Katastroofiline kohting

Me käisime viimati mehega kahekesi väljas vist siis, kui ma olin umbes seitsmendat kuud rase… Annuga! Ehk siis kuskil kolm aastat tagasi. Vaatasime kinos seda filmi, kus üks kollase kleidiga tibi üritas peale metsikut klubiööd töövestlusele jõuda, vms. Walk of shame oli äkki filmi nimi? Igatahes, eelmisel nädalal mõtlesime siis, et Joel on nüüd juba paras pirakas ja võiksime vabalt ta ka veidi pikemaks ajaks kellelegi hoida jätta. Mõeldud, tehtud! Jätsime põrnikad mu sõbrannale ja hakkasimegi siis Tartu poole sõitma, et rahulikult poodides tuierdada ja ehk isegi kuskil süüa – meeletu, ma tean!

Ma olin juba mega elevil, et saame rahulikult ringi käia ja isegi käest kinni hoida, nagu noored pubekad, ilma, et keegi koguaeg iga väiksemagi asja peale küsiks: ”aga mis seeee on?” või keset kaubanduskeskust pikali viskaks, sest tenniste krõpsud tulid lahti. Ühesõnaga, jamh. Vaimusilmas nägin ma juba vikerkaari ja ponisid, aga… 10 kilti enne Tartut kärvas meie auto maha. Pöörded läksid täiega põhja, kui natukenegi gaasi vajutada ja käiku saan ma nüüd vahetada kasvõi nii, et sidurit alla vajutama ei peagi! Midagi läks igatahes väga pekki ja see lõhnab nagu väga kallis remont. :D

Tartus saime ikkagi käidud, sest kutsusime omale ühe sõbra järele ja seebitasime ta ära, et ta meiega ikkagi kiirelt linnast läbi käiks. Me olime ju nii-ii lähedal, ma tundsin juba vabaduse lõhna!

Õnneks oli ta nõus, aga sellest mõnusasti käest kinni jalutamisest ei olnud enam haisugi järel. Mina jooksin ummisjalu H&M’i, et ühed rasedateksad omale skoorida ja mees pani hoopis teiselepoole jookus, et kiiruga ka enda asjad ära teha. 30 minutit hiljem kimasime juba oma autoparsa poole tagasi, et slepis koju sõita. Viimase aja kõige närvesööm kogemus, for sure!

Ma ei ole kunagi varem slepis sõitnud. Koguaeg oli tunne, et sõidan neile tagant sisse või teelt välja, sest pidime ju aeglasemalt sõitma ja teisi autosid mööda laskma. Kuna kahe auto vahelist nööri ei tohi väga lõdvaks lasta, siis pidin ka mina vaikselt pidurdama, kui esimene auto hoogu maha võttis. Ainult, et meie auto kaalub kaks korda rohkem, kui too vedav auto. Iga kord kui mina vaikselt pidurit vajutasin, hakkas vedava auto esiots vingerdama. Ma kujutan ette, et neil oli seal ees pääääris hirmus vahepeal.

Igatahes jah, minu elu kiireim ”kohting”, ning teadmata ajaks oleme me jälle ilma isikliku autota. Paras jama! :(

Kuna sellel postitusel juba nii kohtinguhõnguline lõhn on, siis võite mulle ka vahvaid lookesi rääkida, mida põnevat teil kohtingutel juhtunud on? :D

Comments

comments

4 thoughts on “Katastroofiline kohting

  1. No kohting seegi eksole! Mina pole 5 aastat mehega kahekesi saand olla… niiet… Katkise autoga maanteel, ilma lasteta, tundub isegi see päris mõnus :D

  2. Haha, meil oli mehega esimene kord aeg kahekesi siis, kui vanem laps umbes poolteist aastat vana oli. Panime ennast uhkelt riidese ja läksime ühte Tallinna hõbelusika restorani 7-käigulist õhtusööki nautima. Ma olin nii elevil, sest olin sinna restorani juba ammu minna tahtnud. Tegelikult oli toit jama, kelner ülbe, kuna mees oli roolis ja veini ei saanud juua, siis ma ka solidaarsusest jäin vee peale, magustoidus oli kiletükk ja mina mõtlesin iga viie sekundi tagant, mida laps küll teeb. Ausalt öeldes oli päris hea meel, kui koju ära sai. Järgmine kord käisime mehega kuskil kahekesi siis, kui vanem laps neli saamas oli ja me haiglasse järgmist sünnitama läksime :)
    Nüüd on lapsed nii vanad, et neid saab vaikselt natukeseks koos üksi koju jätma hakata, aga ausalt öeldes enam ei tahagi. Reisime ja käime koos lastega. Lapsed oskavad kõike kuidagi vahetumalt tajuda. See paneb ennast ka kuidagi teist moodi maailma kogema.

    • Haha, kui sünnitust ka lugeda, siis aasta tagasi oli meil ka meheg päääris tükk aega kvaliteetaega. :D

Vasta Alli Kass-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.