Üritan mina rahulikult last sööta ja magama panna, kui kuulen kuidas koer vinguma hakkab ja mööda elamist traavib – selge, peab õue minema. Kuigi alles käisime, aga ok – vaja siis vaja.
Mida aeg edasi, seda paanilisemaks läks nutt. Mul oli juba kurb kuulata, aga kohe midagi teha ka ei saanud. Nii kui ma oleks magamistoa ust paotanud, oleks mu ihuvili röökima pistnud, nagu sada mustlast üritaks teda elusalt süüa…
Umbes viis minutit peale esimest “välja küsimist” saabus vaikus. Väga kahtlane vaikus. Mu süda aimas halba. Ja ma ei pidanud pettuma. Kui ma poolteist tundi hiljem magamistoast välja astusin, tundsin kohe mõnusaid aroome. Peale väikest peitusemängu, leidsingi täna õhtuse auhinna – kõhulahtisus keset köök. Awesome. Ta sittus korteri AINSA vaiba täis. Oh the joy of having pets.
Lipsuke
Meie Lugu
Koer küll selles süüdi ei ole ju, ikka sa ise.
Ega ma teda süüdistanud ju olegi.
Kas olete siis majaomanikud olnud, et selline pealkiri? Kui jah, siis mis põhjusel majast loobusite ja üürikorterisse kolisite ?
No selles mõttes, et omanikud ei ole olnud. Aga enne elasime jah majas. Aga kuna seal olid väga kehvad aknad ja ahi oli ka omadega õhtal, pidime kolima.
Kas koer saab ikka talle sobivat toitu? Oled nagu enne ka kirjutanud, et teeb hädasid tuppa ja kõht lahti?
Ei ole eriti selliseid probleeme muidu. Paar korda kui värsket liha on liiga palju saanud.