Loe meie puhkuse esimest osa siit!
Virtsust praami peale minnes olin ka mina veidi pabinas, sest ma polnud varem ise autoga laevale ega praamile sõitnud. Mul polnud õrna aimugi mismoodi see välja näeb või mida ma tegema pean. Kõige rohkem kartsin, et pean oma auto-laeva kuskile seinaprakku parkima või, et ma ei saa aru kuhu ma minema pean. Aga tegelikult oli kõik väga lihtne.
Kassade kohal on neoonsildid, mille järgi võtad end vastavasse ritta järjekorda (ala netist ostetud piletid, sõiduautod, rekkad jne) ja edasi sõidad ja ootadki oma reas, kuni sinu rida praamile laskma hakatakse. Kõige esimesena said peale need kes olid piletid ostnud netist (praamid.ee), aga kuna meie ei olnud 100% kindlad mis kell me Virtsu jõuame, ei hakanud piletit ka ette ostma. Poolel teel Virtsu olid aga juba soovitud väljumise ajaks kõik eelmüügi piletid läbimüüdud. Korra juba mõtlesin, et me ei saagi praamile ja peame mitu tundi veel ootama, aga tuleb välja, et netis ei müüdagi kõiki pileteid ette ära. Nutimaailma kaugetele inimestele jäetakse ka ikka võimalus, seega saime ka meie kenasti peale.
Parkimise hirm oli ka asjatu, sest seal need tüübid näitavad sulle kenasti täpse koha ette, ning sina sõidad vaid sirgelt peale ja hiljem sirgelt teiste sabas maha, ei mingit vingerdamist.
Lapsed olid jällegi jube elevil, et saavad ”laevaga” sõita. Elevust tekitas ka mööduv praam, sest ”issand-issand, see tuleb meile ju otsa!” :D
Sõit Kuivastusse oli kiire, vaevu jõudsime oma banaanid ära süüa ja vetsus käia, kui juba pidime autosse kiirustama, et oma bande turvatoolidesse tagasi aheldada. Ja jeeesuuuus, see maha sõitmine sealt praamilt, ma ütlen. Johhaidii mis andmine läks maanteel lahti! Sellised hullumeelsed möödasõidud ja manöövrid, et mina tõmbasin ühel hetkel lihtsalt kõrvalteele ära ja ootasime kuni see hullumaja mööda läheb. Imede ime, et keegi matsu ei pannud…
Esimene peatus Muhumaal oli loomulikult Jaanalinnufarm.
Saime jaanalinde ka pihu pealt toita. Jubedad õgardid, anna aga juurde! Talitaja ütles, et need vennad on võimalised isegi telefoni alla kugistama ja olgu ma pildistamisel parem ettevaatlik…
Jaanalinnufarmis on peale jaanalindude veel ka sebrad, kängurud, wallabid, emud, alpakad, ponid ja küülikud. Sebrad ja kängurud tundusid küll väga lahedad, aga meile nad end väga lähedalt näidata ei tahtnud. Pigem hoidusid hoonete ja puude varju, sest päev oli tõsiselt palav.
Lapsed korjasid jaanalindude aediku juurest ka mitmeid ilusaid sulgesid, mis meil praegugi veel lillevaasis alles on. Ühesõnaga, väga tore koht oli ning me veetsime seal mitu kena tundi.
Kuna pikast sõidust ja seiklemisest oli kõht juba tühi ning autokülmikus ulgus ka vaid tuul, võtsime suuna Muhuritosse. Tundus kõigist pakutavatest variantidest kõige asjalikum ja me ei pidanud pettuma. Nii head burritot ei ole ma veel enna saanud! Täitsa omamoodi ja need on nii suured, et ühest burritost saab kaks inimest söönuks.
Järgmine peatus oli Maasi ordulinnuse varemed. Täitsa tasuta ja ööpäevaringselt avatud. Kena koht kus veidi aega parajaks teha ja ringi seigelda. Lastele jubedalt meeldis ”maa all kõndida” ja kardeti ka seda, et nahkhiired sealt vastu lendavad, aga midagi sellist seal õnneks ei olnud.
Ostsin tol hetkel seal kohapeal käsitööd müünud tädikese käest maailma kõige armsama külmkapimagneti! Tal oli igasuguseid imelisi käsitööna valminud vidinaid, alustades võinugadest, lõpetades ehtekarpidega – üks ilusam, kui teine.
Peale Maasilinnust suundusime oma esimesse ööbimispaika, milleks sai meil valitud Triigi telkimisala. Tundus kõigist pakutavatest rmk aladest kõige lihtsamini ligipääsetav ja kõige liivasema rannaga.
Kohale jõudes hakkasid lapsed kohe vette kippuma, nagu ka oodata oli muidugi, aga kuna meil oli kaasas hiiiiiglaslik telk, mille kokku panemine on vähemalt viie inimese töö (nalii!), pidid nad tsipake ootama. Telkimise abc on meie jaoks see, et kõige tähtsam on esimesena üles seada kuiv ja soe magamisase ning valmis panna tule ja söögi tegemise asjad. Alles siis tuleb meelelahutus ja kõik muu.
Kui me olime telgi ”issaaaand, kui kaua veeeel” virina saatel kokku saanud, pääsesid lapsed lõpuks ometi vette hullama. Ja no neid oli sealt pea võimatu uuesti kaldale tagasi saada, meelita kuidas tahad. Endal juba huuled lillad, aga eiii, neil ei ole külm… Lõpuks sai aga tühi kõht neist siiski võitu ja võeti suund laua poole, kus mina juba kuuma kohvi jõin ja kanafileed paneerisin.
Õhtul lasime oma madratsid õhku täis, tassisime oma tekid, padjad ja kaisukat kõik kenasti telki, rääkisime veel lõkke ümber tsipp juttu ja siis pessu ning ”voodisse”. Lastel muidugi jätkus juttu kauemaks – veel kella üheteistkümne ajal kuulsin vaikset sädistamist ja kihistamist, aga see käib ju asja juurde.
Teise päeva lõuna paiku pakkisime oma mustlaslaagri jälle kokku ning suundusime edasi kuhu vaid tee viis. Saaremaal otsustasime võtta vabalt, minna nö ”vooluga kaasa”. Pmt sõidu pealt vaatasime mis kus on, kuigi mul, kui parajal kontrollfriigil, olid loomulikult välja vaadatud ka mõned kindlad kohad, mida võiks külastada. Käisime läbi näiteks Mustjala pangalt.
Seal olid tohhhutuuu suured sipelgad. Üks hammustas Annut hetk peale selle pildi tegemist niimoodi tagumikust, et suur punane kupp jäi alles…
Kuna algse plaani järgi pidimegi Saaremaal ööbima vaid telgis, ei olnud ma broneerinud meile hotelle jms. Aga peale Panga Panka kiskus ilm järsult koledaks. Mustjalas käisime poes, lapsed ostsid endale ise oma raha eest jäätist (jälle elamus!) ning nii kaua kuni nemad laulukaare all oma jäätist sõid, otsisin mina meile ööbimispaika. Helistasin mitmeid läbi ja lõpuks leidsin ühe mis meie vajadustele vastas. Jäätised söödud ja näod puhtad, suundusime Kuressaarde, kus meie järgmine ööbimispaik meid juba ootas.
Kui olime end hotellis sisse seadnud, otsustasime tuult ja vihma trotsides ikkagi edasi panna – vajalikud riided jms olid meil ju kõik autos olemas! Seega võtsime suuna Sõrve tuletorni.
248 astet ei tundu just palju, aga johhaidii kus võttis läbi. Mehel oli veel Madli terve tee üles trampides süles, sest vastasel juhul oleks me alles hommikuks sinna tippu jõudnud.
Vaade selle eest aga oli vägev! Ja tuul niisamuti – higiplekid kuivasid pluusil kahe minutiga ära. :D
See Kuressaarest Sõrve ja tagasi sõitmine oligi vist meil kogu Saaremaa tripi pikim sõit (jutti), sest kõik muud otsad tundusid nii tühised – maksimaalselt 25 minutit ja kohal. Aga tasus täiega ära, väga omanäoline ja äge.
Sõrvest tagasi hotelli hakkasime sõitma veidi enne üheksat õhtul. Terve selle tee Annu nuttis, et temal on rämpsust nüüd kõrini – tema tahab normaalset, sooja süüa saada, näiteks hakklihakotlette ja salatit. Aga sa proovi poole öö pealt midagi normaalset süüa leida, ainult burksi ja friikat saad, kui sedagi… Suure hädaga käisime läbi mingist Konsumist ja leidsime sealt valmistoidu letist midagigi, aga no maitsva koduse toidu isu oli juba meeletu meil kõigil.
Kolmanda päeva hommikul oli mul üks ajaloo kõige rängemaid ”raseda hommikuid’ ja see läks ka kirja kui esimene kord selle raseduse jooksul, mil ma reaalselt ise iiveldusest oksele hakkasin. Ko-hu-tav… Peale seda aga lasime hotellist üsna kiirelt jeed, sest ilm oli jälle imeline ja ega siin ole aega päeva peesse lasta mingi iivelduse pärast.
Üsna pea aga selgus, et rahakott, mida olin juba eelmise päeva õhtul otsinud, on endiselt kadunud. Kaotus iseenesest ei oleks olnud suur – pangakaart, id-kaart ja 5 eurot sentidega – kaardid saab sulgeda ja viiest eurost ka nagu kahju ei oleks olnud (koolirahaks!), aga paanikat tekitas see, et pulmadeni oli 2 nädalat. Pulmadeni, mis saavad toimuda vaid juhul, kui mul on isikut tõendav dokument…
Ma ei tea kas ja keda üldse huvitab, aga mul endal on küll nüüd juba naljakas ja tore meenutada ning ma ei taha ühte postitust liialt pikaks venitada, seega tuleb ka puhkuse kolmas (ja viimane!) osa. :D
