Kuidas ma peaaegu haiglasse oleksin läinud.

Mul hakkas eile lõuna paiku kõht valutama. Olin just koristamise lõpetanud ja end diivanile sättinud. Alguses ei teinud väga väljagi, ta mul vahel ikka teeb pulli ja valutab natuke siit-sealt. Aga kui juba pool tundi oli see jama kestnud, hakkasin muretsema. Õnneks määrimist ei olnud ja toonused olid ka lahjad ja ebaregulaarsed. Üks hetk oli ainult selline, kus kõht oli hetkeks kivikõva.
Valu läks aina hullemaks. Lamasin diivanil ja hingasin sügavalt siss-välja, natukene aitas.
Helistasin siis sünnitusosakonda ja küsisin nõu. Öeldi, et võta 2 no spad sisse, ja kui see ei aita siis tule kontrolli. Et ega nemad ju ka ei tea telefoni teel midagi muud teha-soovitada. Aga kuna mul polnud no spad kodus, jäid nood võtmata.
Valutasin edasi. Läks veel hullemaks, nüüd oli juba nii, et püsti enam ei tahtnud üldse tulla. Aga ajasin end siiski sirgu ja komberdasin magamistuppa kotti pakkima. Mehe ajasin ka üles, et peab vist haiglasse ikka minema.
Kott pakitud, sättisin end jälle diivanile pikali, lootsin, et läheb ikka paremaks. Üldse ei taha sinna haiglasse minna.
Kui valutanud oli juba üle 2 tunni, helistasin uuesti sünnitusosakonda ja ütlesin, et ma vist tulen nüüd kontrolli, et ikka pole üle läinud. Öeldi, et tule muidugi. Parem karta, kui kahetseda eksju. Ja, et kui peaks nüüd mingi ime läbi ikkagi üle minema, siis võtaksin vähemalt järgnevad 2 päeva vägaväga rahulikult. Ei mingit pingutamist, ja üldse oleks hea, kui vähemalt tänase (no eilse siis) veedaksin lamades. Great.

Mõtlesin, et kui kella 17’iks paremaks ei lähe, helistan kiirabisse.

Vahepeal veel kuulasin doppleriga põnni, et kuidas südametoonid on. Tema mürgeldas ikka nagu poleks midagi viga. Süda kloppis nagu tavaliselt ja käed-jalad käisid veel eriti kiirelt-tugevalt vastu dopplerit.

Kui ma seal diivanil lamasin, tuli koer ka minu juurde ja pani oma pea mulle sülle. See oli nii armas kuidagi… Tuli nagu lohutama mind.

Vahepeal oli see valu ja hirm juba nii suur, et töinasin natuke. Mõtlesin, et see ei saa ometi minuga jälle juhtuda… Ma ausõna juba leierdasin peas pilti, kuidas ma nüüd lähengi sünnitama ja kuidas mu laps inkubaatoris juhtmetesse maetud on. Mitte, et see valu oleks nüüd nii meeletu olnud, et seda saaks sünnitusvaluks pidada, aga päris normaalne see ju ometi ei ole. See pilt mu peas oli nii kohutav. Ja veel hullem oli see, et ma olen alles 22+3, võib-olla (ilmselt) ei oleks üldse päästma hakatudki. Võehh, kõigi emade õudusunenägu.

Ja siis juhtus ime, ning valu hakkas nagu iseenesest taanduma. Tänasin jumalat. Kuigi südamesse jäi kripeldama, et mis kurat see oli. Normaalne selline asi ju ometi ei ole.
Ema arvas, et ehk pingutasin koristades üle, või närvitsesin-muretsesin. Aga ma ei teinud ju mitte midagi tavapäratut. Ainult koristasin. Kas seda ka enam ei või teha või. Ma juba raseduse alguses kartsin sellist asja. Ma tõsiselt loodan, et see rohkem ei kordu.

Comments

comments

8 thoughts on “Kuidas ma peaaegu haiglasse oleksin läinud.

  1. Minul tekkisid sellised valud kui ma 32+ nädalal üle pingutasin kolides(pakkusin üksi kõik asjad ja koristasin kaks korterit). Öösel valutasin väga tugevalt ja tundide viisi. Hommikuks oli valu läinud kuid peale seda enam ei saanud tubagi tolmuimejaga tõmmata. Kohe olid valud platsis ja mina pikali maas. Seega järgnevad nädalad jäi kõik mehe kaela kuna ta minu aitamise asemel ennast täis jõi :D
    39+1 tundsin kuidas ei suuda enam rase olla. Tegin täieliku suurpuhastuse kodus. Õhtul tulidki veed ära. Peale koristamist valutasin ka kuid sain magama jääda ja ärkasin vete peale. Seda ei saa iial teada kas juhuslik kokkulangevus või tõesti oli igasugune pingutus keelatud ning kutsus sünnituse esile.

    • Küllap see ikka pingutusest oli. :(
      Aga vähemalt oli laps selleks ajaks valmis tulema…

    • Jälgi edaspidi oma keha ka koristades jne. Ma istusin ja puhkasin kohe kui juba nõrgad valud tulid kuna siiski polnud veel päris õige aeg. Hirm oli suur ning iga väikseimgi märk ehmatas. Ma ei hirmuta sind kindlasti. Tean mis tunne sul sees on. Kõik läheb kindlasti hästi :).

    • Koristamise ajal nagu ei olnudki midagi, väsimus oli, aga see juba tavaline, et ei viitsi midagi teha enam :D

  2. Kasulik oleks teha väike käik apteeki ja teha nn. “raseda apteek”, et kõik vajalik oleks alati kodus käepärast. Häda tulles ei hüüa ja on hea, kui kõik vajalik on alati olemas. See ei ole suur investeering. Minul endal on selleks puhuks varutud: NoSpa, Paracetamol, Rennie, kummelitee, põietee ja jõhvikatabletid, ingveribastillid (aitavad iivelduse vastu), magneesiumipulber (imendub kiirelt ja hästi ruttu vähendab krampe), glükoositropsid (juhuks, kui veresuhkur peaks kiirelt alanema), looduslik allergiakreem ja veel nipet-näpet. Tegelikult on seni vaja läinud ainult paar korda neist midagi ja rasedus poole peal. Ületarbida pole midagi mõtet, aga kui probleem tekib, on hea, kui nad on olemas. Samamoodi olen hakanud juba komplekteerima “beebi apteeki”. Pereõde koostas mulle nimekirja, mis vahendid peaksid kodus olemas olema, et alati oleks võimalik ise esmast abi oma lapsele anda. Tihti avastatakse, et on seda või teist vaja just siis, kui häda käes ja kohe kiirelt mingit vahendit võtta ei ole. Selliseid asju olgu pigem üleliia, isegi kui reaalselt vaja ei lähe sageli.

  3. Tihtipeale ongi just väsimus see, mille kaudu keha annab märku, et oleks aeg rahulikumalt võtta:) Naudi pigem rasedust, mitte ära kõnni riskipiiril, et jälle miskit valesti minna võib:) Rasedus ongi selleks, et keha saaks tulevaseks eluks ette valmistada, puhata ja naised saaksid ennast natukene kuningannana tunda:)

  4. Mul oli avatus 25 nädalal 2 cm, üldse ei hirmuta, aga mul polnud mingeid tunnuseid, et midagi toimuks, aga toimus ja avastati, kogemata korralisel visiidil. NIi, et parem karta kui kahetseda, mine kontrolli… Mul õnnestus lõpuks sünnitada suht tähtajal. Lõpp hea, kõik hea :)

  5. Pingback: Beebiblogi: 22.nädal. | Lipsuke

Vasta Annu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.