Kolmas laps raha pärast – aga miks mitte?

Mulle saadeti eile ühe perekooli teema link, kus tõmmati jälle see ”kolmas laps ainult raha pärast” saag käima. Millegipärast oli seal välja toodud nagu ka mina oleksin juba 3. lapse ootel. Et jahh. Tore, et ma end ise ei guugelda, või midagi. Nii võiks ju lausa targaks saada!

Et oleks selge, siis ei, mina ei ole rase.Vähemalt ma loodan. Aga ega ma pead pakule ka panna ei saa, sest mul kukkus täna hommikul spiraal välja. See on see spiraal+tampoon kombo kasutamine. Deem ma ütlen. Oleks ikka pidanud oma moon cup’iga rohkem jändama ja ühe tampooni haaval maailma prügist päästma. :D

Tegelikult saan ma aru ka kust see ‘Lipsuke on kolmanda lapse ootel’ arvamus tulla võib. Olen sellest ju ikka piiiiidevalt igalpool rääkinud. Nagu üks lugeja tabavalt ütles, siis see kolmanda lapse teema on mul ikka hingel küll.

Sellest postitusest ja neist kommentaaridest seal aga võib vägagi selgelt välja lugeda tüüpilist arvamust, et kui sa saad kolmanda lapse, siis ilmselgelt teed sa seda raha pärast. Sest mille pärast siis veel – ega mitte ometi sellepärast, et sa lapsi armastad ja neid juurde tahad. Vanasti, enne seda ”üüratut” toetust, saadi ju ka lapsi ainult raha pärast. Millise raha pärast, seda ma ainult ei tea. Siis oli see toetus küll naeruväärne. Aga noh, parem see, kui mitte midagi ja tegelikult pole meil siin Eestis selle koha pealt ikka kohe mitte midagi ulguda. Välismaal saad sa oma beebiga kodus olla kuskil paar kuud ja siis vaat ise kuhu sa ta jätad, sest töö ootab – istu ta kasvõi omale sisse tagasi. Eestis saad sa aga 1,5 aastat kodus olla ja saad veel raha kah. Ka need, kes pole oma elus päevagi tööl käinud!

See 500, justkui sülle kukkunud lisaeurot kuus, on ahvatlev küll, sest kellel siis raha mööda külgi maha jookseb, eksole? Aga kas selle pärast nüüd just väikseid inimesi vorpima hakata… Ei tasu nagu ära lõppkokkuvõttes ja raha pärast lapsi saada pole ka nagu väga minu teema. Või noh, mis ma siin ikka keerutan. Ütlen otse välja, et see 500 euri paneb mul küll munasarjad kihelema. AGA point on selles, et me niikuinii sooviksime tulevikus veel lapsi saada ja tänu sellele toetusele on see võimalus ka suurem. Kas seda võib siis nimetada laste raha pärast saamiseks?

Kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ei saaks selle viie soti pärast veel kahte põngerjat ju. Aga kuna mul on juba kaks tükki olemas ja kolmanda saamine jääb põhimõtteliselt ainult raha taha, on see toetus ju vägagi suureks abiks. Aga see ei tähenda, et ma kohe täna neid triipe püüdma kukuks. Hetkel olen ma küll sellest titendusest väsinud. Tahaks veidi magada, süüa köögis, kus pole söögitooli, minna õue nii, et igaüks riietab end ise ja ma ei pea kedagi ümber diivani taga ajama, et talle mütsi pähe saada.

Kui me saaksimegi praegu kolmanda lapse, peaksime siis ka neljanda kohe jutti tegema, sest minu unistus on ju neli last. Kuidas ma siis selle ühe pesamuna kuskile üksinda jätan, kui õed-vennad kõik juba pubekad on. Aga mõte kolmest, veel vähem neljast, jutti tehtud lapsest ajab mul kõik ihukarvad püsti – see oleks ju enesetapp! Kes ja mis raha eest mulle siis närvirakke siirdama hakkab lõpuks?

Kui ma mõtlen neljast jutti saadud lapsest, siis tuleb mulle esimese asjana silmade ette paar kuud vana pilt. Viisin ühele naisele Joeli mängumati koju kätte, sest tal on neli last, kahe aastaste vahedega ja ta ei saa väga kodust liikuma. Ta tuli mulle uksele vastu seljas vaid T-särk ja aluspüksid, endal selline nägu ees, et heidab end kohe viienda korruse aknast alla. Vot see ongi siis neli jutti tehtud last, jah? Ja mina tunnen vahel kahegagi, et upun tittede alla. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu on konkreetselt kaelast kinni hoides mul seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Kuigi kui mõelda hetkeks ainult rahalisele poolele, oleks meie perel tõesti kolmanda lapse hakkama panemine palju kasulikum, kui ootamine ja siis uuesti kahe väikse vanusevahega lapse saamine. Sest seda toetust saab ju kuni selle ajani mil sul on 3 alaealist last. Kui me järgiks hetkelist nö ‘plaani’, saaksime me kaks järgmist last alles ala 10 aasta pärast. Aga selleks hetkeks on Annu juba pubekas ja ‘hea raha saamise’ aeg kohe möödas. Teine ja ilmselt kõige suurem argument on aga hoopis see, et me elame väikses kohas, kus puuduvad head töökohad. Mis kuramuse mõttega ma oma 1,5 aastase Joeli lasteaeda panen, et veel vähema raha eest Maximasse pinki nühkima minna ja olla üks neist mornidest kassapidajatest, kes kogu hingest oma tööd vihkavad. Selle asemel saaksin ma oma pärdikutega kodus olla ja teha midagi, millest olen lapsest saadik unistanud. Juba 5-aastasena teadsin ma täpselt kes minust saab ja ma pole mitte kunagi mõnest muust ametist mõelnudki. Kõik need suured karjääri tegemised ja baka-maka püüdlused… see ei kutsu mind absoluutselt. Uuesti kooli minemine tekitab minus pigem kabuhirmu. Jah, mõne arvates ilmselt olengi mõttetu, hariduse ja harituseta eit, kes vaid sünnitada oskab, aga so what? Keegi peab ju Eestile iivet ka tegema ja meid elus hoidma. Pealegi pole ma mingi narkar, kes saab kaheksa last ja viskab nad keldrisse hängima, ajaks mil ise uue doosi järele kooserdab. Ma julgen siiski väita, et mu lastel on üpriski hea elu ja suurepärane kodu.

See, et mul mingeid erilisi saavutusi ette näidata ei ole, ei tähenda, et ma ka oma lastele sisendaks, et ongi okei olla puuduliku haridusega. Antud lugu on lihtsalt see, mis meile hetkel sobib ja millest mina olen unistanud. Muidugi pean ma ütlema, et 5-aastasena või ka 19-aastasena, mil mul Annu sündis, ei kujutanud ma endale ette mida lapse saamine tegelikult tähendab. Kõik need nutud ja gaasid ja magamata ööd, lõputuna näiv mähkmete hunnik ja oksesed pluusid… See ei kõla ju väga ilusa unistusena? Aga kui jätta kõrvale kõik see, on lapsevanemaks olemine maailma parim asi. Sa saad kõrvalt näha ja tunnistajaks olla millelegi imelisele. Maailmas pole vist mitte midagi vingemat, kui näha kuidas ühest abitust ja krimpsus junnist saab rääkiv, kõndiv ja täitsa asjalik junsu. Ja kui see junsu veel ühel heal päeval oma käed ümber su kaela asetab ja sulle kõrva sisse sosistab, et ta sind armastab – see on taevas, see on õnn, see kaalub kõik muu üles. Mis siis, et järgmisel hetkel ta sulle tõenäoliselt juba sellise stseeni korraldab, et sa mõtled mille pärast sa ometi neid veel KAKS said ja vahel mõtled neid lausa VEEL saada, oled sa hull? Aga siis oled sa jälle tunnistajaks millelegi imelisele. Näiteks sellele, kuidas õde vennale niisama, möödaminnes, ühe suure ja matsuva musi teeb, ning ütleb, et venna on tall väga kallis. Selliste momentide pärast ma neid rohkem tahangi, selliste momentide nimel ma elangi!

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)

Comments

comments

29 thoughts on “Kolmas laps raha pärast – aga miks mitte?

  1. Ma usun, et kindlasti leidub neid, kes näevad lastes lihtsalt äriplaani ja see on kurb. Aga julgen loota, et see inimgrupp on siiski pigem vähemuses. Inimesed, kes natukene mõelda ka viitsivad ja oskavad, näevad ilmselt isegi, et mingi kindla aja jooksul makstav toetus ei tohiks olla põhjuseks miks lapsi saada. Pisikeseks tõukeks – vabalt. Meeles tulebki pidada lihtsalt seda, et ühel hetkel saavad need toetused otsa ja hakkama tuleb saada ka sealt edasi. Ma usun, et teil on piisavalt nutti ja vahendeid selle hakkama saamise jaoks :)

    Siin on samuti alates kolmandast lapsest suuremad toetused, aga ausalt öeldes pole me end isegi kurssi viinud, et mida ja kui palju. Meil on juba harjumuseks saanud, et igasugused lastega seotud toetused rändavad koheselt eraldi kontole, mis ongi nende nii-öelda tulevikufondiks mõeldud. Meile tundus niiviisi kõige mõistlikum :)

    • Kui Annu väike oli, läks ka lasteraha tema kontole, aga siis tuli see rahast toituv maja ja… :D

    • Ega ma ei mõelnudki niiviisi, et sina või keegi teine peaks ka samuti toimima :) Ma saan väga hästi aru, et Eestis on seda tõenäoliselt natuke keerulisem teostada kui siin :)

  2. ma kahtlustan, et 10 aasta pärast on selle 500€ väärtus ka nii palju alanenud, et juba oodatakse uut lastetoetuse hüppelist tõusu. Ilmselt ongi sellest rahast kõige rohkem kasu just nüüd ja praegu, kui see veel tundub enamvähem arvestatav summa. Noh, vanasti oli ju 300 krooni ka suur summa, a praegu pole selle 19€ mitte munagi peale hakata, pmst.

  3. Tubli oled! Mina sooviks ka omale vähemalt kolme last. Oleks korteri asemel majake kuskil metsaääres, siis võiks neid isegi rohkem olla :)

    • Meie peaksime majal teise korruse välja ehitama, siis saaksid kõik oma toad ka. :D

  4. Ma olen vist mingi imelik, aga ma üldse ei mõtle lastega seoses raha peale. Võib-olla sellepärast, et mul ainult üks laps ja ta on alles kahene ja ei kulu lihtsalt nii palju. Tunnen, et sama sissetulekuga, mis meil on, oleks vabalt võimalik teinegi laps riietada ja toita.

    Ma hoopis muretsen, et kuidas enda tähelepanu kahe lapse vahel jagada. Maya nõuab nii palju ja vajab minu pidevat kohalolu, et ma lihtsalt ei kujuta ette kui meil oleks veel üks laps. Või lausa veel kaks või rohkem last. Aga noh ma olen “kanaema” kah, millest me üldse räägime. :D

    • Praegu ei kulugi muhvigi. Nii suur laps ei kasva enam 5cm kuus ka, et üle kuu osta uus garderoob. Selline ei söö ju hobuse suurusi koguseid ka, et toidule midagi hullult kuluks. Kuskile minemiseks raha ei küsi. Kui on terve laps, ei kulu ka ravimitele jms. Poes on ta ühe 12 sendise pulgakommigi üle õnnelik, seega jamh. Järele jäävadki mingid üksikud suured asjad, ala turvatool või sünnipäev ja jõulud, uus talvekombe. Ja kui jooksvalt soodukaga riideid varuda, ei pane see ka põntsu. Aga eks räägime siis uuesti, kui kooli minek jne tuleb, kui nad käima ja tahtma hakkavad. Ja siis korruta kõik laste arvuga, sest kõik ju tahavad. :D

      Meie puhul on ka pigem need muud kulud suured, mis tulid tänu lastele, aga millele niisama ei mõtle. Ala, et lastega tahaks ikka majja. Pleki siis pangalaenu, pleki remonti, pleki kõiki kulusid rohkem, sest majas lihtsalt kulub rohkem (vesi, elekter, küttepuud). Lastega on vaja autot – pleki bena, pleki remonti, pleki kindustust jms. Ühesõnaga nüüd kulub raha ikka tunduvalt rohkem kui nii mõtlema hakata. :D

    • Jajah, oma maja ja auto vs. üürikorter ja kondimootor pole tõesti võrreldavad. Sellepärast mu mees maja osta ei tahagi, et see hakkab ju meeletult raha ja aega neelama. :D

      Tahtsin oma kommentaarile seda ka lisada, et tulen ise suurest perest ja tänu sellele austan ja imetlen väga naisi, kes tõesti pühenduvad oma lastele. Seega austan ja imetlen sind ka. Su lastel on vedanud!

  5. Oletan, et need kes tahavadki kolme või enamat last saada, siis neile oleks see toetuse tõus ainult pisut motivatsiooniks, sest need, kes nii palju lapsi soovivad, neil tuleb see number täis niikuinii, ja kes lihtsalt lapsi “vorbivad”, siis neil oleks kah terve kari valmis, olgu see toetus või mitte.

    Mind jätab see summa, näiteks, sügavalt külmaks ja mingit lisamotivatsiooni ei tekita kolmas kahele juurde lisada, sest mina üle kahe ei olegi kunagi lapsi saada tahtnud. Füüsiliselt ei ole tahet ning sooviks mingi hetk jõuda sellesse sinu poolt kirjeldatud etappi, kus ma ei pea lastele pükste jalgasaamiseks maadlusmatši läbi tegema ning saaks tunda, et ma endiselt kõlban ka muid asju tegema, peale fantastilise ja hirmuäratava emaks-olemise.

  6. Mina olen selle poolt, et igaüks peaks saama nii palju lapsi ja siis, kui ise tahab. Kellegi teise soovitusel või tõstetud toetuste tõttu see ilmselt siiski ei käi.
    Huvitav oli aga lugeda Sinu kogemust neljalapselise emaga :D :D :D Mina olen üks nendest, kelle 4 last on sündinud 5,5 aasta sees (kõik üksikud, ei mingeid kaksikuid!). Nüüd on vanim 8 ja noorim saab varsti kolmeseks ja ma olen elus :) Pigem oli nii, et 3. ja 4. laps sündisid peresse, kus kogu elu nagunii laste graafiku järgi käis (mitte kogu elu ei kuulunud lastele, vaid elukorraldus oli lastele sobilikuks kohanenud aastate jooksul). Nii ei pannud ma viimase kahe lapse lisandumist üldse tuntavalt tähelegi. Jah, teatrise on nelja lapsega minna keerulisem kui kahega… aga igapäevaselt kasvavad nad mõnusalt koos.
    Kui mul on näiteks üks laps kodus (haige vms), siis ma ei saa midagi ise teha, sest ta elab mul kaelas. Kui aga kõik neli on kodus, siis ma vaevalt näen neid (ok, kuulen küll :D). Nii et meie perele neli last järjest sobis hästi.

    • Nelja lapsega on tõesti keerulisem (ja PALJU kallim) ringi käia. Ala hotelli, iga jõmmi eest maksad juurde. :D

  7. Ma luban endale nüüd ühe musta huumori prismaga emanalja, sest ma ise olen ka ühe kohutava kahesega ja teise kohe sündiva tüübiga (ja EI plaani kolmandat, mulle on sellestki küllalt, sest mina pole kunagi unistanud emaks saamisest, pigem on see mingi asi, mis nagu tuleks ära teha ja mis käib selle baka-maka-doktrorikraad-karjäär elu juurde) – nii naerma ajasid Su sõnad, et elad ilusate hetkede nimel. Kohe tuli paralleel koduvägivalla all kannatavate naistega, kes räägivad, et “kogu aeg ei ole halb, mees kogu aeg ka ei peksa ja kui ei peksa, siis on kõik ilus” :D Vabandan ette ja taha kõikide koduvägivalla all kannatajate ja emade ees, aga kuna ise olen ka viimane, siis leian, et kübeke musta elutervet huumorit ongi see, mis meid selle igapäevase hullumaja juures elus hoiab.

  8. Kõige tähtsam kaalust alla sul saada, kui veel lapsi teha. Tahad ju ikka, et su p6nnidel oleks olemas ema? Terve ema? :)

  9. Mis asja?! Ka keegi saab tõesti lapsi sellepärast, et ta tahab lapsi?! Ja ei saadagi raha pärast?! (väga nõme must huumor)

    Inimestele ikka meeldib teiste rahakotis sobrada. Või üldse teiste elus. Nt millal lapse saate? Millal teise lapse saate? Ega te jumala eest rohkem lapsi ei planeeri? Raudselt raha pärast saite väikese vanusevahega lapsed jne.
    Ootan juba huviga neid küsimusi, mida meile esitama hakatakse, kui suvel kolme lapse vanemateks saame (Ei-ei,ei ole raha pärast tehtud, saame kaksikud). Olen lugenud, mida teised on suutelised küsima ja ausalt öeldes paneb kukalt kratsima. Sellepärast oleme endiselt suuresti nö “kapis” oma uudisega.

    Olen ka tegelikult Eesti süsteemiga nii rahul-saab lapsega rahulikult pikalt kodus olla. Ja toetuse/toetuste maksmine on ainult boonuseks.

  10. Liivi on hea näide neljale lapsele emaks olemisest ja samal ajal kooliga ühele poole saamisest. Kindlasti on ka tal ja meil kõigil neid t-särk-ja-aluspüksid-päevi, kuid tore on näha, et saab kõigega hakkama kui vaja.
    Edu Sulle, minu arust on väga tore, et Su eesmärk ongi olla ema ja Sa seda välja ütled. Teistelegi eeskujuks oma ideaalide poole püüdlemisel.

    • Jaa, tema tuli mullegi meelde, aga kuna ma pole tema blogi püsivalt jälginud, pole väga kursis. :D

  11. “Ja vat kus ikka joppas – ei peagi rohkem tittede tegemisega vaeva nägema ja saad ühe korraga hea raha peale” :D :D :D :D :D :D [jätkub…]

Vasta grete-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.