Nagu enamus teist teavad, siis Annemaial on lihaspinged, ja need takistavad tal normaalset arengut. Sellepärast ta ka veel ei keera. Tähendab, et ta on keeranud, aga intensiivset rullimist meie majas veel ei toimu.
Eile käisime siis lõpuks taastusravis, kus arst näitas meile erinevaid harjutusi, mida ma nüüd kodus siis isuga tegema pean.

Järgmine visiit on alles 18.märts ja peale seda käime veel 8x võimlemas ning kui õnnestub, siis ka ujumas.

Ka siin, minu kodulinnas, on beebide ujumine, aga noh jah. See on selline, et jääb rohkem ära, kui toimub. 13.Jaanuarist saadik on ujumine toimunud täpselt kahel korral. Täna juba kolmas nädal järjest, kui kodulehelt vaatas mulle hommikul vastu ”Beebide ujumist ei toimu!”. Nojah siis.
Ujumine iseenesest Annule meeldib. Tal on alati vees olle silmad rõõmu täis, ja eriline rõõm tuleb siis peale, kui ta näeb teisi beebisid. Käed hakkavad kohe käima nagu tuuleveskid.

Nii hirmsasti tahaks Annut kiita, aga ma ei suuda. Iga jumala kord, kui ma mõtlen, et ta on nii tubli olnud, või kellelegi kiidan, et nüüd on kergem, siis näitab ta, et väike deemon pole endiselt kuhugi kadunud. Aga noh, üldiselt… Kergem on. Gaasid said vist nelja kuu täitumisega läbi. Lõpuks. Nüüd käib võitlemine sellepärast, et ta ei taha magada, ja kui ta ei maga, siis ta viriseb. Isegi süles, kus muidu on vaikus. Ja omaette olemisega on tal ka ‘väiksed’ probleemid. Max viis minutit ja siis on juba nutt lahti. Ning selle viie minuti jooksul muidugi ka kontrollib korduvalt ja korduvalt, et kas ma ikka olen olemas. No ja vahepeal ei jää ta ülde omaette, ning hakkab kohe karjuma, nagu ma oleks talle nuga andnud või midagi. Aga noh, see on täiesti köömes, võrreldes sellega mis elu enne oli. Üritan teda nüüd koguaeg kõhukotiga harjutada, aga kuna ta puusad on ka veidike rigiidsed (lihaspinge tõttu ilmselt, aga lasen arstil meid puusa UH’i ka suunata igaksjuhuks), siis väga kaua ta seal olla ei kannata.

Ta on hingelt vist rändaja. Pidevalt peab olema uus tegevus, koguaeg peab olema põnev, ja kui me kuskil ringi tripime, on rahu majas. Rahu on majas ka siis, kui keegi võõras külas on. Ja siis kõik ütlevad, et ma valetan, sest see laps küll deemon ju pole.

Hääl ja iseloom on tal kõvad. Kui talle midagi ei meeldi, siis saad sa sellest poole sekundiga aru. Ja kui ta ei saa kohe seda, mida tema just parasjagu tahab, saad sa ka valjuhäälse noomituse. Et mis mõttes sa mutt tahad mind praegu süles teisele küljele keerata? Ega ikka ei keera küll! Uskumatu juurikas. :D
Ja nagu näha, siis Annu võõrutab mind internetist. No üldse kohe ei jõua siia blogima enam. Need üürikesed uned, mis ta päeval teeb, kuluvad niimoodi käest ära, et ei jõua läpakatki lahti teha. Imetamise ajal ma ka enam ei tohi midagi telefonist vaadata, kistakse käest ära.
Käest kistakse mul tegelikult ära absoluutselt kõik. Kui üritan pudelist vett juua, ning laps mul parasjagu süles on, siis on tal kohe vaja pea kuklasse ajada ja vaadata mis ma teen, ning siis oma käekesed pudeli ümber sirutada. Andsin talle siis lõpuks ühe pooleliitrise pudeli, kuhu panin sisse maisi, et tal põnevam oleks. Ja oh neid silmi, kui see pudel tal pihus on. Nagu see oleks maailma kõige vägevam asi! :D

Toidu vastu tunneb ta ka vist juba natuke huvi. Kui midagi sööme, siis ta vaatab meid sellise näoga, et ”mis mõttes teie mugite ja mulle ei anna?”, ning kui ta mul söömise ajal süles on, siis muidugi üritatakse ka kõike endale krabada ja kohe suhu toppida. Iga minu amps on tema poolt loetud. Aga lisatoiduga ma veel ei plaani alustada. Tahtsin venitada 6. kuuni, aga ma kardan, et ei mängi välja. Selle kuuga võttis ta juurde vaid 565 grammi. See on okei, aga minu arvates natuke vähe. Eelnevatel kuudel võttis ta juurde ikka sinna kilo kanti. Aga noh, mingil hetkel pidavatki see kaalu tõusmine ju aeglustuma… Aga samas mulle hakkab tunduba, et talle ei piisa ka enam ainult piimast ja ta vajaks midagi hästi väheke lisaks. Just õhtuti. Sest õhtuks on ta mu suht kuivale tõmmanud ja on siis nutune, et enne und kõhtu väga korralikult täis ei saa. Üritan veel viivitada ja räägin ka arstiga, sest mina pole kindlasti üks neist, kes kohe nelja kuu kukkumisel hakkaks lapsele lisa toppima, sest ‘nii tahaks näha mis nägu ta teeb’. Aga kui on vaja, siis on vaja. Pole midagi teha. Viienda kuuni tahaks siiski ära venitada.

Toidutagasiheide on tal ka ikka. Mõni päev pole üldse, teinekord on jälle iga söögi järel mitu õnnetust. Aga vähemalt ei kuku ta enam hüsteeriliselt röökima sellepärast. Kuigi zero to hysteria, on ikkagi olemas. Ta on väga…emotsionaalne ja ei karda seda välja näidata. Isegi arst ütles, et see tibi teab täpselt mida, kus ja kuidas ta tahab.

Juba praegu on näha kui suur loomasõber ta on. Kui kassi või koera näeb, siis on nägu nalja täis ja kohe kukuks katsuma, patsutama ja paitama. Kass on ka temaga leppinud ja käib nüüd isegi tema juures hellusi nõudmas. Alles ükspäev nad soojendasid oma sõprust. Kass tuli hommikul voodisse ja Ann kukus kohe kassi ‘paitama’, endal suu kõrvuni. Ning täna lõkerdass ta südamest naerda, kui koer oma nägu vastu voodit hõõrus. See on lihtsalt nii armas. :D

Ühesõnaga, see laps on täielik juurikas. Ta on vist meie mõlema kanguse pärinud.

Comments

comments