Lapsevanemaks olemine ei ole muud, kui üks suur armastus ning veel suuremad hirm ja mure.

Annu suudab mu südame vähemalt korra päevas suurest hirmust tagajalgadele perutama ajada. Eile suutis ta seda näiteks kakssada kolmkümmend neli korda.
Annemaial on viimasel ajal tekkinud selline tore komme, et ta peab endale magama jäädes midagi pähe kiskuma. Noh, et nina ja lõug oleksid täpselt samamoodi millegi vastus, nagu tissi imedes.
Esimest korda pidin ma südari saama, kui jätsin ta enda voodisse magama ja läksin ise teise tuppa ”asjalik” olema (tähendab PLL viimaseid osasid vaatama khmkhm). Mingil hetkel läksin siis kontrollima, et kas kõik on ikka korras, kahtlaselt kaua oli maganud juba. Ja kuna ta vahepeal tegi häält, nagu oleks ärganud, aga peale seda oli ikkagi vaikus, siis hakkas mingi kahtluseuss minus hävitustööd tegema.
Ja mida ma esimese asjana näen, kui tuppa astun. Suur kuhi tekki ja patju. Ta oli kõik endal üle pea kaevanud. Last polnud nähagi! Ja mu süda hakkas täiega taguma. ‘Ta tegi ju häält – MIKS ma ei läinud vaatama?! Nüüd on ta kaltsukuhja alla ära lämbunud!’ Krahmasin ruttu padjad tal pealt ära ja katsusin kas kõht liigub – LIIKUS. Pool tundi süda tagus veel…
Polnudki ju midagi nii erilist, aga mina oleksin peaaegu infarkti saanud ja püksid täis sittunud.

Teist korda ehmusin ma siis, kui ma üritasin Annut tema enda voodisse magama panna, üle kahe tunni. Küll ta üritas mu padja alt piimaseid lappe välja katkuda, küll ta üritas oma mähet alt ära võtta, küll ta üritas karusselli mõmmisid alla kiskuda, küll ta üritas oma mänguasju mu selja tagant kätte saada, küll ta üritas kassi ära süüa, kui too temast möödus ja aknalauale läks, ning siis sai elukurjaks, et – MIKS OMETIII ei või ma kassi saba lutsutada või talle näppu silma suruda?
Siis üritas ta mind kiilakaks kiskuda (ta millegipärast ei tahtnud aru saada mu pahasel häälel öeldud ‘kasvata omale ja siis kisu’st), siis oli vaja veel üle toa täiest kõrist kriisata ja seejärel südamest naerda (no ja siis ole tõsine, ning tee kurja nägu), seejärel pidas ta veel vajalikuks end 180 kraadi pöörata ja asuda mähkmeid ning muud kraami näppima ja mööda tuba laiali loopima. Ütleme nii, et lõpuks keerasin ma talle lihtsalt selja ja tegin nägu, et ma magan. Mõjus üllatavalt hästi. Umbes 5 minutiga oli vaikus majas. Vaatasin siis, et mida ta nüüd korraldab. Tibin oli end poolenisti minu voodisse siblinud ja ta nägu oli mu padjas. Lapp oli ka veel peas. Üritasin selja pealt katsuda, et kas ta ikka hingab, aga ma ei tundnud midagi. Panin siis käe talle kõhu alla ja tõstsin natuke, laps ei teinud teist nägugi ja oli mu käe peal nagu laip! Pole vist vaja öeldagi, et mingi osa minust ehmus. Keerasin ta järsult ringi, mille peale Annu korraks silmad avas, vaatas mind väga segaduses näoga, sai aru, et see on kõigest tema saiko emme, naeratas, pani silmad kinni ning pöidla suhu ja magas rahumeeli edasi. Mu süda tagus ehmatusest, aga samal ajal purskas armastusest üle äärte. Ta oli nii nunnu! Aga samas… Võehh, mu ihukarvad turritasid nagu pistodad taeva poole. Polnudki ju tegelikult midagi nii erilist, aga mina olin ikkagi südari äärel.

Aga samas tunnen ma enda vahel maailma kõige halvema emana, sest ma ei muretse paljude asjade pärast. Ma ei torma tuhatnelja arsti poole, kui leian lapse kehalt mingi kahtlust äratava täpikese, ma ei jookse tal desifintseeriaga järgi, ma ei keeda ega kuumuta nelisada korda päevas tema närimisrõngaid ja kõrinaid, kui need peaksid korraks maha kukkuma – heal juhul pühin karvad pealt ära ja annan tagasi. Ja ammugi mitte ei saa ma infarkti, kui keegi lapse läheduses köhatada julgeb. Mu arst näiteks ajas silmad suureks ja suu vajus ka vist imestusest laua alla, kui ütlesin, et käime bussiga teise linna võimlemas… Ja teate mis? Annu pole mitte kordagi haige olnud. Ma nüüd ei julge pead panti panna, kas meil on lihtsalt jopanud, või mis, aga see õnnetus on meist kaarega mööda käinud.

Nüüd raudselt sõnusin ära ja homme on Annukas haige. Siis süüdistan oma 9-aastast sugulast kes muudkui Annut näppis ja väntsutas, ise samal ajal muudkui köhatas…

Comments

comments

4 thoughts on “Lapsevanemaks olemine ei ole muud, kui üks suur armastus ning veel suuremad hirm ja mure.

  1. Oh kui tuttav tunne oli seda lugeda praegu. Mu poiss suutis ka selles vanuses mulle miljon korda infarkte tekitada. Ta nimelt ei suuda üldse magama jääda, kui ta oma tekki näkku tõmmata ei saa. Aga kuna ta oli selles vanuses juba piisavalt suur ja suutis tekki näost iseseisvalt ka ära lükata, siis selle pärast ma väga ei muretsenud.

    Ja mina samamoodi võtan asju palju vabamalt. Mees on hullem kanaemme, siiamaani kipub poisi lutte korralikult ära pesema ja kukununnutama, kuigi poiss juba pooleteist aastane. Bussiga linnas olen käinud juba alates poisi 3 nädalaseks saamisest umbes. Kui autot pole, siis maalt linna saamiseks polegi muud võimalust. Esimest korda tõbiseks jäi poole aastaselt. Siis oli ka nina lihtsalt pisut tatine, kui meie ümberringi kõik palavikus, nohus, köhas ja muudes ollustes vaevlesime. Üle ei saagi muretseda, muidu ei saa ise elada.

    Ja see kõik on täiesti normaalne. Last ei saagi mulli sees kasvatada ja neid kodust välja saamisi on eelkõige sulle endale vaja, et ennast inimesena saaksid tunda. Aeg läheb linnulennul, varsti enam sellised asjad infarkti ei põhjusta :D

  2. Ma olen mitu korda lapse üles äratanud hingamise katsumisega :D See paranoia vist enamikul emadest. Ühel ööl äratas mees mind üles, et miks laps nii kaua magab (tavaliselt ärkab iga paari tunni tagant). Tegelikult laps oli mitu korda ärganud, aga mees ei kuulnud. Nii et isadel vist ka sama teema :D

    • Ja mu mehel on see paranoia, et kui laps meie vahel magab, kardab ta tal tekki üle pea tõmmata. Mitu korda ehmatab end võpatusega-üles-ja-kontrollib-last.

Vasta Anneli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.