Kui kõik teised teavad su elust paremini, kui sa ise

Viimasel ajal on ühele indiviidile (keeldun uskumast, et selliseid puudulikke inimesi veel mitu saab olla) väga ette jäänud, kuidas mina Annemaiat kasvatan ja, et ma tema vajadused esiplaanile panen.

Küll ei sobi talle see, et olen kodune ema ja elan ”mehe kulul” (jummel milline muiduleivasööja!). Küll ei sobi see, et ma trenni ei lähe (appi milline jultumus – ei viitsigi end vormi ajada! (ümmargune on ka vorm)). Küll ei sobi see, et ma Annemaiale näputoitu ja plägastamist ei keela (issand, laps mängib toiduga – milline raiskamine! Aafrika lapsed nälgivad, aga sina lased lapsel nõnda inetult toiduga käituda!). Küll ei sobi see, et ma eriti kuskil ei käi, ning niiöelda lapsele elan. No ühesõnaga, mitte miski mis ma teen ei ole tema arvates hea. :D
Ja mind ajab see lihtsalt naerma (küll on mõnel ikka lihtne elu, kui selliseid pseudoprobleeme välja peab mõtlema). Enne muidugi hakkan vihast veidikene keema, sest miks ja kuidas ometi ei saaa üks inimeseloom aru, et kõik ei taha elada nii nagu tema õigeks peab… Ma absoluutselt ei salli selliseid inimesi, kes enda arvamust ja tõekspidamisi peale suruvad (kuigi ise teen seda sama vahel), ma lähen lausa närvi. :D
Ma arvan, et ma saan oma lapse kasvatamisega üsnagi hästi hakkama, ja Annemaia on üks ütlemata rõõmus ja õnnelik laps. Ta saab kasvada nagu üks laps minu arvates kasvama peakski. Inimeste keskel, kes teda üle kõige armastavad, kes pakuvad talle turvatunnet, küllaga armastust, hoolt ja tähelepanu.

Ma ei saa aru mida ma siis tegema peaksin, kui Annu on parasjagu klammerduv laps? Temast väe võimuga eemalduma? Sorri, aga see on lauslollus! Kui tal on vaja oma ema juures olla, siis järelikult on nii vaja, ning ma ei ulu. Last saades tegin ma teadliku valiku ja tema vajadused on tähtsamaid, kui ükskõik kes või mis muu siin elus. Ega see igavesti nii jää. Küll ta suuremaks saades iseseisvam on.

Ma usun, et (paari) esimese eluaasta jooksul on lapsel üks ja kõige tähtsam inimene, kelle olemasolu peab ta sama iseenesestmõistetavaks, kui jala või käe. Sa ei ehmataks, kui järsku käsi kadunud oleks? See isik võib olla ükskõik kes – isa, ema, vanaema, vanaisa, lapsehoidja, kasuvanem – täiesti ükskõik, see on see inimene, kes veedab lapsega kõige rohkem aega. Ja antud olukorras olen selleks isikuks mina, ema. Esimeste aastate jooksul kujuneb lapse mina pilt, ning suhtumine maailma. Ja mina tahan, et see oleks võimalikult terve, ning tal ei oleks mingeid usaldusprobleeme, tänu sellele, et emme koguaeg lambist ära kadus.

See muidugi ei tähenda, et lapse kõrvalt mitte sekundikski lahkuda ei tohi. Vastupidi. Aga mina ei näe end 5-kuuse kõrvalt nädalaks reisile minemas. Minu jaoks kehtib üsnagi hästi see reegel, et 1-kuuse kõrvalt saab vahel harva ära käia tunni, 2-kuuse kõrvalt kaks tundi, 3-kuuse juurest kolm tundi, aastase kõrvalt ühe ööpäeva jne. Ja ei, see ei tähenda, et 30 aastasest võib ainult 30 päeva eemal olla. :D

Idee poolest võiksin ma siis praegu Annust 10 tundi eemal olla, ilma, et see tema vaimset tervist mõjutaks. Aga ometi ma seda ei tee. Sest ma ei saa. Ja mitte sellepärast, et ma hull kanaema oleksin (kuigi olen ka), või, et ma tema külge meeletult klammerduksin. Pigem ikka sellepärast, et ta ei lepi teistega. Jah, me oleme harjutanud, aga selle tulemusena on ta veel rohkem minu külge end haakima hakanud.

See, et Ann ei lase mul midagi ilma temata teha, ei tähenda, et ta oleks raske laps. Ta on täiesti normaalne beebi, kes vajab oma ema lähedust. Ehk veidikene rohkem, kui mõni teine laps, aga siiski.
Vot, Anni esimesed 5 elukuud olid (minu jaoks) rasked, ning ma arvasin, et ta on raske beebi. Aga eks igaüks arvab, et just tema kannatused on need kõige suuremad.
See, et ta ronib, ei kuula sõna, karjub nii, et on reaalne oht kurdiks jääda, hammustab, lööb, teeb (üritab teha) mis tahab, jonnib (sügav pettumus, mitte jonn), kui keelan/ta midagi ei saa, on kõik naljamäng. Hammaste tuleku pärast magamata ööd ja nutused päevad, on naljamäng. Võrreldes varasemaga. Ma ütleks, et praegu on ta vägagi kerge laps.

Eile Madikeni postitust lugedes tabas mind äratundmiserõõm ja ma muigasingi. Meil on täpselt samamoodi! Ainult selle vahega, et päevast, mil Ann liikuma sai, pole ta enam peatunud. Ma ei kujuta hästi ettegi mis siis veel saab, kui ta käima ja jooksma õpib.
See, et ma ei saa üksinda vetsugi minna, on argipäev since day one! Ta justkui kardaks üksi jääda, sest nii kui püsti tõusen ja ütlen “Annu kallis, emme käib nüüd korra ära. Ära muretse, ma tulen kohe tagasi, ole sina siin ja mängi” tuleb kuuldavale nutt. Ma ei pea toastki veel väljuma. Aga noh, enamasti ma ikkagi lähen (pooleks minutiks vetsu näiteks, mitte 10’ks minutiks endale võikut ja kohvi tegema) ja koguaeg suhtlen temaga, et “jajah, olen siin, kohe tulen tagasi, kannata natukene, tubli tüdruk oled” jne. Oleneb muidugi nutust ka. Hüsteeritsema ma teda ei jäta.
Ja tegelikult ei saa ma teda üksi elutuppa üldse jättagi, sest ta ronib diivanile ja võib sealt üle seljatoe kõlkudes alla kukkuda.
Salaja välja hiilida ma ka ei taha, sest kui ta siis avastab, et ma läinud olen, kardab ta mind veel rohkem silmist lasta. Seega alati kui ma teise tuppa lähen, teen kindlaks, et laps mu lahkumist näeb.

Kui mina olen silmapiiril, on kõik okei ja ta on väga julge, suhtleb, käib süles ja naerab, aga kui ma kaon, läheb asi vahel jamaks (oleneb kui palju uudistajaid on).
Kui tuju on hea, võib ta vabalt veidikene kellegi teisega olla. Aga seda ainult mängimise ajal. Kõik teised argised tegevused, eriti veel magama minek, on ainult minu päralt ja kellegi teisega ta neid teha ei taha. Ja nii kaua, kuni ta rinnalaps on, ei panusta ma ka mingitele muutustele. Küll see aeg tuleb.

Millegipärast häirib teisi meie elukorraldusu rohkem, kui meid endeid. Mina olen juba leppinud, et Annu on emmekas ja ta vajab mu lähedust.
Aga mind ajab meeletult endast välja, kui mulle tullakse oma teooriaid pähe määrima. Ala, et ma olen kodus istumisest deprekas. Ei kullakene, ma ei ole deprekas, lihtsalt idioodid ajavad mind marru.
Keegi väitis ka seda, et Annu on selline klammerduja, sest tunneb, et mina tahan seda. Mhm, mina tahan, et ta röögiks, kui mul on vaja midagi muud teha. Mina tahan, et ta mitte kellegi teisega ei lepiks. Mina tahan, et ta mind taga nutaks, kui olen tunniks-paariks kodust ära läinud ja ta isaga jätnud. Sorri, aga nii masohhist ma küll pole.

See, et mina midagi usun, ja selle järgi talitan, ei tähenda, et see oleks õige või, et kõik peaksid nii tegema. See on lihtsalt minu valik. Mina ei tule ju sulle õpetama, kuidas sa oma elu elama, või lapsi kasvatama pead, miks sina seda siis teed?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

14 thoughts on “Kui kõik teised teavad su elust paremini, kui sa ise

  1. Ma imestasingi et kuidas sa üldse viitsid vastata sellele totakale. See ei puutu isegi minusse ja ikka tõmbab suht kettasse kuidas üks inimene võib sellist hülgemöla ajada ja peale seda endast veel hästi arvata..

  2. Kuigi see oli väga hea postitus, ei pea Sa mingile tropile midagi seletama ega õigustama. Sa oled väga hea ema ja Annu on väga õnnelik ja armas laps. Minu laps oli ka klammerduja, kümnekuuselt veel eriti, ma ei käinud samamoodi kuskil, alati oli laps kaasas. Kuskil, kui ta kahene oli, siis juba julgesin paariks tunniks vanaemaga jätta, kuid pabistasin jube poole bussisõidu ajal, et appi, kuidas tal on ilma minuta. Sellest hoolimata, et mu laps oli aasta aega rinnalaps, tõeline emmekas ja ma olin tema jaoks a ja o, samamoodi tema minu jaoks, on ta nüüd, viiesena(ok, juba kolmepooleselt umbes algas) iseseisev, tragi, nõus jääma tädide või vanaema hoolde, isegi kuu aega Eestis varajast suvevaheaega maal minuta veetma, on lasteaias hakkaja ja suudab ka üksi mängida. Aga hoolimata oma iseseisvusest ja julgusest, on lapsel ALATI teadmine, et minule võib loota, kui ma lähen, tulen alati tagasi, ma võtan ta kaissu, olgu ta viis või kümme, tema pole põhjus, et mul oleks midagi tegemata/käimata jäänud, vastupidi, tema on olnud südamesoov, tema on põhjus, miks ma praeguseid asju teen ja tänu temale on avanenus mu silmad hoopis uues valguses, see, mis enne oli mu tulevikuplaan, oli kauge keskkooliplika unistus, nüüd tema kõrval kasvades, teda kasvatades, elu näinuna(kolmekümne lävel) ma alles tean, mida ma elus teha tahan, kelleks õppida. Selleni jõudmiseks aitas koos temaga kasvamine ja endas uute külgede avastamine. Igatahes, pika heietuse lõpetuseks, sina kasvatad oma lapse nii nagu sina õigeks pead, lõppude lõpuks kasvatavad meie lapsed meid ja küllap Annugi peagi on juba iseseisev väike preili, kes ei vaja nii iga sekund tähelepanu, aga seni naudi seda aega, kui ta on su väike “püksinööp” :)

    • Oi kuidas mulle see “püksinööp” meeldib, see sobib Annu kohta, kui valatult. Tema uusim hüüdnimi, aitäh! :-D

  3. Teiste elu tundubki alati lihtsam. Eriti kui ei nähta seda igapäevaelu ja kõik faktid põhinevad vaid nendel killukestel, mida enda elust avalikult jagad.
    Näiteks imestan, et keegi mulle nina alla ei hõõru, et ma lapsega kodus passin ja kuskil ei käi… sest ma ju ei käigi :D “Mehe kulul” elan ka. Ja usu mind, kui sa nüüd peaks teatama, et lähed tööle kui emapalk läbi, siis oled ikka “mõttetu ema”. Vahet pole mis teed – ikka leidub inimesi, kellele need otsused ei meeldi. Ja kes ise ei oska, need kritiseerivadki!
    Mis puutub nendesse kommentaaridesse, et “hakka trenni tegema” jne… siis kallid inimesed – inimene peab ikka ise jõudma sinna punkti, kus ta soovib muutuda. Ega see asja kuidagi paremaks ei tee, kui teie “heast südamest” soovitate ette ja taha seda-ja-toda teha. Ma usun, et sul on päris realistlik pilt sellest kes peeglist vastu vaatab ja kuniks inimene on ise rahul sellisena nagu ta on – milleks minna surkima ja “head inimest mängima” oma soovitustega.

    • Njaa, nii see tõesti on ka minu arvates. Ma tean ju ise ka, et ma pole mingis heas vormis, aga nii kaua, kuni ma ise end kätte ei võta, ei muuda see heade inimeste soovitus ka midagi. :-D

  4. Ma arvan, et ära jälle liiga üldisi järeldusi tee, sest sinu aski vaadates jätkub seal negatiivseid kommentaare kamaluga, ei usu et tegu ühe ja sama inimesega. Sest samuti on päris palju negatiivset tagasisidet su blogipostide all ja ega neidki pole ju üks inimene ainult kirjutanud.
    Seega alati on poolehoidjaid ja neid, kes su seisukohta ei jaga. Avaliku blogijana peaksid sa sellega ilmselt arvestama. Kuna sa lähed nii keema selliste asjade peale, siis inimesed saavad sellest hoogu juurde. Ja, tõsi, vahel ikka ütled päris halvasti ilma põhjuseta (kui küsimus ei sisaldanud solvangut).

    Võib olla paistan mina ka nüüd jube paha inimene, et nii arvan, aga kokkuvõttes tahan ma öelda seda, et sellised asjad ei kulge ühe inimese näol, vaid asjal on ikka kaks poolt- sina ja tema/nemad.

    • Ega ma arvagi, et kõik negatiivne on ühe inimese poolt. Aga teatud asjad küll, sest kirjastiil on sama. :D

  5. Ma muud ei kommenteeri aga seda ma ütlen, et kui lapsel esimeste eluaastates isaga erilist lähedust pole siis seda ei tekigi. See on paraku mõlemapoolne. Lapsele võiks olla isa samasugune klammerdumisobjekt nagu emagi – klammerduja lapse puhul siis. Hiljem kahetses seda ise lihtsalt. Laps võib olla elu mõte aga ta pole kogu su elu. Mõtle sellele.

    • Nad tegutsevad pidevalt koos, kui mehel vabad päevad on. Ei ole ikka nii, et neil omavahel sidet ei ole.

  6. Muidu väga viis pluss postitus ja sa ei peagi teistele aru andma ja seletama oma valikuid.. aga… “Ma ei saa aru mida ma siis tegema peaksin, kui Annu on parasjagu kammerduv laps?”.. Ausalt öeldes tundub sinu jutust algusest peale juba kui uhke sa selle üle oled, et laps sind nii väga vajab. Ei lase sa isa ligi ega kedagi teist oma lapsele, kommentaariga, et “laps on niiiii minus kinni”.. Nagu eelpool üks kommenteerija ütles, kui isaga sidet alguses ei teki, ega hiljem seda tekkima ka ei hakka.. Tundub, et sa ise vajad seda, et su laps sinus kinni oleks ja ei annagi teistele võimalust, millest on äärmiselt kahju..

  7. Pingback: Kanaemadus | Puurikana

  8. Minu laps saab kohe kolmekuuseks ja olen küll temast kauem kui paar tundi eemal olnud. Isiklikult arvan, et iseendale ja mehele peab ka aega leidma. Käime iga kuu korra-kaks väljas söömas või kinos ja samal ajal keegi teine vaatab last. Pean meie suhte värskena hoidmist ka tähtsaks ning usun, et õnnelikud vanemad = õnnelik laps. Isiklikult arvan, et see ongi üks põhjustest, miks su printsess sellisel moel sinu külge klammerdub. Tal polegi võimalik kellegi teisega sidet luua, kui sina alati vaateväljas oled, sest sina oled talle juba lähedane ja turvaline.
    Eks iga üks muidugi kasvatab oma last nii nagu ise heaks arvab. Lihtsalt näen seda enda lapse pealt. Esialgu ma olin oma lapse külge äärmiselt klammerduv ning ei parema meelega poleks isegi mehel teda enda sülest ära võtta lasknud. Tõin kogu aeg vabanduseks selle, et laps muutub teiste süles rahutuks. Siis aga rahunesin ning sain aru, et viga on pigem minus. Andsin endale aru, et laps on ka siis minu silmatera, kui korraks ilma temata poodi lippan või kohvikus kooki söön. Praegu meeldib talle väga ka vanaemade-vanaisade seltskond ning hakkab teiste süles nutma ainult siis, kui on väsinud või mingil muul põhjusel pahas tujus (liiga palju lärmi, emmeigatsus, kõht tühi). :)

  9. Lugesin su postitust ja leidsin, et tahaks ka sona sekka oelda. Vabandan tapitahtede puudumise parast! Olen ise kaks last yles kasvatanud ja voin oelda, et nende beebiaeg oli vaga erinev. Vanem laps oli hasti iseseisev ja agar suhtleja, ei kartnud kedagi ja oli uskumatult seltsiv. Noorem oli klammerduja, kes alati mul no. pollesabas rippus ja nuttis lohutamatult, kui pidin kodust ara minema. Nii hull asi siiski polnud, et kodus teise tuppa minemine mulle probleemiks oleks olnud. Yldiselt ma arvan, et lapsevanem peaks toetuma oma tervele moistusele ja muidugi ka sydamehaalele. Selge on see, et 24/7 pole lihtsalt voimalik lapsega veeta eriti mitte kellelgi. Ikka on kaimisi ja toimetamisi mis lihtsalt nouavad kodust ara minemist ja lapsest eemal olemist. Nii et lapse iga nuttu ei maksa tahele panna. Vaga tihti lapsed nutavad lohutamatult mingi aeg parast seda kui ema silmapiirilt kaob, siis aga rahunevad ja hakkavad mangima. Nii et sellist lahkumist ja tagasitulemist tasuks harjutada, et laps saaks aru, et ema tuleb alati tagasi ja kuskile ei kao. Lapsevanem selleks ju ongi, et last iseseisvaks eluks ette valmistada ja tema on vanem ja targem ja saab aru, mis on lapsele hea ja mis mitte. Liigne klammerdumine ei ole lapsele endale hea. Usun, et on ka vaga aarmuslikke juhtumeid ja kui laps toesti nutab lohutamatult ja hysteeriliselt kogu aeg kui emast eemal on, peaks ehk katsetama naiteks iga paari nadala tagant lyhemaid eemaloleku perioode, sest lapse areng on kiire ja tema suhtumine ema lahkumisse voib ootamatult muutuda. Aga eks koik emad ja lapsed ja nende suhted on erinevad ja igayks voib leida oma parima variandi kuidas oma last kasvatada, sest tema tunneb ju oma last koige paremini.

Vasta ylle-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.