Kas see muretsemine ja õudukas kunagi otsa ka lõppeb

Mul on tunne, et ma rohkem lapsi küll ei taha. Enne mõtlesin, et tahaks väikse vanusevahega, sest siis oleks neil mõnus koos kasvada. Ma nii hästi mäletan, kui kurb oli üksi kasvada. Aga nüüd ma juba kahtlen selles teise lapse saamise mõttes.
Ma lohutasin end koguaeg mõttega ‘kohe läheb paremaks, kohe läheb kergemaks, kohe, kohe, kohe’. Ja kui ei läinud, siis mõtlesin ‘kolmandaks kuuks läheb paremaks, kolmandaks kuuks…’. Aga ei. Ainult hullemaks läheb.
Viimane nädal on olnud täielik…nightmare on elm street. Alustades sellest, et tibi öösel kell 12 mõtleb, et jube lahe oleks üles ärgata ja hommikuni sipelda, nutta, jutustada, vahelduva eduga veidike tukkuda, siis jälle sipelda, nutta… Ilma mingi selge põhjuseta. Gaasid need enam ei tundu olevat. Ta ei punnita, ei tõmba pulgaks, ega midagi. Kas tõesti hakkavad hambad JUBA haiget tegema? Gaasidki pole veel täielikult läbi, ja juba saame järgmise nuhtluse kaela? Ta on nagu tatiprits. Koguaeg puristab tatti mulle näkku ja mullitab. Nutab ka vahepeal nii nagu teeks suuga peeru hääli. Puristab nagu huultega, ja siis tatti lendab igas kaares. Aga jumal seda teab miks täpselt see ilavool tal on. Kahekuuselt pidid hakkama süljenäärmed tööle, ja umbes sel ajal see tal ka tekkis. Rusikad on muidugi ammu juba väga suur teema. Need peavad koguaeg suus olema, muidu on selline häda, et anna olla.
Eilse nutmise käigus panin talle sõrme suhu ja ta hakkas seda raevukalt järama, ning rahunes nagu maha. Nii kui sõrme ära võtsin hakkas uuesti nutma. Olen seda ennegi tähendanud, et talle närida meeldib. Britt saatis meile selle kaelkirjak Sophie, ja see on üks lemmikumaid asju, mida ta pidevalt järab. Kui see kurivaim ainult suus püsiks ja koguaeg ära ei kaoks. :D
Viimase aja hitt on muidugi veel pöial. Vot sellepärast ma lutti üritasingi talle peale sundida, et ta jumala eest pöialt imema ei hakkaks. Aga noh, lutti võime me ise imeda, tema teeb selle peale ainult okendamise nägu. Lutiga oleks kergem, võtad ära ja rohkem ei anna lihtalt, aga mida sa pöidlaga teed? Lõikad otsast ära? Igast sinepid ja muud möllud ei pruugi ka töötada ju. Ja imemisvajadus on tal meeletu. Nagu oleks nälgas koguaeg. Aga kui tissi pakkuda, siis pöörab pea ära ja hakkab hüsteeriliselt nutma, kui teda uuesti tissi poole üritan keerata. Üldse see tissitamine hakkab naeruväärseks muutuma juba. Nii kui kuskil mingi heli või valgus on, siis ta laseb lahti ja hakkab keerutama, et näha mis värk on. Ja kui ma ei lase, ning uuesti rinnale üritan panna, kordub eelpool kirjeldatud hüsteeria stsenaarium. Ning jumal selle eest, kui issi veel jutustades tuppa peaks astuma, sest ta ei tea, et ma parasjagu põrsakest sööta üritan. Nii kui nibu suust kaob, on söömine unustatud teema ja tema rinnale tagasi saamine on raskem, kui olümpiakulla võitmine. Ja siis pärast hüsteeritseb, sest kõht on tühi. Aga tissi enam ei taha, sest uni on. Uinuda ei saa, sest kõht on tühi. Ja siis lõpuks on ta üleväsinud ja hüsteeritseb veel kõvemini ja veel kauem.
Vahel on mul tunne, et ma ei oska mitte midagi teha. Et ma ei saa hakkama. Et mis kuradi ema ma selline küll olen.
Nüüd te ütlete, et ‘sa peaksid puhkama, mine kuhugi ja jäta laps isale’? Aga ka see on võimatu. Ta lihtsalt ei jää mitte kellegiga. Ilma nututa muidugi. Lugematu arv kordi on see ‘ära minemine’ lõppenud hüsteerias beebiga. Kuigi see ‘ära minemine’ on tähendanud ainult duši all käiku.
Kord on nii, et ma saan ta õhtul magama, ning lähen pesema. Loomulikult ta ärkab, kohe, kui olen shampooni pähe saanud. Mees läheb tema juurde. Ja laps lihtsalt röögib. Täpsel nii kaua, kuni kuuleb minu häält, saab minu sülle, või näeb mind.
Teinekord (nagu näiteks eile) on jällegi nii, et ma ütlen mehele, et ta üritaks ise last magama saada. Ta siis üritab. Ja läheb temaga näiteks lihtsalt teise tuppa. Isegi mitte ei pane teda voodi peale, isegi mitte pikali ei pane. Hoiab teda lihtsalt enda vastus püsti ja käib toas ringi. Ning kõik lõppeb järjekordselt sellega, et mommy to rescue, ja ma saan enda sülle väriseva lapse. Nagu ta oleks tundide viisi röökinud, või kuskilt sillalt alla visatud. Ja ei, ma ei jookse esimese piuksu peale, aga üle paari minuti ma ei suuda ka kuulata, kuidas laps hüsteeriliselt nutab. Ükskõik mida mees ka ei tee.
Tundub, et ma pean koguaeg samas ruumis viibima, ja ta peab pidevalt mu häält kuulma või mind nägema, siis on rahulikum. Näiteks, kui ma ta mängumatile panen, ja ta sinna mingi ime läbi jääb, siis ta ka hüüab mind pidevalt ja kontrollib, kas ma ikka olen olemas. Ma siis pean koguaeg vastu hüüdma, et ‘jaa, olen-olen siin’, seejärel mängitakse rahus edasi.
Kuidas mu emasüda peaks siis riskima sellega, et ma lähen kuhugi kaugemale ära? Kasvõi juuksurisse. Ma ei saa ju pool värv peas koju tormata.

Tõesti selline tunne, et pane laps lamamistooliga teleka ette, siis on rahu majas. See telekas on täielik nuhtlus meil siin. Ükskõik mis pidi ta on, suudab ta end ikkagi nii nihverdada, et kuidagi telekat näeb. Vahib kasvõi üle pea. Seega, kui me kahekesi oleme, on telekas välja lülitatud. Eile unustas ta isegi luksumise ära, kui telekat nägi. Sama efekt on ka telefonidel ja muudel huiamuiadel, millel on värviliselt vilkuv ekraan. Ärge nüüd mõelge, et ma lasen tal ekraane vahtida, ei lase. Meil käib pidev võitlus siin selle pärast.

Ja siis muidugi on veel igast terviseprobleemid ka veel. Näiteks, ta ei hoia kõhuli olles käsi ilusti ees, vaid teeb lennukit. Kui käed ette sätin, seisavad need seal täpselt nii kaua, kuni minu käed neid kinni hoiavad. Ta juba ammu keeraks, kui need käed seal külgede peal ees ei tölbendaks. Pidevalt pusib, ja siis saab väga kurjaks, kui hakkama ei saa.
Üritan pidevalt võimelda temaga, aga kuna tal on koguaeg paha tuju, siis ega ta ju ei lase ka. Ning röökiva lapsega juba ei võimle. Eeldan, et tal on õlavöötme lihaspinge.
Ning nagu sellest veel vähe oleks, siis kahtlustan ma ka seda, et tal on ‘puusad kinni’. See tähendab siis seda, et jalad ei lähe piisavalt palju laiali (konna asendis). Seda sellepärast, et kui ma üritan temaga võimelda, siis üks jalg on kuidagi kangem, või ta hoiab seda rohkem vastu. Ja mähkmete vahetamise ajal on ka vahepeal nagu raske jalgu laiali saada. Aga kust ma tean palju minema peab? Ja ega ma ei julge ju väänata ka teda niimoodi… Sõbranna ütles, et talle olevat arst öelnud, et plikadel peaksid jalad minema laiali tasapinnani. Mis see siis tähendab, et põlved peaksid ka maad puudutama? No nii kaugele Annu jalad kohe kindlasti ei ulatu.
Oskab keegi midagi selle kohta öelda? Ja oskab keegi ehk soovitada ka mingeid võimlemisharjutusi, mida ma saaksin juba praegu kodus tegema hakata? Sest ortopeedi ja neuroloogi juurde sain ma aja alles 11.MÄRTS! See on kahe kuu pärast! Annu on siis juba 5-kuune!!! See on üle mõistuse ju.
Pärast peab veel hakkama mingeid pavliku rihmasid kasutama, või vapsee kuskil haiglas venitusvoodis olema. Kui ma alguses neid rihmasid nägin, siis mõtlesin küll, et see on ikka kõige õudsam asi üldse. Aga peale seda, kui nägin mismoodi väike beebi seal venitusvoodis pommide otsas oli, ei tundunud rihmad enam üldse nii hirmsad.

Eile oli mul tõsti selline tunne, et ma viin selle lapse kiriku ukse taha, kui mees kohe koju ei tule. Poolteist tundi lihtsalt karjus mulle näkku, ükskõik mida ma ka ära ei teinud. Selline tunne, et ma vist kõndisin kõrvade peal ka.

Igatahes, soovitage mulle mingeid harjutusi, mida arst teile näidanud on? Sest isegi kui kõik korras on, ei tee võimlemine ju midagi halba.

Comments

comments

31 thoughts on “Kas see muretsemine ja õudukas kunagi otsa ka lõppeb

  1. Minu tütrel oli ka kahtlus, et puusad paigast ära ja arst ütles, et parem puusaliiges on “kinni”. Arst soovitas teha iga päev puusaringe. Tegingi ja kui kuu pärast tagasi läksime oli kõik korras ja arst kiitis, et nii tublisti temaga võimleme (UH oli ka korras). Iga päev tegin 10 tk ja teen siiani, sest lapsele väga meeldib see võimlemine (laps kuuekuune).

    • Ma ka olen teinud neid ringe nüüd, nii palju kui ta laseb. Enne ei teinud, sest mulle öeldi haiglas, et ise ei tohi teha. O.o

    • Kui korralikut neid ringe teha, siis läheb asi suhteliselt kiirelt paika mu meelest. Ja isegi kui ta korraga palju ei lase teha, siis päeva jooksul neid võimalusi ikka koguneb ju ja seda enam harjub ka laps. Surud niimoodi vaikselt rahulikult ja nii, et natuke survet ka avaldad. See selline tunnetamise asi, aga liiga teha pole mõtet karta, mingist piirist edasi enam niii kergelt ei lähe ka, siis teadki, et enam ei suru.
      Kätele ja seljale aitab nn kalli-kalli harjutuste tegemine, et teed ta käed laiali ja siis kallistad teda tema enda kätega. Aga isegi, kui lennukit teeb, siis lase ikka kõhuli olla, sest see on väga kasulik beebile. Ja pane rätikurull vms rinnaku alla, siis püsivad ka käed rohkem ees.
      Äkki saad kuskilt laenutada või osta selle raamatu: http://www.apollo.ee/mangime-ja-voimleme-beebiga.html

    • Neid kallikalli harjutusi olen ka teinud. Aga kuna ta väga ei taha/lase ja punnib vastu, siis pole ma väga hoolas olnud. Pean uuesti punnima ikka hakkama.

  2. Minu vanemal lapsel diagnoositi puusaliigese düsplaasia ehk üks puus oli nö kinni. Põhiliseks tunnuseks on see, et puusaringe tehes käib puusas raks ja kui lapse jalad põlvedest kokku panna, et paikne pekivoldid paremal ja vasakul reiel samades kohtades st ei ole sümmeetrilised st ei moodusta peegelpilti. Seda tuleb vaadata nii eest kui tagant last seliliasendis vaadates. Ortopeed tegi meile igaks juhuks röntgeni ka, mis leidu kinnitas (Lõuna-Eestis diagnoositakse vist UH-uuringuga). Mulle ütles ortopeed nii, et valida saan kas mingi kipsid-rihmad-kaadervärgid või hakkan ise lapsega tööd tegema. Ei ole vaja vist ütelda, kumma ma valisin :) Lõpuks polnud see mingi suur töö midagi, hoopis päris palju positiivseid harjumusi tõi meie ellu juurde. Hakkasin last rõngaslinas kõhul kandma, see hoidis ta jalgu õiges asendis (kui linas ei saa jälle lapse õlavööde tööd ja võib nõrgaks jääda, tunnuseks see nö lennuki tegemine). Ka minu laps oli beebina suure lähedusevajadusega, aga linas olles leppis kenasti ja magas rahulikult. Tegin kodutöid laps linas, käisime nii ka poes ja õues, isegi talvel. Minu õlad lõid õhtuks tihti tuld välja, aga tegelikult oli maru mugav see värk. Rõngaslina on mul nüüd kaks last ära kandnud ja seisab kapis. Kui huvi on, võin sulle niisama ära anda. Iseasi, kas nii vana laps seal nüüd enam lepib. Samas parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Lisaks hakkasin kasutama riidemähkmeid, et saaks nende abil lapse jalad laiali mähkida. Kudusin ise sobiva lõikega villaheidepüksid, panin sisse topeltmähkmed ja nii mul laps oligi nagu väike Michelin konnajalgadega. Kuna laps otsustas hammaste tulekut sööstkõhulahtisusega tähistada, siis tuli sellest mähkmeprojektist ka kena rahaline kokkuhoid. Võimlesime ka muidugi. Puusa sai nii kenasti korda. Tänaseks on laps 5-aastane, jookseb nagu noor hirv ja triblab jalgpalli nagu Pele.

    Teisel lapsel diagnoositi nõrk õlavööde – hakkas keskmisest hiljem pead hoidma ning tegi lennukit. See diagnoosi saamine oli muidugi omaette ooper. Mul on üliaktiivne perearst, kes meid juba enne 2-kuuseks saamist neuroloogile saatis. Neuroloog niisama seletas, küsis vanema lapse kohta, tegi nooremale pai ja tundus rahul olevat. Visiidi lõpul jäi tõsiseks ja ütles, et lapsele tule aju ultraheliuuring teha. Jeerum! See oli veel reedene päev ka ja uuringuaja saime esmaspäevaks. Terve nädalavahetuse lugesin netist kohutavaid lugusid, milliste häirete tuvastamiseks beebide aju ultraheliga vaadata tuleb, olin kolm ööd magamata ja paanikas. Tegelikult oli lapsega kõik korras. Käisime lapsega viis korda võimlemas ja hiljem tegin neid harjutusi lapsega ise kodus. Laps hakkas nagu raamatu järgi kenasti keerama, roomama ja käputama. Varsti saab pooleteistaastaseks, jookseb ringi ja pudistab sõnu. Neid õlavöötme tugevdamiseks mõeldud harjutusi on netiteel keeruline seletada. Hea oleks kasvõi ühe korra spetsialisti juures võimlemas käia, ta näitab ette. Pärast saab juba kodus ise edasi.

    Vähem dr. Google’it ja rahulikku meelt! Kasvata last nagu endal torust tuleb ja kõik saab korda.

    • Suur-suur aitäh nii asjaliku kommentaari eest!
      Lina on mul olemas (moby wrap), aga talle ei meeldi seal väga. :/

    • Linaga peab harjuma – sina õigesti siduma, tema sees olema. Harjumine on õnneks kiire, lihtsalt pead kohe hakkama liikuma, et ta saaks aru, et see ei ole viis teda piirata, vaid mõnus kiik-emasüli-transpordivahend. Anna linale võimalus – proovi nädal aeg jutti, iga päev natuke pikemalt. Alguses 5 minutit päevas, siis 10, siis 20, siis pool tundi jne.

  3. Kui mul poiss samamoodi tegema hakkas( kah kolme kuune oli) siis lugesin kusagilt, et kuna laps tunneb maailma vastu rohkem huvi siis ongi raske ainult söömisele pühenduda. Oled proovinud nii kui laps ärkab rinnale panna..siis ta on unine ja ei uuri veel nii palju :) võid proovida ka hämaras toas sööta ja endale tähelepanu tõmbamiseks võid mingi huvitava kaelaketi kaela panna.

    • Ta üldiselt nõuabki kohe süüa, kui ärkab. Kaelaketi asja olen isegi mõelnud proovida, sest, kui mul nt erksavärviline pluus seljas on, vahib ta seda nagu maailmaimet :D

  4. Soovitan sul tõesti puhata. Mul oli sama lugu lapsega aga siis otsisin enda tutvus ringkonnast inimese kes lapsele meeldis ja jätsingi lapse tema hoolde. Hakkasin poole tunni haaval õues käima jalutamas. Jah ma teadsin et laps nutab hûsteeriliselt aga see oli kõige õigem otsus – laps harjus, alguses nuttis end tuttu ja alati kui ta ärkas olin mina kohal ja ütlesin näedsa emme ei jätnud sind maha ära muretse. Kõrval toas ei saagi olla sest sa ei suuda kuulata oma lapse nuttu ja ta teab seda väga hästi et nutuga saab vanemaid manipuleerida, ta on väike aga teab. Muidugi on tähtis et sa tuleksid tema juurde tagasi positiivsete emotsioonidega ja hakkaks kohe kallistama, naerataks, mängiks jne. Kui sa tuled elu süümekatega ja hakkad rääkima otsa pisi nunnu vaene ära nuta jne. Siis laps tajub seda. Käisin ka alguses pesemas nii et võtsin igasugu reisivoodite, lamamistoolide jne. Asjadega teda vannituppa aga no päris nii ka ei saa elulõpuni ju. Mingi hetk kui laps 4. Kuuseks sai siis tegime nii et pesin last enda keha vastas dušši all ja kui pestud sai andsin mehele lapse ja pesin ennast edasi. Meil oli ka lapsel see jonni aeg ja ta ei tahtnud kuidagi oma issiga harjuda aga näed harjus lõpuks, mina olin süüdi selles et lapse ja isa vahele kohe tugevat sidet ei tulnud ja targutasin palju kõrval mehel kui ta lapsega tegeles sest mees oli koguaeg tööl ja ma olin juba harjunud et ma tean kõike paremini lapse kohta kui tema aga mingi hetk õppisin ära et peab laskma neil kahekesi võimalikult palju aega veeta, noh et ma hoiaks rohkem eemale niipalju kui laps võimaldab ja neil on koos ka hea. Ja et ma ei targutaks kõrval kui laps koos isaga on, vaatan pealt ja kui teeb valesti siis tuleb seda kunagi hiljem rääkida kui mees tunneb et ta saab lapsega hakkama siis ta tahabgi tema hästi palju privaat aega ja saavad sinu närvid ka puhata sest see lapse alla 6. kuu elu on kohutav aeg küll enamus inimestele. Ma vist tahtsin sellel jutuga öelda et sul veab et sul mees on ja proovi teda ikka võimalikult paljusse kaasata. Lapse nuttu on raske kuulata aga sisenda endale et sul on ainult ûhed närvid terve elu jooksul ja neid ei saa vahetada, sa pead oma lapse veel nende närvidega üles kasvatama ja tõenäoliselt ka teise lapse ja võibolla ka kolmanda ja üleültse läheb sul endal ka neid närve veel palju vaja :D

    • Ei, mul ei ole südant teda nutma jätta. See mõjub lapse psüühikale ka rängalt ma usun. Kui tal on ikka ema vaja, siis ma pean olema olemas järelikult. Ja pole hullu. Mul pole nkn eriti kuhugi mujale minna. Juuksurisse tahaks ainult varsti. :D

    • Aga ise sa kirjutasid, et nutab sinuga ka. Las siis nutab issiga, kui ta niikuinii nutab. Mul ka laps nuttis algul teiste süles rohkem, aga mees ikka kogu aeg hoidis teda ja nüüd (kuuekuusena) on laps täielik issikas. Mees saab vabalt 6 tundi teda hoida ja laps ei nuta kordagi. Ja kui ma koju tulen, siis laps ei tundu hullult rõõmus, vaatab, et aaaa, jälle sina ja mängib edasi :D

    • Nutab jah, aga issiga nutmine on nagu teirtsugune. Sest nii kui minu juurde saab, rahuneb ka maha. Minu süles ta ei hüsteeritse nii hullult. Hullem hüsteeria on, kui üritan teda maha panna, või tissi pakun. Ma ei oska seletada seda, aga on teistsugune nutt.
      Ma ka ikka lasen mehel temaga jaurata. Mängivad ja müravad meeleldi, süles istub tal ka rahulikult, jutustavad jne, aga kui on mingi mure, siis aitab ainult emme…

    • Keisrilastega ongi tihti (mitte alati!) see häda, et nad on väga ema-nõudlikud. Ma ka esimese lapsega olin hädas, kuniks leppisin olukorraga – tal on mind vaja. Leppisin sellega, et elan tema rütmis ja tema vajaduste järgi ja väga ruttu läks kergemaks. Järgmise kahe lapsega olengi nii teinud, et ütlen kohe kõigile ära, et elan esimese poolaasta lapse rütmis ja olen tema jaoks alati olemas – tassin oma lapsi kõikjale kaasa linas – juuksurisse, maniküüri, tööle, sõbrannadega välja. Hästi ruttu õppisin, et kui välja minnes hakkab laps nutma ja on näha, et ta ei taha kuhugi minna, siis tulin koju tagasi ja külma südamega lükkasin kohtumise edasi. Duši all käisin nii, et laps hängis matil vannitoa põrandal ja ma kogu aeg suhtlesin temaga, süüa tegin nii, et ta oli linas. Imetamisega on olnud nii ja naa, kaks last pole end ümbritsevast lasknud häirida, aga üks vajas vaikust, rahu – muidu puskles ringi. Mu sõbranna teine laps oli ka selline, et ema ei tohtinud ka mitte midagi muud teha samal ajal, kohe kui ema rääkis kellegagi või tahtis raamatut lugeda, telekat vaadata, siis titt hakkas röökima. Ta ütles, et see oli elu õppetund, kuidas tähelepanu suunata kõige olulisemale – nii nad tegid oma söömist hellalt üksteise silmadesse vaadates. Kõigi kolme lapsega on mul ka nii olnud, et ubes 8-9 elukuu ajal muutus isa väga oluliseks, aastasena lasksid nad ka juba end lohutada issil ning kaheaastasest edasi on nad olnud magama nõus jääma ainult temaga – minu varju ka ei taha näha. Nii ongi, et meil on esimene eluaasta enamasti minu õlul, aga edaspidi suures osas issi õlul :)

  5. Mul sõbranna oli ka hädas, et laps kippus ringi vaatama. Siis pani imetamise ajaks lihtsalt üle lapse kerge pleedteki. Siis laps ei saa ringi vaadata ning keskendub söömisele :)

  6. Olen kuidagi sattunud lugema, et paljudel lastel selles vanuses (3-4k) võib tekkida nö tissistreik. Oled sellest midagi kuulnud? Googelda seda igaks juhuks :) ja muidugi selles vanuses hakkab juba laps aina enam huvi tundma igasuguste muude asjade vastu. Kuid ära heida meelt ja imeta nii palju kui võimalik…vot selle tissistreigiga ongi nii, et paljud loobuvad just sellel ajal imetamisest. Jõudu! :)

    • Tissistreik on meil juba korduvalt olnud. Kogu see imetamise aeg on olnud nagu üks suur streik. Alla ei anna :D

  7. Siin on võimlemisharjutuste osas juba häid nõuandeid olnud, aga kui sa siiski väga muretsed selle puusaasja pärast, siis ma soovitaks minna siiski erakliinikusse ortopeedi juurde. Sinna saad lihtsalt varem. Ma ise käisin esimese lapsega Fertilitases dr Nittimi juures, kes muidu võtab vastu ka Mustamäe Lastepolikliinikus. Ta saigi peale 1. visiiti panna meile lastepolikliinikusse enda juurde visiidiaja ning lisaks ka füsioteraapia ajad. Maksad erakliinikus küll visiiditasu, aga saad ka rahu ning vajadusel nõu ja abi. Tegelikult esimene poolaasta on lastega jah selline aeg, mis paneb ikka kõvasti kahtlema, et kas ma ikka sobin emaks ja mis mu lapsel ometi viga on – aga tegelikult te mõlemad kohanete üksteise ning oma nö uue elu ja olukorraga :)

    • Ma käin kolmapäeval perearstil ära ja vaatan mis ta arvab. Ja eks siis vaatan edasi.
      Ning see tõesti tõsi. Vahel küll tunne, et ma polegi ehk emaks loodud. :D

    • Lisan siia, et Lipsuke on Räpina sja Tartussegi on hea tükk maad ühistranspordiga liigeldes. Tallinna mainekad erakliinikud ilmselt ei ole see, mida ta vajaks.
      Tartus võib uurita Ortopeediakeskusest, Tamme erakliinikust, Elitest ja Kliinikumist muidugi ka, kas kuskil saaks nii väikse inimesega tasulisse vastuvõttu.
      Meil käis kodus füsiotearapeut omal ajal, polnud küll väga tungivat vajadust, aga ega see mööda külgi maha ka ei jooksnud. Räpina võimaluste kohta ma ei tea, aga ehk on võimalus siiski kuskil võimlemas käia spetsialisti juures.
      Kahju, et teil üldse autot peres pole, muidugi saan aru, et see ka suur kulu (oman autot ja tean täpselt mis sinna kulub), aga maal elades on ikka suureks abiks.

  8. Kui perearst ülevaatab ja ka edasi suunab, siis perearstil on võimalik ka kiiremat aega broneerida. Meil oli vaja beebile kiiresti neuroloogi aega ja samamoodi meeletud järjekorrad, kui registratuuri helistasime. Sealt aga soovitati, et helistage perearstile ja las ta paneb ise aja. Nädala pärast oligi juba neuroloogil käidud ;)

  9. KINDLASTI lase see puusaprobleem ära kontrollida. Mul väidetavalt ei olnud puusaliigesed välja arenenud ja olin ka olnud pikalt trakside ja puitkarkassiga. Kahjuks veel siiani probleem sellega. Lisaks veel, mitte et ma hirmutada tahaks, aga minul oli siuke lugu, et väiksest saadik ei olnud võimekas spordis. Isa oli pettunud. mina õnnetu, õpetajad ja klassikaaslased mõnitasid, et ma nii “äpu” olen kuniks 19 aastaselt, ehk alles 5 aastat tagasi avastati, et mul on kaasasündinud selgroo-deformatsioon. Ma käisin üle 5 aasta võistlustantsu õppimas, lasteaias õppisin nö peotantsu, mis pmst sama. Rüht oli paigas ja kuna see deformatsioon oli mul niivõrd puusaluude vahel peidus, ei olnud seda näha arstlikkus kontrollis. Samas oli see ka liiga madalal, et kopsupiltidel näha oleks olnud. Kui kurtsin valusi, siis öeldi et “kasvamisvalud”.
    Põhjust ei teata, sest minu juhtum on vist siiani esimene, mis avastatud. Arvatakse, et asi oli selles, et kui mu ema rase oli ja mul luustik hakkas arenema, toimus mingi geenideformatisoon(?) või ema organismis ei olnud piisavalt foolhapet. Ega tegelikku põhjust ei teatagi. 19 aastat elasin ma nii, et mu seljas oli 49 kraadine kõverus, mis ei paistnud kuidagi välja.

    • Need puusajamad on jah tõsised. Võib lömbakaks jääda ja isegi käima ei pruugi hakata. Kindlasti lasen üle vaadata. Ehk saame UH’i ja saab varem teada, kui kahe kuu pärast.
      Aga mis siis nüüd sinuga tehakse? Saad kuidagi abi vms? Ikka valutab?

    • Kirjuta postkasti, kui täpsem huvi. Meili aadressi peaksid vist nägema :)

    • Ma võin vabalt sellest rääkida, aga rääkisin selle loo just selleks, et Sa igaksjuhuks laseksid selgroogu ka kontrollida, sest ma olen elav näide, kuidas võib 19 aastat teadmatuses elada sellise tõsise probleemiga. See oli ikka suur juhuste kokkusattumus, et ma üldse röntgenisse seljaga läksin ja teada sain sellest.

Vasta Sigrid-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.