Ma olen juba aru saanud, et sel korral ei olda mu raseduse üle nii õnnelikud, kui eelnevatel kordadel, sest cammoon eksole, jälle on see Lipsuke rase! Aga ausalt öeldes ei saaks mul rohkem pohlad ollagi. Kellele ei meeldi, see kerigu lihtsalt postitusest üle, sest minu jaoks on iga mu rasedus mingil määral nagu esimene ja ikka sama põnev. Kuigi üldpildis tundub, et kõik nad mööduvad sarnaselt – ilma iivelduse ja eriliste isudeta, aga igast otsast valutades.
Hetkel näiteks ongi ainus nö sümptom see vastik munasarjade ja emaka kandis pesitsev valu. Muidu on olemine täitsa hää. Vahepeal lausa unustan, et ma rase olen. Ükspäev näiteks siiberdas Joel mul jalgade vahel, ning sõbranje viskas siis kõrvalt kildu, et kas ta üritab ümbertegemisele minna või? Kahjuks on koht on juba kinni sõbrake, seega sel korral ei mängi nagu väga välja. Selle peale lõi mul pea kohal pirni põlema, et ahjaaa, ma olen ju rase… See on nagu üks 5 lapsega tuttav mul. Rääkis, et käis apteegis, sest kõik lapsed olid haiged. Ostis asjad ära ja läks õue. Siis aga meenus, et ahh kurat, üks laps on veel ju… Ta unustas oma beebi ära! :D
Reedel on mul esimene ämmaka visiit ka. Oii kuidas ma ei jõua ära oodata neid tüütuid, piinlikke ja minu arust täiesti ebavajalikke küsimusi. Ja ma juba kujutan neid krõllis silmi ette, kui ma jälle oma rasedajutuga neile lähen. Eelmisel korral ju küsiti, et kas meil juhtus jälle uuups, ning kas ma ikka soovin sünnitada. Ma ei kujuta ainult ette, et mida see “jälle ups” küll tähendas, sest kõik meie väikesed imed on olnud oodatud. Sellepärast ma vist era ämmaka juurde läksingi. Sel korral lähen ka, aga ma ei suutnud nii kaua oodata, sest tema juurde saan löögile alles järgmisel kuul. Aga noh, loodame siis, et nad seal toolilt päris maha ei kuku, kui kuulevad, et ma JÄLLE rase olen, ise alles 22-aastane olles. Tragöödia missugune, eks…
Ma ei tea kas mul on megasuured parakad ja ma lihtsalt üritan oma teerulli suurust päästerõngast beebikõhu pähe maha parseldada, või hakkan ma päris ää keerama, aga mul on tunne, et mul on juba praegu kõhu ette löönud. Tavalised riided nagu väga ei istu enam selga ja ma näen veel rasvasem välja, kui ma muidu olen. Samas rasedariietes oma kõhu eksponeerimiseks on ka nagu vara, sest võõrale inimesele paistan ma ilmselt lihtsalt paksu vaalana, kes on omale viinerikile selga venitanud. Hell, kui ma eile oma maost pilti üritasin teha, astus mees uksest sisse ja kihistas naerda, et kas ma teen oma kõhupekist pilte või? Aga no mida need mehed ka teavad, eksole! :D
Rasedateksasi kannan ma aga igatahes juba küll, sest maailmas lihtsalt pole midagi mugavamat olemaski. Mõni kannab neid ju veel aasta peale sünnitustki, seega vähe pohlad, et ma juba 7.rasedusnädalal need endale jalga venitan. Vähemalt on mul mugav!
Üks asi oli siiski veider mul selle rasedusega. Mul polnud mitu nädalat üldse magusaisu! Hea meelega oleksin toitunud vaid puuviljadest ning juustu ja singi grillvõikudest. Mahlapulkade hooaeg oli ka. Mul on tegelikult praegugi üks sügavkülma sahtel jäätist täis…
Veel väsinum olen ma muidugi ka, kui tavaliselt. Aga noh, kui arvestada seda kaootilist unegraafikut mis mul juba viimased kolm aastat olnud on, siis tegelikult väga vist ei imestagi. Ükspäev näiteks premeerisin end ühe mõnusa pikutusega keset hoovi, sest olin äsja 24 pakki herneid maha saanud ja… jäin lihtsalt magama! 20 minutit hiljem ärkasin iseenda norskamise peale ja avastasin, et olen ühe rämeda joodikupäevituse võrra rikkamaks saanud – üks mu käsi ja pool mu kanni on siiamaani tulipunased! :D
Ja kui kellelgi tekkis mure, et ega mu põrnikad ometi sel ajal järelvalveta olnud, kui mina magusalt põõnasin, siis ei. Põrnikad magasid õnneks sel ajal toas oma lõunaund ja ei osanud aimatagi, et emme ka julges silma kinni lasta. Ega muidu ma seda 20 minutilist uinakut omale lubada saanud ei olekski. Varem või hiljem oleks keegi mulle niikuinii liiva pähe valanud, või siis mu silmalauge lahti kakkunud ja samal ajal mulle vaikselt kõrva sisse sosistanud: “magad vää?”
Aga kuidas teil – kas ja kui erinevad on teie rasedused olnud ja millal hakkasid teil kõhud välja paistma?
Palju õnne! Super uudis ju kolmas laps!
Mina hetkel teise ootel, peaks ~7+1 olema. Enesetunde osas- väsimus, sagedamini tualetti ja rinnanibud on valulikud. Kõht pole suurenenud.
Siis me suht samal joonel vist. :)
Minul rasedust 4+3. Vääga vähe alles. Neljas rasedus. Kõht tuli juba teise ja kolmandaga varakult ette. Nii ka praegu. Loomulikult pole tegrmist nö raseda kõhuga, vaid lihtsalt soolestik pidi nõnda reageerima progesterooni tõusule. Ma muidu täitsa sale ja sile kõht, aga nüüd nagu oleks pekine ?
Ma märkasin ka suht kohe, et kõht on selline…punnis mul. Ja hell. :D
Esimene rasedus möödus ilma igasuguste sümptomiteta. Kui kõhtu poleks ette tulnud, ei oleks arugi saanud, et rase olen. Kõht hakkas väga vaikselt 14. nädala paiku ette tulema, aga 20. nädalal said alles võõrad aru, et ma pole lihtsalt palju söönud, vaid miski muu on siin taga. ?
Seekord on natukene teisiti. Ma ei taha absoluutsslt magusat. Isegi magusat lõhna ei kannata. Ja õhtuti on kuidagi raske olla. Mitte, et tahaks oksendada raske, vaid nagu pohmakas oleks. Aga see hakkab vaikselt juba taanduma õnneks. Kõht on ka kogu aeg tühi, aga midagi süüa ikka ei taha. Favora burxi ainult, aga seda ma siin olles ei saa. Juulis teen tasa! ?
Ja täna on 10. nädal ning väike beebipunu on ka juba mõnda aega olemas. Isegi võõrad silmad juba eristavad, et ei ole lihtsalt ülesöönud. Eile ostsin esimese hunniku rasedariideid ka. No küll need on ikka mugavad! ?
Iga järgneva rasedusega pidigi ju aina varem ja aina suurem kõht tulema. :)
Mulle tundub, et 20te algus ongi õigeim aeg lapsi saada. Ise ka mõtlesin u 20-22 aastaselt, et no teeks mõne lapse (ei tulnud, proovisime igati õigesti ja puha). Siis 25-26 aastaselt jäin rasedaks(küll peetus, aga no siiski), ja ainukesed mõtted mis mind suutsid tabada olid stiilis: issand kuidas ma hakkama saan? ma pole üldse valmis? kes mulle küll julgeb lapse anda? Veider kuidas 3-4 aastat tekitasid tohutu ebakindluse, sest eks see laste saamine ole veidi selline tundmatus kohas vette hüppanimine.
Pikka pläma kokku võttes: ilmselt on tark mõte teha lapsi siis, kui veel pole mingeid X-ebakindlusi ja kuni energiat jagub.
Lapse saamiseks ei saa vist mitte kunagi täielikult valmis olla. :D
Kusjuures miskipärast ongi nii, et algul on enesekindlust ja kõike täiega, kuid kui see laps tulla ei taha, siis kõige muu keskel hakkab ära kaduma. Me oleme pea kaks aastat proovinud, alguse poole saime kohe raseduse ka, kuid see katkes kahjuks. Ja nüüd tulutut proovimist poolteist aastat seljataga ja vahepeal ma ‘freakin outi’ ning paanitsen Kallimale, et kui me lapse saame, siis äkki me ei saa hakkamagi ja äkki ma ikka ei sobi emaks jne.
Hetkel meil käsil viljatusraviarst ja mehel kogu suvi erinevate uuringute aegu täis, alustades uriiniproovist ja lõpetades eesnäärme mingi kahe klaasi x testiga…
Mina hüsteroskoopial juba käinud, polüübi tõttu, seega me oleme suve lõpuks saanud pm kõik uuringud peale geenitestide ja veel ulmekamate…
Aga kas te siis ikka saite oma oodatud Ime või ikka ootate?
Kas lähed Põlvasse ämmaka juurde? Soovitan võimalusel Eglet. Ta on jälle tööl tagasi ja no väga super inimene! :)
Põlva jaa, aga Liivi Marani juurde, sest ta saadab uuringutele Tartusse, mitte Põlva.
Palju önne! :)
AGA…. 24 pakki herneid !? :D Vöimas. Olen kade :D
Peenra peal ei tundu üldse palju. :D
Mul hakkas kõht suht hilja välja paistma.
Enne 22.nädalat polnud arugi saada et ma rase oleks. 27. rasedusnädalal oli ka vaid pisike pisike kōht ees. Käisin koolis kehalise tundides jooksmas, vähesed said aru et ma üldse rase olen.. Viimase kuu võtsin puhkamise jaoks ja isegi siis inimesed küsisid mult et oot, millal sa sünnitad, järgmine aasta või??
Isud olid mul täiesti seinast seina- midagi kindlat kunagi polnudki. Ükspäev ihaldasin banaane, teine päev juba heeringasalatit ..
Kogu selle suure söömaisude käigus kahjuks lisandus 20 mõttetut lisakilo sest ma liikusin suhteliselt vähe ja lapse isa sai koguaeg poe ja kodu vahet joosta sest mul oli jälle järjekordselt midagi vaja?
Oleksid ise pidanud siis jooksma seda kodu ja poe vahet. :D