Kui päevad on saatanast, ehk kui beebi vihkab päevade ajal piima maitset

Järjekordsed rasked päevad seljataga, on mul nüüd veidikene aega kirjutada. Tuleb näpud ristis hoida, et Plika ei ärkaks ja ma saaksin veidike ‘hingata’.
Kes lipsukese facebooki lehel silma peal hoiavad, teavad, et Ann vihkab mu igakuiseid punaseid külalisi isegi rohkem, kui mina. Nii kui päevad hakkavad, muutub see laps täielikuks deemoniks. No kohe nii hulluks läheb asi, et ma mõtlen kumb meist nüüd aknast välja lendama hakkab (naliiii, muidugi!!!).
Ta keeldub täielikult söömisest ja ainult röögib ja röögib ja röögib (kõht on tühi, aga süüa ei taha). Ning siis kui enam vastu ei pea, hakkab lõpuks sööma. Tited ei pidanud end ju nälga jätma. Aga see on lihtsalt nii paganama…kurnav. Esimesed kolm-neli päeva on nii. Ja tänu sellele, et ta need päevad väga palju ei söö, jääb piima kohe vähemaks, ning viies-kuues päev mööduvad sellepärast röökides, et ta ei saa kõhtu täis. Seitsmes päev on juba okei, sest ta on’uue’ maitsega harjunud (või on see maitse juba kadunud) ja piima hakkas ka uuesti piisavalt tekkima.
Aga üks asi millest ma aru ei saa. Kas see maitse muutub siis iga kord, kui päevad hakkavad? Ma millegipärast arvasin, et kui nad ükskord hakkavad, siis muutub ja jääbki nii… Aga tundub, et ei? Igatahes, see on täielik nightmare. Ning nüüd on ta otsustanud, et päevade ajal ei taha ta enam öösel ka magada, ja arvab, et südaööl üles tõusta on jumala okei värk. Ja siis me võitleme tund – poolteist tundi, et uuesti magama saaks jääda. Eeldan, et siin on ka süüdlaseks tühi kõht.

Tavaliselt magab ta öösel suht hästi. Iga kahe-kolme tunni tagant on söögipaus, aga üleval me niisama ei passi. Ööd on magamiseks. Jumal tänatud sellegi eest.
Hommikul kell 7.40-8.00 hakkab ta aga nihelema ja ärkama. See tähendab siis seda, et mulle jalaga näkku-makku-ribidesse taguma – oleneb mis pidi ta end vingerdanud on. Tema tahaks juba üles tõusta ja päevaga alustada, aga ise veel haigutab ja on ilmselgelt unine ning jonnine. Aga magama ka enam ei jää. Mina aga üritan magada nii kaua kuni lastakse (nii kaua kuni pole nuttu, on minul uneaeg). Tema mängib sel ajal jorisedes ja torisedes oma Sophide, jänkude, kõrinate ja muude elukatega (sh, taob neid mulle vastu pead, või kui ta veidike kaugemal on, siis loobib neid minu suunas!). Vahepeal muidugi karjutakse ‘ou emme’ ka, et ma ikka vaataks teda, või talle kadunud lelu ulataks. Peaks kohe filmima seda, kuidas ta ‘emme’ ”ütleb”. Ma tean, et ta tegelikult seda ei ütle, aga jubedalt kõlab niimoodi küll. :D Aga tavaliselt kella 9’ks olen ma ikkagi juba jalul. Siis peseme silmad, näod ja hambad ära, ning ma alustan Annu magama panekut. Ma ei tea miks ta end välja ei maga ja ärkab ikka unise ja jorisevana? Õhtuti läheb ta magama 19-20 vahel, see teeb 12 tundi ööund! Ja ikka vähe? Ta vist on oma emme tütar ikkagi. :D
Süüdistasin selles ‘varajases’ ärkamises hommikusi päiksekiiri, ning lasin mehel siis kaks paksu tekki akna ette toppida, ehk saab inimese kombel magada, mitte ei pea koos kukekeste ja esimeste valguskiirtega ärkama. Aga looda sa. Ikka hakkan ma hiljemalt kell kaheksa ribidele masaaži saama. Kuigi tegelikult pole kell 8 ju üldse vara, mina lihtsalt olen megaaaaa uimerdis ega muutu enne lõunat inimeseks. Ohjah, mäletan veel neid ilusaid aegu, kui sai hommikul nelja-viie ajal alles magama mindud ja siis juba seitsme aeg ärgatud, ning polnud häda kedagi… Ma vist hakkan vanaks jääma. Need ajad, kus sai suvalt kaksteist tundi järjest magada, olida aga kõikse paremad! Oh jah, unistada on hea. Räägime sellest 18 aasta pärast uuesti. :D

Päevadest siis veel nii palju, et need hakkasid mul mingi paar päeva peale seda, kui lohhiad lõppesid. Halleluuja. Ma nii lootsin, et saan vähemalt teine samapalju ilma nendeta olla. Aga lootus pidi ju lollide lohutus olema, seega jamh…. Ja kõik need 9 (10) kuud tehakse mulle topelt tagasi. Ma reaalselt mõtlesin ükskord, et mul on verejooks. See oli päris… ”tore”. Selline tunne, et topi kolm ultramegagiga suurt tampaksit sisse ja ikka jääb väheks. Mitte, et mahuks, aga noh – to make a point. Üksöö vahetasin kolm korda linasid, ning lõpuks lihtsalt loobusin ja võtsin rätiku alla. No ei ole normaalne… Ei ole. Jumal tänatud, et mees tööl oli. Päris piinlik oleks meest üles ajada, et kuuuuule, kas sa saaksid üles tõusta, ma siin kergelt…exploded üle terve voodi. Kolm korda järjest.

KUIDAS MA PÄEVADEST LAHTI SAAN?! Ma küll ei suuda iga kuu nädal aega jutti sellist ajunikanakat taluda.

Enivei. Tegelikult ma tulin siia enda arust rääkima hoopiski staffist mida titele kokku korjatud sai ja mida siis lõpuks oli vaja, ning mida mitte… Aga noh jah, minu mölapidamatust ei ole ju võimalik ravida. Pardon amigod, järgmine kord. :D

See viimane gif pole absoluutselt asjaga seotud, aga mingil haigel põhjusel naersin ma selle pildi üle nii kõvasti, et kartsin juba, et ajasin Annu üles…

Comments

comments

6 thoughts on “Kui päevad on saatanast, ehk kui beebi vihkab päevade ajal piima maitset

  1. Mina võtsin peale rasedust mingisrg beebipille, millal puhkeadga ei olnud, ehk siis polnud ka päevi. Cerzanitte vm sellist, täpset nime ei mäleta.
    Ei mäleta isegi seda, miks just need arst määras.

    • Cerazette on nende tablettide nimi. Need on beebipillid imetavale emale.

  2. Mul Cerazette minipille võttes käisid ka päevad või määrimised üsna sageli. Lasin käsivarde panna rasedusvastase implantaadi (Nexplanon). Seda võib imetamise ajal ka kasutada, päevade asemel on paar päeva kerget määrimist, võõrkeha ei asu emakas ja on odavam kui hormoonspiraal aga mõju kestab 3 aastat :)

  3. Cerazettega kadusid päevad täielikult, soovitan!
    Hormoonspiraaliga oli iga jumala päev määrimine. Koju pool a.
    Implantaat ttundub kahtlane, kas seda tunda, näha pole?

  4. Mina loeks huviga, mida on beebile vaja läinud ja mida mitte, kuna sünnitan varsti :D Nii et palun tee see postitus ka :D

Vasta kerli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.