Kohutav kahene, 9-kuuselt?

Mul tekib vahepeal Annemaiat vaadates küsimus kas see mida ta teeb, on ikka normaalne? Ta käitub juba praegu nagu varateismeline, mis siis veel 10, 12 aasta pärast saab?
Kui ma midagi temalt ära võtan (ilusti seletan miks, ja ütlen aitäh-no mitte, et ta aru saaks eksole), läheb ta niii kettasse, et viskab end vibuks, karjub nagu hullumeelne, lööb ja hammustab. Ta reaalselt hammustas eile mu meest, kui too üritas teda söögitooli aheldada.
Okei, see asjade ära võtmine on ehk veel nagu arusaadav, aga näiteks kui ta millegiga kohe esimesel katsel hakkama ei saa, läheb ta ka endast väga välja ja kordub sama tsirkus, mis ennist kirjeldasin.
Nii, kui ta oma tahtmist ei saa, tuleb lavale etendus, nimega ”viska end võimalikult suure hooga pikali, karju ja nuta, nagu homset poleks”. Ma arvasin, et see on midagi sellist, mida teevad ‘kohutavad kahesed’. Või ‘peaaegu kohutavad kahesed’. Aga sellisest asjast, nagu ‘kohutav 9-kuune’, pole ma enne kuulnud. :D

Keelamisest ta aru ei saa, või õigemini ei taha saada. Tal on ka väga hästi välja arenenud see uhke sõna, nagu ‘selektiivne kuulmine’. Mina ütlen ”ei tohi”, tema jätkab rahumeeli tegevust ja irvitab salakavalalt. Kui eemaldan ta olukorrast, läheb ta ka närvi.

Nagu enne just oli. Panin pesu restile kuivama, tema tahtis seda maha tõmmata. Ma ütlesin, et ei tohi, sest pesu saab mustaks ja võtsin pluusi tal käest ära. Temal oli mu keelust sügavalt savist ja ta jätkas tegevust. Keelasin korra veel, ning tõstsin ta endast eemale, teisele poole tuba (tema vajus mu käte vahele makaroniks ja nuttis). Andsin talle mänguasja kätte uudistamiseks, et tal oleks tegevust. Hetke pärast oli ta muidugi minu kõrval tagasi ja jätkas oma pättustega. Keelasin ja tõstsin ta uuesti eemale, ning tema hakkas oma lavatükki etendama. Kui ta nägi, et ma tema näitemängu ignoreerin, suundus ta praokil sahtli poole, tõmbas selle lahti ja hakkas sealt oma tudukaid välja loopima. Selleks hetkeks oli mul juba pesu kuivama saadud, ning ma lihtsalt eemaldasin ta järjekordselt olukorrast, ning viisin elutuppa mänguasjade juurde.

Meie majas ei toimu mingit hellitamist. Siinkohal ei mõtle ma muidugi seda, et ”kallistused tuleb välja teenida” (#absurd), vaid ikka seda, et kui ma ütlen ei, siis ongi ei. Peseme hambaid siis kui on nende pesemise aeg, läheme magama, kui on magamamineku aeg jne. No vahepeal nii palju ”hellitan”, et lasen tal veel mööda voodit mürgeldada (või laulame, loeme muinasjuttu, mürame jms), kui näen, et ta tõesti pole veel väsinud, aga magamistoast me enne hommikut ei välju.

Teine, ehk ka kõige suurem, mure on meil füüsilise vägivallaga, minu suunas. Ma tõsimeeli imestan, et mul juba kulmud rullis pole. Hommikul pole üldse tore ärgata selle peale, et sind pekstakse suure plastikust kõrinaga pähe, tiritakse juustest, või lihtsalt lüüakse kätega/kannaga näkku (kogemata kirjutasin alguses ‘kanaga’, hehe). Kui ma keelan, siis selle peale läheb ta närvi, jätkab mu peksist veel vihasemalt ja kiiremini. Võtan käest kinni, ning ütlen ”ei tohi lüüa, emme saab haiget”, siis ta rabeleb end lahti, hakkab nutma ja lööb veel vihasealt.

Saan aru, ta katsetab piire, aga… kaua ma veel koduvägivalla all pean kannatama? :D

Kas teie olete millegi sellisega kokku puutunud, on see normaalne etapp? Või olen ma ta lihtsalt ikkagi ära hellitanud? :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

17 thoughts on “Kohutav kahene, 9-kuuselt?

  1. Selles vanuses lapse kohta täiesti normaalne. Varateismelisest on aga asi väga kaugel. Nemad ei viska end pulka ja ei kisa. Teismeline ütleb sulle sitasti, põmmutab ustega ja peab kõiki maailma asju mõttetuks ning igavaks.

  2. Oli see faas ka meie majapidamises ja ajas närvid krussi küll. Aga läks mööda :)
    Ja asendus kohutava kahesega :D

    • No mind nagu nii närvi see ei ajagi, kuid pigem mõtlesin, et kas see ikka on OK. Äkki peaks arstile rääkima, et ta selline närvihaige on. :D :D :D

  3. Mu tüdrukul oli see periood ikka eriti hull. Kui midagi ei meeldinud, siis viskas end maha ja lihtsalt peksis pead vastu põrandat või seina. Ja röökis ja röökis ja röökis… Lihtsalt lõputult. See võis kesta 15 minutit kuni mitu tundi. Mingil hetkel kadus see enda peksmine ära, aga röökida võib ta senimaani päris pikalt. Vanasti sain ta enda vastu suruda ja maha rahustada lõpuks, praegu on ta nii tugev, et rabeleb lahti ja sealjuures on suur oht nina veriseks saada, minul.

    • Annu viskab end suure hooga pikali. Hea, et pead lõhki pole endal löönud. Mulle taob ka pidevalt peaga kurgu vastu. :D

  4. Ma loen ja imestan, et kes minu 11 kuust siin kirjeldab sõna sõnalt? Meil on see jant juba kestnud ca 1 kuu. Maailma kisa sellest kui avastab et õhupall läks katki (paugu peale ei tee teist nägugi) või et nt kui tool ei lähe eest ära, rääkimata asjade äravõtmisest jms. ja püüa teistele selgeks teha et ärahellitamisest pole juttugi, ongi selline noh.
    kole küll öelda, aga tore et kellegi veel selline laps on! et see ongi esinev nähtus ja arstile (mis ka mu peas tiirles) ei peagi minema? Kasvab vàlja! ?

  5. Ma saan ilmselt kohe peale seda komentaari mõnusa pahameele osaliseks. Hammustamise mure lahenes meil siis ja alles siis, kui laps hammustas mind sedasi, et veri väljas ja ma vastu hammustasin teda. Siis sai aru, et valus on. (Ei ma ei hammustanud last sedasi, et tal ka veri väljas). Väiksemaga sama asi aga hammustas vanemat nii, et seljal oli rusika suurune sinine latakas ja osadest kohtadest voolas verd mõnuga. Maha viskamise ja muude asjadega ignoreerisin. Andsid mõlemad üpris kiiresti alla. Soovimatu tegebuse katkestasin nagu sinagi. Lihtsalt tõstsin lapse ära ja andsin asendus tegevuse.

    • Mina toimisin kunagi koeraga nii. Koguaeg näksas mind ja korra-paar tegin vastu, probleem kadus üsna kiirelt. :D

  6. Kui ma õigesti mäletan, siis Liisa Keltikangas-Järvinen’il on üks hea eesti keelde tõlgitud raamat lapse sotsiaalsusest, kus seda käitumist põhjendatakse. Leiad ehk raamatukogust.
    Aga ei, Annu ei jonni ega ignoreeri sind, ta avastab maailma. Tema jaoks on see äärmiselt huvitav, kuidas midagi sikutadas see alla kukub ja see on märg! Sina tõstad tagasi ja tema sikutab uuesti ja saab sama tulemuse!
    Lapse jaoks on see äärmiselt põnev ja uus tegevus. Kui seda pikalt mängida siis ta tüdineb sellest.
    Jah, olen nõus, et ei=ei. Aga siin ongi küsimus, et kuidas lasta lapsel maailma avastada ja millal teda keelata. Tähtis on, et keelud ei ületaks lubatud tegevusi. Paratamatult muutuvad mänguasjad igavaks.

    • Ja see söögimure. Pane köögiviljapüreele puuviljapüreed hulka :) vb siis maitseb.
      Meil on sama probleem poepüreedega. Köögivija omasi lihtsalt ei sööda :( viimane kord panin pirnipüreed hulka ja läks ludinal :)

    • Tavaliselt annan ma puuviljad talle niisama näppu ja pole püreeks teinud, aga see on tegelikult väga hea mõte. Imelik, et ma ise selle peale ei ole tulnud! Aitäh. :)

    • Oh jah, see on tõesti raske teema. Sinu kommentaari lugedes sain aru, et sul on ju täitsa õigus. Aga kuskilt läheb ju ka piir. Päris nii ka ju ei saa, et tema tõmbab mul kõik riided koguaeg restilt maha ja ma siis korjan nagu hull.
      Muidu olen ma jah vägagi seda meelt, et kodu tuleb teha selliseks, et laps saab kõike rahumeeli avastad, ja näppimiseks mitte mõeldud asjad tuleks silma alt ära panna, aga kuidas ta siis õpib ”ei” tähendust? Ja kõike ei anna ka ära peita… Mitme tahuga teema. :D

    • Praegu on ta liiga noor, et EIst aru saada. Aga vaikselt ta õpib. Praegu on vara ka seletamiseks – pesu läheb mustaks, pesu peab kuivama jne. See tuleb hiljem.
      Praegu on variant, et te mängitegi pesu kukkumisega. Nt võid sa ühe kindla rätiku/salli talle siuktamiseks panna.
      Teine variant on, et pesu kuivama pannes leiad talle mingi muu väga huvitava tegevuse. Nt plastpudel vee ja makaronidega.
      Poole aasta pärast võib sul õnnestuda Annut pesu kuivama panekul kaasata, saab sulle riideid ulatada :)

      Pikka meelt sulle ja kannatust! Neid asju, mida nad võiksid avastamata jätta, jagub kuhjaga!

Vasta Merily-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.