Kui naaber arvab, et olen koerapiinaja

Kui me siia majja kolisime, siis läks Sämmy alguses ketti, sest aed on praegu madal ja kui tal siin igav hakkab, siis ta paneks raudselt kohe tuld. Pole mul seda jama vaja, murrab veel mõne looma maha või vigastab mõnda autot või saab ise viga või jumalteabeksole. Ühesõnaga, päeval on ta enamasti praegu ketis. Arvata on, et kolimine ja uus koht tekitasid talle stressi +  siis veel see, et järsku on ta õues, mitte meie diivani ees siruli. Seega esimesed kolm-neli päeva ta lihtsalt haukus lakkamatult iga auto peale mis mööda sõitis ja üritas neid taga ajada.
Muidugi käisime me koguaeg temaga mängimas ja kui ise õues olime, lasime ta lahti ka, endal süda väreles sees, et kas nüüd läheb üle aia või ei… Ööseks tõin ta loomulikult ikkagi tuppa.
Kui järgmine kuu maa veel jääs pole, siis saab aia korda teha, ning koer saab lahtiselt joosta, aga nii kaua on ta kahjuks sunnitud olema ketis. Kuigi ma seda üldse ei poolda. Aga see on ikkagi parem kui siin toas kükitada…

Aga mingipäev tuli siia naabrimees (alguses mõtlesin, et tuleb mind sõimama, et koer haugub), kes tõi kutsale vorsti ja uuris kes me oleme, kust tuleme, küsis koera kohta (miks koer nõnda lõugab), kirus eelmisi omanikke ja rääkis oma koerast, väga suure uhkuse ja entusasmiga.
Ja nüüd käib ta pidevalt mu koerale süüa toomas, ning nendib alati ”vaat, kus mugib” ja viskab mulle süüdistava pilgu, nagu koer oleks siin näljas või midagi. Mul on lausa imelik. Ausõna, mu koer pole nälgas, ta on lihtsalt näljarott ja võibki lõpmatuseni süüa! Ja mis te siis arvate, et ta keeldub, kui keegi toob talle konservi ja krõbinaid ja konti ja vorsti ja…?
Imelik on öelda ka, et ouu, tõmba tagasi. Ta tahab ju head, aga… Ma tunnen end nagu kurjategija. Jumal teab mida ta meist nüüd mööda ilma räägib, arvestades seda mida ta eelmistest siin kohe latrama hakkas.
Mitu korda on viidanud ka sellele, et koeral pole kausse ees. Aga kausid on tal kuuris, et ta ei saaks neid ketiga ümber tõmmata. Seda ta nagu justkui ei usuks, aga vaatama ka ei lähe. No sellepärast ma nüüd neid kausse siin õue ju ka ei hakka panema, et naabrid ikka näeksid, et mu koer on hoitud ja armastatud. :D
Jabur. Ta on juba nagu see naabrimutt, kes mulle kunagi ukse taha ajalehe sisse koera jaoks toitu jättis ja vahel end ise tuppa laskis, kui olin ukse lahti unustanud.
Ma ei saa aru miks ma selliseid hulle ligi tõmban. :D
Aga samas on see ju hea, sest pigem muretseda asjata, kui, et üldse mitte ja mõni loom sellepärast kannatab…

Kas teil on olnud kokkupuuteid imelike naabritega? Kuidas sellistest lahti saada?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

11 thoughts on “Kui naaber arvab, et olen koerapiinaja

  1. Mul on üks naaber, kes muretseb, sest mul ei ole peenramajandust. Peaks ikka olema, vähemalt porgandidki! Ikka pidevalt vihjab sellele, kuidas eelmine omanik nii palju asju ise kasvatas.

    Mul on hoopis ämm, kes kõike ise kasvatab ja saaki peale surub. Ma kindlasti panen ka endale kunagi midagi maha, peenrakastideni ja maasikateni juba jõudsin, aga kuna terve suve olin ära, siis muu jäi tahaplaanil. Võib-olla järgmine suvi, võib-olla mitte kunagi. Mulle meeldib aed, kus on palju murupinda, ma ei taha endale kartulimaad siia. :D

    • Ma ei jõua kevadet ära oodata, et igast kraami maha panna ja aeda korrastada. Elame ja näeme, kas ma siis seda teha ka viitsin, kui aeg käes on. :D

  2. Ma kolisin korterisse, mis on kaheks ehitatud niiöelda. Kõrval elab omaniku ema. Sesuhtes joppas, et ta on siuke “hea memm” aga no ta on niii hea, et vahel viskab ülisiibrisse. Ma lausa väldin temaga juba õues kohtumist, sest siis ei saa jälle pool tundi tuppa. Essal nädalal, kui siia kolisime, tuli tordiga uksetaha. Toob meile pidevalt kassikonservi, kuigi ma olen öelnud, et mu kass ei tohi süüa konserve. Meil kapis reaalselt 15 pakki KitKati kalapalasid või mis need on. Suvel tõi maasikaid, eelmine nädal tõi kotitäie õunu, üleeile tõi kotitäie ploome, täna tõi 10 kotletti! :D Ta on selline… Liiga hea, no tüütuks muutub. Ma ei viitsi iga päev uksepeale minna, kui ta mulle jälle midagi toob ja tuppa on imelik kutsuda, kui ma alles öösärgis aga siis ta vahib seal uksevahel ja ajab juttu ja ma pean koguaeg võitlema, et kass toast plehku ei paneks :D

    Tema tasakaaluks elab korteri teises küljes jällegi üks totaalne värdjas vanamutt. Ehk siis ma olen hea ja kurja vahele kinni pressitud!

    • update: see napakas naabrimutt oli just hoovis ja küsis, et kas ma tööl ei käigi, ütlesin et kandideerin igalepoole aga pole õnnestunud. siis ütles, et ma läheks linna tööd otsima, ja et nimodi võib mehest ilma jääda, sest tartus on hoorade teater :D tea jaoks on kõik hoorad. Kui mees üksi kodus oli, siis talle käis ütlemas, et kassi hoiame näljas ja hoorad ajavad toitu suust sisse – siinkohal peaks mainima, et mu kass on ülekaaluline ja arst käskis ta dieedile panna :D Mõnus tsirkus käib siin, teiseks aastaks sellesse korterisse jääda vist ei taha.

  3. Meil oli kunagi selline hulluke vanem tädi, kes käis ema käest suitsu küsimas. Aga ta oli nii kaval, et tegi kõigepealt ukse lahti, irvakile, ja alles siis lasi kella, noh, et alguses veenduda, et pererahvas kodus, et äkki muidu ei lastaks sisse. No see viimane muidugi oleks õige olnud… siis ema ikka andis talle suitsu, aga ta käis oma kurba elukest kurtmas. Tuli välja, et ta endine abikaasa elas meie kohal, ja eks ta sellepärast siis valiski meid välja, et siis mehele lähemal käia või näidata, et tal samas majas sõbrad või ma ei tea. Kusjuures siis need külaskäigud vist lõppesidki, kui see ex mees sotsiaalmajja kupatati oma perekonnaga.

    • Mu naaber käis tikke küsimas nii (see sama kes koerale süüa tõi korteris kunagi). :D

    • Ta on suur, paksu karvaga koer, kes tahabki rohkem õues olla. Ja eks ta peab vaikselt harjuma ka selle õues elamisega.

  4. Mul elab ümber 3 poissmeest, joodikut. Kõige lähemal elav teeb meie poole alailma asja ja kuna meil aeda ümber pole, siis marsib muudkui hoovi. Vahel ei saa nina väljagi pista, kui too juba platsis on. Paar korda oleme isegi kogu perega lapse mängumajas kükitanud, et ta meid ei näeks. Seadus on, et kui olen lapse magama pannud, on tüüp mul koridoris. Vaevu jõuab välisuks käia, kui juba on ta otsapidi köögis mind hõikumas, küll tikku/soola/suitsu/sente laenamas, küll kurki toomas. Kaalun juba uksele sildi panemist, et palun mitte tülitada. Kui ta kaine on, siis pole vigagi, v6ib ju vahest külajutte kuulata kah, aga kui joonud, siis vaijummelküll. Siis hakkab heietama. Mul abikaasa rekkamees, ja tema oli ka omalajal 53e peal(noh see vana kastikas) ja oi kuidas siis tema muudkui sõitis mööda suurt kaunist nõukogude liitu.
    Nii, siis teine poissmees, ilgelt lühikest kasvu ja peast veidi imelik, kutsin teda Härjapõlvlaseks. Tema tihti hoovile ei tule, aga kui tuleb, siis lakku täis ning siis ei saa ta jutust vabsee midagi aru. Heietab, kuidas tema ikka minu isaga ringi jooksis ja mängis(mul isa sai estonial surma) ja millised sõbrad nad olid. Sittagi. Sai peksa issi käest nagu pottsepa peni. Jaa, ja stamplause on tal ka, kui mind näeb: Liis, tee mulle tatokas. Mul endal on ja siis ta arvab, et ma vorbin neid kõigile.
    Kolmas poissmees kah joodik, kuid tema meid ei tüüta, toon hoopis aegajalt tasuta kodukana mune. Mehega naeramegi, et küll need Tiidu munad on head :D
    Igatahes meeeega pikk jutt sai, aga noh, veits sain oma huumorit jagatud :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.