Läksin mina siis Koeraga jalutama ja mis ma näen. Vastasmaja juures kõnnib üks 3-4 aastane poisike ja karjub täiest kõrist ”emme…emme…emme!”. Vaatasin tükk aega, et mis ta seal askeldab ja ega kuskilt otsast siis seda kurikuulsat ”emmet” näha ole. No ei olnud…
Kõnnin siis natukene edasi, ise samal ajal poissi silmas pidades. Jalutab teine mööda tee äärt, peksab kepikesega lund laiali ja ikka karjub emmet. Suur tee on seal samas kõrval! Autod koguaeg kimavad siin ringi nagu poleks liiklusmärke olemaski! Siin on selliseid huligaane, et ma ei laseks oma kassi ka üksinda õue, rääkimata siis lapses! Ükspäev oleks meidki Koeraga alla aetud, tuli suure kimaga kõrvaltänavast ja kadus enne kui jõudsin auto värvigi märgata!
Kuidas sa inimene ei mõtle enne kui lased 3-aastase poisikese IHUÜKSINDA õue? Ega see siin ei ole aiaga piiratud eramaja hoov, kus võid lapse õue lasta ja siis ise alles 10 minutit hiljem järgi minna! Kas sul on ajude asemel makaronid või?
Loopige mind kividega surnuks kui mina selliseks idioodiks muutun peale lapse sündi. Ilmselgelt olen ma siis koos lapsega välja sünnitanud ka oma aju!
kui mina veel kolme aastane olin… ja korrusmajas elasin… siis käisin mina üksinda läbi kõik sopaloigud, jõe ääres jääpankasid okstega lõhkumas ja vahtisin kuidas suured poisid üle võlli kiikusid. Ikka nii kõrgele kui taevas ulatus ja ikka pea alaspidi!
Nüüd muidugi ei tohi enam algkooli lastki üksinda õue lasta.
Käisin minagi kolmesena üksi hommikul lasteaeda, esimest korda üksi koduski olin umbes selles vanuses, aga nüüd ei lubaks ma mingil juhul ka kuue-aastast maja kõrvale mänguplatsile üksi. Selle 16-17 aastaga on maailm meie ümber muutunud väga kõvasti.
Minu laps mängis vist esimest korda üksi õues 5 aastasena ja nüüd 6 aastasena käib üksi inglise keele tunnis, peab ka teed ületama. Ei leia, et midagi valesti oleks, 18 aastaseni käin temaga koos või? 3 aastast ei saadaks üksi majade vahele mängima aga siiski…
Ta ei mänginud majade vahel, vaid maja ees kus on suur tee ja autod koguaeg sõidavad (kimavad nagu maniakid pigem!)…
Muidugi on 3 aastane väike, et üksi mängida isegi maja ees aga samas autod on ju igalpool nii ei saagi lapsed õues olla. Vb ta ootas ema maja ees? Meil siin on eramajad ka ja kuigi neil aed, siis lapsed suuremas ja väiksemad mängivad ka väljaspool aeda, siin palju autosid ka aga siiski mängivad.
Ning lisaks on siin voimalus, et see ema keeras selja ja seal see laps lakski…mina olen samas vanuses saanud omale riided selga, neljandalt korruselt trepist alla ja yle suure tee, enne kui ema, kes oli mu venna mahet vahetamas, markas aknast, et seal tema kolmene jalutab (ning seda keset Tallinna linna). Enne kui moista hukka ning paris lahmima hakata, et kus moistus, tuleb ka muud voimalused valistada. Su laps ei ole veel syndinud, aga kui ta kord jalad alla votab, siis naed ilmselt isegi, et kui sul just silmi selja taga ei ole (ning ma ei usu et sul on :D) siis see mida ja kui kiiresti lapsed korda suudavad ajada on ikka hammastav.
No kui ta maja ees 10 minutit karjub täiest kõrist emmet, siis vaevalt, et ei märka ju.
Kui ta seal paris 10 minutit emmet karjus, siis tekib kysimus, et miks sa ise kysima ei lainud, et mis juhtunud on, et kas ta on eksinud voi midagi…Sorry aga mul on lihtsalt omaette teema sellega kui lahmitakse pisut liigselt ilma, et kogu pilt ja jutt selge oleks. (yldse mitte paha parast)
No ma olin Koeraga ja too ei salli lapsi. Ja ma ootasin seal nii kaua ja jälgisin kaugelt kuni ”emme” välja ilmus…
Mis sa siis teed kui su oma laps sünnib? Annad kummagi neist ära?
Sa mõtled loomi? Nalja teed või? Ei anna.
Soomes ei tohi alla 12-aastane(võin vanusega aasta mööda panna) üksi koduski olla, kui naabrid kaebavad ja lastekaitse kutsuvad, on jama kaelas. Hiljuti oli olnud üldse juhtm, kus ema pani ühe lapse kivitrepile istuma, kuniks sidus teise kingapaelu, mööduja helistas lastekaitse välja. See Sinu loo kolmene oleks emalt juba ära võetud siinmaal.
Oh, ma koorisin neljasena igal hommikul kausitäie kartuleid, kui ema alles magas. :D ( Salaja hiilisin kööki, ja askeldasin seal kella viie paiku hommikul.) Nuga oli suur, mina ise olin väike ja küünarnukkideni sopane ja märg. Aga kõik sõrmed jäid alles, ja ma ei mäleta, et keegi oleks nuge peitnud.
Elasime ka kortermajas, mille eest läks läbi suur tee, kus sõitis palju autosid. Ja kui ma olin kolmeaastane, siis käisin ma üksi õues. Kõik lapsed tegelikult käisid üksinda. Vähemalt ma ei mäleta, et keegi oleks koos emaga olnud. ( Okei, üks poiss käis oma vanaemaga, aga see mutt oli paras maniakk, kes ainult röökis, et ” Paavo, ära istu maha! Ei tohi naerda suure häälega nagu uulitsapoiss!” etc…etc..etc…)
Mis ma tahtsin öelda…tegelikult mitte midagi asjalikku. Lihtsalt nostalgia tuli peale, muud midagi. Tegelikult on mul lausa hea meel, et mulle anti juba väiksest saadik parajalt vabadust, ega hoitud toas vati sees. ( Julgen väita, et ma õppisin tänu sellele juba varakult parajal määral iseseisvust.)
Selle sinu loo kohta ma ei oskagi mingisugust seisukohta võtta, sest…ma ei tunne selle poisi ema ega poissi ennast, ja me tegelikult ei tea, miks ta üksi õues oli. ( Ma muidugi tean ise ühte ema, kes oma lapsed laokile jätab, ja seda on vastik vaadata, aga see on juba teine jutt, ja ei kuulu siia.)