Kuus nädalat saladust

19.06,  6+3

Käisin eile jälle arsti juures, selle hästi toreda arsti juures, kes mulle omast vabast ajast tookord helistas.

Eelmisel õhtul hakkasin ma enda peas jälle ketrama halbu stsenaariume. Mis siis, kui kõik ikkagi ei ole hästi? Mis siis, kui mu sisetunne mind petab? Mis siis, kui…  Ka eile sinna sõites, mõtlesin veel sellele ja mul tekkis klomp kurku, seest hakkas keerama ja süda hakkas värisema. Sisetunne nagu kinnitab, et seekord on kõik hästi, aga ikkagi tekivad vahepeal hirmuhood, näiteks siis, kui tunnen, et voolust tuleb rohkem vms. Kohe pean minema vetsu kontrollima, et ega see ometi veri ole. Jube on hirmus elada.

Aga kõik oli okei! Süda lõi. Kuna ta on veel nii tilluke, on teda raske mõõta, ta on ju nagu hernetera praegu. Päevade järgi oleks ta pidanud olema 6+6, ise ma tean aga, et ta ei olekski saanud olla suurem, kui 6+3. Ühe mõõtmise järgi oli ta 5+6 ja teise järgi 6+3. Sain pildi ka!

wpid-wp-15925518045701841999899802488798.jpg

Enesetunne on viimased nädal+ aega olnud kergelt öeldes kohutav. Koguaeg peab suu peas käima, sest niipea, kui kõht läheb tühjaks on pekkis. See iiveldus on siis selline, et võtab jalust maha. See on nii rõve, sest isu ei ole mul üldse. Kõik tundub rõve ja vastikult haisev. Isegi arbuus ”haiseb” minu jaoks nagu mädamuna. Aga kui ma ei sunni end midagi sööma on mul veel hullem olla. Ükspäev tegin endale ahjus leiva kuivikuid, sest kõik millel on mingisugunegi maitse, tundus täiesti vastuvõetamatu ja oksele ajav, kuivikud oli viimane lootus ja õnneks ka sobis.

Mitu päeva olen võidalnud kraanikausiga, mis haiseb nii jubedalt, et mul tuleb okse kurku, kui sealt möödun. Teised seda ei tunne… Ma ei saa aru, KUIDAS? Kuidas nad ei tunne seda lehka, kui mul reaalselt ninakarvad põlevad? Hetkel olen lihtsalt kraanikaussi vältinud ja käinud ringiga teistest ustest (meil saab läbi tubade ringiratast joosta). Üleüldse, kõik haiseb! Joel võttis külmikust sinki ja hakkas seda minu kõrval sööma. Peaaegu oleks roopi pannud.

Eile oleksin peaaegu oksele hakanud, sest mees tuli mulle musi tegema vahetult peale seda, kui ta oli mingit pähklijäätist söönud. Ma ei kujuta ette mis ma temaga teeks, kui ta siiani veel suitsu kimuks. Ta vist peaks siis majast välja kolima ja järgmised seitse kuud oma venna juures elama. Juma tänatud, et ta selle jama eelmisel aastal juba maha suutis jätta. Ma olen tema üle nii uhke!

Kuna see rasedus on nii intensiivne siiani olnud, hoopis tugevamate sümptomitega, kui kõik eelnevad, siis hakkasin ma siin vahepeal juba mõtlema, et mis siis, kui mul on kaksikud… Eilne uh seda aga kahjuks (veel!) ei kinnitanud. See oleks jumala äge olnud, samas ikka täiesti pöörane, sest ma ei kujuta ette kuidas ma ellu jääks. Kui mul juba ühte last kandes on nii hull lõpus olla, mis siis veel kahega saaks. Ma elaks kõik need kuud hirmu all, sest kaksikrasedused on enamasti ka problemaatilisemad. Ja mis veel peale sünnitust saama hakkaks, ma ei kujuta ettegi… Aga idee sellest oleks muidugi päris äge olnud. :D

Comments

comments

2 thoughts on “Kuus nädalat saladust

  1. Sinu postitusest leidsin palju äratundmisrõõmu. Olles ise 10+2 rase siis olen elanud üle faasi, kus sõin ainult võileivagrilliga tehtud juustusaiu, samas mingi hetk oli lemmikasi õunamahl mis praegu aga tekitab judinaid ja isegi paki nägemine ajab iiveldama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.