Kolmas laps: kakskümmend kaheksa nädalat

Tegelikult olen ma selle postitusega poolteist nädalat hiljaks jäänud, sest kohe varsti saab mul juba 30.nädalat täis, aga no tegemata ma seda postitust ka siiski ei jäta. Niigi olen siin viimased nädalad suht vait olnud, eksole… Tegelikult on vaikusel ka hea põhjus. Nimelt olime me siin (peamiselt siiski õnneks mina) pea kaks nädalat siruli maas, surm silmade ees. Ma polnud 7a haige olnud ja tol korral olin ka vaid ühe öö väga kõrges palavikus, nägin luulusi ja pea käis terve öö (!!!) ringi – see oli košmaar! Aga see praegune haigus oli veeeel hullem, ning see tabas mind ka väga ootamatult ja kõige ebasobivamal ajal üldse. Lõõskava ilmaga rase olla on niigi paras piin, lisada sinna veel surm-silmade-ees tundega haigus, täielik jõuetus ja köha, tänu millele sa köhid endast välja sellise värvusega tatti, et silmade eest läheb ka kirjuks, vahelduse mõttes nuuskad puhast verd kah veel, ning samal ajal pead hoidma elus kaks tõbist ja ülimalt ”ma elan vaid selleks, et sul seljas aeleda” arvamusega last, võehh! Aga noh, ellu jäin. Vaevu, aga siiski. :D

Nii kui terveks saime, asusime kohe kiirelt suve nautima, sest jumal teab kaua see lõbu kestab ja millal jälle saab. Eelmisel aastal oli ju samamoodi – mai kuus mängisid lapsed õues basseinis, juulis kandsime jopet. Loodame, et öökülm jaanipäeval kasvuhoones kurke ära ei võta! :D

Aga jah, kui nüüd taas rääkida sellest, et ma ka ise hetkel kasvuhoone rolli täidan, siis… ega see uue elu valmis küpsetamine ikka kerge ei ole. Hetkel on kõige ebameeldivam vast see, et ma ei suuda jalutuskäikude ajal tempot hoida. Kõik panevad ees minema ja mina siis venin seal taga järgi, nagu uimas muna, kes ägisedes jalalt-jalale taarub. No ei ole võimalik kiiremini liikuda, kui üks sul kõhus kopsud kokku surub, nii, et hingatagi ei saa. Reaalselt, kui ma tahan kopsud hästi õhku täis tõmmata, siis ma tunnene, et peaks nagu veel mahtuma, aga lihtsalt ei mahu. Sama asi söögiga – söön näiteks hommikul pisema kausitäie putru, kui lapsed, aga vabalt võiks selle najal liikuda pärastlõunani. Üks väike amps ja kõht on täis. Ja no kui ma end üle õgin, siis piinlen veel mitu tundi kõrvetistes ja ägisen.

Ma olen juba kuude viisi plaaninud mõnes sellises postitustes ära mainida, et normaalselt magan ma vaid tänu oma suurimale sõbrale – Nuudlile! Issand, ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma oma Nuudlita magaksin. Ma tassin seda isegi külapeale kaasa, kui kuskile ööbima jääme. Üks ots pea alla, teine selja tagant/kõhu alt jalgade vahele ja no niiii mugav on niimoodi. Ideaalis võiks ta veel pikem olla, nii, et saaks täitsa ringi kohe ümber enda teha. Peaks teise Nuudli veel tellima ja siis nad otsapidi kokku siduma! Oh issand, ma ei saakski siis vist voodist välja… Aga selle padjaga on ikka palju parem magada küll, toetab nii mõnusalt magamise ajal kõhtu. Kui ma ilma punu toetamata proovin pikutada, siis vahepeal lööb kõhu kohe täitsa toonusesse, kui too natukenegi paha nurga all hängima jääb. Toonused on ka jällegi üks asi, mis on viimasel ajal mind rohkem kimbutama hakanud. Ma mäletan Annu ja Joeli ajast, et toonused hakkasid ikka ülivara, ca 17-20nädala paiku juba. Nüüd siis aga alles umbes 28.nädalast.

Ma ikka ei väsi kordamast kui erinev see kolmas rasedus eelnevatest on. No selles mõttes, et kõigi kolme puhul on olnud sarnasusi ja erinevusi, aga esimesed kaks olid ikka rohkem sarnased, kui see praegune kolmas. Äkki mul on lootust sel korral veidi vähem sooda laps saada? :D Ses mõttes, et tsikk on pea 40cm pikk ja ma peaaegu, et ei tunnegi tema olemasolu. Vahel istun õhtul maha ja hakkan mõtlema, et millal viimati ja kas üldse see laps endast märku andis? Õnneks siis ta ikka reeglina hakkab siputama, kui rahulikult maha istuda saan ja temale keskendun. Ju ma siis muu möllu kõrvalt lihtsalt ei pane tähele, kui ta seal vaikselt puksleb. Praegugi näiteks silitab ta õrnalt oma varvastega mu ribisi… vähemalt võin ma end vist selle kohapealt õnnelikuks lugeda, et lapsed mulle kõhus olles oma energilisusega mingit meeletut peavalu ei põhjusta. Väljaspool kõhunahka on muidugi teine lugu. :D

Kui ma nüüd aga hakkan sellele mõtlema, et juba kahe kuu pärast olekski täitsa okei sünnitada, siis… holy fucks. Pean tunnistama, et see ajab veidi hirmu nahka küll! Ühest otsast tundub, et alles ma ju tegin testi, eksole, aga teisalt jälle mõtlen, et ma sain oma rasedusest teada EELMISEL AASTAL ja see on ju nagu terve igavik tagasi. Püha jumal, aeg ikka läheb nii kiiresti tegelikult. Enne kui jõuan silmagi pilgutada, laman ma tõenäoliselt juba sünnitusmajas, ning mõtlen, et tahaks natuke surra. Raudselt vannun jälle, et ma enam iial ühtegi mini-inimest endast välja ei pressi. 6 kuu pärast on muidugi kõik ununenud ja jutt niikuinii hoopis vastupidine.

Täna sain Tulast paki ka kätte ja päev läks kohe palju paremaks! Lapsekandmisnädala raames oli super hea diil – osta Tula free-to-grow kõhukott ja vali kolmene tekikomplekt tasuta kaasa. Mulle nii meeldivad nende tekkide värvid ja mustrid, aga 49 euri ma siiski kolme teki eest maksta ei raatsiks. Rohelise müün ära, aga teisi vist ei raatsi. Beebitüdrukule on niikuinii mähkimiseks tekke vaja ja need Tula tekikesed on üldse kõigeks ideaalsed – pane kasvõi endale salliks kaela!

Kuna ma tahtsin kohe kotti katsetada, siis mõtlesin, et teen sõpradele ka tünga – panin nuku kotti, tegin pildi ja panin instasse. Kohe sain vennalt kõne peale, et mismõttes ma plahvatasin ja talle keegi ei öelnudki!. :D

wpid-pixlr.jpg

Ughhh, vaadake vaid neid värve!

Nüüd on ainus mure, et Annu tahab ka omale kõhukotti, et titte kanda ja Joel keeldus mul seljast maha tulemast, kui teda kanda proovisin. Seega kui beebitüdruk ära sünnib, on oht, et ta läheb veelgi kadedamaks, kui mingi titehakatis pidevalt tema emme kõhul ripub ja tema kuskile ei mahu. Olen pikalt mõelnud ka toddler koti ostmisele, millega saaks Joeli ja Annu suguseid kanda, aga no siiani pole nagu mõtet näinud nende seljas vedamisel, sest neil on omal ka jalad all ja ma pole kaamel… Aga kui mängu tuleb see kadeduse uss ja ‘miks tema saab, aga mina ei saa’, siis pean ehk ühe koti veel ikkagi muretsema. Täiega lahe oleks, kui ma saaksin kuskilt Tula Toddleri Betty mustris, et noh väikestele Kirssidele kirssidega kott… Ma olen tegelikult seda mustrit juba ammu vaadanud, aga no ei ole raatsinud tellida ja nüüd on see juba peaaegu läbi müüdud, ning uusi selliseid enam ei tule ka. Ainus lootus on järelturg, kui just kuskilt iks välismaa lehelt ei leia järsku…

wpid-Screenshot_2018-05-18-15-43-39.jpg

Raseda aju on ikka raseda aju noh. Täielik pesapunumise faas on peal. Eelmisel nädalavahetusel pesin kõik titeriided ka juba ära. Asjad ootavad nüüd vaid lisariiulite meisterdamist ja korvikeste ostu, ning siis saab kõik paika sättida. Turvavarustuse ja beebihälli tellin ka ilmselt lähinädalatel ära, käru saan näppima minna alates järgmise nädala teisipäevast ja kui see mulle reaalselt ka nii väga meeldib, kui pildilt-videolt-teiste juttude järgi, siis on sellega ka ühelpool. Ugh, ma ei jõua ära oodata! Samas… sünnitamine – põrrr! Ma ei ole vaimselt vist valmis selleks veel.

dav

28.nädalat

Comments

comments

2 thoughts on “Kolmas laps: kakskümmend kaheksa nädalat

    • Ma ei kujuta hästi ettegi, kuidas see sul kahe silma vahele jääda on saanud. Me saime juba ca 22nädalal teada ja siis tegin sellest postituse ka ju. Lisaks olen omast arust vahepeal ikka maininud ka, et tegu on tüdruuga. :D :D :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.