Kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab?

Sain mina siis ükskord ammu aega tagasi kirja, kus keegi salapärane naisterahvas küsis nõu, et kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab? Minul vajus karp lahti, ausõna. Sa tead, et su sõbranna saab oma mehenärakalt haledalt üle ja sa veel kahtled, kas peaksid ikka ütlema talle? No really nagu…
Kas sa tahaksid teada, kui su mees teisi põrutamas käib? Ma praegu huupi pakun, aga JAH.

Ma ei kujutaks ettegi, et elaks sellise tropiga veel koos. Uhh, petmine ja valetamine on suhtes vist kaks kõige jubedamat asja üldse.
Ükskõik millised on asjaolud, aga mina tahaks teada. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus, ma ütlen. Mina küll ei tahaks olla see naine, kes saab oma mehe sigadustest kõige viimasena teada. Mõelda vaid, kui alandav – terve linn teab, ja sina ei tea, ning mitte keegi ole vaevaks võtnud sulle kasvõi vihjates öelda, et ‘kuule, pane oma mehele GPS külge või midagi’.
Ise peab ka ikka parajalt pime olema vist, et sellist asja ei märkaks. Või on mees tõeliselt hea valetaja.

Keegi kunagi rääkis, kuidas üks tüüp oli ühes väikelinnas kahte naist pidanud. Kumbki naine ei teadnud teise olemasolust, ja mõlemad elasid mõttes oma unistuste elu. K-O-H-U-T-A-V.
Mõelda vaid, saad sellise tondiga lapsed, võib-olla isegi abiellud, ja siis selgub tõsiasi, et sa oled kogu selle ‘suhte’ aja lihtsalt haledalt üle saanud ja su unistuste mees on tegelikult mingi sitakott.

Igatahes, jamh. Kindlasti peaks ütlema sõbrannale mida sa tead. Ma ütleks isegi siis vist, kui mul oleks ainult kahtlus, las naine paneb mehe korraks pihtide vahele ja teeb natuke detektiivi tööd. Kui pole millegi pärast mehel põdeda, siis on ju kõik korras. Usalda, aga kontrolli. Muidugi päris saikoks ei pea ka nüüd põhjuseta minema aga noh… Tavaliselt on see, et kus suitsu seal tuld.
Muidugi on jälle see oht, et sõbranna sind ei usu ja hakkab ehk isegi luulusid nägema ning arvab näiteks, et sa ise tahad hoopis ta kullakallikest endale. Aga vähemalt tõstatab see tema valvsust ja ehk avastab isegi siis tõe. Ja kui ei siis lõppkokkuvõttes, kui tõde ikkagi välja tuleb (ja ALATI tuleb), on ta sulle tänulik.

Tegelikult see petmise ja valetamise teema ajab mind niinii kurjaks. Milleks petta? Kui sa ei ole oma eluga rahul, vaheta partnerit – MUUDA MIDAGI! Mitte ära jookse mööda küla ja topi igasse suvalisse auku mis teepeale ette jääb!
Ugh, petmine tuleks seadusega ära keelata. :D Ma isegi ei saa aru miks see teema mind nii endast välja viib. Mind pole ju kunagi petetud, vähemalt mina sellest ei tea. Aga sellegipoolest tõusevad mul ihukarvad püsti, kui keegi mõne sellise loo räägib, või midagi kuskilt loen. Ma lihtsalt ei mõista seda. Kui jalgevahe nii sügeleb, siis miks üldse püsisuhtes olla? Saab sellest mingi erilise adrenaliini laksu või midagi? Kuidas inimestel südametunnistust üldse ei ole? Lähed aga rahumeeli koju oma armastava naise juurde ja ütled talle, kui väga sa teda armastad-hindad-temast hoolid, ise samal ajal mõtled, kui vägev see teine eit ikka oli?

Ja mind paneb imestama, kui pimesi mõni naine oma sitarotti usaldab. Näiteks kunagi oli mul üks tuttav naine, kes oli oma mehega juba aastaid koos olnud ja temaga isegi 2 last saanud. Abiellunud nad loomulikult pole siiani, ja parem ongi.
Mees tõmbas ringi nii, et vähe ei olnud ja jutud muidugi jõudsid ka naisukese kõrvu. Tema aga ei uskunud neid, või ei tahtnud uskuda. Igatahes, iga jumala kord, kui mees naise ees lömitades ja nuttes andeks palus, või neid jutte ümber lükkas, andis too tšikk talle lihtsalt andeks. Ja iga jumala kord karjusin ma mõttes ”MIKS! KAS SUL ENESEAUSTUST ÜLDSE EI OLE?!”
Miks lasta mingil tripperil end niimoodi alandada? Kas see on hirm üksioleku ees, või hirm olla üksikema, hirm, et ei saa rahaliselt hakkama, või mis asi? Enne elaks kuuse all, näriks käbisid ja oleks üksi, kui elaks mingi valeliku sitarattaga. Muidugi, kui on juba lapsed mängus, on asi tunduvalt keerulisem…
Ja kui ma temalt küsisin selle kohta, ütles ta mulle kord ”ta vandus mulle oma ema mälestuse nimel, et pole mind kunagi petnud”. Are you effing kidding me right now? Kes seda jama nüüd uskuma peaks? Ja veel hullem, kes üldse vannuks oma surnud ema mälestuse nimel ja valetaks? Kuskilt läheb ikka piir…
Ugh, see paarikene on tegelt üldse nii ülihaige, et väärivad lausa üksteist. :D
Kui nad tülitsevad, siis lõhuvad teineteise asju, näiteks ükskord ostis mees naisele uued päikeseprillid ja samal õhtul, kui nad tülitsesid, murdis mees need lihtsalt pooleks. Selle peale muidugi lükkas naine laualt muusikakeskuse suure kaarega maha, nii, et see juppideks lendas… Nagu… what? Mis mõttega? Mida see annab? Oleks nad siis rikkurid vms, et saaksid endale lubada iga nädal uue teleka, muusikakeskuse ja söögiriistade ostu. :D
Nüüdseks lähevad nad muidugi iga kuu vähemalt kaks korda lahku, ja saavad iga jumala kord samatargalt kokku tagasi, sest naine lihtsalt ei suuda meest üle parda visata. Ja ega see ka ei aita, kui mees nende korteri akna all autos kükitab, ja tuppa passib. Lapsed muudkui jooksevad nutuste nägudega akna ja ema vahet ”emme, miks sa issit tuppa ei lase?” ”emme lase issi koju!”… Faking uskumatu ikka.

Aga ega ei saa ainult mehi süüdistada. Naised petavad samamoodi.
Näiteks oli kunagi üks selline lugu, et naine oli imikuga haiglas. Ja sel ajal, kui ta mees kohvikus oli, põrutas naine südamerahuga mingit teist jorssi seal haiglavoodis… Ülinormaalne, või mis? :D

Mida teie petmisest arvate? On teid kunagi petetud, või olete ehk ise kunagi petnud? Mida teie teeksite, kui tuleb välja, et teie sõbranna mees/sõbra naine teda petab – kas ütleksite?

Comments

comments

14 thoughts on “Kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab?

  1. Ma ilmselt ütleks ka, no on ikka õigus teada kui su “armastatu” kellegi teisega voodirõõme jagab, see on kindel märk et midagi tuleb muuta. Ise pole petnud ega petta saanud (ptüi ptüi ptüi) aga ema küll sai kui ma 9 olin. Ema oli suhtes parima sõbranna vennaga, sõbranna ise viis nad kokku ja mina olin sõbranna tütrega nagu õed, ema oli ka sõbranna emaga sõbrad jne niiet ideaalne idüll. Sai koos reisidel käidud jne. Ja siis ühel päeval ma enam sõbranna tütart ei näinud ning ema ütles, et sõbranna oli oma venna mingi teise sõbrannaga kokku viinud ning neil titt ka juba hakkamas. Siiamaani ei suhtle enam kellegiga sealt perest, oli ikka väga kahju sest noh, meie kui lapsed polnud ju milleski süüdi. Aga siiamaani ei saa aru, miks vaja oli nii teha. Minu arvamus on selline – pettis korra,petab veel (nagu elu on näidanud).

  2. http://littleleevi.wordpress.com/2014/05/04/mees-petab-ja-siis/ Kirjutasin oma seisukohast kunagi siin.

    Ühegi sõbranna/sõbra suhtele mina vahele torkima ei läheks. Olen sellega korduvalt kõrvetada saanud. Ühe sõbranna elukaaslane oli nii nahhaalne, et lõi isegi mulle ligi, rääkimata teistest naistest. Sõbrannale rääkides kaotasin hea sõbranna – nemad mehega on endiselt koos ning mees pole end parandanud. Analoogseid näiteid on olnud rohkem. Ühel hetkel otsustasin, et igal oinal tuleb oma mihklipäev ja mul ei ole vaja vahele torkida.
    Kogu ülejäänud postitusest kumab väga naiivset maailmavaadet. Kunagi mõtlesin ise samamoodi, nüüd ei ole maailm enam nii must-valge, vaid palju värvilisem.

    • Vot just sellise suhtumise pärast juhtuvadki inimestega igast haiged asjad. Nagu see katsegi oli, et inimesed nägid purjus mees rooli istumas ja ei teinud mitte midagi, ning kui reporter hiljem küsis, ‘miks?’, öeldi, et ‘aga see ei ole minu asi’.
      See,et see ‘sõbranna’ sul nii lammas on, ei tähenda, et sina õigesti teinud ei oleks. Õige sõbranna ütleb, mida teab, mitte ei valeta näkku. See oli/on tema enda süü, et ta seda infot ignoda otsustas. Sina tegid ju õigesti.

    • Purjus mees roolis on vähe teine teema.
      Mida sa selle rääkimisega täpselt saavutada üritaksid? Arvad tõesti, et sõbranna ise ei aima või suisa ei tea? Väga suure tõenäosusega teab või aimab, lihtsalt hoiab ise oma silmi kinni selle teema pealt. Hoiab ka peale seda kui sina, va maailmapäästja, talle rääkimas käid.
      Ja peksa saab alati sõnumitooja.
      Ma leian, et ela siin maailmas veel kümmekond aastat ja mõtle siis selle teema üle uuesti. Kümme aastat tagasi mõtlesin ma veel samamoodi. Õnneks elu õpetas.

    • Siis, kui naine ise teab, pole loomulikult mitte mingit kasu sellest, et sa räägid aga enamast siiski ei teata.
      See, et ma olen noor, ei puutu nüüd küll kuidagi asjasse. Petmist ei õigusta mitte miski.

    • Sina ei tea, et naine teab või aimab. Kui arvad, et seda alati rääkima tullakse (või et just sina oled see, kellele tullakse), siis eksid.
      Tegelikult ei tee need “õilsad rääkijad” seda mitte teiste hüvanguks, vaid ainult enda. Saavad siis hiljem endale rusikaga rinnale taguda, et “vohh, MINA olin see, kes tema silmad avas ja ta hullust elust päästis!” Reaalsus on enamasti teine ja selline stsenaarium käiku ei lähe. ;)

    • Siin lähevad meie arvamused aina rohkem lahku. Mina ei räägiks sõbrannale petvast mehest slp, et end tähtsaks teha, vaid selleks, et tema silmi avada. Teab, siis teab ja kui ei tea, siis saab teada. Ning, kui selle peale see ‘sõbranna’ hakkab hoopis minuga jändama ja mind süüdistama…no polnudki seda ”sõbrannat” siis vaja. See ei olegi normaalne inimene, kes elab rahumeeli petjaga edasi. Kui just ei ole mingit kokkulepet vms…aga noh, see on teine teema.
      Mõttetu on vaielda, las jääda sul oma ja mul oma arvamus. :)

    • Siin tulebki see sinu vanus välja. Sinu jaoks on maailm endiselt must-valge. Vahepealseid variante pole.
      Aga vaielda pole tõesti mõtet. Sellised kogemused tulevad aastate ja elukogemusega. Ilmselt mõnel 40sel on veel hoopis adekvaatsem arusaam asjast.

    • ma jagan teie kahega ühte kummalist lugu enda noorusest: ma olin kahekümnendate alguses ja elasin oma endise elukaaslasega, meil oli üks tuttav paarike, pliks hullupööra armunud, aga samas ka peast segi: võimukas, kontrolliv, alandas oma meest seltskonnas, uhkustas, et selles suhtes on püksid küll tema jalas jne. mees üle keskmise kena, tal oli naiste seas tohutu menu. elas topeltelu: naisega diivanil krõpsu nosides ja siis seal kõrval pidevad üheöösuhted, paar armukest siin seal, koks ja peod. kas pliks uskus siiralt, et kutt teeb öö läbi tööd? mina teadsin sellest, kuna ta rääkis meile, ma nägin seda, ma tõmbasin temaga ka paar triipu, kui tema naine teda kõrvaltoas kas materdas või tema kuulekust kiitis. samas, ta uskus tõesti, et nii on armastus. kuigi tema käitumine oli ignorantne, polnud see pahatahtlik. ühel õhtul läksin selle naisega mingile igavale plikadeõhtule (vabandust, aga antud momendil ei paelunud mind need naised oma pottide ja pannide, retseptide ja mugavusega. kokteilid olid paremad kui baaris, aga mitte midagi põnevat rääkida polnud. endiselt ei paeluks). minu peika ja meie sõber koos minu sõbrannaga veetsid õhtu meie pool ja sinna sisse mahtus ka seik mis hõlmas nii seksi kui narkootikume. meie kahe teel koju rääkis neiu, kuis tema mees teda ootab, hetkel ilmselt kindlasti telekast vaadates igavleb ja koju minemisest unistab. hoidsin suu lukus, aga nii tahtsin öelda, et hetkel tõmbab ta meie köögis triipu ja kuna sinu naiivsuse üle naerb ta nii tihti ja hea meelega, pakun ma julgelt, et ka nüüd jutustab ta oma vägitegudest ja kui pime sa oled. hoidsin suu lukus. kahju oli küll pliksist natukene. siiani on nad koos. sellest on 5 aastat möödunud, nende suhe on kestnud 10 aastat, nad tutvusud, kui mees oli 20 ja tüdruk 19. kas oleks pidanud rääkima? sõbrants ta polnud. solidaarsusest vaese petetud inimhinge vastu? kas ta tõesti ei teadnud? kas ta arvas, et mina ei tea ja uskus mehe diskreetsusesse? ikka veel ei tea? äkki kasvatas ümber? kurat seda teab. ei suhtle enam. leian, et suhteliselt idiootne viis elada ja ise küll ei praktiseeriks…

  3. See on jah mitme ostaga asi. Sõnumitoojad tõesti saavad peksa ja ükskõik mis eluvaldkonnas. Inimene ise võib ju teada või aimata, aga kui keegi teine julgeb seda kuidagi sõnadega formeerida, on ikka tema süüdi. Ja noh, kaitserefleks tekib ju ka – keegi tuleb sinu valikut halvustama, siis hakkad kaistma (sealjuures siis tegelikutl end, mitte seda “valikut”).

    Ja need, kellel on lapsed ja muudmoodi sõltuvad või seotud selle inimesega, ei tahagi tihti midagi radikaalset ette võtta. Ja nende puhul võib ka öelda, et neil on madalam enesehinnang. Ja mida kauem inimene sellise petva inimesega koos elab ja sellega ära harjub, seda madalamaks tema enda enesehinnang muutub. Siin pole midagi parata. Neid julgeid, kes oma lastega ja kodinatega minema lähevad, või südame tõsiselt kõvask teevad ja kaaslase välja viksavad, neid on väga vähe. Pealegi emad tihti ohverdavad end. Kui nad tajuvad, et ise ei saa võimaldada sellist elu oma lastele, nagu koos mehega, siis nad lihtsalt ohverdavadki ena õnne laste heaolu nimel. Sest Käbidega last toita ju ei tea, ise võib.olla veel. Tihti isegi vanemad üritavad oma lastele näidata nagu oleks kõik korras (millest lapsed loomulikult ikkagi läbi näevad ja ära tajuvad) aga jah.. vanemate enda eneseuhkus on selline asi, mida esmajärguliseks ei peeta.

    Aga ma ei poolda petjaid ja olen nõus, et kes kord petab, petab igavesti. Samas iseend pean jälle selliseks kunsnikuhingeks ja kardan, et ei suudaks lõpuni ühele mehele truuks jääda, sest mind lihtsalt paeluvad erinevad inimesed ja vaimne side (sealjuures ka soov saavutada füüsilist), Põnevad inimesed lihstalt ahvatlevad mind mõtlisklema millestki enamast. Hetkel olen aga ise juba 5 a kestnud püsisuhtes ja pole kedagi kordagi petnud ega ka ise petetud saanud. Kuigi mõnikord on tulnud ette ahvaltusi. Ei taha lihstalt teisele inimesele haiget teha.

  4. Praegu ma mõtlen küll, et ma loomulikult ütleks, aga kui reaalne olukord käes oleks, siis ma ausaltöeldes ei teagi…võib ju nii olla, et see sõbranna teab suurepäraselt, millise mölakaga ta koos elab, aga ta lihtsalt ei tule seda mulle rääkima. Ise ka ei räägiks kellelegi, et “Tead, mu mees petab mind!” ( Sest mida see annakski?) Noh, ja kui ta oletame, et teab või aimab, siis kuidas ma lähen nagu vana sitapea, ja viskan talle seda nina peale? ( Loomulikult ma ei lähe ju parastama, aga sellises olukorras see kukub nii välja. Kui sa ise kuuled kellegi kolmanda käest midagi niisugust, siis oled sa automaatselt ütleja peale ka vihane. ( Sa ei saa sinna midagi teha.) Et mis ta topib oma nina igale poole, ja et miks ta seda ütles? Et kas tal on hea meel selle üle, et mu mees mind pettis? Mida ta üldse mu hingest tahab? Jne…jne…jne.)

    Ühesõnaga- õigem on ennast teiste eludesse mitte segada, aga tundes ennast, siis ma vist isegi ütleksin, kui see sõbranna teema üles võtaks, ja küsiks, et mis mina arvan, kas ta mees petab teda. ( Niisama lambist ma rääkima ei läheks, kuigi ma tunneksin ennast jube sitasti, kui juba küsima tullakse- no nagu reetur, või nii. Et teadis enne, aga ei rääkinud. Jube ju!) Mul nimelt on selline loll viga, et ma kipun ennast liialt teiste olukorda panema, ja siis ma automaatselt mõtlengi sedasi, et mida mina ise tahaksin, kui mul selline asi oleks. ( Aga tegelikult on see nii vale. Tegelikult üks lollimaid asju, mida teha, ongi nina teiste asjadesse toppimine.)

    Kogu asja teebki raskeks see, et tegelikult mingit õiget käitumist ei olegi. Igatepidi on para jama! :)

    Ehk siis- mina ei tahaks teada, kui mu sõbrannade mehed neid petavad!

    Ja üldse- ma ei tea tegelikult, mis ma teeksin, sest õiget varianti nagu ei olegi.

  5. Olen sellises olukorras olnud ja ütlen ausalt, tegin nii nagu ise õigemaks pidasin. Rääkisin sõbranna mehega ja ütlesin, et kui tema ei räägi räägin mina ära. Sinu valik. Lõpuks rääkis ise ära.

  6. Olen ise pealt näinud, kuidas tuttava mees kudrutas teise naisega ja teadagi kus see lõppes, aga pole siiani ma oma suud avanud. Leian siiski, et see on paari enda asi, nende suhe jne. Kuigi jah, ise küll ei tahaks sellises olukorras olla, aga leian siiski, et pole teiste asi nii kuulutada, kuna pahatihti on lihtsalt õelaid inimesi ka, kes ajavad selliseid jutte laiali.
    Petmist muidugi ei poolda, kuid ma arvan, et sellise asja juhtumisel ei ole süüdi ainult see, kes pettis, vaid ka see, keda peteti, ilmselt pidi midagi valesti olema, et mindi mujalt tähelepanu otsima.

  7. Mina jällegi ei saa aru sellest paanikast, et petmine nii vale on? Monogaamsus minu jaoks arusaamatu. No las see mees siis põrutab teist vahepeal kui tahab. Peaasi, et kogu romantika, ja lõbu jääks koju ja õhtul oleks ikkagi oma õige kaasa kõrval ja ütleks talle head ööd.

Vasta Merili Mitt-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.