Kas päris kõigest peab ikka blogima?

*** Ma nüüd seda postitust üle lugedes tunnen, et seda võidakse jälle valesti tõlgendada. Ma ausõna ei ürita draamat kiskuda, kedagi solvata või peale suruda arvamust, et minu viis on see ainus viis. Ma teadvustan endale, et inimesed on erinevad ja nende piirid on veel erinevamad (???), aga see siin on lihtsalt minu nägemus ja mõtted.

What do they have against people who are different, anyway?

Ma olen viimasel ajal lugenud blogisid ainult läbi ühe facebooki grupi ja no ma pean ütlema, et ma oleksin pidanud ikka oma liistude juurde jääma, ning edasi lugema ammu kalliks saanud blogisid. Aga no kuna ma ei ole viimased pool aastat suutnud oma blogloviniga järje peal püsida, andsin lõpuks üldse alla, ning loen nüüd vaid neid blogisid, mis kuskil facebooki sügavustes ette hüppavad.
Seega olen ma viimasela ajal lugenud palju niisuguseid blogisid, mida ma muidu never üle kahe sekundi ei vaataks ka. Ükspäev näiteks sirvisin ühte ja mul läks süda pahaks. Ma arvasin, et mina olen segane jagaja, ning räägin asjust, millest ehk ei ole sünnis rääkida ja vahel ropendan ka, mis muidugi ei ole ühele eeskujulikule emale kohane (sain eile noomiva kirja, sest ütlesin kuskil ”pohhui” vms :D), aga no see tšikk oli ikka klass omaette.
Rääkis seal kuidas ta laps polnud üldse planeeritud, ning kuidas beebi on mingi mõttetu üheöö suhte tagajärg. Olevat isegi abordi jaoks aja kinni pannud, aga siis mõtles arsti kabinetti sisse jalutades ümber. Tema ei suutvat endaga edasi elada, kui tapab süütu elu ja laseb ta konksuga ribadeks kiskuda. Taustaks oli veel illustreerivad pildid abordist. Seega ta sünnitas. Ja nüüd on kuskil räpases 1-toalises korteris – töötu ja õnnetuna, ning soovib, et saaks seda päeva muuta. Mul hakkas sees keerama ja ma panin selle lehe ruttu ristist kinni. Püha jumal – Su laps loeb seda ehk kunagi! Või kirjutadki talle beebiraamatusse ka, et ta on ühe vallatu öö tagajärg – abordijäänus, mis sind nüüd elulõpuni kummitab?

Järgmine pärl juhtus mulle ette mõni päev hiljem. Selle autor kirjutas kuidas ta mehel impotentsusega probleemid on ja peaks vist sellise saamatu värdja üldse nihhi saatma. Ma ei tea, oleks ma mees, siis ma vist topiks ka enne hakklihamasinasse, kui sellise suuvärgiga… asja.

Täna lugesin ühte blogi, mille pidajal on hiilgav võime kõike nii kirjutada, et sulle tekivad kujutluspildid ka silmade ette. Aga kahjuks ei rääkinud ta lilledest ja vikerkaari oksendavatest ükssarvikutest, vaid sünnitusest. Isegi parema tahtmise juures ei oskaks mina vist sellist pilti kellelegi ette manada. Isegi minul tõusid ihukarvad püsti ja mul kadus igasugune tahtmise veel sünnitada (mis kokkuvõttes on tegelikult väga hea!). Mis siis, et tegelikult oli seal postituses ikka terake tõtt ka sees, aga kas peab ikka nii-ii detailselt kirjeldama? Jutud sellest, kuidas su jalgevahelt verd purskas ja klimpe lendas, võiks vist mõnel juhul ainult sinu mälusoppi uppuda… Vastasel juhul surevadki Eestlased välja. :D
See postitus meenutas mulle natukene neid reality videoid, mida mõnikord fb’s jagatakse. Teate ju küll neid videoid sõjast, loomade piinamisest ja lihatööstustest?

Mul on selline tunne, et midagi on siin blogimaailmas väga viltu minemas. See, et sa kirjutad avameelselt ja kõigest, ei tähenda, et peab rääkima detailselt ja nii, et lugejatel süda pahaks läheb. Kas selline kirjaviis on nüüd mingi tõuseb trend, et nö ‘popiks’ saada? Või olen mina üleöö nõrganärviliseks muutunud? :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

25 thoughts on “Kas päris kõigest peab ikka blogima?

  1. Tegelikult annab ju ka rõvedatest asjadest ilusti rääkida, aga see olenebki kõik kirjutajast, mitte et sünnitus rõve oleks, eks mõnel ongi see vähe hullem kui teisel, aga annab siis ka normaalselt seda lugu “rääkida.”

    St. mul on tunne, et paljud üritavad Mallukat jäljendada, kuna ta räägib kõigest avalikult, kuid inimesed ei taju seda, et on võimalik ka asjast normaalselt rääkida, selleks ei pea rõvedusi kasutama, vaid pigem kirjutada loomulikult, nii nagu asjad olid. Mdea, kas said mu poindist aru :D

  2. No aga eks sinagi võiksid jagamise koha pealt veidi mõelda.
    Alles ükspäev jagasid “nalja” kuidas Annu ütles venna kohta “rääbakas ropsib”. Minul tekkis seepeale küsimus, et kuidas 2aastane (kes veel lasteaias ei käi) selliseid sõnu oskab? Kutsute kodus lapsi rääbakateks? Seda ei ole naljas lugeda, pigem kurb. ?

    • Hah, ma juba ootasingi, et millal keegi selle välja toob. Ei, me ei kutsu lapsi rääbakateks, aga ma pakun, et ta on selle saanud sellest, kui ma ükskord ütlesin ta padja kohta rääbakas. Lapsed on nagu svammid ju, eriti sellises vanuses. Üks vale sõna ja võid seda viga elupäevade lõpuni kuulda. :D

    • Eks õigustusi leiab ikka. Ega ropsib pole samuti 2aastase sõnavaras normaalne sõna.
      Ja kuna rääbakas oli kasutuses venna kohta, siis kahtlen selles padja – verisioonis väga.

  3. See on nö “Malluka sündroom” :D nii sab endale lugejaid koguda..tõusev trend tõesti :D

    • Üritavad jah Mallu moodi vist olla, aga no ei tule välja. Mallu oskab olla vaimukas ja avameelne, ilma liigse rõveduseta. Need aga on lihtsalt rõvedad. :D

  4. ma tahaks neid nüüd lugeda, aga ma ju ei saa kui sa ei ütle, mis blogid need on :(

    • Esimese kahe kohta ei oska öelda, aga viimane oli eile ühes blogipostituste reklaamimise grupis.

  5. Pliis kommenteeri need postitused/blogijad või kirjuta emailile. Mind hakkas nii huvitama et kes need sellised on. Puhtalt uudishimust :D Kes julgeb rääkida nii detailselt ja arvab et see on normaalne.

  6. Ma sattusin ka selle viimase mainitud blogi peale :D Ütleme nii, et kadus küll isu lapsi saada ära, jah.. Ja ma arvan et mu mees peaks küll ühe tõsise jutuajamise minuga maha, kui näeks, et ma selliseid asju internetti olen kirjutanud :D Aga noh, igaühele oma..

  7. Bloglovini asemel feedly’t ei ole proovinud? Ma kasuan juba pikemat aega ja ei kujuta enam muud moodi lugemist ette :)

    • Ei ole proovinud, aga olen sellele juba ammu mõelnud, sest seda on ennegi soovitatud. :D

  8. ühest küljest see äärmine avameelsus on midagi sellist, nagu kunagi oli joomine ja suitsetamine kooliajal – see on ju nii ÄGÄ! kõik ägädad teevad seda! ma tahan ka ägä olla! see on eriti saanud hoogu ühest staarblogijast, kelle nime ei tohi negatiivses kontekstis nimetada, ilma et erinevad instantsid koputama tuleks. kurat, keegi koputab…
    teisalt on see, et nö normaalne blogimine lihtsalt ei “müü”. paraku on rahvale vaja tsirkust ja leiba. tean ülihästi, kuidas normaalsed tekstid ja märksõnad lihtsalt ei too klikke, ja ma ei mõtle ainult blogisid, vaid ka uudiseid, arvamuslugusid jne.
    ja siis kolmas on see, et kallatakse kedagi sõna otseses mõttes pasaga üle, ja lõppu pannakse :) ja kui keegi end kaitsma tuleb, öeldakse, et ma olen lihtsalt AUS ja avaldan lihtsalt arvamust:):):), mis on minu meelest eriti special kind of low. inimesed ei tee paraku vahet ausal ja mölaklusel. ja ma ei mõtle siinkohal sugugi sinu postitust, sest sa tõesti avaldad vaid arvamust.
    ja noh, see käib siis sellise labasuse kohta. lausrõveduste kohta ma ütleks ka seda, et see läbi sõrmede uudishimulik piilumine, et KUI rõve see siis ikka on, on väga inimlik, ja jällegi müüb hästi. jube:P

  9. Ma arvan küll, et asi pole Sinu vanaduses või nõrganärvilisuses, vaid nende blogijate vajadus saada tuntuks, aga neil pole oma nišši ja siis püüavad juba vana head varianti, mis vana Malluka puhul müüs. Kuid muidugi arvestamata ühte lihtsat turumajandusereeglit: ükski toode ei ole enam uudistoode, mis pakuks huvi ja põnevust, kui see on juba turul olemas! :)

  10. Ehee ma pean tunnistama, et ma kunagi lugesin Malluka blogi ja nüüd hiljuti vaatasin uuesti ja mõtlesin, et jummel, tal jälle vana teemad otsast peale, et kuidas ta ikka lõhestunud isiksus on; riided läppanud piimahaisu täis; kaaluteemad. Vana plaat uuesti otsast peale. Seepärast tema blogi enam huvi ei paku.
    Sinu blogi meeldib mulle jällegi väga. Mõnikord tundub, et tahad oma keelepruugiga Malluka moodi olla…aga seda ei ole üldse vaja. Sa ise okei ja piisavalt huvitav. Kuidas tomatid ja juurikad kasvasid suvel, mida lapsed teevad. See tundub 1000 korda siiram ja mõnusam lugemine kui Malluka pingutatud stiil. Edu sulle:)

Vasta anukasss-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.