Lugejakiri: Ma oleksin end hirmust peaaegu täis lasknud!

Mõnda aega tagasi kirjutas mulle üks lugeja, ning kuidagimoodi jõudis jutt ühe huvitava seigani…
“Kui ootasin oma esimest last, sain tutvuste kaudu ühelt naiselt lamamistooli. Lihtsalt niisama andis. Ütles veel, et tal hea meel, kui lahti saab, pidavat teine tal jalus vedelema. No mis siis ikka, ega kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata.
Oli teine veidikene räsitud, aga muidu täiesti töökorras ja ega laps niikuinii ei tohiks seal toolis väga kaua istuda. Kasutusaeg on ka lühike, max pool aastat. Pigem ostan selle raha eest lapsele midagi muud vajalikku.

Kui poeg oli sündinud, sai lamamistoolist täielik hitt! Ükskõik mis tuju lapsel oli, või kui suur kurvastus parasjagu peal oli, aitas alati lamamistool. Oma esimese naerugi tõi ta kuuldavale just seal istudes. Ja edaspidi lõkerdas poeg seal, nagu karussellil.
Kord sõbrannal külas olles, tikkus pojale jonn peale, ja kuna neil oli täpselt samasugune tool, mõtlesin proovida, kas poeg ehk rahuneb, kui ta sinna asetan. Sel korral asi ei funganud, tool oli oma võluvõimed kaotanud. Mõtlesin, et no ju siis uus ümbrus häirib teda.
Alguses ei leidnud ma selles midagi kummalist, aga kui ükskord juhtusin sama tuttavaga juttu puhuma, kellelt tooli sain, pidin kreepsud saama, kui ta moka otsast mainis, et tool on  pärit ühelt tema tuttavalt, kelle beebi suri. Olevat see algusest peale tollegi beebi lemmik koht olnud.

Mu peas hakkasid kohe ketrama kõik need korrad, kui panin nutva lapse sinna tooli “mängima” ja ta sekunditega rahunes. Meenusid kõik need korrad, kui laps toolis olles kätega vehkides tühjusesse vaatas ja südamest naeris. Kõik need korrad kui loomad toolist suure kaarega mööda käisid, või toast põgenesid, kui tool täiesti lambist tööle hakkas. Seda juhtus korduvalt ja korduvalt ja korduvalt. Lõpuks ma lihtsalt harjusin ja mõtlesin, et see tool on veits vigane. Kasutatud asja värk.
Kusjuures, esimest korda, kui see juhtus, oleksin ma end peaaegu täis sittunud. Lähen mina rahulikult vetsu poole, läbi elutoa. Kõik on pime. Ja järsku hakkab lamamistoolil muusika mängima ja tuled vilkuma! Ma kiljatasin nagu surm oleks silme ees ja pagesin vetsu. Mees ehmatas ka end üles ja ruttas vaatama milles asi on. Mina suutsin ainult läbi ukse ”see kuradi lamamistool!” kägiseda. Mees ei saanud mõhkugi aru. Tool oli vait jäänud. Tuba oli pime… “

Pole vist vaja öeldagi, et mina oleksin ilmselt oma majale tule otsa pannud, kutsunud Nastja, Sergei ja kolm pöialpoissi vaime välja ajama, ning selle tooli õue peal põlema pannud. Ise veel umbes neli korda aknast välja hüpanud ja päripäeva, ümber põleva maja, seitse tiiru teinud.

Ja jumal tänatud, et selle lugejaga rääkimise ajal oli öö, toad olid kottpimedad, mul oli RÄME pissihäda ja ma hakkasin endale ette kujutama surnud beebisid. Ma pole vist elus nii kiiresti kikivarvukil jooksnud…

Kas teie usute kummitusi või üldse mingit taolist värki? Mis on kõige põnevam lugu mis teie endiga juhtunud on, või mida te kuulnud olete?

Comments

comments

15 thoughts on “Lugejakiri: Ma oleksin end hirmust peaaegu täis lasknud!

  1. Alati ei tähenda ju surnud inimeste asjade kasutamine automaatselt mingisugust needust või et nüüd ise ka ära sured. Paljudel on ju jäetud mälestuseks näiteks vanavanemate ehteid jms asju alles, osad isegi kannavad neid. Kõiksugu koduvaimudega annab üldjuhul rahu teha ning rahumeeli koos eksisteerida :)

  2. Mul on väga kahju romantikat rikkuda, aga kahe lapsega kaasneva mänguasjahunnikuga koos elades olen nende “iseeneslikku” tööle minekut korduvalt kogenud. Nii uute kui teise ringi esemete puhul. Eranditult on tegu olnud elektrooniliste esemetega, mis sedasi oma patareide peatsest tühjenemisest märku annavad.

    • See on jah tavapärane. Aga ise avanevad aknad, kraanist voolama hakkav vesi ja niisama tühjas toas kukkuvad esemed on veidi teine tera :D

    • No sellega on nii, et kui ma siin kirjutama hakkaks, saadetakse hullumaja valge buss mulle järgi :D. Aga meil on ja lapsepõlvekodus keegi tegelane, kes pättusi tegi (keegi ei ole sinna kunagi ära surnud, ka inimeste küljes saab surnud inimeste energia kaasa rännata ja nad jäävad sinna paikseks, kus neile meeldib) Vanaema rääkis, et ma väiksena nägin ka teda ja rääkisin juttu temaga, olevat üks väike poiss (tõenäoliselt mu vanaema lapsena surnud vend). Aga nüüd on linnas ka meil keegi end sisse seadnud. Alles eile öösel oli nii, et teises toas käis mingi mütakas, aga me ei julgenud vaatama minna. Hommikul olid riiulist dokumendid välja kukkunud. Täna kordus sama asi. Kas olid pahasti paigutatud, tuuletõmbus või kellegi kolmanda käsi mängus, kes teab. Aga ehmatab ära nii või naa. Lapsepõlve kodust veel niipalju, et seal käsisid meil ka igasugused Andreid ja Nataljad ja muud tegelased oma küünalde ja põleva heinaga ringi, vanaema küljes pidid üldse deemonid elama nende sõnul. Ma ei teagi, kumb lihtsam on. Uskuda ebareaalsetesse olenditesse või lihtsalt leppida, et oled veidi nupust nikastanud :D. Kui viimast, siis ma vähemalt pole seda üksi, sest kõik kes meil seal ööbinud, on midagi kuulnud/näinud.
      Lapsena ma lihtsalt karjusin alati, et ma ei kardaaaaa, ja siis üldjuhul lõppesid ära asjad. Sammud, telekas sisse-välja, uksed lahti jne.
      Meenus üks hea lugu veel. Hoidsin pubekana oma väikevenda ja tema sõpra seal ja siis mul oli vaja muidugi neile õudusjutte rääkida, a´la et kell 6 tuleb pööningult mingi kummitusnaine, kes siis viib nad endaga kaasa sinna, kui nad normaalselt ei käitu. Noh, neile tuldi enne 6 järgi ja ma jäin sinna üksi. Kell sai 6 ja pööningu uks läks lahti. Lukustasin end kogu terariistatavaariga, mis majas leidus kööki kinni, kuniks vanavanemad koju jõudsid :D

    • Appi :D mu maakodus käib ka keegi (vanaema vist) inimesi magamise ajal jalast raputamas. :D

    • Tean seda tunnet, mul oli periood, kus ma kategooriliselt keeldusin oma toas elamast lihtsalt sel põhjusel. No ja tekki tiriti pealt ära jne :D

  3. Nägin täna unes, et ma olin kindel, et mu lapse (tegelikult mul pole laspsi :D ) lamamistooli küljes on miski deemon ja ma üritasin seda kõigile tõestada, keegi mind aga ei uskunud, kuni see deemon minu sisse läks ja mingi hull kamm pihta hakkas, Huh küll see oli hirmus uni :D ärgates viisin kohe otsad kokku- lugesin eile õhtul su seda postitust :D aitäh Lipsuke :D

  4. I hate you so much right niw.
    Ofc loen ma seda teksti siis kui valmistun magamaminekuks, äsja kolitud korteris ja ofc olen ma just täna yksinda kodus. Grrrrrrrr. Peale spoiler alerti peaks olema olemas ka Not Suitable For Night alert :D

Vasta Alli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.