Kui laps kukub mähkimislaualt

Täna oli mu senise elu üks suurimaid ehmumisi. Ja ma tunnen end nagu maailma kõige hullem ema. Annu kukkus hommikul mähkimislaualt, mis oli pesumasina peal. Oma meeter kukkumist, otse plaaditud vannitoa põrandale!
Helistasin kohe kiirabisse, nad olid mõne minutiga kohal. Selle ajaga oli Annu juba suuremast ehmatusest üle saanud ja nuuksus vaikselt mehe süles. Silmad olid minu arvates veidike uimased, aga arstid tunnistasid ta üsna ruttu terveks. Kuigi nad ei saanud isegi vererõhu mõõtmisega hakkama – Annu varbad olid lihtsalt liiga pisikesed. Aga muidu oli Annu täitsa ergas, ning vehkis käte-jalgadega. Õnnelik õnnetus. Kiirabitöötajad ütlesid veel, et kui laps peaks oksendama, olema uimasem kui tavaliselt, või kriiskava häälega nutma, läheksin kohe haiglasse.
Ja Annu oligi veidige teistmoodi, kui tavaliselt. Minu arvates. Mängis rahulikult mul süles, ning siis järsult hakkas nutma. Otsustasin kohe Tartusse sõita ja lasta ka sealsetel arstidel lapsele korralik kontroll teha.
Ka nemad ei leidnud õnneks mitte midagi ja tunnistasid, et õnnelik õnnetus.

Aga mis siis juhtus? Loll ja unine pea, on ihu nuhtlus! Ma tõsiselt loodan, et saatus karistab mind selle eest. Minu pärast oli mu lapsel valus. Mina õpetangi talle, et maailm on kuri ja valus koht, ning isegi emme ei suuda teda selle eest kaitsta. Et emme ei saa oma ainukese tööga hakkama, milleks on teda kaitsta!
Minu tagantjärele teooria on see, et Annu hakkas end jälle istuma tõmbama, ning vajus siis külili,ja seejärel kukkus pea ees alla. Ja sellepärast oligi ta 180 kraadi pööranud.
Keerasin lapsele kaheks sekundiks selja, et kakane body märjaks lasta, ning see oli kõik mis selleks kulus!!!

Seda tunnet pole võimalik sõnadessegi panna. Mu vaene päikesejänku.

Comments

comments

6 thoughts on “Kui laps kukub mähkimislaualt

  1. Oeh..pai Annule ja sulle ka!

    Vähemalt oli õnnelik õnnetus ja ma loodan, et sa liiga pikalt end seetõttu ei piitsuta. Piisab täiesti sellest, et nüüd tead kui kiiresti sellised asjad juhtuda võivad ja ongi kõik.

    Samas noh..ma võin ju öelda, et ära end piitsuta, aga mul libises vankrikookoni sang käest kui Leenu oli ühekuune ja ta kukkus sealt välja, ning võid täitsa kindel olla, et ma mäletan seda hetke väga selgelt ja mul on sellele ikka valus mõelda.

    Aga see selleks. Igatahes enamike lastega juhtub ühel või teisel hetkel pisikesi õnnetusi ja sinna on väga raske midagi parata. Peamine ongi kiirelt reageerida ja üritada nendest õppida ( ja kui vanus paras, siis ka lapsele õpetada), et enam ei korduks.

  2. Oh, paid teile mõlemale!

    Ma mõistan su tundeid väga hästi. Mu parakratt on kaks korda suutnud korralikult kukkuda, mitte küll päris meetri kõrguselt aga diivani pealt. Esimesel korra ca 3 kuuselt. Ta veel ei osanud ennast keerata aga vot ühel hetkel minu kõrval lamades otsustas end hops diivanilt maha keerata. Õnneks kõhuli ja lõi vaid õrnalt otsaesise ära, tagajärgjeks pisike muhk otsaees. Nutt vaibus tema poolt kiirelt ja kõik oli korras aga mina nutsin veel terve päeva takkajärgi ja ei julgenud teda enam hetkekski käest panna tükk aega.
    Teist korda nüüd alles 2 nädalat tagasi, kui ta otsustas diivanilt peakat hüpata ja ilusti telefonilaadja otsa, niiet auk peas ja verd kõik kohad täis. Vot see oli väga kohutav, sest pea haavast tuleb ju kohutavalt verd. Õnneks saime verejooksu kiirelt pidama ja kuna pindmine haav, ei pidanud õmblema ka tormama. Nutt vaibus ka kiirelt ja 10 minutit peale kukkumist läks juba edasi mängima ja möllama. Ka õnnelikud õnnetused.

    Eks laste puhul on need kukkumised väga tavapärased paraku. Samas selles vanuses mähkimislauale ei tohiks hetkekski üksi jätta. Nad on kuratlikult kiired. See on põhjus, miks ma enamjaolt vahetasin mähkmeid põrandal vaiba peal, et poleks kukkumis ohtu.

    • Ma vahetaks ka meeleldi maas, aga kuna pesen tal tagumikku kraani all, ei ole see eriti praktiline. Kus ma jooksen märja lapsega kuhugi teise tuppa. Jama veits. :/ pean lihtsalt kätt peal hoidma tal koguaeg, kui vaja midagi selja tagant võtta vms.

    • Ta keerab sul käe alt ka minema, kui ise selja tagant kuskilt üritad toetada. Parem viska see kakane body maha v vanni v kuhugi, vaheta mähe ära, pane laps riidesse ja vii turvalisse kohta. Siis hakka pesupesemise ettevalmistustega majandama.
      Või siis tõesti harjuta omale sisse uus komme pesta vannitoas, aga mähkida toas vaibal. Suurema saunalinaga saad kohe käteräti+mähkimisaluse 2in1 ja kui asi käpas, siis pole enam üldse tunnet, et oleks ebapraktiline.

    • Ega ma pesema ei tahtnudki hakata. Märjaks lasta ainult, sest kui see ära kuivab, ei võta isegi sapiseep seda puhtaks. Aga jamh. Ta nagu sitasäde, seega parem silmad ja käed koguaeg peal hoida. :D

    • Ega see plekk sinna nii kiirelt ka ei kuiva, kannatab oodata kuni laps on ohutus kõrguses ja kauguses :)

Vasta Sigrid-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.