Klammerduv ema, või klammerduv laps?

Viimasel ajal on jälle askis laineid löönud teema, et olen hull kanaema. Aga no krt, öelge ja õpetage mind, va rumalat, kuidas ma jätan oma ihuvilja koju karjuma ja lähen gaalale? Annu on nagu väike takkjas mul koguaeg tagumikus kinni. Kohe, kui üritan teda maha panna, või toast lahkuda, kukub ta meeleheitlikult “emmäää” nutma. Pidevalt öeldakse mulle, et jäta laps isaga. Aga nagu see oleks lapsele eriline lohutus. Sama hästi võiksin ma ta jätta oma ema, naabri, terapeudi või kolme jalaga klouni hoolde. Annul suht suva. Ta lepib ainult minuga. Või pean mina koguaeg silmapiiril olema.
Ja kuidas (ooo KUIDAS) ma jätan ta siis kuhugi, kui ta karjub nagu surevad beebikajakad…

Me oleme juba mitu kuud harjutanud, et ta poleks nii memmekas, aga kasu on null.
Ja kuna mees on väga palju tööl, ei saa nad just väga palju aega omavahel harjumiseks… Ja tundub, et mees ka pelgab veidike.

Pluss, Annu võõrastab ka hullult kõiki uusi nägusi.

Mind lubati juba kirvega mõrvama tulla, kui ma auhindade jagamist vaatama ei lähe, aga… Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei teaaa. Ma tahaks minna, aga lisaks Annu probleemile, on sel veel miljon miinust. Mu paksu kere ümber ei mahu ükski kleit, mul pole enam normaalseid madalaid kingi, ma näen üleüldiselt välja nagu kolm kotti magamatust ja mu juuksed on kirjud nagu lehma ass.
Ohjah. Mul oleks kõigest kaks kuud aega, et end inimeseks tuunida. :D
Ja ma kardan kaaa. Teen oma margi veel rämedamalt täis, kui see mul seni õnnestunud on. Ja ma pole tegelikult ju üldse nii avameelne, ega julge, kui blogis tundub.
Also. Kust ma tean, et keegi mulle kannaga näkku taguma ei tule? (ma parajalt lühike ka)

Mida teie sellest auhindade jagamise värgist arvate? Kas ja kelle poolt hääletasite? Kas kavatsete ka kohale minna, et oma lemmikud üle kaeda?

Comments

comments

24 thoughts on “Klammerduv ema, või klammerduv laps?

  1. Kahe kuuga jõuab ju vabalt midagi endaga ette võtta, olekski hea motivatsioon ja siht silme ees. Lapsega koos tehtavaid võimlemisharjutusi on terve internet täis ja suu tuleb lihtsalt veidi koomal hoida ja hakkavadki kilod kukkuma. Tegelen ise hetkel sama probleemiga :)

    • Tuleb lihtsalt tegutseda, mitte ainult mõelda. Ma ise olen sellega oioi kui kaua oodanud. Pidevalt mõtlen, et nüüd ja siis nüüd ja siis nädala pärast ja nii ongi juba üle aasta lapse sünnist möödas ja ma näen välja, nagu ootaks juba teist. Eesmärgid on väga head. Minu jaoks on selleks 17. juuni. Ma lasin ennast mehel pildistada ja hiljem vaatasin, et vot selline ma küll oma lõpuaktusel välja ei taha näha teiste seas. Enamik kursusekaaslasi näevad niikuinii välja nagu piibuorgid ja ma tunduks nende kõrval kohe eriti lai. Tegelikult see ongi kõik ainult kätte võtmise asi. Mingisugust suurt tarkust ja teadust siin taga ei ole. Tuleb veidi oma valikuid ja harjumusi muuta ja tulemusi on juba üsna pea näha. Ma olen olnud kunagi peenike ja ma olen olnud väga väga paks. Ja kuigi kaal on ainult number, siis ilma ülekilodeta on palju kergem elada, liigutada, energiat on rohkem ja lapsega on jaksu rohkem jännata. Sa kindlasti tead seda ise ka, ma mõtlesin ise ka nii, iga kord, kui keegi mulle jälle loengut pidas, et hei, räägi midagi mida ma juba ei tea. Aga sellistest inimestest on madalseisude aeg väga palju kasu. Kõik me vajame kedagi, kes meid aeg ajalt maa peale tagasi tooks ja selle šokolaaditahvli käest käsib panna ja jalutama kamandab :)

    • Novot, siis saad sama kuupäeva esimeseks eesmärgiks võtta. Saad teda uues ilusas kleidis paremas vormis üllatada! ;)

  2. Kui tahad kaalus kaotada, siis hakka tervislikult toituma. Jäta ära tavaline sai ja igasugused poolfabrikaattooted. Söö väga palju salatit ja köögivilju ja mõõdukalt valke.. Süsivesikuid tarbi täisteraviljatoodetest. Mäletan et mingil hetkel sa postitasid siia oma toiduainete nimekirja, mida poest ostsid.. lastevorst või keeduvorst võiks küll kindlalt välja jääda sealt näiteks..

  3. Laps ju ei saagi oma Isaga harjuda kui sa selleks kummalegi võimalust ei jäta. Mul küll last ei ole ning vb on minu nõu vale jne. Aga tundub, et igakord kui lapse mehega jätad ja ta karjuma pistab siis oled sa hetkega kohal. Mine pigem ükspäev tunniks kodust minema, järgmisel kaks jne… Küll Annu harjuma hakkab ja mees ka, ise sa ju ütlesid et ta pelgab. Pelgab muidugi kui sina koguaeg ette-taha asjad ära teed ja tal üldse proovida ei lase. Mis suhe isal-tütrel nii tekib? Mitte mingit. :(

    • Ma käin iga päev ära. Vahel tulen tagasi nuuksuva lapse juurde, vahel ei ole ta tähelegi pannud, et ma ära olin. Õnnega mängimine täitsa. Ja kuna see kellaaeg on väga “hakkab uni tulema-vanni-magama” siis ka halb. Ja ta ei võta ju pudelit ka :/

    • Su jutt veidi vastuoluline pole? :D Alles lugesin (kas siit või askist, ei mäleta täpselt), et mõni päev Annu isa ei näegi ja nüüd käid iga päev ära? :D
      Tundub kole hämamine minu jaoks :)

  4. Mul sõbrannal teine laps oli selline, kes oli ainult ema küljes kinni, kuigi nägi igapäevaselt ka isa ja vanemat venda, samuti käis palju külalisi. Seega, see harjutamine kellegi teisega, ei oskagi öelda, kas kannab alati vilja.

  5. Ma mõtlesin ka eile õhtul sellele just, et kas minna või mitte minna .. Pigem kaldub asi selle poole, et mitte minna. Sest olgem ausad, ka mina olen päriselus üsna vaikne ja häbelik, kes võõrastega vabalt suhelda ei oska. Lisaks on nad kõik ju tegelt võõrad inimesed ( iseenesest nii jabur .. blogi loen, elan täiega kaasa, muretsen ja rõõmustan nagu omade inimestega, aga näost-näkku tunduvad võõrad )
    Tegelt täiega tahaks minna ja kõik üle vaadata .. aga arvatavasti jääb julgusest siiski puudu.

    Jube kurb on selline äpu olla ikka :D

    • Tule ikka! Ma olen ka juba vaimu valmis pannud, et läheme :D Kleitki juba ostetud (kui ei sobi, saadan tagasi)

  6. Minu meelest teed sa kõik täiesti õigesti. Sinu puhul peab ju arvestama ka sellega, et laps ei võta lutti, samuti kipuvad keisriga sündinud lapsed alguses suuremad emmekad olema. Ja me räägime siiski ALLES pooleaastasest lapsest, ta on ju tegelikult nii pisike veel!

    Ma räägin sulle oma lapsest. Minu tütar sündis esilekutsumisega 2 nädalat enne TA, kuna jäi kõhus hirmus loiuks. Sünnitus toimus turbokiirusel – tableti võtmisest lapse kättesaamiseni kõigest 2 h. Kas esilekutsutud kiire sünnituse tõttu või muudel põhjustel, aga beebina oli ta paras emmekas ja väga valiv ennast ümbritsevate inimeste suhtes. Esimese kuu magas põhimõtteliselt maha, siis oli tal suva, kelle süles või kus ta parasjagu oli, aga pärast seda kuni u 4kuuseks saamiseni leppis ta ainult minuga. Eks mees muidugi tegeles temaga ka kogu aeg, aga seda saatis pidev jorin, mis umbes 15 minutiga paisus hüsteeriliseks nutuks, mille lahendas ainult rind. Lutti ta meie pingutustele vaatamata ei tunnistanudki. Hiljem hakkas tasapisi ka issiga leppima, aga ka siis ei saanud ma neid mitmeks tunniks üksi jätta, sest lapsel tuli vahepeal näiliselt täiesti lambist hüsteeria peale, mida taas kord sai ainult rinnaga lahendada. Õnneks magas laps hästi, nii et sain tema une ajal vaimu puhata, ning nädalavahetustel käis mees õues kärutamas. Vanaemadega oli üldse nii, et neid nähes hakkas laps karjuma, sest nad tahtsid ju teda lähedalt vaadata ja katsuda :) Täpselt enam ei mäleta, aga esimest korda jäi laps isaga pikemalt kahekesi koju umbes 8kuuselt. Natuke viril oli, aga ei midagi hullu. Ja nii ta vaikselt läks. Nüüdseks on temast sirgunud 2,5 a tasakaalukas ja rõõmus laps, kes issile õhtul naeruga vastu jookseb ja päeval korduvalt küsib, et millal issi tuleb. Samuti jääb ta suurima heameelega vanaemade hoida, teiste täiskasvanute ja lastega suhtleb julgelt ja vabalt. Memmeks ei ole ta kohe kindlasti mitte. Nii et mina olen kindlalt seda meelt, et kui laps tahab emmet, siis tuleb talle emmet ka anda nii kaua, kui ta seda vajab, ja see tuleb ainult kasuks. Muidugi kui on mõjuvad põhjused (kas või ema enda närvid), miks ema peab lapsest kauem eemal viibima juba siis, kui laps selleks veel valmis ei ole, siis ei ole midagi parata, aga minu arust ei tohiks sellist asja forsseerida puhtalt hirmust, et äkki laps jääbki emmekaks.

    • Ma olen E viimase mõttega täiesti nõus, lisan omalt poolt veel, et teiste survel kindlasti ei tasu hakata oma last endast eemal olema harjutama.
      Olin kord ühel sünnipäeval koos naisega, kes muudkui tahtis mu 8-kuust näppida ja sülle krabada ja jalutama viia, ise sealjuures seletades, et peabki võõrastega olema harjuma. Rääkimata sellest, kui ebamugav see oli, ei saanud ma enne aru, mis tal viga on ja minu lapsega asja üldse, kui tuli välja, et tema enda lapsed olid nii klammerduvad olnud (ehe näide tõelisest klammerdumisest sulle :D), et ei nõustunud 1,5aastaseni isegi lisatoitu sööma, ema pidi tissiga kogu aeg olemas olema. Kusjuures pealtnäha tegemist tavalise heal järjel tervikliku ja normaalse perekonnaga.

      Samas, olles värske emme, peab vahel (muidugi mitte kõik naised) natuke pingutama, et ei jääkski kodudressides ja harakapesa peas koju istuma, vaid vahel ikka peab end üles lööma ja inimeste sekka ka minema, muidu avastad ühel hetkel, et ei oskagi enam millestki rääkida kellegagi :D
      (omast kogemusest siis siinkohal..)

  7. Ps! Usu mind… Üritusel saab olema palju inimesi, kellel on absull üksta puha kas sa kaalud 60, 80 või 180 kilo. Näitrks minaaaaa :D
    Eniveis… ma suhtlen võõrastega täitsa vabalt ja sa ise ka ei usu, kui kerge see tegelt on kui keegi teine sinu elu selles osas kergemaks teeb ja pärast veel imestad, et mis asja ma üldse kartsin. :P

    • Muidugi… Keegi ei keelagi seda ehk siis noh võta endale üks õhtu, tee selleks ettevalmistusi ja tule veeda mõnusalt aega. Why not! :)
      Lihtsalt tea, et inimesed võtavad su vastu ühte või teistpidi ja pole vaja end halvasti tunda. ;)

Vasta Sirli Lump-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.