Kui lained löövad pea peal kokku

Ma tunnen, et ma olen läbi põlenud. Kõik käib mulle nii närvidele, et ma ei tea kohe mida ära teha. Tahaks molli anda kellelegi. :D Nagu päriselt, ma tahan puhata! Kasvõi paar tundi olla omaette ja teha midagi ainule endale, ilma, et peaksin pidevalt mingid vääksumist ja vingumist kuulama. Ma ei jaksa enam. Lihtsalt ei jaksa enam!!!
Ma ei saa aru, kes ma olen mingi eriline pussy, või on teised naised terasest? Mul hakkab juba endal ka paha, kui mõtlen, et tahaks jälle vinguda, kui raske mul on ja kui tüdinenud ma olen. Häbi on juba blogi lehte lahti teha, ainult selleks, et kirja panna järjekordne virin, et laps nutab ja ma ei oska enam midagi teha.
Ma ei saa aru, kas ma olen mingi nõrguke, et ei saa hakkama, või mis lapsed teistel küll ometi on? Miks minu oma nii palju vingub ja vigiseb? Kas see on okei, või olen mina lihtsalt nõrk? NAGU PÄRISELT KA! Kuidas teised hakkama saavad ja miks mina ei saa!
Miks mina ei suuda lapsele turvatunnet tekitada ja ta ripub mu küljes nonstop, nagu kardaks, et ma kaon ära. Miks mina ei suuda normaalset päevaplaani saavutada ja iga päev on täiesti kaootiline? Päriselt ka, kuidas teistel see režiim välja kujunenud on?

Ma tunnen, et ma olen kuri, väsinud ja lapse (!!!) peale pahane, et ta nutab. Seda on häbi kirjagi panna. Mis ema ma selline olen? Ma ei suuda oma last rõõmsana hoida. See on minu töö ja ma ei saa sellega hakkama. Mu beebi kasvab iga päevaga aina suuremaks ja suuremaks, ning see ninnunänununnu aeg saab varsti mööda, aga mina pole seda aega veel õieti nautida saanudki!!!

Kõik ajab mul lihtsalt vere keema ja mul on niiii siiber kõigest. Mul on siiber sellest sitasest korterist, kus ma elan, mul on siiber sellest koerast, et ta nii palju karva jälle ajab ja üldse sõna ei kuula, mul on siiber oma kassist, et ta järjepidevalt oma liivakastist mööda situb (mu imeilusate kardinate peale!) Mul on siiber, et puslematt, mille ma JUST ostsin, on juba katki kratsitud, mul on siiber, et Annu ei lase mul temaga võimelda ja kohe jonnima hakkab, kui midagi teha üritan, mul on siiber, et mu juuksed sellised heinad on, mul on siiber sellest, et ma nii pekine olen, mul on siiber sellest, et õues selline löga on ja normaalselt jalutadagi ei saa, mul on siiber sellest, et ma nii faking loll olen ja mitte midagi kunagi tehtud ei saa, mul on siiber, et ma ei saa rahus pesemagi minna, mul on siiber oma riietest (ja nende puudumisest!), mul on siiber sellest õelast blogimaastikust (arvate, et kõik kes näitavad end blogis nii armsate ja süütutena, seda ka päriselt on – HUI ONGI!), mul on siiber mu söögiisudest (ma olen hullem kui rase naine!), mul on siiber karvadest, mis koguaeg igal pool ringi lendavad (varsti tuleb laua alt naksitrallide perekond välja!), mul on siiber neist naabritest, kes ei oska uksi kasutada!!! Pekki noh, milleks need uksed siin on – paugutamiseks igatahes mitte!


Selline tunne, et ma lihtsalt annan endast kõik (ja annan ja annan ja annan ja annan) – ilma midagi vastu saamata. Igal õhtul, kui laps magama on saadud, viskan endale mõttes high five’i – järjekordne päev üle elatud.

Selline tunne, et lükkan oma seitse asja kokku, saadan kõik nahhui ja kolin ÜKSINDA minema. Üheks päevaks. Aga ei, ma ei saa endale seda lõbu ju lubada. Sest MA ISE ei suuda oma last kellegagi jätta, isegi mitte tema isaga. Ma ise kaevan endale seda auku, ning nüüd ulun! Kanaema much? Japp. Ma lihtsalt ei suuda seda deemonit kellegi teise hoolde jätta. Ja ega nagu ei olegi kellegile jätta ka. Tahaks lihtsalt taeva poole ulguda – ma olen nii üksi, niinii üksi. Ja mul on nii siiber – kui te veel aru ei saanud.

Ja ärge vaevugegi mulle ütlema, et ma vajan puhkust, või, et jäta laps isaga – ma tean seda kõike juba ise ka. Ma ei oota mingit lohutust, ega üldse mingeid kommentaare – mul oli lihtsalt vaja plahvatada (hakkas kergem küll!)

Mind ajab juba närvi, kuidas teised emad räägivad, kui hästi neil kõik on ja elu on nagu üks vikerkaari peeretav ükssarvik! Lõbus ja värviline – iga hetk on nagu dream come true. Teate milline on minu dream come true? Et ma saaksin pool tundigi olla ilma viginata!

Kui mul oleks olnud loomulik sünnitus, siis oleks arst ilmselt ”palju õnne, see on tüdruk!” asemel hüüatanud ”palju õnne, see on deemon!”

Comments

comments

24 thoughts on “Kui lained löövad pea peal kokku

  1. Sa ei kujuta ettegi, kui hästi ma mõistan sinu kirja pandud ridu hetkel!

    Mul oli ka alguses suht sama moodi. Oled üksinda, kellegagi suhelda ei ole. Laps vigiseb ja karjub ja sa pead üksi hakkama saama. Mujal, kui süles polnud nõus olema. Õnneks siis esimeseks minisünnaks saime talle kiigu ostetud ja seal oli ta nõus mõnda aega tsillima, nii et sain isegi wc-sse ja sööma vahel. Mees alguses väga huvi ei tundnud ja hea oli, kui õhtul veidi hoidis, et ma pesema saaks minna. Muidu ööpäevaringselt olin ainult mina valves ja silmad krõllis peas. Kõige hullem oli siis, kui poiss sai kolme kuuseks ja ta rpa-st kõhtu enam täis ei saanud. Kaks nädalat jutti lohutamatut karjumist ja nuttu, ma sain ööpäevas heal juhul paar tundi tukkuda. Siis andsin alla ja 3,5 kuuselt hakkas esimest korda lisa saama vaikselt, siis muutus õnneks kõik palju paremaks ja laps muutus palju rahulikumaks.

    Samas hetkel poiss 1a ja 5k ja ajab mind jätkuvalt kohati niiii hulluks, et tahaks lihtsalt pead vastu seina peksta. Õnneks praegu läheb see kiiremini üle. Samas kui vahepeal juba olen hästi magada saanud ja siis vahele satuvad jälle unetud ööd, siis tahaks küll kriisata kõvasti “MIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKS SA NIII TEED???”.

    Tean, et see eriline lohutus ei ole aga tõesti, kõik muutub ajapikku paremaks. Vahepeal tasub kanaema endas alla suruda ja hakata teda omaette mängima harjutama. Iga jauramise-kisa peale ei tasu kohale joosta. Ainult siis, kui juba kisub hüsteeriliseks nutt. Harjutada teda omaette mängima, sest muidu läheb tulevikus endal palju raskemaks olukord. Mind aitas väga suuresti beebigrupi olemasolu. Kui sain ikka lugeda, et teistel on samamoodi raskeid aegu ja probleeme, siis hakkasin positiivseid külgi rohkem märkama. Tüüpiline õelus, siis hakkab endal parem, kui näed et teistel ka halvasti on :D

    Pea vastu, sa oled tubli emme ja varsti on see kõik minevik, lihtsalt üks periood sinu elus. :)

    • See “varsti hakkab kergemaks minema” tundub alatu valena, millega minusuguseid rahustatakse, et nad enekat ei teeks. :D
      Ja kui Annule midagi ei sobi, siis ta on nagu ferraari (?) – nullist sajani 2 sekundiga :D

    • Mulle tundus ka alatu valena. Aga pragu on juba täitsa ok enamjaolt. Aastaselt hakkas terve öö magama ja lõunauni la 3h pikk. See on minu vaikne aeg :D

  2. Olen samasuguse deemoni omanik. Lohutan end sellega, et nõudlikutest beebidest pidid kasvama turvatunnet omavad ja rahulikud väikelapsed. Asjad lähevad paremaks, päriselt ka. Minu deemon sai just aastaseks. Mida rohkem ta ise kasvab ja areneb, seda rohkem leiab ta endale muid tegevusi, peale vingumise. Ta muidugi vingub ikka edasi ka, aga vähem. Ja nüüd on juba kergem aru saada, miks ta vingub ja saab selle põhjuse ära rahuldada. Siis on jälle mõnda aega vaikne. Mina käisin mingi hetk lausa psühholoogi juures nutmas. Lihtsalt nutmas. Kodus ma seda teha ei suutnud. Mul õnneks mees aitab väga palju ning kassi kupatasin enne lapse sündi juba maale – ma oleks temast vist juba vorsti teinud, kui tema veel ka siin mind hulluks ajamas oleks. Kaks korda kuus paar korda pai teha – sellest täitsa piisab hetkel mõlemale osapoolele. Aga hirmust laps mehega jätta, soovitan küll lahti lasta. Seda paari tundi oma aega on tarvis. Hädasti lausa. Lapsega ei juhtu mitte midagi, kui ta mõned tunnid ka isaga kahekesi veedab. Mine tee ükskõik mida – loe või poes hinnasilte mõttes kokku. Trenn on ka hea soovitus. Saab enda pingeid maandada ja enesetunnet paremaks. Mõtle positiivselt, vähemalt pole sul lapsel tulnud korraga 6 hammast ja ta nutu peale sulle lastekaitset ukse taha saadetud :)

  3. Mu laps on hetkel 3 kuud ja natuke peale. Ütlen ausalt, et mõtlen samu mõtteid üks kord päevas kindlasti. Teistel tunduvad tõesti “palju tublimad ja paid lapsed”. Aga siis võtan end kokku ja nii need päevad lähevad. Kuigi ma ise nüüd tunnen, et vist läheb teosammul tõesti kergemaks… Oehh, ootan juba, et laps oskaks rääkida ja kõik jutud xD

  4. Ma tahaks ka midagi öelda, aga kuna mul endal ei ole last, siis mul ilmselt ei ole väga sõnaõigust. Küll aga minu väike vend oli täpselt selline deemon (ja isegi hullem veel) kui sa kirjeldad. Ma ausõna ei kujuta ette, mida mu ema veel tundma pidi, kui juba minul (olin tema sündides 11a) oli sellest meeletust kisast ja kõigest niiiii kopp ees. Ta lihtsalt röökis päevad läbi ja iga õhtu jäi magama vaid siis, kui teda süles hoiti ja toas ringi kõnniti. Terve pere kõnnitas teda õhtuti, ka mina. Nii et tea, et sa ei ole sugugi üksi (kuigi ma tean, et sa tead seda :D). Lihtsalt, ole tugev! Paljud emad ei usu, et lapsed võivad tõesti nii hullud olla, et tahaks vahel kaugele minema joosta, sest ei jaksa enam, aga vaatamata sellele, et ma ei ole (veel) ema, ma tean seda. Aga ma tean ka seda, et sinu emaarmastus aitab sul selle kõigega toime tulla :) Ja tõesti, kui võimalik, siis proovi kas või tunniks Annu kellegi teise hoolde jätta ja ise mitte tema pärast muretseda. Ma usun, et see tunnike teeb sulle head :)

    • Ma mõtlen ka, et paljudel teistel pole vist õrna aimugi, mis meil siin päevast päeva toimub :D

  5. See on siiski ka depressioon. Käisin ka ise selle tee läbi. Otsi abi, mine nõustamisele, mine kodust ära, nt ema juurde mingiks ajaks. Koos lapsega. Uus keskkond annab nii palju juurde. Paiguta kodus nt mööblit ümber, või väikseid asju, mis muudaks üldist pilti. Varsti on ilmad soojemad ja sunni ennast rohkem väljas jalutama lapsega. Sõnakuulmatu koeraga. Noh youtube igasugu videosid täis igasugu trikkide õpetustega. Ka vanakoer õpib. Mu 11 aastane koer õppis koos kutsikaga uusi trikke kaasa. Väsinud koer on hea koer. 10 minutit ajutööd (trikid, ja muud käskluste läbi kordamised) võrdub tunni ajase jalutus käiguga ehk siis sama väsitav. Pea vastu ja varsti läheb kergemaks.

  6. Kallike pea vastu. Usun,et see tunne läheb üle. Pead saama välja elada ennast kuskil.
    Mu pisike pole sündinudki veel ,vähem kui kuu jäänud ja ma süüdistan teda asjades milles tema süüdi pole ja see tuli üleöö. Samamoodi on siiber kõigest. Mõtlen samamoodi,et mis ema ma küll olen või mis ema minust küll saab nii.

  7. Oeh, just pool tundi tagasi mõtlesin ka, et ma ei taha enam (neid) lapsi, tahan lastevaba elu tagasi. 9-kuune karjus teadmata põhjusel ja ajas suurema lõunaunest üles, kui jõudsin lõpuks toda lohutama, nägin, et voodi ka juba jõutud täis pissida. Ühesõnga, kaks karjuvat last + mina, kes ei kannata üldse kisa. Nüüd õnneks magavad ja sain aega rahuneda ja netis teiste veel raskemale elule kaasa elada :) Tõesti, mõtlesin ka täpselt samu asju hetk tagasi, et kõik ajab närvi, et nii tahaks, et oleks tugivõrgustik, kes vahel aitaks (oleme perega eestist ära ja peame 100% ajast ise tangis olema noh), tahaks puhata! Damn noh! Ise oleme lõunamaal, väljas +20 kraadi ja ei saa seda nautida, sest ühel lapsel palavik ja noh, lihtsalt ei ole jõudu kah sellest ilmast rõõmu tunda, magada tahaks hoopis. Aga enamus ajast olen ikka rõõmus ja malbe ega taha lapsi (või ennast) aknast minema visata, täna sai kuidagi viimane piisk jälle karikasse ;)

  8. mina pean igatahes ütlema, et jumalale tänu, et mulle “lihtsad” lapsed on kingitud – mina nii hästi vastu ei peaks, nagu sina, sest ma oma kaheldava väärtusega närvikavaga oleks AMMU juba seevaldis pehmete seintega toas. pea vastu! see kõik LÄHEB ühel päeval paremaks ja vähemalt sedasi eemalt põgusalt kaasa elades jääb küll mulje, et sinu tänu sinu pühendumusele ja hoolitsusele kasvab su põnnist üks õnnelik ja tõelise turvatundega inimene. pai!

    • ma arvan, et sa peaksid endale natukene rohkem au andma selle eest, KUI hästi sa toime tuled :D

  9. Oh…sa pole ainuke. Mitu korda ma teise korruse aknast alla hüppasin, sest laps röökis, mitte midagi ei sobinud jne jne? Lasin tal korraks olla, läksin kööki, hingasin paar korda sügavalt ja läksin uuele ringile, et aru saada, mis tal viga on. Nüüd on ta 3. Võin sulle pikemalt kirjutada, mis mured meil on ja sa tõded, et su elu on siiski jonksus.
    Nagu öeldakse: väiksed lapsed, väiksed mured. Suured lapsed, suured mured.

  10. Oh kui tuttavad tunded.. Mul laps sai jaanuaris aastaseks.. Ma pidevalt lootnud ja arvanud, et saab vanemaks ja läheb kergemaks, a la saab 3 kuud mööda, saavad gaasivalud läbi jne. Ja mis on tegelikult!? Ainult hullemaks läheb. Tulevad hambad, mis teevad hullult valu ja laps haige ka, ei maga öösel ega päeval korralikult, mina magada ei saa. Aga ikka ootan ja usun, et läheb varsti kergemaks. Ootan teist last ja see teeb asja natuke keerulisemaks.. Olen magamatusest juba iga päev pahane, tusane, närviline jne.. Lapsehoidjaid pole peale mehe, kes ka palju tööl.. Vahepeal mõtlen küll, et ma lihtsalt ei jõua enam.. ja nutan peatäie. Just öösiti, kui niii väga magada tahaks. Ahja, laps pole mul sünnist saati öö läbi maganud. Max 5h järjest. Siiani saab rinda, samas muudmoodi ma ei kujutaks ettegi kuidas teda öösel rahustada jne. Kurta pole ka kellelegi ega sellest rääkida. Aga need helged ja toredad hetked, kui laps tuleb ja kallistab vms, panevad kõik selle halva hetkega unustama. Kuigi väsimust ei võta.. Mul ka laps tahab ja on kogu aeg tahtnud meeletult tähelepanu, siis võtangi lihtsalt selle aja ja tegelen temaga ja jätan kõik muu, sest see kui ta kisab ja nutab, ajab mind veel rohkem hulluks. Olen juba arvestanud, et peale teise lapse sündi on vähemalt terve esimene aasta veel väga raske. Loodan, et pean vastu ja soovin sulle ka jõudu ja rahulikku meelt! Katsu positiivselt mõelda! :)

  11. Holymoly. Loen siinset blogi ja mõtlen, et ma ei julge absull lapsi saada kui elu võib selliseks muutuda. :D Küll aga on imetlusväärne kui pühendunud sa oled ning kuivõrd seda jaksu jagub. Jõudu!

  12. Mina näiteks mehena oleksin lausa solvunud, kui minu kallis naine ei usaldaks meie ühist last mulle. Ma pole mitte kunagi ühtegi korda tulnud selle pealegi, et ma ei suudaks/usaldaks last mehega, see on ju sama palju tema laps ka :)
    Miks teha lapsi mehega, kellega miskipärast ei saa oma beebit jätta…?

    Aga juba raseduse ajal perekoolis rõhutati tugevalt, et iga ema vajab oma aega ja see on asi, mida tuleb planeerida! Saada kasvõi mees lapsega paariks tunniks kärutama. Paremal juhul muidugi organiseeri lapsehoidja, et koos mehega aega veeta. Minul hakkas hoidja käima, kui laps oli 1,5 kuune, käisime mehega koos söömas, kinos, spas, mis iganes. Ja käisin ka palju üksi ennast sõbrannadega tuulutamas, kui mees lapsega kodus oli. Happy mommy, happy child :)
    Minu laps sai nii rp kui rpa ja tal küll polnud vahet, kas pudel või tiss, peaasi, et söök oleks. Ja ausalt üeldes pole minu tutvusringkonnas mitte ühtki last, kes pudeli pärast enam tissi ei tahaks.

    Ja miskipärast õnnistati mind väga rahuliku, rõõmsa ja vaikse lapsega, kellel pole olnud ei gaase ega üldse mitte mingeid vigasid. Nüüd on juba 8,5 kuune rüblik ja peab pidevalt silma peal hoidma, aga arvan, et suur osa sellisest heast lapsest on tingitud sellest, et mul on palju oma aega ja tegemisi ilma lapseta, mis võimaldab mul olla rahulik ja energiat täis. Kõik on rõõmsad :)

    • Siit ka erinevus-meie lapsed on nagu öö ja päev. Iga lapse kõrvalt pole võimalik ära käia. Ja ma ei viitsi enam seda mehe usaldamise teemat lahata. Asi pole selles, et ma meest ei usaldaks, vaid selles, et ma ei suuda/taha last jätta.

  13. Kas sa pole mõelnud abi saamiseks pöörduda mõne alternatiivse suuna esindaja poole nagu kiropraktik või osteopaat. Võib olla lapsel mingid vaevad ja valud? Sa kirjutasid ka et lihaspinged. See on lihtsalt üks mõte.
    Soovin sulle palju jõudu!!!

Vasta K-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.