Kui oled 5 kuud ainult kodus passinud ja siis saad üheks päevaks välja…

Käisime kolmapäeval imetamisnõustaja, neuroloogi ja ortopeedi juures. Ma kartsin seda päeva juba ammu, sest kuidas ma küll terve päeva Annuga hakkama saan? Kas ja kuidas ta vastu peab?

Kuna mu ema auto otsustas oma töökoha üles öelda, pidime hakkama bussiga rändama. Tema ühelt poolt Eestit, ja meie Annuga teiselt poolt, et Tartus kokku saada.
Tõusin 6.35, et 7.35 bussile jõuda. Aeg lendas käest ja kell 7 ajasin ma alles Annut üles… 10 minutit hiljem olime juba õues ja bussijaama poole teel. Jõudsime ilusti, aega jäi isegi üle.
Bussijaamas kohtusin juhuslikult ühte tuttavat naist, kes aitas mind mu kompsudega bussi. Pakkisin kaasa 3 komplekti vahetusriideid, hulga mähkmeid, imetamispadja, niisked salfakad, aluslinad, kaks vankrikõrinat, kõhukoti, kolm kõrinat ja närimisrõngast, ning sohpie. Ja igast muud pudi-padi. Mul oli suur käekott ja kilekotiga imetamispadi. Kuna läksin vankriga, siis pidin vankri ju bussile sinna alla sahtlisse panema. Õnneks sellega aitab bussijuht, aga minu kõrvad jooksid küll verd, kui kuulsin kuidas vanker ragises… Ta võttis valedest kohtadest kinni ja seljatugi tuli raginal üles, kaar läks raginal alla. Ugh, need asjad ei tohiks nii käiagi! Palvetasin mõttes, et loodetvasti jäi kõik terveks – õnneks jäi.

Annu oli bussis nagu väike ingel. Ei nutnud kordagi niisama, ainult riide panemise ajal tegi kurba häält. Ülejäänud aja ainult naeris, kilkas ja vaatas suurte silmadega ringi. 7.40 sõi kõhu täis ja oli terve ülejäänud sõidu üleval.
Ja nagu tal hommikuti kombeks on – lasi ta keset bussi suure haisva pommi. Ja kohe nii, et see imearmas südametega body, mis ma talle hommikul selga panin, oli ka koos. Awesome. Hea, et ma wetbag’i kaasa võtsin.
Natukene enne Tartusse jõudmist, hakkas ta ära väsima ja silmi hõõruma. Õnneks jõudsime kümme minutit varem kohale (oleksime pidanud jõudma 8.55, aga 8.43 olime kohal juba). Nii kui lapse vankrisse panin, jäi ta magama. INGEL! Tavaliselt jonnib ta enne uinumist vähemalt 3-4 minutit.
Edasi suundusin kaubamaja juurde linnaliini bussile. Pidin 20 minutit ootama, olin õige bussi just maha maganud.
Kui bussi saime, ärkas Annu üles. Aga tavapärase ”ma-tahan-siit-KOHE-välja-saada” nutu asemel, vaatas ta ringi ja naeratas võõrale tädile, kes meie kõrval seisis.
Maarjamõisa haigla ees läksime välja, ja ma hakkasin siis õiget maja otsima. Esimene aeg oli imetamisnõustaja juurde, kella 10ks. Annemaia tegi veits pahast häält, et kaua ta peab seal vankris kükitama, midagi ei näe ka, sest õues oli tuuline ja ma panin selle lapaka ette, mis vankri suud veidike katab. Tegin siis ‘mulonniisavi’ näo ette ja hakkasin keset tänavat talle laulma, ise kiiresti edasi sammudes. Laps oli tasa, aga inimesed vaatasid küll veits kahtlaselt.

Imetamisnõustaja oli küll alguses sellise mõrra näoga, mõtlesin, et saan raudselt kohe sõimata, et mida ma oma 5-kuuse titega siia enam ronin. (Saatearu ANNU ON 5-KUUNE!!!) Aga eksisin, nagu mul viimasel ajal tavaks on. Ta oli väga tore ja printis mulle isegi kaardi välja, et kuidas Lõunakeskusesse jõuda. :D Kuigi tema jutt mulle eriti ei meeldinud (st meie arvamused ei klappinud). Ta imestas, et Annu ei saa veel midagi peale rinnapiima ja käskis kohe hakata talle lisa andma. Ning kui ta on juba kuu aega lisatoitu saanud, peaksin hakkama talle ka liha andma. Mis siis sellest, et ta kaal on ideaalselt tõusnud (täpselt graafikus). Ta soovitas lisatoiduga alustada vist eeskätt sellepärast, et rääkisin talle Annu streikimisest, kui mul päevad hakkavad. Aga mida see üks lusikatäis praegu juurde annab? Mul peaksid lähipäevil päevad juba hakkama.
Ta soovitas alustada kartulist, sest kõrvits pidi liiga magus olema.
Tahtsime proovisöötmise ka teha, et ta näeks kas ja kuidas Annu rinda võtab, aga Annul oli liiga põnev. Oli ju vaja ringi vaadata. Küll oli põnev tädi, küll oli põnev sein, küll oli põnev mänguasi… See tädi oli ainult emme sülest põnev. Kui ta alguses mähkimislauale panin ja nõustaja temaga rääkima hakkas, siis Annu hakkas niimoodi nutma, nagu keegi oleks teda hammustanud. Et nüüd oleme siis selles faasis, kus ta võõrastab isegi blondiine, enne ei meeldinud talle ainult tumeda peaga inimesed, blondid oli okei.
Hammustamise kohta ütles nõustaja ainult nii palju, et ‘pole midagi teha’. Ühesõnaga, suhteliselt mõttetu käik, midagi uut ma küll teada ei saanud.

Peale imetamisnõustajat sain oma emmega all fuajees kokku. Ning kuna Annu enne ei söönud, siis läksime imetamistuppa. Ja peale seda suundusime välja, et leida üks hubane kohvik ja järgmise arsti ajani aega viita. See meil muidugi ei õnnestunud ja pidime leppima polikliiniku sööklaga. Mis oli loomulikult pilgeni rahvast täis. Ideaalne koht kuhu ronida 5-kuusega. Not.
12.30 oli neuroloog. Kuna Ann enne seda ei maganud, siis oli ta väga jonnine ja ehmatanud, terve kabinett oli ju võõraid tädisid täis. Arst ütles, et tema arvates pole Annul midagi eriti viga ja hoopis kiitis, et nii tubli ja agar, et tõstab hoolega pead ja hoiab seda nii kaua üleval. Nagu tahaks istuma tõmmata end. Mina arvasin, et see on lihaspingest, aga tema ütles, et ei ole, et hoopis väga arenenud laps on. Ja kõik. Kutsus paari kuu pärast tagasi ainult. Nii hea oli lõpuks kuulda, et keegi Annut kiidab ka.

Peale seda kiirustasime siis ortopeedi juurde. Alguses läksime üldse valesse haiglasse, aga õnneks jõudsime ikkagi õigel ajal, õigesse kohta. Ning Annu sai tükk aega magada, sest arsti ukse taga passisime ka veel päris jupp aega. Ma ei tea kui normaalne on vankriga neljandale korrusele sõita ja siis arsti ukse taga vankrit kiigutada, aga noh jah…

Ortopeed oli ka Annuga väga rahul ja ütles, et pole sel lapsel häda midagi ja puusad täitsa lahti ja ilusad. Ainult, et neuroloogilised pinged on ja on vaja võimelda. Et põhimõtteliselt jätkaksin siis seda mida ma praegu teinud olen.

Kui kogu see arstide vahet jooksmine ükskord läbi sai, hingasime mõlemad emaga kergendatult. Mul oli lapsest juba kahju. Ma ei oska kokkugi lugeda mitu korda ma teda selle päeva jooksul riide-riidest lahti-riide toppisin.
All koridoris, liftide kõrval, andsin tibile jälle süüa, ning kui üks koristajatädi seda nägi, ütles ta, et neil on üleval imetamistuba ka. Aga ma ei viitsinud otsida ja nõnda ma talle ütlesingi. Pärast ta veel rääkis mingi teise tädikesega midagi vene keeles, ning minule osutades naersid nad mõlemad. Huvitav mida ta ütles? Et ma olen saiko liputaja? :D

Lõpuks suundusime siis lõunakasse, et end vaeseomaks shopata. Ja seda me ka tegime. Trampisime üle 4 tunni seal ringi ja lõpuks olid mul jalad nii valusad, et pidin endale uued saapad ostma, sest mul lõi päkkadest sädemeid välja. Ma ei suutnud enam sammugi nende kontsadega astuda ja paterdasin keset sportlandi paljajalu ringi, et midagi uut endale jalga leida. No hommikul oli valida, et kas ma olen ilus ja panen kontsaga saapad, või olen mugav ja panen botased. Pole vist vaja öeldagi kumma ma valisin. :D
Muide, kas ma kohtusin Lindexis ühega teist? Üks naine jalutas mulle seal vastu, naeratas ja teretas mind. Ma ei tea kas ta oli lugeja, või ajas ta mind kellegiga sassi? Või miks ta mind teretas? See oli igatahes väga veider.

Kas teid huvitaks postitus neist asjadest mida ma Annule viimasel ajal ostnud/tellinud olen?

Mingil imekombel polnud mul päeval kõhukotti vajagi ja laps oli vankris täiesti rahul. Mängis oma kõrinatega ja vaatas ringi. Alles õhtul, kui viimase bussi pealt maha tulime, hakkas Annu jorisema ja ei tahtnud enam sekunditki vankris olla, ning pidin koti välja koukima. Tajus vist ära, et hakkame koju jõudma. :D

Keset Juku keskust andsin talle veel tissi ja laps oli jälle rõõmus. No jumal tänatud, et ma selle imetamispadja kaasa võtsin, sellest oli nii palju abi. Emme mul veel imestas, et küll ma olen julge ja muudkui löön lambi kohtades tissid letti. Koguaeg üritas mulle mingeid tekke ja lappe peale toppida, aga need muudkui vajusid ära ja pigem segasid. No sitta kah, kui on vaja siis on vaja. Pole enne tissi näinud või? :D

Lõpuks oleksime veel bussist ka maha jäänud, sest unustasime end täiesti ära… See oli minutite mäng, et bussile saime. Taksojuht tegi sellist imesõitu, et ma pole kindel, kas see üldse sedusega lubatud oli. :D Jumal tänatud, et enne meid oli üks lapsega paar, kes oma vankrit seal kokku panna üritas, aga ei saanud mitte kuidagi hakkama. Ilma nendeta oleksime me vist küll maha jäänud. Muide, see naine oli jube tuttava näoga…
Enivei. Saime siis õnneks bussile ja koju jõudsime alles 20.30 paiku. Hullumeelne. Ja mu väike beebike oli täiesti uskumatult hea laps! Hakka või tõesti iga päev mööda ilma ringi seiklema, sest kodus pole ta pooltki selline. Mu ema veel naeris, et see laps on nagu väike mustlane – ainult ringi rännates on rahu maa peal!

Comments

comments

7 thoughts on “Kui oled 5 kuud ainult kodus passinud ja siis saad üheks päevaks välja…

  1. Värsketel emadel on kombeks asju ette mõelda ja üle muretseda, tean omast käest aga kui pärast väljas käik vms hästi läheb ja beebi ennast ilusti üleval peab siis saad aru kui mõttetu on ette muretseda :)

  2. Kui käisid Anne Ilvese juures, siis on küll kahju, et sa pettuma pidid. Meid aitas ta tohutult.

    • Ta on imetamisnõustaja eks? Ei ole nagu tuttav nimi, ja kui googeldasin teda, siis piltide järgi ka täitsa võõras. Meil oli veidike vanem naine ja lühema soenguga. Miski Ernits, Rita vist… Mul kuskil on üles ka kirjutatud.

  3. Alguses läheb lisaandmisega ca kuu teelusikatäite kaupa maitsetega harjumiseks ja et saaks kuuekuuselt juba nö toidu eest ja ka liha andma hakata, soovitavadki paljud just viiekuuselt alustada.

  4. söömisega võiksid alustada eelkõige seetõttu, et see on hea artikulatsiooni aparaadile. Laps hakkab varem ja paremini rääkima lihtsalt. Vähemalt need on need teadmised, mis ma ülikoolist saanud olen. Ei tasu peljata lisatoidu andmist :)

  5. Lapsel ongi kodus nelja seina vahel igav ning tüütab ära. Tahab maailma näha! Mul poiss ka kohe ingel kodus kui mõned tunnid oleme kuskil ära käinud.

Vasta marke-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.