Kõigest ja mitte millestki

Mul on viimasel ajal vist jälle blogikriis peal. Ei taha kuidagi mingitele headele mõtetele tulla, millest kirjutada, et ka teil põnev oleks. Samas ei taha ma end ”kaotada” ja ainult sellepärast kirjutada, et ‘klikke saada’. Kuidagi nii masekas on.
Ehk tuleb see sellest, et ilmad lähevad aina külmemaks ja ma vapseee vihkan külma! Eriti viimasel ajal. Koguaeg võiks toas olla vähemalt 26 kraadi. Kui ei ole, siis ma keriksin end meeleldi pleedi sisse ja ei liigutaks lillegi. Aga see pole kahjuks võimalus, millele ma isegi mõelda saaksin. :D
Või ehk on selles ”masekas” ”süüdi” rasedus. Viimane nädal on natukene ebameeldiv olnud. Koguaeg on nii uimane olla, pea valutab, kõht valutab, selg valutab, süda on nonstop paha (aga mitte piisavalt, et ropsida ja mõnekski ajaks kergendust tunda), jõudu pole ja tahakski lihtsalt kuskil keras magada ja mitte kellegi teise peale mõelda.
Ja siis tuleb Annu. Särab ja kilkab, tahab, et ma temaga mängiksin. Ma lihtsalt ei jaksa talle hetkel nelisada korda järjest ühte ja sama raamatut lugeda, või teda iga kolme sekundi tagant kapi otsast alla tõsta.
Ma saan aru küll, et ta hakkab seda ronimistehnikat siis tegema, kui ma üritan puhata, või tegelen millegi muuga. Ta lihtsalt nõuab tähelepanu ja teab, et see on üks kindel asi mis ALATI toimib. Oehh, süümekad tekivad nii.

Üks mu lemmik youtube perekond sai perelisa. See naine valmistus täiega loomulikuks sünnituseks ja ta nii lootis, et saab sel korral ise sünnitada. Aga läks teisiti. Peale 37 tunnist valutamist, tehti talle jälle keiser. Neil oli umbes sama teema, nagu mul Annuga – lapsel oli nina püsti ja ta ei surunud piisavalt emakakaelale.
Ma nii pettusin. Ma nii hoidsin talle pöidlaid, et tal läheks kõik plaanitult. Ilmselt sellepärast, et ise olen ma ju samas olukorras. Mul on üks keiser olnud ja ma tahan NII VÄGA vbac’i (vaginaalne sünnitus peale keisrit). Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma end sellest mõttest lahti rebin ja endale selle mõtte pähe istutan, et ehk pean ka mina jälle keisriga sünnitama. Ma pean end sellele tasemele saama, et ma oleksin sellega oma mõtetes rahu teinud.
Kõige kurvem on see, et kui ka see sünnitus lõppeb keisriga, ei anta mulle isegi võimalust enam kunagi ise proovida. Ilmselt?
Ja nüüd peangi ma mõtlema, et kus ma üldse siis sünnitama plaanin hakata. Tean, et sellele mõtlemiseks on veel liiga vara, aga aeg läheb ju tegelikult päris kiiresti…
Valikus on a)väike haigla, kus ma saan rahus ja vaikuses sünnitada, ning ka 99% tõenäosusega kasutada kõiki abivahendeid, mis saadaval on (näiteks vann jms – kas seda üldse lastaksegi mul teha, ei tea?), aga kui tuleb keiser, siis pean ilmselt olema jälle täisnarkoosis, mis on vägaväga kohutav ja taastumine on ka palju raskem, last ei näe jälle pool päeva jne. Või b) suur haigla, kus on väiksemad võimalused vanni jms saamiseks, on ilmselt rohkem möllu ja pole nii rahulik, aga keisri puhul saaksin sünnitada seljasüstiga ja ehk saaksin lapse ka enda juurde kohe/kiiremini kui 8h! Ja ehk saab ka mees sellise keisri juures viibida? Vähemalt see on see mida mina hetkel ette kujutan, mitte, et ma oleksin uurinud täpselt kuidas seal suuremas haiglas on…
Võehh, see kõik on nii hirmus. Ma juba tahaks nii kaugel olla, et sünnitada, aga samas tekitab see minus niinii palju õudu. Ma nii karda, et kui ma selle keisriga ‘sina peale’ ei saa, siis just nii lähebki ja siis ma lihtsalt…ma ei tea. Vajan psühholoogi pärast. :D
Ja palun, kui teil on olnud mingid unistuste sünnitused, ärge tulge mulle õiendama kuidas peamine on, et laps terve oleks jne, sest see on LOOGILINE, et kõige tähtsam on laps ja see mis temale parim on, aga tähtsuselt teisele kohale panen ma ikkagi enda tahmised ja hirmud. :D
Võite mulle oma kogemustest ka rääkida, kui esimene oli keiser, siis kuidas teine-kolmas-neljas sünnitus läksid?

Kui ma seda Annemaia 1.eluaasta videot kokku panin, pidin end seaks vihastama. Kõik pildid ja videod on nii kohutavad, et häbi kohe. Nii kahju, et ma ei suutnud selleks ajaks normaalset kaamerat soetada! Kõik tema beebipildid on nagu udukogud.
Mul tekkis nii kohutav tahtmine panka röövima minna ja endale korralik peegelkaamera soetada. Mitte, et ma arvaks, et kui mul on nüüd tonnine kaamera, siis tulevad imeväel ilusad pildid, aga kvaliteedilt kindlast ju paremad, kui need säbrulised telefoniklõpsud, mis siiani on saanud teha. See pildistamine on tõesti kunst, mille õppimiseks kulub aastaid. Aga ma tahaksin sellega nüüd algust teha. Fotograafia on mulle terve elu meeldinud, aga ma olen alati arvanu, et mina ei suuda ilusaid pilte teha, et mina olen selleks liiga saamatu. Tegelikult on ju kõik kinni enda tahtmises ja selles, kui palju sa õppida viitsid. Muidugi ka selles, et kas sul on selle asja peale silma, või ei ole. Kuidas seda öeldaksegi – tõeline fotograaf suudab seebikarbiga ka meistriteoseid teha, aga loru ei saa kõige kallima kaameraga ka mitte midagi pildile. Või midagi sellist. Ühesõnaga, mina tahan nüüd kaamerat! :D
Võite jätta soovitusi, millisest isendist ma alustada võiksin.

Ma peaksin tegelikult ikka end kokku võtma ja need paganama load ära tegema. Kuidas ma kahe lapsega ringi liikuma hakkan? Ühega olen veel säästlik ja surun end bussi, aga kahe kisakõriga – tänan ei.
Aga ma kardan neid eksameid nagu tuld. Ja ma pean nii palju sõitutunde juurde võtma. Ja see maksab nii palju raha, et mul hakkab pea valutama.

Tegelikult tahaksin mingit kergemat tööd, mida kodust teha annaks. Tahaks enda poolt ka midagi ikka perekonna rahapauna panustada. Hetkel on küll selline tunne, nagu ma oleksin mingi kaan, kes ainult ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’ laulab.
Kuigi ma ju tegelikult ei ole mingi muiduleivasööja, aga ikkagi. Ma tahaksin oma mehega võrdsem olla.

Ma ei saa aru mis sel Annukal viimasel ajal jälle viga on. Kas ta tõesti tunneb juba, et midagi on muutumas, ning varsti pole ta meie ainukene silmarõõm (okkk, ma kirjutasin praegu oma lapse kohta ‘silmarääm’)?
Ma üritan teda harjutada, et öösel enam tissi ei saa ja selle asemel pakun vett. Aga mis te siis arvate, et see tibi taolise jamaga lepib? Ta lihtsalt RÖÖGIB nii kaua, kuni talle tissi suhu lükkan. Ja ma ei suuda lihtsalt oodata, et ta lõpetaks nutmise ja magama jääks. Enne purskab mu kõrvadest verd, kui tema tissita tagasi magama jääb. Ta vist tõesõna arvab, et tiss on tema inimõigus.
Okei, nüüd sain ma nagu ise ka aru, mis tal viga on. Blond moment.
Aga ma ei jaksa enam kaks-kolm korda öösel temaga sahmerdada. Viimasel ajal magab ta nii halvasti, et see segab ka minu und. Ja tänu sellele olen ma hommikul veel rohkem laip.
Aga jube armas on jällegi see, kuidas ta hommikuti end minu kaissu siruli viskama on hakanud. Kõigepealt läheb voodist maha ja katsub kõik uksed üle, et ega talle pole ometi jäetud võimalust kondama minna. Kui see tehtud, asub ta ajalehte tükkideks rebima (vahel tuleb näitab mulle ka neid kõige ”värskemaid” uudiseid), kuivatusrestilt asju maha kiskuma, mu meigilauda lammutama või kasse piinama. Kui tal igav hakkab, siis ronib voodisse tagasi ja viskab end mulle kaissu. Ja siis a)plädiseb b)jääb magama c)on natukene aega kaisus ja siis läheb jälle maha tagasi.
Vahel näpistan ma oma unele nii lisaks 15-30 minutit. Mitte, et see uni nüüd väga korralik ja sügav oleks, aga parem kui mitte midagi. Mõnel korral on jopanud ja ongi nii juhtunud, et ta mängib veidikene omaette maas, minu olemasolu vahepeal igaks juhuks kontrollides, ning siis tuleb viskab end kaissu magama tagasi. Ükskord magasime niimoodi 12’ni! Aga üles tõustes olin ma ikka sama väsinud, kui paar tundi tagasi…
Ühesõnaga, võite kogemusi jagada, kuidas teie öistest tissitamistest lahti saite ja kui kaua see aega võttis?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

28 thoughts on “Kõigest ja mitte millestki

  1. Minul oli keiser esimene sünnitus ja teise lapse sünnitasin 2a hiljem ise.
    Algusest peale oli jutt, et nii väike vahe ja sünnitus esile ei saa keisri armiga kutsuda ja lisaks ei tohi laps liiga suur olla.
    Lõppkokkuvõttes kutsuti sünnitus esile 41+5 nädalal ja laps kaalus 4.2kg. Ilma ühegi probleemiga sünnitus.

  2. Mul oli täpselt samasugune sõltlane. Üritasin ka imetamist vähendada, kuid tulutult, lihtsalt röökis seni, kuni tissi suhu sai. Lõpuks, aasta viiekuuselt, olin imetamisest läbi, võtsin kätte ja läksin kodust kaheks päevaks ära (laps jäi lapseisaga koju), esimene öö oli raske, mõlemal. Laps ei maganud ja mul tissid valutamas. Teine öö hakkas juba magama, pisut. Kolmas öö (siis olin juba kodus tagasi, kuid magasin teises toas) magas juba täiesti hästi, ärkas vist vaid korra. Muidu ärkas tunni jooksul 2-3 korda kindlasti, tiss ei võinud hetkekski suust ära minna. Nüüd on möödas umbes 2 kuud, küsib siiani igapäev ja magama jääb ka vaid käsi tissil.

    • Õnneks meil nii hull pole. Tiss ei pea terve öö suus olema, aga vahel ärkab ja ei tahagi süüa, vaid lähedust nagu vms. :D

  3. Ma võin proovida natuke oma vbac kogemusest rääkida, kuigi kui seda korralikult teha, oleks see megapikk jutt. Esimene laps sündis erakorralise keisriga väikeses erahaiglas. Põhjuseks lihttuharseis. Tahtsin proovida ise sünnitada, aga kuna protsess jäi venima, siis arst ei tahtnud riskida ja veeretati mind opisaali. Õige otsus oli, sest looteveed olid rohelised ja laps sündis madala apgariga. Täna on igati terve ja eakohaselt arenenud 6-aastane. Mees sai lõikuse juures olla, mulle üldnarkoosi ei tehtud või kui tehti, siis korraks õmblemise ajal. Mees sai lapse enda kätte ja palatisse, pool tundi hiljem tuli kohe lapsega minu juurde.

    Teine rasedus kulges probleemideta. Kandsin lapse üle. Kuna nad eelneva keisri puhul ei taha medikamentidega esile kutsuda, siis sain 41+0 nädalal saatekirja keisrile vist ajaks 41+4 vmt. Minu palvel kirjutas arst keisrilõike saatekirjale, et enne lõikust proovitaks siiski lootevete avamisega sünnitust esile kutsuda. Laps sündis 41+1. Sünntustegevus algas ise, looteveed avati sünnituse käigus, kuna protsess venis. Laps sündis 18 tundi hiljem. Umbes tund aega enne lapse sündi ämmaemand veel kommenteeris, et “sina siiski ise sünnitama” ehk siis sinna maani oli nö skalpell kõhu kohal olnud. Kasutasin ka epiduraali maksimumdoosid ka ära, aga mulle ei mõjunud see. See on mu eripära, kuna olen üldse igasuguste valuvaigistite suhtes tundetu. Kui saaks uuesti valida, siis eelistan kindlasti loomulikku sünnitust keisrile iga kell. Seda ütleb siis inimene, kes on oma elust 30 tundi sünnitates veetnud :)

    Minu puhul oli edu faktoriks vedamine ämmaemandaga. Nägin ära kahe vahetuse ämmaemandad ja viimase vahetuse oma oli selline, kes viitsis minuga istuda ja oodata. Üldiselt kiputakse vist esimese keisriga korduvsünnitajad uue sünnituse venimisel üsna kergelt noa alla saatma. Ämmaemand ütles mulle korra nii, et “mina arsti siia mitte kutsuma, tema sinu kohe lõigata tahab”
    Nii me siis pusisime seal kahekesi võiduka lõpuni. Teine laps sündis suures mammuthaiglas, kus sain ilma vanni ja mugavusteta sünnituspalati. Peale lootevete avamist vanni nagunii ei oleks lubatud, isegi duši alla ei saanud. Teisest sünnitusest on mul positiivsed mälestused. Eriti esimesega võrreldes. Taastumine oli ka palju kiirem. Kui laps kolmepäevane oli, sõitsin juba rulluiskudega :)

    Ma ei oska muud soovida-soovitada, kui et rahulikku meelt, mitte ootuseid liiga üles kütta ja selles mõttes head õnne, et sulle satuks hea med. personal tööl olema, kui aeg käes.

  4. Aga miks su mees lube ei tee? Pole huvigi auto vastu, et teie pereelu veidigi kergendada?

    • No kuna tema on enamasti tööl, pole mul temast selles vallas just eriti palju kasu.

  5. Suurem haigla ei tähenda sugugi alati rohkem möllu või väiksemat võimalust vanniga tuba saada. Mina olen sünnitanud mõlemad lapsed “suures” haiglas Tallinnas, mõlemal korral sain küsimatagi vanniga toa, keegi ei käinud segamas jne. Suurem haigla tähendab siiski rohkem ressursse, rohkem erinevaid võimalusi, rohkem variante, mille vahel valida. Muidugi, kui väiksem haigla on hingelähedasem ja mõnusam-tuttavam, siis kindlasti tuleb see valida.

    Öise rinna-andmise lõpetamiseks ilmselt ei ole mingit ühest sobivat mudelit. Mina ei andnud asenduseks vett, sest seda polnud sel momendil lapsele tarvis ja ma ei soovinud hakata teda sellest ka võõrutama. Lihtsalt külm kalkun ja kõik :) (juhul kui üks söömiskord on). Aitas ka enne magamaminekut kindel kõhutäis. Meil oli lühiajalist nuttu paariks ööks, kuid seejärel laps lõpetas ärkamise ära ja magas terve öö jutti.

    • No ma tegelikult hinges olen juba otsustanud, et pean suures haiglas sünnitama, sest vann jms ei kaalu seljasüstiga keisrit üles. Aga eks ma kuulan mis arst räägib. :)

  6. Mis juhilubadesse puutub siis autokool ja sealsed kohustuslikud tunnid tuleb sul jah läbida aga sõitu saad harjutada ka juhendajaga. Kui autokoolis esimesed sõidutunnid tehtud siis lased mõnel juhulubadega sõbral-tuttaval Maanteeametist juhendajatunnistuse võtta ning sõidad siis tema juhendamisel. Sõidupraktikat ja auto tunnetust õpib nii hästi, lihtsalt hea ja rahulik juhendaja peab olema, kes sõiduõpetaja tööd mingite mitte eriti seadusekohaste “võtetega” ei rikuks…

    • Mul ongi ainult arkis vaja käia, kool on läbi.
      Seda varianti on varemgi pakutud, aga ma niisama oskan sõita. Probleem on pigem selles, et vaja need kohad läbi sõita, mis eksamilgi. Ja igast boksid jms, mida oskab kõige paremini õpetada just sõiduõpetaja. :/

    • Kas pole mitte nii, et kui teatud aja jooksul peale sõidukooli lõpetamist ARK’is lube ära ei tee, siis pead ka kooli uuesti läbima?

    • Kusjuures mina tean ka seda, et kui teatud aja jooksul ARK-i peale autokooli ei lähe, oled kohustatud kooli uuesti läbima. Ma täpset aega ei oska öelda, aga mu arust mingi 6kuud – 1 aasta vist oli see aeg, mil peab ARK-is ära käima.

  7. Minul kutsuti sünnitus esile ja see oli nii jube kogemus,et oleks hea meelega pigem keisriga sünnitanud. Samas,kui oleks sinu olukorras,siis arvatavasti tahaks ka hoopis loomuliku sünnitust. See tõesti nii oleneb inimesest ja kõigi sünnitused on nii individuaalsed..
    Minul läks öise söömisega üllatavalt kergelt,ühel õhtul keeldus enne magama minemist söömast ja nii jäigi. Päeva pealt jäi õhtune ja öine imetamine ära. Päeval sõi ikka,kuni aastaseks saamiseni ehk ja siis lõpetas selle ka ära.

    Olen ka hetkel alles 8 nädalat rase 13 kuuse tüdrukuga ja tean,mis sa tunned. Vahel ei tahaks mitte midagi teha ja lihtsalt magada. Aga mina pean ennast ikka kolmel ööl nädalas tööle vedama,nii et sul mingis mõttes veab :)

    • Eks peab lihtsalt parimat lootma. :)
      Ma ka ikka mõtlen ja loodan, et ehk ta ühel hetkel lõpetab ise, sest mida rohkem ma teda endast “eemale” surun, seda rohkem ta klammerdub.
      Oh jummel, ma ei kujutaks ettegi, et peaks veel kuskil päris tööl ka käima. :D

  8. Ma l6pus enam päeval tissi ei andnud, aind öösel! Ja ta aind seepärast ärkas öösel, et sis saab rinda. Kui l6petasin, enam ta ei ärkand. Öösel kussutasin ta tuttu ja lihtsalt enam ei andnud rinda. Proovi, hetkel veel jaksad teda magama äiutada, varsti sul raskem!

    • No aga sa siis ootad, et ühel imelisel hetkel ta loobub iseenesest? Miks ta peaks loobuma lähedusest, mida ta siiani saanud on? Sa peadki ta muudmodi maha rahustama. Pakku vett, pidage paar ööd sellele kisale vastu ja ongi olemas! ;)

    • Jah täpselt, seda loodangi. :D Selliseid juhtumeid on küll olnud, kus laps ise loobub.
      No eile nt karjus ta 26 minutit, enne kui ma enam ei suutnud kuulata ja ikkagi tissi andsin. Ta oli konkreetselt hüsteerias ja poleks enam magama niikuinii jääud. Kõõksus juba, nii et vaevu hingas. See oli õudne. :/

    • Minul oli ka esimesel päeval hüsteerias, nuttis tund aega ennast magama. ja siis läbi une ka veel nuuksus. Järgmine päev enam seda probleemi polnud. Hakkas pudeliga magama minema

  9. saad-saad suures haiglas ka vanni, neid vanniga tube ei ole -nii- vähe ja sünnitajaid -nii- palju, et seda nii hirmsasti kartma peaks. ja pealegi ei pruugi sulle vannis meeldidagi, hee! muide: üks minu tuttav naine sünnitas just teise lapse, sünnitus oli loomulik, ehkki väga-väga kartis (öeldi ka) et ei lubata armiga midagi ise sünnitama. have faith! ja TEGELIKULT on lõppude lõpuks nii (kuigi sa ei lubanud öelda), et sünnitus on sünnitus – keisriga sünnitamine on sama palju sünnitamine. ja mõtle nii, et kõik kasutegurid, mis laps sünniteid läbides väidetavalt saab (tugevam immuunsus, vähem traumaatiline vms.) saab ta sinult pärast sünnitust niikuinii. seda on väga-väga palju tõestatud, et nt. koertega kasvavad lapsed on tugevama immuunsusega ja enesekindlamad, näiteks. ja sa oled maailma kõige hoolitsevam ema, nii et need esimesed elutunnid ei muuda nii või naa mitte midagi – su lastel on nii või naa terve eluaja jagu maailma kõige soojemat emalikku hoolitsust. it’ll all settle itself. ära muretse. :)

    • No minu jaoks ongi ilmselt kõige suurem ‘kaotus’ see, et ma ei saanud last kohe enda juurde ja ma natukene nagu ikkagi ”süüdistan” Annu esimese 6-kuu raskusi selles… Kuigi see ei pruugi nii olla, siis ei saa ma seda oma mõtetest välja. Loodan lihtsalt, et sel korral läheb paremini. :)
      Aitäh, sa oled väga armas! :)

  10. tean mida tunned seda ise sünnitamisega.. mina sünnitasin esimese lapse niimoodi et meest polnud ligi kuna oli teises riigis ja kahetseme mõlemad seda vâga et ta ei olnud seal ligi sest see ikka üks kirjeldamatu kogemus.. endal mul sobranna pidi esimese lapse ilmale tooma keisriga kuna südametoonid kadusid ära ja polnud korras.. nyyd kui teise lapse sai lootis nii väga et saab jälle keisri aga pidi hoopis ise sünnitama ja sünnitus kestis kõigest 3 tundi ? tuleb lihtsalt proovida sellest lahti öelda ja rääkida ämmakaga mis aitaks ehk tasuks proovida joogat teha :) autokooliga aga soovitan tõesti tegeleda ja neid eksameid ei tasu karta :) ise tegin autokooli ka just rasedana ja kõik sai tehtud. kooli ja töö kõrvalt +rasedana :) ja esimese korraga sai ilusti ka kõik tehtud.. ja natuke enne pisikese sündi sain load kätte :)

    • Ma ühe korra kukkusin teoorias läbi, kuigi ma läksin kohale 110% kindlusega. Ja see ehmatas mind nii ära, sest ma olin ise nii veendunud, et mul on kõik nii selga, et rohkem enam ei saakski. Tegin ju kõik testid läbi ja isegi neid eksamiküsimusi sealt samalt lehelt, aga siis tuli mingi selline küsimus ette, mida ma polnud näinudki ja ma läksin nii ärevusse ja siis läks kõik juba metsa. Järgmine kord tean lihtsalt, et pean hoolsam olema. :D

  11. Nikon coolpix p340. https://store.nikon.ee/compact-cameras-coolpix-performance/coolpix-p340-white/VNA491E1/details (Kui tahad osta, siis kindlasti Nikoni poest, teistes poodides võid 100€ kallimalt saada- Elion, Euronics jne, mul saadeti Nikoni poest netis postikuluta, mugav ja odavam.)

    Ise tahtsin ka mingi hetk piltide kvaliteeti parandada ja uurisin selle teema kohta väga pikalt. Loomulikult on peegelkaamera tore, kuid kui pole kindel, kas on püsivust sellega tegeleda ja kohe profitasemele ei küüni, võiks ikkagi mõelda kompaktkaamera peale. Esiteks on sellega lihtsam harjutada ennast pildistama, sest sul on võimalik see endaga kogu aeg kaasa võtta, sest on väike. Nii ei hakka mõtlema, et “krt, pean jälle selle suure koti ka veel kaasa vedama”, vaid viskad ta lihtsalt kotti ja nii harjudki rohkem klõpsutama. Teiseks rääkis selle Nikoni poolt ka asjaolu, et kui võrdled teiste kaameratega samas hinnaklassis tehniliste näitajate poolest, siis sama head ei leia. Nikoni oma on selgelt parem. Ja seda olen kuulnud isegi inimestelt, kes selgelt nikonivastased, ütlevad, et nõrgad kaamerad. Aga selle konkreetse kaamera koha pealt oldi imestunud, et nii hea hinna ja kvaliteedi suhe – ainus, mida Nikoni kompaktidest ja sellest hinnaklassist tõesti soovitati ja samaväärset ka teistelt tootjatelt ei leidnud.

    Kolmandaks, kui ei ole veel väga kodus fotograafias, siis oleks kahju nt 1000€ (ei tea peeglite hinda, panen suvalise summa siia) magama panna asja peale, millega vb ei viitsigi kindlalt tegeleda, aga 250€ on minu jaoks aktsepteeritav summa, millest alustada. Neljandaks, kui olen selle kaamera endale nii selgeks teinud, et enam väljakutset ei paku, on alati võimalik juba asja natuke tundes midagi paremat osta.

    Seda juttu on igal pool, et “miks siis kompakt, parem teen telefoniga”, aga ega ikka ei tee küll. Ma mõtlesin ka varem seda, aga telefoniga raw-d ei tee ja pealegi on sellel Nikonil olemas wi-figa jagamise võimalus, nii et ülimugav on pilt sealt kohe telefoni tõmmata ja kasutada ükskõik kus. Fotokas on ikkagi fotokas ja telefon mõeldud niisama äkk-klõpsudeks, kui sa just spets sellist telefoni ei osta, millel rohkem kaamera kui telefoni omadused.

Vasta Miiu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.