Kas ”söö oma taldrik tühjaks!” on ikka õige kasvatusviis?

Mulle jäi eile positiivse ja rahumeelse vanemluse grupis silma toidu teema, mis pani mindki taaskord mõtlema kas minu teguviis on ikka õige. Nimelt tõstatati teema selle kohta kas ”sunnite” last taldriku tühjaks sööma või lasete tal süüa nii palju kui laps ise soovib ning seejärel saab ta ka magustoidu.

Meil on siiani olnud reegel, et enne soolane, siis magus. Söögi tegemise ajal ning vahetult enne sööki ei luba midagi näksida. Isegi mitte puuvilju, sest muidu keerutavad nad neid kahvleid seal laua taga poolteist tundi. Kui taldrik tühi pole, ei saa ka magustoitu. Aga samas tundub see kuidagi nii väär, sest ega mina ju tegelikult ei tea kui palju neile mahub. Ma ei taha ju neile tekitada mingit harjumust, et olgu mis on, taldrik tuleb ilmtingimata tühjaks süüa, sest see on ülekaaluliste tuntud probleem. Samas jällegi, soolane ei mahu aga kuhu see magus siis mahub… Lastel on vist ka mitu magu nagu lehmadel – üks soolase ja teine magusa jaoks. :D

Samuti ei tahaks ma ka seda, et nad vägisi endale selle toidu sisse topiks, selle nimel, et magusat saada, aga ma nagu ei ole kuidagi osanud paremini tegutseda, sest kui ma laseks neil endale ise süüa tõsta, oleks pilt selline, et nad tõstavad endale 3 supilusikatäit soolast ja asuvad seejärel kohe magusa kallale. Tunni aja pärast küsitakse siis juba uuesti süüa või hakatakse midagi näksima, see variant ei ole ju ka nagu hea.

Tüdrukud on pigem hea isuga aga samas jääb mulle ka mulje, et paljusid asju tõesti pooleldi vägistataksegi endale sisse, et magusat saada. Joel seevastu ütleb üldse 95% juhtudest, et talle ei maitse, on nõus magustoidustki ilma jääma ja kõnnib lihtsalt minema. Läheb kasvõi tühja kõhuga magama, aga vot, juurvilju ei söö. Kui teen näiteks spagette või lihtsalt lihaga riisi vms, siis nagu suure surmaga sööb, aga nii kui toidu sees on juurviljad, keeldub toidust peaaegu alati. Tihtilugu ei ole ta nõus toitu isegi proovima. Surub suu kriipsuks ja vsjo.

Mina aru ei saa millest see poiss üldse elab, päriselt ka. Vahepeal on selline tunne, et ta pole terve päeva mitte ampsugi söönud, aga õhtusöök ikka alla ei lähe. No mismõttes? Õnneks toorelt ta ikka juurvilju sööb ja neid ma neile ka iga päev pakun. Eriti hästi lähevad porgand, paprika, lillkapsas. Aga nii kui need ära küpsetan, on pekkis. Oad või herned toidu sees on, kaob poiss laua tagant kiiremini kui Ott Tänak stardijoonelt.

New trending GIF online: no, how about no, how bout no

Vähemalt selle koha pealt on nad enamasti tublid, et kui teen midagi täiesti uut, siis proovivad ja ei ole mingit sellist võõrastamist, et isssaaand mis see veel on. Neile pigem meeldikski vist, kui teeksin iga päev midagi sellist mida nad iial varem saanud ei ole, aga no andke armu. See söögi tegemine on niigi üks paganama peavalu! No ei ole minus seda leidlikust ja kokanduse hullu.

Mind vanasti näiteks ei sunnitud midagi sööma ja ma elasingi mingil perioodil ainult juustusaiadest. Ühe käega juustusaia, teisega kommi otsa ja oh seda õnnelikku elu. :D

Fat Kid Eating Bacon GIFs | Tenor

Kuidas teil kodus see soolase, magusa ja söögi asi üleüldiselt lahendatud on?

Comments

comments

16 thoughts on “Kas ”söö oma taldrik tühjaks!” on ikka õige kasvatusviis?

  1. Mul laps alles aastane, aga mõtlen, et kõike ei peagi ju sööma. Ma ise ka ei söö kõike. Ja eelistan juurvilju toorelt… Eks näis, mis saama hakkab.

    • No seal vahe kas iga toit juurviljadega on ‘ei maitse’ või ta tõesti ei söö ntk herneid ja ube. 🤷‍♀️

  2. Ei sunni lapsel sööma, kui ei taha.
    Magustoit on meil ainult supipäevadel.

    Niisama magusat sööme jooksvalt toidukorrast eraldi, kui isu tuleb.

    • Hmmm, vb peaks ka paar päeva proovima seda magusa asja toidukordade vahepeal, et magus ei oleks motivaator end üle sööma 🤔

  3. Mul ei ole lapsi, aga ma olen ise see, kes võib ääääääreni täis olla, aga magus läheb ikka :D
    Samas mäletan seda, kuidas ma vihkasin väiksena (ja tegelt vihkan siiani, aga praegu tekib see olukord siis, kui pole parasjagu võimalik süüa), kui mul ei lubatud enne sööki miskit hamba alla võtta. Ma nimelt olen terve elu söönud pigem väiksemaid portjone, kuid tihedamini kui teised ja seega läheb ka kõht varem tühjaks. Kui ma kohe ei saa süüa, kui kõht tühjaks läheb, siis ma lähen närvi ja tekib tunne, et ma jäängi elu lõpuni nälga. Väga dramaatiline, ma tean :D
    Õnneks hakkasid täiskasvanud millalgi aru saama, et see, kui nad mulle paar ampsu enne söögiaega annavad, ei tähenda, et ma pärast ei söö.

    Aga igatahes, tulles tagasi esialgse teema juurde, siis minu kodus ei saanudki magustoitu. Tähendab, pidupäevadel sai kooki ja värki ikka, kuid sellist iganädalast magustoidtuamise kommet ei olnud. Magustoitu sai koolis ja lasteaias, ja nüüd täiskasvanuna arvan, et seegi poleks olnud igapäevaselt vajalik.

    • Mu omad enne sööki midagi näksivad, siis võin sooja sööki ise süüa 😕
      Meil on ka ‘magustoiduks’ vahel ntk üks komm vms, mitte eraldi valmistatud spetsjomm magustoit.

  4. Iga päev magustoitu ei olegi… Pole ka nagu sellist asja, et supipäeval kindlasti on magustoit. Ehk et magustoit on täiesti juhuslikult sülle sadanud õnn. Enamasti, kuna ma ise peale soolast mingit magusat ampsu tahan, siis salaja ma seda ei tee ja saavadki lapsed ka. Aga kui ise ei taha ja lapsed ka ei nõua, siis jääbki olemata üldse. Midagi magusat saavad nad päeva jooksul nagunii, vahepalaks vms.

    Meil kodus reegel, et magusat ei saa, kui pole kavõi natuke soolast söödud. Noh ja asi võiks olla kuidagi proportsioonis. Taldrikut tühjaks ei sunni sööma, aga sel puhul saab magusat ka vähem. Kui hiljem kõht tühi, siis pakun uuesti õhtusööki.
    Muidugi ei anna ma iial kohe esimese “ei taha” või “ei jõua” jutu peale kohe kergekäeliselt alla. Ikka käib meelitamine, et võta 5 ampsu veel, siis ülejäänu võib alles jääda. Või kolm ampsu köögivilju. Kui on värske salat, siis seda tegelikult eeldan, et söövad ära. Kui ikka üldse midagi ei taheta, siis annan alla ja lasen lauast minema. Mingi kl 20….21 vahel tuleb lastel söömistuur, siis tahavad tavaliselt võileiba. Vahel juhtub ime ja keegi nõuab seda, mis õhtusöögist söömata jäi.

    Olen tähele pannud, et lastel maitse-eelistused ka muutuvad suht järsult. Nt oli aeg, mil nad väga armastasid oapilaffi (mul üks laps isehakanud vegan). Siis tuli periood, et IUU, emme ära tee seda pilaffi, ainult valget riisi ja kui midagi kõrvale on tehtud, siis ka kõik asjad olgu eraldi!! Kuni ma hiljaaegu ühel õhtul ka üüratus peavalus mõtlesin, et mida j’älle süüa teha……. ja jõudsin otsusele, et mind ei huvita, kas keegi sööb või ei, aga täna tahan just mina seda oapilaffi. Hämming oli laes, kui lapsed sõid, kiitsid ja nõudsid lisa. Ise veel takka targutamas, kuidas see nüüd nende lemmiksöök on. Küsisid, et miks ma seda varem teinud pole:D Niiet vahel tasub uuesti proovida neid toite, mis juba ammu menüüst välja lükatud on, kuna reaalselt 3-st lapsest 3 pole varem suutäitki sellest tahtnud. Ma siin mõtlen, millal ma julgen jälle borši või lihtsalt kapsasuppi teha…. Üldse see kogu söögiteema… Olen sinuga ühes paadis. Täielik tüütus. Ei armasta kokkamist ja üldse kogu seda köögipoolt. Söömine ise on ka paras tüütus. Igatsen täiega seda lastetut aega, mil päev sai kuidagi vahepalakestega õhtusse veeretatud. Siis oli ka hästi, kui tuli mingi õhtusöögi soov…. Kui ei tulnud või ei viitsinud, siis piisas jälle mingist kergest näljaleevendusest. Muidugi kolm sooja toidukorda ja üldse toitumine kindlatel aegadel on palju tervislikum ja puha… Aga appi, kuidas tahaks suuuuurt pausi sellest.

    • Jaaa, keegi võiks kasvõi paariks nädalaks selle söögi jama enda kaela võtta 😂

  5. Soovitan instast kontosid Solidstarts ja familynutritionist. Põhiline sõnum on, et vanem valib, millal ja mida süüakse ja laps valib kas ja kui palju ta sööb, vastutus on jagatud ja teineteist ei sunnita. Magus ja soolane koos ja neutraalselt, sest pole olemas head ja halba sööki. Olen kuulnud sellist mõttekäiku, et kui lapsele magus teha eraldi ahvatluseks/halvemaks kui soolane toit, siis lapse peas võib tekkida seos tahan magusat ehk halba= olen ise ja halb?

    Mu beebi veel titt ja ei pirtsuta, lepime kokku, et jääbki nii ja ta on avatud ja seikluslik! 😀

  6. Mul beebi hetkel veel ainult rinnapiimal, aga sellele söögiteemale olen palju mõelnud. Mulle meeldib Miiult kuuldud ütlus “Lapsevanem otsustab, mida ja millal süüakse, laps otsustab, kas ja kui palju” ehk kui süüa ei taha, siis palun väga, aga muud ka ei ole (toit võiks sisaldada lisaks uutele/vähemeeldivatele asjadele kindlasti lapsele meeldivaid ka).
    Magustoidu osas tahaks katsetada mitmetes USA/UK instagramides (mis keskenduvadki laste söötmisele) nähtud meetodit, et magustoit on osa toidukorrast ehk on lapse ette asetatud koos muu toiduga. Mõte on selles, et me ise ei muuda magustoitu selliseks ülimaks auhinnaks ja seeläbi suhtub ka laps sellesse kui lihtsalt toitu. Seejuures tuleb muuta ka seda, kuidas me magusast räägime lapsega (neutraalne kõneviis).

    Lugemiseks nt: https://www.feedinglittles.com/blog/how-to-stress-less-about-sugar

    Teoorias mulle selli lähenemine väga meeldib, aga hetkel ei saa oma kogemusest siin rääkida.

  7. Last tuleb võtta nagu ennast. Kujutad ette, et sööd, enam ei jõua ja keegi sunnib? Või ei maitse?
    Meil magustoidu teema harva, pole lastel kunagi keelanud v ära peitnud. Kommikauss laual olnud koguaeg. Aga neid jätkub kauaks. Nad ei tahagi, kuna ainult keelatud vili magus :)
    Mõnes kodus pannakse kommid ja magus peitu ja antakse vahel harva. Ja kui siuksest kodust satub laps näiteks mulle külla, siis nagu vana nälg kommikausi ümber :)
    Et parem piirid vabaks, ei ole vaja kohelda last nagu enda alamat.

    • No ega ma selles mõttes ei ”sunni”, et enne lauast ära ei lähe, kui taldrik tühi, on lihtsalt see halb motivaator, et kui taldrik tühi ei ole, magusat ei saa… Ma tahaks ka elada nii, et kommikauss saaks vabalt laual olla, aga siis nokitaksegi kommi, kui kõht tühjaks hakkab minema ja söök jääb söömata. :/

  8. Ma eeldan lastelt, et nad siis söövad taldriku tühjaks, kui ise tõstavad (mida nad nagunii iial ei tee :D), sest kui ma tõstan, siis ega mina ei tea ju, kui palju nad tahavad. Nüüd, kui mõtlema hakkan, siis ma vahel panen endalegi liiga palju ja jätan järgi. Seega, ammugi võib laps järgi jätta. Viimasel ajal on just see, et pole päeval polnud eriti aega süüa ja siis õhtul, väga tühja kõhuga, söön kiirelt üle ja siis on pärast halb olla-lastele ei taha seda tunnet. Meil pole seda harjumust, et süüa midagi magusat kohe peale soolast toitu (kodus). Vahepeal küsivad peale lõuna/õhtusööki midagi “head”, vahel mitte. Õhtuti tavaliselt ei saa, et rahulikumalt magaksid.
    Kui mõtlesin, mida su olukorras teha, siis ma jätaksin mõneks ajaks magusa lihtsalt ära, kuni hakkavad soolast toitu sööma nii, et kõht saab piisavalt täis. Tulevikus pakuks magustoitu siis, kui küsivad pärast sööki, ise juttu ei teeks sellest üldse (eriti enne sööki, et üldse magustoidu võimaluski on).

    • Kuna meil nad muidu üldse midagi magusat muul ajal ei saa, siis nad ikka iga kord peale õhtusööki küsivad…

Vasta Pille-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.