Kolm kuud liiga hilja, aga vot selline oli meie meie suvepuhkus, osa 1 – Pärnu

Algselt oli meil küll plaanis minna sel suvel Riiga ja seal ringi tuierdada, aga noh, koroona, mina oma salajase kõhutitega ja sada muud häda (põhiliselt siiski koronts!). Otsustasime siis hoopis Eestis ringi seigelda, sest ka Eestis on väga ägedaid kohti, mida me veel lastega külastanud ei olnud.

Kõigepealt toppisime me oma auto varustust täis, pakkisime kaasa kõik loomad, lapsed ja muud elukad ning suundusime minu ema juurde. Loomad jätsime sinna maha ning ise võtsime järgmisel päeval suuna Pärnu poole.

Pärnusse sõitmist alustasime juba varakult, et saaks ikka päevast maksimumi võtta. Minul oli eelnevalt juba pikk nimekiri välja kirjutatud kuhu minna, millal see koht avatud on, palju pilet maksab ning loomulikult ka aadress. Eelmisel õhtul veel vaatasin google mapsist järgi mis järjekorras on kõige mõistlikum kuhugi minna, et ei oleks mõttetut edasi-tagasi sõitmist ja aja kulutamist.

Nagu ma täna avastasin, siis umbes 75% kogu selle puhkuse piltidest on kogemata ära kustutatud (võite endale ette kujutada, kui vihane ma olen!) ja tänu sellele ma nüüd enam 100% kõigis kohtades ja järjekordades kindel ei ole, sest mälu on mul nagu kuldkalal. Aga ma üritan!

Esmalt külastasime Eesti suurimat alpakafarmi. Emotsioon oli pigem kesine, sest olime vahetult enne seda käinud oma kodukandis Võrumaal, Sarve Talus kus samuti on alpakad ja laamad, lisaks veel lambad, kitsed, küülikud, eesel ning palju linde jne ja vot see oli tõeliselt vinge koht ja soovitan 110%! Kõik loomad olid niiiiiii sõbralikud, kohe tormasid sulle ligi ja lasid end katsuda. Pererahvas oli ka nii tore ja soe. Ma ei jõudnud lapsi autossegi veel panna, kui nad juba küsisid, et millal me uuesti siia tuleme. Tänase päevani veel meenutavad, et me pidime ju tagasi minema.

Sarve talu – Reaalselt ”ahistasid” meid nii, et ma ehmatasin lausa ära :D

Eesti suurimas alpakafarmis olid aga loomad lihtsalt põllu peal, aedades. Kedagi väga katsuda ei saanud (ainult kui talitaja tuli ja aitas, aga see oli ka vaid tänu grupile, kellel oli palgatud giid vms). Niisama juurde ei tulnud igatahes ükski loom. Asjatasid omaette põllul ja sina saidki vaid neid eemalt jälgida ning aedikute vahel jalutada. Mul oli sinna mitu tundi planeeritud, ootused olid suuremad. Reaalselt kulus aga meil umbes 40 minutit ja see on koos pissipausi ning porgandi topside ostmisega…

Alpakafarmist suundusime vist edasi Teisipere tallu, mis on siis nö usaldustalu vms. Helistasime neile ette ja nad ütlesid umbes, et a meil on usaldustalu ja me ise oleme linnas tööl, minge aga kohale, jätke piletiraha purgi sisse, vaadake talus ringi, katsuda võite seda ja toda looma, saate neile süüa panna, lastega seal ja seal meisterdada, jne, midagi on siis helistage. Ma olin suht shokis, et kuidas nii üldse saab, aga ju siis saab… Koht oli tõesti ülimalt kena. Erinevaid linnukesi oli palju, näha sai ka küülikuid, pesukaru jne loomi. Pigem selline kodune ja pisike koht, mitte mingi suur turismikas. Väike ja üliarmas. Seal läks meil koos piknikuga umbes 2 ja natukene peale tundi.

Edasi suundusime Liblikamajja, mis ausalt öeldes oli ikka suhteliselt suur pettumus. Sõit sinna oli tüütu – pikalt piki külateid, asukoht pmt keset pärapõrgut. Piletihind oli minu arvates päris krõbe, miski 20+ euri, kui ma ei eksi. Ja selle eest jalutasime me umbes 15 minutit ühes piklikus toas kus olid taimed ja mõned liblikad (reaalselt pidi neid olema palju, aga näha oli vaid mõni üksik). Ja see 15 minti oli ikka ni max raha eest venitamine, sest reaalselt oleks võinud tiiru ära teha 2-3 minutiga ja rohkem nagu vaadata ei olnudki. See naine ka, kes meiega kaasa jalutas seal toas, oli lihtsalt vait ja jäi mulje nagu me oleksime oma tulekuga olnud talle väga tüütud… Ma ei tea mida ma ootasin, aga no… nägime vähemalt mõnda ilusat liblikat, keda Eestis niisama ei näeks.

Rohkem nägime neid muidugi aga hoopis surnutena, klaasi tagant…

Liblikate juurest ära tulles oli aga kell juba nii palju, et oli aeg võtta suund Pärnu linna poole ja kokku saada korteriomanikuga, kellelt kaheks ööks korteri rentisime. Korter oli väga okei – hea asukohaga, kõik eluks vajalik oli kenasti olemas ja hind oli samuti mega hea, umbes sott kaheks ööks.

Kui korterivõtmed kätte saime, otsustasime linna peale jalutama minna. Mina olin tegelikult selleks hetkeks ikka suhteliselt läbi omadega juba, aga üritasin end ikka pushida, et ”puhkusest” maksimumi võtta ja lapsed ei jääks millestki ilma. Mul oli sel ajal tegelikult ikka veel ju megaaaaa hullud iiveldus- ja nõrkusehood, aga no hakkama sain! :D Käisime söömas, mänguväljakul, rannas ja toidupoes ning suundusime siis korterisse tagasi. Kõik kukkusid vooditesse, kui laibad.

Kes ei tea, siis ma vihkaaaaaan kõrgusi ja see kiigelaadne asi oli minu jaoks hullem kui sünnitus – ma mõtlesin, et nüüd on vsjo, siia ma suren! :D

Järgmisel hommikul saime rahulikult ärgata, hommikust süüa ja end valmis sättida – ees ootas pikk päev Lottemaal. Ostsin piletid juba kunagi juunis, kui neil see soodukas oli (tavahind 20e nägu, siis sai 17ga) ning tänu sellele saime rongisõidud justkui ”tasuta”. Oi kuidas lapsed seda ootasid!

Lottemaast mul väga palju pilte ei säilinud aga ega seal vist väga palju aega pildistamiseks meil jäänudki. Üritasime vaid sotti saada mis kus toimub ja kuidas on kõige mõttekam liikuda, et saaks ikka kõik nähtud. Ma olin nii mures, et äkki jääb midagi nägemata ja ajasin muudkui kaardil näpuga järge ning kriipsutasin maha kohti mis meil nähtud olid.

Lõppude lõpuks nägime ikkagi kõik ära, ilm oli ka mega! Saime isegi rannas käia, vaatasime etendusi, sõime jäätist ja pidasime piknikku. Lapsed olid sellest päevast niiiiiiii sillas, juba rongisõit oli neile täielik elamus omaette. Läksime esimese ja tulime pmt viimase rongiga. Korteris tegime kiire söögi ja kukkusime taaskord laipadena vooditesse.

Kolmandal Pärnu päeval pakkisime oma kodinad kokku ning hakkasime end Saaremaa poole teele sättima. Esmalt aga otsustasime läbi käia Pärnu linnas asuvast Mini Zoost, kus sai näha nii madusid ja ämblikke, kui ka sisalikke, kilpkonni, putukaid jpm. Isegi krokodillidega bassein oli!

Johhaidii, ma olen sel pildil umbes komandat kuud rase btw….

Joel oli nii julge, et võttis neid madusid seal kättegi, pani endale kaela jne. Annemaia puudutas neid vaevu ühe näpuga ja Madli hakkas vapsee peaaegu nutma, kui teda ussikest puudutama julgustasin. Pildid sellest on kahjuks nüüd muidugi kustunud ja säilisid vaid need mis ma fb teel teistele kohe edasi saatsin…

Ja sellega meie tripi Pärnu osa ka lõppes, järgmises postituses räägin teile juba kuidas me nagu kodutud telgiga tormis magasime ja läbi raju ühel ööl ka hotelli pagesime. :D

Comments

comments

2 thoughts on “Kolm kuud liiga hilja, aga vot selline oli meie meie suvepuhkus, osa 1 – Pärnu

Vasta Anneli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.