Kui pead postitusi klaviatuurist välja imema

Okei, ma tean, et ma ei PEA! Aga ma seadsin endale eesmärgi, et ma kirjutan vähemalt ülepäeviti ja kui ma nüüd kasvõi ühe korra vahele jätan, käib mul niikuinii mingi klõps ära ja ma ei kirjuta jälle kolm kuud midagi. Seega olen ma endale telefoni teinud märkmeid blogipostituste ideedega ja kirja pannud ka mingeid lauseid, mille ümber postitusi looma hakata. Nüüd olen ma aga jõudnud sinna punkti, et mul on aju erroris, null ideed. Mul nagu ei olekski midagi öelda…

Vanasti kirjutasin ma ainult siis kui tuhin peale tuli. Oli see siis kolm korda päevas või korra kahe nädala jooksul, see mind ei huvitanudki. Olin veendunud, et mina ei hakka iial postitusi pastakast välja imema, midagi ette planeerima või skeemitama, sest selline ila ei huvita niikuinii ju kedagi ja varem või hiljm saab ka lugeja aru, et sa ei ole siiras, vaid pullikakat täis mardikas.

Praeguseks olen ma joonel püsinud kõvasti üle kuu aja. Alguses postitasin ma iga päev, sest tõesti oli blogivaikuse ajal kogunenud teemasid millest sai postitusi treida. Kirjutasin vabadel hetkedel isegi mitu postitust jutti ette. Siis aga said teemad justkui otsa ja igapäevane kirjutamine muutus suure pere ja majapidamise kõrvalt liiga aeganõudvaks, seega tegin endale väikse möönduse ja lubasin hakata postitama ülepäeviti, et rütmi hoida.

Ikka päääääris mitu korda olen viis minutit enne südaööd klaviatuuri vägistanud, et jumala eest postitus enne 00.00 kukkumist avaldatud saaks. Kuigi teoorias, mis vahet seal on kas postitus läheb üles viis minutit enne või viis minutit peale südaööd, eksole? Aga näed, mulle on! :D

20 Funny GIFs That Designers And Creatives Will Relate To

Kui ma aga siin blogivaikuses end haletsesin, mõtlesin ma aina, et kelle jaoks ja mida ma ikka kirjutan, niikuinii kedagi ei koti ja miks ma üldse arvan, et kedagi peaks kottima? Miks ma arvan, et see mul hästi välja tuleb? Tsiteerides klassikuid, siis olen ma ju mingi suvaline Maali kuskilt pärapõrgust, kelle ainsaks elueesmärgiks tundub olevat saada miljon last ja siis ulguda, et raske on. Nooooojah, selles mõttes, et killuke tõtt selles ju on, aga tegelikult on minus ka palju enamat. Kirjutama sundima pean ma end aga justnimelt enda pärast. Mitte sellepärast, et ”lugejaid hoida” või ”klikke kasvatada”.

Nii imelik ja hale, kui see ka ei oleks, siis mul on tegelikult tunne, et blogimine on mind praegu väga palju vaimselt aidanud. Hinges on kuidagi rahulikum, ma ei lähe endast nii ruttu välja ja üldse on kuidagi mõnusam olla, stabiilsem. Ja mis siin salata, mõnus on näha, et kommentaare tuleb rohkem, inimesed mõtlevad kaasa ja numbrid vaikselt kasvavad. See täidab hetkel täiega mu eneseteostuse karikat! Imelik, et nii väike asi võib tegelikult muuta inimese enesetundes nii palju. Juustune, aga tegelikult ka – aitäh, et käite, loete ja endast ka märku annate, see tähendab mulle palju!

Mul on tunne, et kirjutamine on alati olnud minu thing, ma olen end ikka sel alal heaks pidanud ja tänu sellele suudan ma alati ka edasi minna. Ükskõik mis mu elus ka ei toimuks, siis selle endast välja kirjutamine on mind alati aidanud. Blogi on nagu minu psühholoog, hah.

Psychologist GIFs | Tenor

Ja jällegi asi mida ma kunagi mõtlesin, et ma iial ei tee… Kui teil on ideid, küsimusi või soove millest te lugeda tahaks, siis võite mulle ikka teada anda, sest äkki pole ma ise mingi väga hea mõtte peale üldse veel tulnudki! :D

Comments

comments

9 thoughts on “Kui pead postitusi klaviatuurist välja imema

  1. Oma kodust pole sa väga kirjutanud ja näidanud. Alati on põnev teiste koju piiluda🙈

    • Siin ei olegi kahjuks midagi väga näidata, sest ma ei ole sellega absull rahul kunagi. 😂

  2. Enne blogipausi lubasid teha majatuuri, aga me (vist) pole veel teie majaga tutvust teinudki. Ikka on põnev vaadata, kus mis asub ja mis on tulevikuplaanid.

    • Me oleme jah siin viis aastat sees elanud nii, et ei ole avalikult näidanud aga ega väga ei kipu ka mingit tuuri tegema otseselt, sest ma ei ole maja olukorraga üldse rahul. Kogu see maja teema ajab mind tegelikult stressi hoopis, sest selline tunne on, et see ei saa iial selliseks nagu ma tahan. 🙄

  3. Jah, elamist oleks tore näha ja ei peagi olema Instagrami vääriline. Meie kodu ei saa vist ka kunagi valmis v siis selleks ajaks hakkab juba teisest otsast lagunema. Vaatan netist ilusaid magamistoa pilte ja loodan, et enda oma saab ka kunagi kenaks. Praegu on kõledas hallis toonis, ootel olevate lasteriiete kuhja all, nurgas lahti võetud ja restaureerimist vajav garderoobikapp. Ja alati on ees mingi taksitus, mis tuleb enne ära lahendada. 😀

  4. Tere! Mina sooviksin lugeda Räpina linnast rohkem. Kus, mis on,lastega seotud teemad,mis on teie pere lemmikpood,mitu lasteaeda on Räpinas. Mis on Sinu lemmikkoht Räpinas? :)

  5. Majaga on kõik projektid paljupalju suuremad ja kulukamad jah kahjuks :/ Me elame küll korterid, aga isegi see pole 10 aastaga, mis me siin elanud oleme saanud selliseks nagu tahaks. Okei.. remonti jne olen teinud viimase 5 aasta jooksul. Enne ei olnud motivatsiooni, ei näinud pointi, kodu oli koht, kuhu peale tööd enamvähenm aind puhkama tulla ja vsjo. Alles peale lapsi on sellest saanud kodu ja nüüd on hästi teada, millist tahaks, millised on vajadused jms. Aga no piiiiiiiiiiiikkkk tee veel minna. Küll ei leia mehega lahendustre osas üksmeelt, küll pole nii palju rahalist ressurssi korraga võtta jne.Niiet üldises plaanis pole ma ka koduga läbi ja lõhki rahul. Siiski on mul siin lemmikkohakesed ja neid saab ikka piltidel kajastada. Ja alati saab tuba veidi ümber tõsta, siis on jälle mõneks ajaks nagu “uuem tunne” (. milline enesepettus :D).
    Ma nagu otseselt teiste kodupiltide järgi ei janune :) Aga ei salga ka, et kui neid jagatakse, on alati huvitav vaadata, olgu siis mis seal tahes. Ei pea olema vinks vonks laitmatu ja modernne skandinaaviastiilis kodu kõigil..

    • Maja ei saa iiiialllgiiiiii valmis! Ühes otsas lõpetad, teisest juba laguneb või vaja uuesti teha. Koblaka lööb ette ausalt. :D

Vasta Mumm-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.