Kas ma tahan veel lapsi?

Kui Joel sündis, olin ma 850304% kindel, et rohkem ma küll ühtegi hingelist oma kehas kasvatada ei kavatse ja ütlesin isegi mehele, et kui ma varsti mingit kolmanda lapse soga ajama hakkan, siis lõigaku mu emakas välja. :D
Siis tundus, et Joel on täpselt see viimane killuke, mis meie perekonnal ideaalist puudu oli.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem pean ma endale mõttes kõrvakiilusid jagama – mis kolmas laps, ei ole vaja! Aga mõne aja pärast hiilib see soov taas ligi. No mis ma teha saan, et ma 5-aastasest saadik teadnud olen, et ma nelja last soovin. Ja no kui ma oma põrgupägarikke koos vaatan, siis tekib tahest tahtmata selline heldimus ja mõte, et no aga miks mitte? Lapsed on suurim õnn, mis ühele inimesele osaks võib langeda ja miks mitte neid siis kohe kuhjaga saada? The more, the merrier ju. :D

The more the merrier – pingviiniema (kel peegeldub silmadest surm) ja tema 12 last. :D

Ma olen isegi sünnitamise hirmust vist üle saanud. Ma ei saa aru kas ma olen debiilik, või lihtsalt naiivitar, aga mul on lootus, et ÄKKI see kolmas kord ei ole nii hull, kui kaks esimest? Sest no Annut sünnitama minnes ei osanud ma veel muhvigi karta. Enne Joeli sündi olin veendunud, et esimene kord oli lihtsalt sellepärast nii kohutav, et laps oli sünnitusteedes valesti, ning nüüd teist korda läheb kõik KINDLASTI paremini-kiiremini-valutumalt. Hahahahahahaha, oii kui hea nali. Aga no kolmas kord – see lihtsalt peab ju kergem olema?! Kõik ju räägivad, et iga järgnev sünnitus on kergem. Äkki siis kolmas laps ja teine loomulik sünnitus on kergemad? Et noh, äkki Joel tegi tee ette ja nüüd kolmandal korral jagab mu keha juba paremini matsu, mida tegema peab? Lootus on ju lollide lohutus, või mis? :D

No ja kohe üldse pole abiks see, et Britt nüüd oma kolmandat võsukest ootab. Pean ausalt tunnistama, et ma olen tema pärast ülirõõmus, aga ma olen ikka päris kade ka. Ma tean, see on nii-ii haige! Aga mis ma sinna teha saan. Ma vist olen mingi… titemasin. Issand.

Ja isegi, kui me otsustaksime selle kolmanda ka saada, tekib mul hirm, et see titeisu ei saagi mul kunagi täis ja isegi peale kolmandat tuleb mugulate juurde hankimise soov tagasi. Ma reaalselt saan aru, et see on veidi haige. Ei tea kas mingit teraapiat ei ole selle jaoks? :D

Lisaks sellele kardan ma ausalt öeldes ka teiste rektsiooni. Mu emagi juba ütles mulle enne Joeli sündi pooleldi naerdes, et ma rohkem lapsi ei saaks. Ma kardan, et meid vaadataks nagu mingeid ebardeid, kes ei oska kontossi kasutada, või midagi. :D Või arvatakse, et teeme neid jupatseid muudkui juurde vaid raha pärast (haha!). Või ma isegi ei tea. Lõppkokkuvõttes see muidugi ei loe, mida teised arvavad, aga noh… ikkagi ju märkad ja loed inimeste reaktsioonidest emotsioone välja ja kui need ei ole päris sellised nagu mina ootaksin, jääb veidi halb tunne. Ma muidugi ei oota, et kõik nüüd rõõmust üles-alla hüppaksid, aga kui elementaarse ”palju õnne!” soovimise asemel vaadatakse sind väga segaduses näoga ja küsitakse kas laps oli tööõnnetus, siis jamh…

Ja mind tegelikult natukene hirmutab see kolmanda lapse teema. Kaks tundub ju loogiline arv jõnglasi, sest mul on ainult kaks kätt, millega neist kinni hoida ja ainult kaks kaenlaauku, kuhu oma mugulad kaissu võtta ja ainult kaks last mahub mulle korraga erinevate kottide/linadega selga. Üks kolmest tunneks end siis ju paratamatult kõrvale jäetuna. Lisaks ka see, et kui ma enne imetamisega lõpetamist rasedaks jääksin, on suur võimalus, et mu keha pole jälle võimeline nii mitut asja korraga händelima ja keerab piimakraanid kinni. Aga ometigi tahaksin ma vanusevaheks jällegi võimalikult väikest aega.

Aga noh, tegelikult on kogu see postitus paras utoopia, sest üksi ma seda last õnneks/kahjuks niikuinii tegema asuda ei saa. Ja no tegelikult tundub ikka päääääris õudne mõte sellest, et ma peaksin veeel mitu aastat magamata olema ja veeeel terve igaviku imetama ja veeel ühe korra seda titenduse aega üle elama. Tited on küll nunnud, aga minu jaoks asi sellega ka piirdub.

Ja tegelikult tahaksin ma mõnda aega oma kehas ka üksi olla, ilma, et keegi mind inkubaatori või toidulauana kasutaks. Ideaalis ma hoopis lapsendaksin praegu selle kolmanda lapse (3+ aastase!), aga noh… esiteks ei ole mina ainus, kes selle mõttega päri peab olema ja teiseks – kes annaks meile ikka seda last lapsendada annaks? Ma olen juba uurinud seda asja ja on päris mitu punkti, millele me (hetkel) ei vast ja üldse… Ühesõnaga, on suur tõenäosus, et me saaksime niikuinii negatiivse vastuse. Aga kui ei proovi, siis ei saagi ju teada ka, eksole.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

20 thoughts on “Kas ma tahan veel lapsi?

  1. Nagu oleks enda mõtteid lugenud. Mul on hetkel 4-aastane ja 1,8-aastane. Ja selline titeisu on peal et pane või pael kaela :D. See pole normaalne. Samas ma tean, et see ninnunännu beebi on nii armas ja tore ja siiruviiruline, aga seda umbes esimesed kuud, siis on ta juba suurem ja beebikas enam pole :D (tean et see tundub nagu ma oleks mingi eriti debiilne inimene, pmts et kassipoeg on lahe ja kui suureks saab siis savi), aga nagu lihtsalt ma tahaks beebit. Kõik on kõrval ka kas rasedad või just sünnitanuf

    • Ma olen rase ja sünnitan, sina kasvata paar kuud, kuni gaasid ja möllud on möödas ja siis anna tagasi – diil? ?

  2. Noh, ma siis olen see kes ei oska kondoomi kasutada:D:D Mul on kolm last väikeste vahedega, tüdrukud 5a ja 4a, poiss kohe 2a. Mis ma oskan öelda, kolmas laps kasvab pmst ise. Õed kantseldavad hoolega ja.. noh kisa ja kaklemist jagub pidevalt, aga üldiselt on ikka tore nendega. Mina ei ole veel siiani küll kelleltki negatiivseid kommentaare saanud, pigem imestatakse et kuidas sa nendega toime tuled (kui igaüks otsustab nt mänguväljakul eri suunas joosta) :D

    • Ma mõtlen ka, et vahet pole enam ju palju neid on – närvid on mul nkn ära söödud ja kaklevad nad ka nkn ikka, on neid siis kaks või neli ?

  3. Emakas mäletab ja oskab tõesti paremini aga sellisel juhul, kui raseduste vahe ei ole väga pikk! Nii mulle sünnitusmajas räägiti vähemalt.

    Ja kolm mahub täpselt auto tagaistmele ja kolm mahub sulle ka selga, lina sisse või kärru, sest üks jalutab sul käekõrval :D Need probleemid algavad neljandaga pigem :D

  4. Lisaks on 1.juulist ka 3 lapselisel perel lapsetoetus 500€ kuus (2018a 510€ kuus ja 2019a 520€ kuus). Abiks ikka lisaks (ema)palgale :)

  5. Mul saab poiss kohe 5 kuud ja no…. mõtlen kas teha kaksik v lõvi ??
    Sünnitamine oli “lumme kusta” ise sõitsin haigla, kui öeldi, et ouuu 7cm on avatust. Seega..ah pole see hullu midagi ?

  6. sa oled ikka heas mõttes täiesti ull naine! ma olen su peale heas mõttes kade, et sa suudad ja tahad, sest kui ma mõtlen, et mul peaks olema praegusest VEEL 2x raskem ja ma mõtleks, et oh, paneks veel ühe hakkama… KUI tugev sa oled, ah? mida sa sööd selleks? räägi välja!

  7. Minul on plaanis 4 last. Praegu on meil kodus kaks pudinat, üks peaaegu 2ne ja üks 3,5. Ja ma sain mõlema korral vist neid küsimusi, et kas “ups”. Ja kuigi me oleme selle valjusti välja öelnud, et kaks tulevikus loodetavasti veel tuleb, siis pigem eeldatakse et laseme vanusevahe suureks, meil on tegelikult vastupidine plaan, aga seda väga valjult välja hõisata ei julge. Ma näen enda vanusest palju noorem välja ja tundun niigi teismelise emana…

    • Mina, kes ma sünnitasin 25-aastaselt neljanda lapse, ütleksin, et ainsad korrad, kus tundsin, et mind vaadatakse imelikult, tekkisid jalutades, kui mul oli suur kõht ees, üks laps vankris ja kaks väikest kõrval. Igasugused kommentaarid tulid ka raseduste ajal, pärast seda pole midagi olnud. Selja taga kindlasti vaadatakse imelikult, aga silmast silma on ainult kiidetud ja uuritud, kuidas ma jaksan, halvustavat suhtumist ei ole tundnud. (Kui mitte arvestada mõnda üksikut netikommentaari.)

  8. Tead ma ei mõtle seda üldse kurjaga vaid ausalt murega, kuid kas sa enne kolmandat last haridust ei taha omandada ja head töökohta saada? Ma saan aru küll, et ega sa teda kohe tegema ei hakka aga mõtteainet lihtsalt.

    Lihtsalt nagu ma aru olen saanud, siis su mees käib mingi eriti nõmeda graafiku alusel tööl, sealjuures ka öistes vahetustes ja on jäänud mulje, et te ei saa pea üldse aega koos veeta ehk ta ei saa lastega ka pea üldse koos olla, ma rõhutan, et lihtsalt selline mulje on jäänud kirjutatu põhjal.

    Mina ise ei kujutaks ettegi sellist elu nt kus mu mees ei saa lastega vähemalt hommiku/õhtu üle paari tunni koos veeta. Koos veeta ehk reaalselt tegeleda ja möllata. Lapse jaoks on nii ema kui ka isa tähelepanu ja olemasolu väga tähtis. Ja ka vanemate omavaheline suhe. Ja kui lastele üldse mitte
    mõelda, siis ma ei kujuta ette seda, et me ise nii vähe koos saame olla. Sureks kurbusest maha :D ok ei. sureks, kuna suhte alguskuudel nägime ainult nädalavahetustel aga ikka. Ühesõnaga tundub kurb mõte sellest, et laste isa nendega koos aega veeta ei saa.

    • Ega me ei saaks vist nkn enne kolmandat last lubada endale, kui ma miljoneid kokku kühveldama ei hakka. Selle uue toetuse peale ma ei julgeks küll loota. Pärast muudavad mõne aasta pärast uuesti ära, kui kõik on juba oma 3 last ära saanud. ;D Nüüd ju paljud saavad selle toetuse lootuses kolmanda lapse. Tahaks enne rahaliselt sinna jõuda, et suudaksime ka ilma toetusteta lapsed üles kasvatada.

Vasta Optimist-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.