Ma tean, et nüüd saavad ilmselt pooled titemammad infarkti ja teine pool tuleb mulle kõri kallale, aga mis ma teha saan, ma olen kõndiv õnnetuse hunnik!
Käisime mõni päev tagasi rannas, sest jube palav ilm oli ja Koer tahtis ka ilgelt vette möllama minna. Ta on nagu haige kohe vee järgi, nii kui kuskil kas või väikest lombikestki näeb, peab ta sinna ilmtingimatta sisse astuda saama, muidu ei ole päev korda läinud.
Ja nii ka eile, vihma sadas ja ta läks hulluks ühe poe ees. Vihmaveerennist tuli lahinal vett ja tema otsustas, et oleks ilgelt lahe selle all üks dušš võtta. :D
Ma loll filmisin telefoniga püstises asendis ja pilt jäi valesti. Õiget pidi ma seda keerata ka ei oska aga noh… Elage üle.
Igatahes, läksime siis randa ja nagu tavaliselt, loopisime talle pulgakesi ja mängisime niisama. Ühel hetkel aga otsustas rihm kinni kiiluda, ja just sel hetkel ka veel, kui ma olin Koerale pulga visanud. Loomulikult jooksis tema vette nagu hullumeelne ja koos minuga. Ma olin nabani märg ja liivane. Ma ei tea kas ma ei saanud shokist aru, et vesi külm ei olnud või ta siis ei olnudki nii hull? Kõht sai ka väikese põntsu vastu paadisilda.
Õnneks ei olnud õues väga külma tuult ja päike paistis. Jõudsime elusalt ning tervelt koju, siiani ei ole haigeks ka jäänud (sülitame 3 korda üle õla nüüd!). Kohe pugesin teki alla sooja ja rahunema. Arvata on, et ma olin veel pool päeva ehmunud ja valud kestsid ka paar tundi. Õnneks määrima ei hakanud ja nüüd on kõik korras juba. Ehmatus aga oli suur.
Ja oleks see siis esimene kord kui ta mind pikali tõmbab! Ükspäev nägi mingit kassi õues ja see hull hakkas muidugi kohe eest ära jooksma nagu perse põleks. Koer loomulikult reageeris sellele nagu tüüpiline Koer ikka ja hakkas järgi jooksma. Ja jällegi… koos minuga. Vedas, et rohu peal olime, muidu oleks mul jälle põlved ribadeks ja kõht marraskil.
Igatahes, mina seda koera enam never-ever ei hoia ja temaga jalutama ka ei lähe!
Tegelikult ikka pean minema, sest kes see teine temaga jalutab, kui mees tööl on. Lihtsalt enam ei tee pikki ringe… :(
No ikka juhtub asju, pole hullu ehk. Beebil mõnus pehme pesa kõhus, kus tegelikult on päris turvaline olla :)
Meil selline koer, et vihmaga võib terve päeva ka oma häda kinni hoida, õue keeldub minemast. Kui uksel näeb, et vihmane siis keerab ringi ja läheb tuppa tagasi :D
Te peate oma koerale ikka käskluse selgeks õpetama, et kui on ikka,,Koht!”, siis ka on ,,Koht!” :D
Ta teab üldiselt ‘koht’ aga kuna me mängisime siis noh.. :D
Koeraga tuleks kooli minna ja ma ei ütle seda üldse mitte paha pärast :) koeral ka parem, kui ta õpetust on saanud :)
Lapsevankri ja sama entusiastliku koeraga võib asi juba ohtlikuks kujuneda, kuna siis pole beebil sellist mõnusat ja turvalist pesa.
Üksinda ma küll ei kavatse vankri ja koeraga samaaegselt õues viibida! :D
Ühel hetkel pead ikka minema, kui mees on pikalt tööl. Beebit ju üksi koju ei jäta ja koera ka üksi jalutama ei saada. Praegu on sul veel aega, et koeraga tegeleda.
nagu ma aru saan on teil see flexirihm? mina suure koera omanikuna soovitaks lihtsalt jalutamiseks sellist tavalist nahast rihma, mis on oma teatud pikkusega ja sellega ta sul eest ära sõita ei saa kuhugi. selle rihma puhul on eelis see, et sa saad ta tugevasti endale ümber käe keerata, kuni kaelarihmani ning ega ta siis enam naljalt mõnele kassile järgi ei jookse.kui kass kadunud, lased rihma jälle lõdvaks-pikaks.. pika rihmaga kehtib tavaliselt see füüsikaseadus, et kui sinu käsi on välja sirutatud (sest ta jookseb eest ära), siis väljasirutatud käe jõud on tunnnnduvalt väiksem, kui kõvasti enda kõrval poolkrõnksus hoitud käsi. (been there, done that!)
sina kui koeraomanik pead olema temast alati üks samm ees, nii otseses mõttes kui ka kaudses – st. sina pead seda kassi-lindu-teist koera-vett ennem nägema kui tema ning juba ennetavalt rihma endale kätte kerima. usu mind, mul on kodukasvatusel kasvanud 70 kilone kaukaaslane, kes ka pigem teeb seda, mis tema parasjagu õigeks arvab ning temaga jalutamas käia on alati üks paras seiklus. aga siiamaani olen teda taltsutada suutnud just tänu sellele et minu käe jõu vastu ta ei saa. kui ta ikka on tugevalt minu kõrvale kinni kiilunud, siis saab aru et ega pole enam minna kuhugi ning jätab sikutamise järgi. vahel ei jäta ka, siis on seda ähkimist ja puhkimist palju. hullematel perioodidel oleme perega mõelnud ka selle “ogad sissepoole” kaelarihma peale, mis äkitsi tirides klõks ümber kaela tõmbab ja näitab, et “ei tohi!”, aga siiani pole seda soetanud. (ps. see näeb hullem välja, kui see tegelikult on!) nii et.. :)
Ümber käe või keha ei või mitte kunagi midagi kerida. Koeral on tohutu jõud tegelikult ja kui rihma külge kinni ja lohisema jääda, siis on asjad kehvasti.
Jah, rihm tuleb kõvasti ja lühidalt kätte võtta ja käsi keha juures hoida. Siis tõesti jõudu rohkem.
Mulle ei meeldi see pika rihma varient, oleme proovinud. Kuidagi nii pussakas ja jama käes, pidev kerimine ja jamamine. Ning enamus on mingi 1,5 meetrised, siis ma peaksin temaga igas kraavis ja põõsas kaasas olema, tänan ei. :D
Ja meie rihmal on väga kergesti peale lükatav ‘stop’ nupp, mida me kasutame.
Üldiselt ta ei saa jah nii teha, et järsku spurdib minema ja mina ei saa rihma kinni. See oli lihtsalt see üksik kord kui rihm kinni kiilus. Ta tiris ja siis see tekitab auto turvavöö efekti, et ei lase rihma järgi. Ning see kui ta mu pikali tõmbas oli enamasti mu enda süü. Õues oli pime ja kui kass jooksis sealt põõsast välja nii kiiresti, et ainult saba välkus, siis sorri aga ma ei ole Edward Cullen, et nii kiiresti reageerida jõuan. Ma vajutasin seda ‘stop’ nuppu seal aga ega see mind eriti ei aidanud, hoogu see tal ju vähemaks ei võta.
Koer näeb-kuuleb ALATI enne sind ja seda sa muuta ei saa.
Ta on mul kangekaelne nagu jäär! Jahikoera omadused ja noore isase testosteroon käib lihtsalt nii tugevalt üle, et isegi see ogadega rihm meid ei aita. Isegi mu pea 190 cm pikk mees ei suuda vahel teda kinni hoida, kui ta jooksma hakkab järsult ja teeb 2 sammu temaga kaasa, mis siis minust väikesest könnist veel tahta.
võibolla siis olen ma ise lihtsalt vähe tugevama jõuga (ma trenni ei tee, ausalt!). ega ma paha pärast midagi soovitanud, lihtsalt jagasin näpunäiteid, kuidas ise teen. sellest polnud aimugi, et tegelikult ei tohi või ei soovitatada ümber käe kerida. mina nii teen ja ilmselt ka jätkan, sest nii tunnen ma ennast kõige kindlamini temaga jalutades ja nii saab (vähemalt minu) koer aru, et rihma otsas jalutamine on rihma otsas jalutamine.. st et tal on piiratud ala, mis siis et see pmst koguaeg meelest ära läheb või ta ei suvatse sellest välja teha.
aga loodan, et teiegi leiate endale ajapikku sobiva lahenduse ja sul neid järgi lohisemisi harvemaks jääb. ei kujuta ettegi, kui suur võib kõhuga komistades või muudes taolistes ettearvamatutes olukordades ehmatus olla.
Aitäh, et võtsite vaevaks meie pärast muret tunda ja kommenteerida. Soovitused ikka oodatud jah. :)
Ehmatus on jah korralik aga õnneks on beebi ikka ilusti oma pesas kaitstud ja enamasti temaga ei juhtu midagi. Naised elavad isegi autoavariisid üle nii, et laps ei saa viga. Emake loodus ikka beebile turvalise keskkonna loonud sinna. :) Aga eks peab ikka ettevaatlikum olema ja selliste hulludega rasedad ikka ringi joosta ei tohiks, slp ka väldin nüüd igal võimalusel temaga kahekesi kuhugi minekut.
Ümber käe ei soovitaks ma kindlasti kerida rihma, see võib ohtlik olla (nt http://tartu.postimees.ee/1088222/hobust-jalutanud-noor-naine-hukkus). Ma saan aru, et koer on kõvasti väiksem kui hobune, aga kui ta juba su pikali jaksab tõmmata, siis pole ta ka just kõige õblukesem olend
Jaa, ma just mõtlesingi, et seda tavalist rihma saan kas või lahti lasta, et ise ei kukuks, aga kui see mulle kuskile ümber käe veel keritud 100 korda, lohisen enne 100 meetrit temaga kaasa. :D
Mina soovitaks ka seda ogadega rihma. Koeraga polnud enne vōimalik üldse jalutada, tõmbas kogu aeg ja kuna ta kaalub üle 60 kg, oli teda juberaske kinni hoida. Kui ostsin ogadega rihma, siis kogu aeg kui tõmbas, ütlesin “Ei tohi”. Nüüd piisab lihtsalt “Ei tohi”, isegi kui on mõni kass liikumas. Kui selle rihma ostsin, oli koer 6-aastane ja sai selgeks nädalaga, nüüd aastaid juba korralik jalutaja. Enne julgesin ainult mina temaga käia, nüüd on veel julgeid :)