Kolmas laps: kaheksa nädalat

Eelmiste rasedustega olen kokkuvõtteid teinud iga nädal, sel korral otsustasin, et teen korra kuus, sest reaalselt, kes see ikka viitsib nädalast-nädalasse peaaegu sama teksti lugeda… Kuigi jah, sel korral tundub see rasedus kuidagi väga teistmoodi. Mul pole mitte ühegi rasedusega varem niimoodi iiveldanud, nagu praegusega. Ma tahaks uskuda, et see on vaid hea märk. Ja no mul on südames mõnus rahu ka, ning ma eeldan, et see on sellepärast, et kõik rasedused, mis on mul üle seitsme nädala jõudnud, on ka hetkel siin, minu kõrval. Ma ei hakka üldse mõtlemagi, et äkki on sel korral teisiti vms. Ma vist ei elaks seda lihtsalt üle. Seega naudin oma iivelduse-õnne-raseduse mulli täie raha eest.

Ühesõnaga, mul on suht non-stop nii paha olla, et ma pole juba üle nädala normaalselt süüa ega eksisteerida suutnud. Enamus päevast on selline läila, väsinud ja rõve tunne. Pole otseselt iiveldus, et kas oksendada või mitte, aga selline…rõve, et süüa ei suuda ja tahaks vaid diivani peal meritäht olla. Kui päevas paar korda see tunne üle läheb ja ma midagi KOHE (reaalselt, minutite jooksul) ei söö, tuleb see tunne tagasi ja siis veedan ma jälle tunde ja tunde selle õõvastava tundega võideldes. Ükspäev ma näiteks sõin kaks mandariini. Öösel kell üksteist. Ja see oligi kõik selle päeva kohta, sest terve ülejäänud päeva oli selline tunne, et kui keegi kasvõi sööki mainib, jooksen vetsu poole. Kõik tugevad lõhnad häirivad ja ajavad iiveldama. Mul ajab isegi see südame pahaks kui ma pliiatsit hammaste vahel hoian! Paar korda päevas on kindlasti ka selliseid hetki kus ma lonkshaaval vett joon, sügavalt hingan ja olen iga hetk valmis vetsu poole punuma pistma, sest ma tunnen kuidas suu kergelt vesistama hakkab ja…õgh. Kole värk.

Isud vahetuvad ja lähevad ka imekiirelt üle. Ükspäev avastasin kell kaheksa õhtul, peale seda, kui ma järjekordselt polnud päeva jooksul mitte ampsugi söönud, et oooo pitsa kõlab täiega imeliselt – ma pean seda saama! Ja enne veel kui mees uksest välja jõudis, et poest tomatit ja pitsapõhja pulbrit tuua (sest päris ma oleksingi viitsinud pärmi sulatama hakata ja ise teha), läks see isu üle. Aga no kuna mees oli nii armas ja kõik asjad poest tõi, pidin ju ikkagi pitsa valmis tegema. Praadisin hakkliha, okse kurgus. Ja oiblää kui kogu see krempel ahju läks, see hais… ma mõtlesin, et palun mehelt gaasimaski. :D

See iiveldus on rõve, aga samas mulle meeldib see ka väga – tean, see kõlab nii masohhistlikult, kui veel vähegi saab, aga no see mõjub mulle rahustavalt. See justkui kinnitab mulle pidevalt, et rasedus areneb kenasti ja kõik on titaga hästi. Selle nimel olen valmis kõik ära kannatama ja ei unda seejuures üldse. Vähemalt mitte enda arust…

Raske on ka väsimusega toime tulla. Ma olen niigi koguaeg nagu laip, aga nüüd olen ma veeel… laibam. Hommikul tõusen üles ja selline tunne on nagu ma polekski vahepeal üldse maganud. See võib muidugi olla tingitud ka faktist, et need olemasolevad lapsehakatised siin majas ei oska vapsee oma voodites magada ja imbuvad ikka mingiaeg meie omasse. Ja siis olen ma sunnitud magama mingis rõvedas sundasendis, sest külge keerata ei saa – mingid väiksed inimesed on end mulle nii kõvasti kaenlaaukudesse surunud, et raske on hingatagi, rääkimata liigutamisest. Ma tõstan neid mingi kaks-kolm korda öö jooksul ära, aga kui ma hommikul silmad lahti teen, on nad ikka meie voodis! No mida asja.

Kuu aja pärast on mul Oscar (ultraheli + vereproov, ehk uuring väärarengute jms tarbeks). Nii kaua pean siis kannatama ja praadima oma kahtlustes ja kõhklustes. Muide, millal Oscar riiklikku kavva võeti? Vanasti oli see ju tasuline. Igati positiivne üllatus igatahes.

Kui välja arvata meeletu väsimus ja see pidev läila tunne, on kõik väga hästi. Või noh, ma võin väga kergelt närvi minna ja üle terve maja karjatada, nii, et kõik jooksevad laiali, nagu rotid uppuvalt laevalt, aga neeeh – selline olen ma vist niikuinii koguaeg. :D

Ma mõtlesin, et kas panna siia lõppu kõhupilt ka või ei, aga otsustasin siiski, et hetkel ei anna see vist veel eriti midagi. Kõht on mul niikuinii enamus ajast nagu ma oleks 20 nädalat rase, seega hetkel on seal 85% pekk ja umbes 15% beebikraam ja megaimelik oleks kaheksanda nädala kokkuvõttele lisada pilt kus ma näen välja nagu läheks varsti sünnitama. :D

Edit: Mingepekki. Ma sain just aru, et KV, ehk kuklavoldi uuring ja Oscar on vist täpselt sama asi. Ja seda on mulle vist juba mõlema rasedusega tehtud. Kus ma elanud olen… nagu esimest korda saaks emaks! Midapekki.

Edit2: Guugeldasin veidi veel ja tundub, et mul oli siiski õigus, ning KV ja Oscar ei ole sama asi. KV on lihtsalt ultraheliuuring kus mõõdetakse kuklavolti jms, ning Oscar on veretest + ultraheli, mis arvutab täpsemalt riskide suurusi jms. Oscarit ei tehtagi kõigis haiglates, st kas sa saad selle uuringu või ei, oleneb sellest kus haiglas sa arvel oled. Nüüd on see Põlva haigla kavva võetud ja sellepärast ma sel korral selle ka saan. Ugh, hull värk.

Comments

comments

20 thoughts on “Kolmas laps: kaheksa nädalat

    • Tegelt? Mul Annuga oli küll minuarust mingi muu uuring 12.nädalal, kuklavolt vms.

    • Okk… ma ajan vist ise segast tõesti. Ma mõtlesin, et KV ja Oscar on kaks eri asja… omg ma saan kolmanda lapse ja ei tea mis uuringuid mulle tehakse. ಠ_ಠ

    • Eeem. Okkk. Oscar ja kv pole ikka sama asi ja mulle pole seda varem tehtud, sest Põlvas oli see veel sel ajal tasuline.

  1. Põlvas ei tehtud kindlasti varem oscarit. Oli paljas KV mõõtmine. Kas nüüd Põlvas see kõik v saadetakse Tartusse=

  2. Ka Pärnu haiglas Oscar ammu. 5-6 aastat tagasi kindlasti, isegi võibolla kauem. Enda poeg peagi 5.aastane ja selle ajal tehti juba. Aga õepoeg 9.aastane ja minu teada tehti seda juba siis.

  3. Minul aitas iivelduse vastu must leib. See oli mul alati voodi kõrval ja käekotis ja jopetaskus ja no, igal pool…just nagu kilekottki, et kui äkki ikka midagi üle ääre ajama hakkab. :D Aga jah, must leib enne ärkamist jms aitas iiveldust leevendada.

  4. Õõhh, nii selgelt tuli viimase raseduse algus meelde. Esimese rasedusega oli paar nädalat natuke paha. Aga teisega hakkas iiveldus üsna algusest peale ja oli ikka 24/7 paha. Isegi öösel ärkasin selle peale üles, et paha oli. Ja üle hakkas minema alles 15+ nädalal. Värske kurk feta juustu ja marineeritud kurgiga olid vist ainukesed asjad, mida ma suutsin süüa. Enam ei tahaks :D

    • Nagu välja tuleb, siis kõik rasedused on erinevad. See, et teisega oli paha, ei pruugi tähendada, et kolmandaga ka halb oleks. :D :D :D

  5. Ma küsiks hoopis, et kuidas te suudate üldse magada, kui lapsed öö läbi teie voodi vahet ringi siblivad? Mul on ka väikesed lapsed ja vahel mees võtab neid meie voodisse kaissu.. ma olen hommikuks täielik zombi ja täiesti välja magamata, kuigi lapsed magavad terve öö.. ma armastan oma lapsi väga, aga ma olen vägagi selle poolt, et kvaliteetne uni on väga tähtis ning et igaühel on oma voodi magamiseks.. seda siis eriti, kui majas väiksed lapsed ja pead nendega päeval pidevalt tegelema-toimetama.

    • No seda ma ju räägingi, et ma ei saa magada aga oma voodites nad ka ei püsi…

  6. Mul täiesti off topic küsimus :D Kas see nelikutega perekond Roelas on kuidagi sinuga suguluses? Perekonna nimed on teil ju samad ja sa ka sealt pärit :)

  7. Palju õnne :) mul endal sama olek, test tehtud novembris ja sain 2 triipu ( peaks ka augustis 4 liikmeliseks perekond minema) . Hetkel vaevlen igapäevase iivelduse küüsis ja arstile saan alles järgmine nädal. Esimese rasedusega tuli hiljem iiveldus ja oksendamine. Nüüd on ikka väga vara ja ei usu, et niipea ära ka läheb see iiveldus. Kuuldavasti jääkuubikud pidid head olema iivelduse vastu.

Vasta Keks-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.