Mul sai esmaspäeval 28 nädalat. Ma tean, et ma räägin seda kogu aeg, aga kuhu see aeg ometi kaob… Täiesti sürr on mõelda, et see laps võib juba kahe kuu pärast sündida. Ma olen samaaegselt niii elevil ja suhteliselt… hirmul. Põhimõtteliselt peaks varsti haiglakotti pakkima hakkama.

Ma ei ole nagu vaimselt veel seal, mul ei ole veel seda klikki käinud, et varsti reaalselt ongi mul väike beebi majas. Ma tean, et ma armastan ja ootan teda väga, aga ma ei kujuta teda veel endale selles mõttes ette… Pmt hetkel on ta veits nagu Aliexpressi pakk pakiautomaadis – ma tean, et see tuleb, aga ma ei oska aimatagi millal täpselt või mis seal sees on. :D

Samas olen ma täiesti veendunud, et hetkel, mil teda lõpuks oma kätel hoian, on mul tunne nagu ta oleks alati meiega olnud. Praegu on lihtsalt kuidagi väga veider tunne selles osas ja imelik mõelda, et neid on siin varsti neli… Okei, see ei kõla üldse, kohe mitteee üldse, loogiliselt, aga ma ei oska paremini seletada ka. Kuidas sa kujutad endale ette inimest, keda sa reaalselt veel kohanud ei ole, eksole.

Eelmisel nädalal sain lõpuks seljale taastusravi arsti kaudu teibid peale. Lootused ja ootused olid suured, aga pean tõdema, et ma ei tunne, et neist oleks mingitki kasu. Ikka on liikumine paras piin, alaselg on pidevalt sellistes valudes, et nutt tuleb peale ja tihtilugu on mul jalg ka ikkagi alt ära. Annab nii elada, kui koguaeg pead lonkama ja lööberdama, nagu ühe jalaga piraat. Homme lähen uuesti, vaatab mis räägitakse… aga ma kahtlustan, et siin on asi hullem, kui ”viskame paar teipi peale ja korras” olukord. Reaalselt, kui ma ntk pikali olen ja ”tagumikku küljelt-küljele õõtsutan”, tunnen ma umbes sabakondist 10-15cm kõrgemal nagu mu selg ”krõbiseks”. Umbes nagu mul oleks selgroolülide vahel miljon pisikest kuulikest mis üksteise vastu käivad. Umbes nagu mudiks pihus kotitäit jämesoola või peenikeste pärlitega täidetud kotikest. Maru veider.

Laps on siiani ka väga vaikne, ülivähe tunnen liigutusi. Vahel tuleb lausa hirm peale, kui taban end mõttelt, et ka ta on üldse täna liigutanud… Doppler on siin õnneks suureks abiks – niipea, kui teda sellega torgin, saan kohe mõne vommu nii, et kõrvad lukus. Sellegipoolest panin endale tasulise uh aja, et kõik uuesti üle vaadataks, alustades platsentast, lõpetades varvaste lugemisega. Mul on mingi platsenta hirm ka tekkinud. Kardan, et see kasvab mulle keisriarmi sisse (kuskil eesseinas see mul on, slp ilmselt liigutuste tundmisega ka raskem), kardan et see hakkab liiga vara irduma ja ma ei tea mida veel…

Täna oli mul ämmaka vastuvõtt ka, kus ma selle vettesünnituse teema ikka uuesti üles võtsin. Nagu ma aru sain, siis tema pigem keelaks mul selle ikkagi ära, sest mul on olnud kolm sünnitust ja palju katkemisi-katkestamisi ning emakas olla tema sõnul ”väsinud” sellest kõigest (lihtsalt numbrite järgi, mingit ”uuringut” ei ole selleks). Soe vesi laiendab veresooni, kiirendab verevoolu jne. Oht selleks, et emakas ei hakka kokku tõmbama ja mul tekib verejooks, on tema arvates suurem, kui sellest mulle tulev tulu. Okeiiiii, no ma saan nagu aru hirmust ja ohust, aga samas deeeeeem nohhh. Et ma ei oskagi nüüd ise mingit seisukohta võtta. Tahaks vist veits jonnides rusikatega vastu maad taguda nagu kaheaastane, sest see ei ühti vapsee minu plaanide ja soovidega, aga kaine mõistusega pean ju siiski aduma, et minust jääks maha neli last, kui tõesti peaks kõige mustem stsenaarium juhtuma.

Järgmisel korral kohtun naistearstiga, eks ma räägin veel temaga ka sellel teemal ja võib-olla ehk ka mõne kolmanda arsti või ämmakaga, aga hetkel on siiski see jutt mulle tekitanud hirmu. Hirmu millega ma sünnitusele vastu minna ei taha. Umbes kahe nädala pärast plaanin oma piibli* välja otsida ja loodan, et see taastab mu enesekindluse ja hea tunde. Asi ei ole isegi mitte selles, et kas ma siis saan lõpuks vette või mitte, vaid pigem selles, et ma ei taha enda sisse mitte mingeid hirme, seoses sünnitusega. Hirm tekitab valu, valu tekitab veel rohkem hirmu ja sellest nõiaringist ei olegi võimalik välja murda, st pikeneb ka sünnitus ja seda ma küll ei soovi. Läheks vaid see sünnitus nii kiirelt, et ma ei jõuaks vett igatsema hakatagi…

*Minu sünnitaja-piibel on Ina May Gaskini ”Loomuliku sünnituse teejuht”!

Kuna ma ei tunne end oma ämmakaga enam eriti samas paadis sõudvat, kaldun ma aina enam selle poole, et sünnitama lähen ma Tartu asemel hoopis Võrru ja ilma eraämmakata. Lühem sõit kodust ja vaiksem haigla ka.

Lisaks hirmu-pildile, kuidas ma peale sünnitust 10 sekundiga verest tühjaks jooksen, on mul silmade ees ka pilt sellest kuidas ma keset talve kuskil teeääres, lumehangede vahel üksi sünnitan ja lapsel on ntk nabanöör ümber kaela, ta jääb sünnitusteedess kinni vms. Ma aina mõtlen kõigele sellele mis võib valesti minna. Ja ma vihkan seda. Ma ei taha selliseid mõtteid. Ma tahan seda väge ja usku, mis mul oli Manni sünni eel – mu keha on sünnituseks loodud, see laps on sündimiseks loodud, me oleme täiuslik paar, me saame hakkama! Kõlab nagu veits debiilne hipi jura, aga… ausõna, ma soovin kõigile sellist hipi-jura-sünnitust nagu mul Manniga oli (Madli sünnilugu saab lugeda SIIT!). Sünnitus ei pea olema rõve agoonia, ma tean seda nüüd. Oskaks ma vaid killukesi sellest tundest ja väest ka teistesse rasedatesse süstida või endaga praegu neljanda lapse sünnile kaasa võtta…

Krt tuleb ikka doulaks või ämmakaks ära minna, võita mill ja teha oma hipi-jura-sünnitusmaja… Vot see oleks dream.

Oeh, ma ei tea mis sellest naljast saab või kuidas see kõik välja kukub, aga jääb üle vaid loota, et leian arstidega mingi ühise pinna, kus kõik on turvaline aga samas saan säilitada ka selle puutumatuse ja mul lastakse oma keha usaldada. Aga hirm on selle kõige ees ja see ei meeldi mulle üldse.

Comments

comments