küljes, kes jääb sinna ju samuti päris pikaks ajaks :)
    Ma olen kindel, et Annemaia muutub imetamise lõpetamise järel märksa iseseisvamaks :)

  8. Mina proovisin nii et hakkasin neid aptamili pakikesi lapsele pakkuma korra või kaks päevas, sellised lahedad kõrrejoogi taolised, ma ei mäleta kas sai siis kõrre ka kaasa või pidi kusagil uunis soojendama. Ja kui ta enam tissi ega pudelit tahtnud hakkasin aptamili pulbrist tegema hommikul ja õhtul (vahel ka lõunal) tema kõrrega topsikesse talle piima. Tasub proovida.

    • Ta piima, jogurtit, keefirit jne saab üsna tihti päeval ka niisama, juba praegu. Aga meie probleem on just see, et ta on nii harjunud, et magama läheme, siis saab tissi. Tänagi, kui mees ta magama pani (jäi ilusti) ja pärast üles ärkas, ning ma tema kõrvale pikali viskasin, siis mudis mind ja ütles ‘tiss, aitäh’.
      Ma kõige rohkem kardan hommikuid, sest siis on alati suur draama, kui ma ei anna (enne seitset ei anna). Peaks siis iga päev sel ajal üles tõusma, kui ta tissi nõudma hakkab, et tähelepanu mujale juhtida. Muidu röögib ja peksab mind jumalteabkuikaua…

  9. Annemaia jaoks on see palju raskem, kui beebi sünnib, kes tahab veel rohkem rinda ja tihemini ning võib-olla pikemalt. Lapsed om erinevad. Uus beebi ja selline olukord oleks ju Annemaiale veel raskem ..

  10. Meie esiklaps sünnib alles juulis, kuid olen endale selgeks mõeldnud, et imetada kavatsen kõige rohkem 8-9 kuud, +/- 2 kuud. Tundub veider niiviisi ette mõelda, aga olen päris palju rasedusega igasugust kirjandust lugenud ja enamasti on igal pool üks ja sama lause, et “imetama peaks vähemalt pool aastat, edasi on juba soovitatav, kuid mitte kohustuslik”. (Lisaks.. hambad suus, siis võib juba tavatoitu sööma hakata küll, ma leian)

    Mul on omal kolmeaastane vend, täpselt ei teagi, millal temaga tissitamine lõpetati, kuid ma ei oleks eales kujutanud ette vaatepilti, et kahesena ta veel tissiga peaks magama jääma. Lihtsalt minu silmale võõras.

    Kokkuvõttes nõustun eelmiste kommentaaridega, et see imetamine on su enda peas kinni ja laps sellises vanuses on tegelikult valmis igasugusteks püreedeks jms peale rinnapiima.
    Olen su blogi pikalt lugenud ja on mulje jäänud, et laps on väga sinus kinni, aga samas ta ei saagi iseseisvam olla, kui sa ei anna talle võimalust ja leiad, et mitte tissitamine lõhuks teie omavahelise sideme.

    • Praegu soovitataksegi imetada kuni 2-aastaseks saamiseni.
      See, et see praegu sulle imelik tundub, on ka sinu enda peas kinni. Ma mõtlesin ka enne lapse saamist, et igast erinevad asjad on veidrad ja isegi, et rõvedad. Aga võta näpust, nüüd teen neid koguaeg ja silm ka ei pilgu. :D

    • Noja, aga mu arust on nii, et aastane laps siiski piisavalt “inimene” et muud toitu juba suuremal määral süüa, või üldse kõike muud kui rinnapiima, sul juba üle aastane. Hetkel on ikkagi pigem ju mulje, et sinu jaoks on tissitamine olulisem kui Annemaia jaoks.

      Ja ma ei ütle, et imetamine on imelik, ma plaanin ju ise ka seda, aga ma leian, et aastast last võiks siiski muud moodi talitada, eriti kui ise teist last juba ootad. Milleks enda keha koormata? Põhimõtteliselt kavatsed siis 4 aastat jutti imetada või?

      Soovitan lugeda seda psühholoogi juttu: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=6&tid=2896

    • Piima peab laps niikuinii eraldi juurde saama, umbes kaks aastat, et milleks siis rpa peale minna, kui võiks rp anda? Tavatoit ei asenda piima välja. Annu ei söögi piima enam ammu nn toidukorrana, vaid ”snäkiks”.

  11. Aga mis siis saab kui sa haiglas oled? Võtad ta kaasa?
    Sellises vanuses lastele ongi jagamine kõige raskem. Minu lapsele väga meeldis tita aga emme-issi jagamine oli temale kõige raskem, sest tema on ju seni olnud nr1. Minule kõrvaltvaatajana tundub, et tissitamisega jätkamine teeks suurema lapse olukorra hoopis raskemaks.
    Mina nüüd nii vägivaldselt ei soovitaks lõpetada. Proovi ühel päeval nt nii, et sa meelde ei tuleta tissi. Kui näed, et hakkab tahtma, juhi tähelepanu kõrvale. Paku tassist juua või mõnda muud süüa (maisipulka, kamapalli, puuvilja jne) või näita mänguasja või näita aknast välja. Kui pärast seda ikka nõuab ja mõistliku aja jooksul nt magama ei jää, siis võid ikka anda. See on ok kui ta kaissu poeb ja tissi paitab. Ka sellest piisab turvatunde loomiseks. Siis on näha ka kas tiss on vajadus või harjumus. Ka see oleks edusamm kui ta saaks tissi 3-4 korra asemel ainult korra päevas.

    • Ma arvan, et selle ühe öö saaks ta hakkama. Hiljem peaksin ta nkn enda juurde perepalatisse võtma, sest ta ei ole harjunud minust ju üldse eemal olema. Veel vähem kolm päeva.
      Ta ootabki iga kord enne und suu laiali, et millal ma tissi välja kougin. Pole juttugi, et ta ei tahaks või ei küsiks. Aga eks kuidagi peab jah harjutama hakkama, kui ikka loobume. Ja mida varem, seda parem…

    • Kui sa Annu ka perepalatisse kavatsed võtta, siis kuna sa puhata kavatsed sünnitusest? Võib olla olen veits karm, kuid perepalat on pigem mõeldud ikka sinule ja titale, mitte tervele perele, olgu neid lapsi kui palju tahes. Annu võib muidugi käia, aga uneaegadeks ja ööseks saadaksin mina küll ta isaga koju.

    • Eks ole näha kuidas siis saab. Praegu tundub mõeldamatu, et ta kolm päeva minust eemal on. See, et tuleb tunniks-paariks ja siis viiakse jälle ära, tundub õrritamisena… :/

    • Minul oli vanem laps perepalatis kaasas (1a 11 k vana, tissi ei saanud alates 1 a 4 kuud), päeval käis isaga mänguväljakutel ja kodus loomi toitmas, ülejäänud aja olime koos. Meile sobis. Tema tissitamise lõpetasin nii, et nelja kuu jooksul jätsin sujuvalt toidukordi ära, kuni enam ei saanud. Mingi aja vaatas küll riiete vahetamise ajal tisse igatseva näoga, aga otseselt ei küsinud ja kakkuma ei tulnud.

    • Kas ta isaga koos magama yldse ei lahe kuagi? Akki paksid alustama sellest- pyyydma lasta mehel Annut magama panna…Sest ka see tuleks vaga kasuks kui vaike ka juba majas ning nagu siin juba varegi mainitud, siis kahe lapse korral ei pruugi graafikud yhtida…

    • Ikka läheb. Päeval pole probleemi. Aga õhtuti on nt nii, et ükskord (mingi paar kuud tagasi) lasin mehel teda magama panna. Ja nüüd ei taha ta enam õhtuti mehe süllegi minna, kui magama mineku aeg on käes. Ei taha isegi head ööd kalli teha. Kardab vist, et ehk peab jälle issiga minema ja tissi ei saa. :D

    • See tundub natuke kurb.. Kui minu laps minuga nii oleks, siis teeks see päris haiget. Kuidas su mees sellesse suhtub, et ta laps temaga ei lepi?

    • Eks ikka lepib, aga mina olen A ja O… Nüüd ikka vaikselt hakkab juba see issistumine ka pihta ja mõnda asja tehakse ainult issiga. :D

  12. Ka mulle tundub, et see imetamine on rohkem sinu enese peas kinni.
    Igatahes soovitaks sul hakata praegu juba lõpetamise puhul vaeva nägema, et mitte võõrutada last üleöö. Viimane aeg. Siis saab organism veel ka taastuda enne uue lapse sündi/imetamist.
    Mina olen kuulnud, et kui teha tandemimetamist, siis keha toodab piima kkagi suurema lapse järgi ja see pole vastsündinule kohane ning koormab tõenäoliselt liigselt beebi seedesüsteemi, millest võivad beebile päris suured vaegused tekkida. Seega pead sa siinkohal mõtlema, kelle heaolu paned sa esikohale? Kas vastsündinud beebi või vanema lapse? Sest olgem ausad, Annu ei vaja enam rinnapiima nii, nagu seda vajab vastsündinu.
    Ehk kaob sellega ka sinu külge klammerdumine ja möödub ka sinu haiglasoleku aeg lapsele lihtsamalt ning ta saab samal ajal kellegi juures hoius olla.

    • Seda ma mõtlesin isegi, et ehk siis on ta leplikum minu ära olekul. Ja ka ternespiima küsimus painab mind. Mõned küll väidavad, et see tekib ja niiöelda seguneb tavalise piimaga, aga mõned ütlevad, et see pole nii… :/

  13. Ma küsiks hoopis selle kohta, et lugesin sinu kommentaarist välja, et ta magab sul kaisus? Et, kas sa kavatsed ta enne tita sündi tema voodisse ikka magama saada või hakkate siis kõik 4kesi koos üksteise kaisus magama? Endal laste vanusevahe 2a ja väiksem hetkel 8k ning lähedusevajadus on väga suur (seda juba algusest peale) ja öösel tahab üsna palju meie kõrval magada. Et kui suurem tahaks ka veel kaissu, siis ei kujutaks küll seda olukorda ette ja kahte korraga nagu kaissu ei saa ju võtta ning sedasi ju beebile ohtlik :S.

    • Annu peaks ikka oma voodisse minema, sest see tõesti beebile ohtlik, kui tema seal sehkendab ja end üle minu rullib. Püsiks ta siis nt issi kaisus vms, aga ei. Ikka ronitakse minu külje alla ja sinna poole kus on minu nägu. Nii, et see tuleb kindlasti ära lõpetada lähinädalate jooksul.

  14. Kui sa Annu ka veel perepalatisse võtad, siis esiteks on sul endal üsna keeruline arstide ja kõige muu vahet jagada ning teiseks on see teistele emadele ja beebidele ka kurnav. Ma ei usu, et ta sul vaid perepalatis püsib, ikka tahab ringi siiberdada ja joosta.
    Kui ma oma lapsega pärast sünnitust haiglas olin, siis mind ikka häiris, kui üks laps seal päev otsa mööda koridori edasi-tagasi jooksis. Mitte nüüd meeletult, aga ikka.
    Mees saab ju isapuhkuse võtta ja lapsega kodus olla. Pead harjuma/harjutama ise ka end lapsest eemal olema. Kui võtsid vastu otsuse lapsed nii jutti saada, siis pead erinevaid võimalusi leidma/kaaluma.

    Ära võta seda kommentaari kurjalt vms, lihtsalt väike soovitus kõrvaltvaataja poolt.

    • Mees tegeleks siis ikka põhiliselt Annuga, mina beebi ja muuga. Ma kahjuks ei näe hetkel seda võimalikuna, et Annu jääb mehega kolmeks-neljaks päevaks koju… Ei taha see Annu kuhugile joosta, kui mina (meie) palatis oleme. Isapuhkuse võtab ta niikuinii, aga Annu on siiski liiga väike, et nii pikka aega olla ilma minuta.

  15. mina ilmselt loobuks ja seda eelkõige põhjusel, et mulle ei tundu füüsiliselt võimalik, et sama piim suudab täita nii vastsündinu kui pooleteisese vajadusi. mitte et see pooleteisene suur oleks, aga tal on võimalik juba ka muid asju süüa-juua, beebil seda valikut pole ja beebi tervisega mina riskida ei julgeks.

    • aa ja rinnapiimadoonoriks soovitakse ka naisi, kelle lapsed on alla 6 kuu vanad, nii et see vanus, kellele piim “toodetud” on, ilmselt ikka natuke mängib rolli

  16. Lastearstid soovitavad imetamise lõpetada esimese eluaasta lõpuks, kõige viimane piir on 1.5 aastaseks saamisel. Ta ei vaja enam rinnapiima. Targem oleks lasta oma kehal veidikenegi puhata ja valmistuda vastsündinu imetamiseks.
    Mu laps on hetkel kuuekuune, olen võtnud plaaniks mitte imetada kauem, kui 9-10 kuud, arvestades lastearstide nõuandeid.
    Sellises vanuses, üle aastane laps peaks suutma juba teistega ka olla, mitte ei peaks ainult ema külge klammerduma. Sünnitusmajas veel lisaks suurema lapsega tegelemine, tema tissitamine jne … kuidas sa ise taastud?
    Oma tuttava kogemusest (tal olid samad “võtted” ja hiljem kahetses, et õigel ajal ei lõpetanud imetamist, ei harjutanud suuremat piisavalt väiksema tulekuga) tean, et suurem laps võib muutuda väga armukadedaks väiksema suhtes.

    • Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovituse kohaselt peaks rinnapiima (või rpa) soovituslik suhe tahke toiduga olema aastasel lapsel 50:50, ehk, et täielikult soovitatakse last (ükskõik millisest) piimast võõrutada alles 1,5 aastaselt, juhul kui laps ise end varem ei võõruta. Täiesti tore oleks last imetada ka teise eluaastani, juhul, kui laps ise seda soovib, kuid momendil ei tundu see antud teemas, arvestades kõiki osapooli, võimalik ega vajalik.

    • Minu suurem küll koridore pidi ringi ei jooksnud. Teisega mul oli üldse tunne, nagu oleks kuskil hotellis. Pärast esimest last vooris oluliselt rohkem personali sisse ja välja. Endal oli kuidagi süda rahul, et teine laps ka silma all ja keegi midagi halvasti ka ei öelnud. Ja suurem sai kohe väiksemaga harjuda. Samas tundub mulle, et vist väga haruldane see teise lapse perepalatisse kaasavõtmine.
      Ma olen just väga palju lugenud, et soovitatakse tissitada ka teisel eluaastal, lihtsalt see ei tohi olla peamine ja muud toitu peab ka ikka sööma.

    • Kui mul oleks sama raske sünnitus, nagu Annuga, siis ma vast ei jaksaks ka Annuga samas ruumis olla. Aga kui läheb kergemini, siis oleks kindlasti endal ka süda rohkem rahul. Muidu ikka muretseks, et mis ta nüüd mõtleb ja mida tunneb, et mind ei ole…
      Mina olen ka ikka lugenud, et soovitatakse nüüd isegi 2-aastaseni rinda anda, aga aastani kindlasti peaks/võiks rinnaga toita. See suht loogiline, et nii suur laps ei saa toituda põhiliselt rinnast. See on ikka snäki või joogi asemel.

    • Kas teil sünnituse ajaks lapsehoidja põhimõtteliselt olemas? Mu suurim hirm oli, et sünnitan sellisel ajal, et ema ei saa suuremat hoidma tulla. Ainus asi, milles ma veendunud olin, oli see, et meheta ma sünnitama ei lähe. :P Õnneks pisike oli viisakas, sündis õigel päeval lausa ja esimese sünnitusega võrreldes oli kökimöki ka. Loodan, et Sul ka seekord selline sünnitus tuleb, nagu loodad.

    • Kui ta sünnib mai lõpu päevil, või juuni alguspäevil, nagu tähtaeg on, siis sel ajal peaks mehe õde oma lapsega meil olema, ja jätaks Annu talle. Annu jumaldab teisi lapsi ja kui keegi väiksem meil külas on, on tal minust täitsa suva. Seega nendega oleks hea jätta selleks ajaks. Aga kui tuleb muul ajal… Siis ma ei tea mis saab. :D

Vasta Helen-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.