Ma oleksin hea meelega täna oma ämmaka saatnud sinna, kus päike ei paista!

Ma plaanisin juba eile mõnelt arstilt uue hcg proovi välja pinnida, et näha kas see on ikka kahekordostunud, nagu peab. Aga kui hommikul helistama hakkasin, ütles arst number üks, et tema mulle seda saatekirja anda ei saa. Helistasin arst number kahele. Tema ütles, et see on mõttetult maksumaksja raha raiskamine ja tema ka ei anna. Eeee, ok, et kes mina siis olen ja mille eest maksan? Aga okei, helistasin kolmandale arstile, kes oli nõus mind täna erakorraliselt vastu võtma, et uus vaginaalne uh teha ja ka uus hcg. Lootsin väga, et saan südamerahu ja lõpuks asja selgeks. Ükskõik mis see lõpptulemus siis ka ei ole. Nii aga ei läinud.

Läksin siis täna sinna arsti juurde. Mõni minut enne kabinetti kutsumist helistas mulle aga üks “koostöö partner” ja ei tahtnud kuidagi ära lõpetada, kui ütlesin, et pean arsti juurde minema, mind juba kutsuti. Paar sekundit hiljem lendas arst ise ka ukse peale ja enam vähem nähvas, et kas ma olen see erakorraline vä? Ütlesin et jah, olen. Selle peale vastas ta mulle, et äkki lõpetaksin ma siis oma kõne ära ja astuks lõpuks sisse. Umbes nagu ma oleks neid enda järgi pooleks tunniks ootama pannud, mitte pooleks minutiks. Sisse astudes vabandasin loomulikult ette ja taha, ning selgitasin kõne põhjust. Aga noh, arsti tuju olin ma vist selleks hetkeks juba ära rikkunud…

Nii kui õde arvutis minu kausta avas, kukkus ta kohe mind pommitama:”Aaa, sa oled nagu selle teise arsti juures ka arvel ju? Kumma juures sa käima hakkad siis? Mida sa jooksed siin? Otsusta ära!” Ütlesin siis otse ära, et ilmselt hakkan ikka selle teise juures käima, sest tema saadab ultrahelide tarbeks Tartusse. 

Edasi hakkas siis arst rääkima ja küsis mis mu probleem on jne. Rääkisin talle siis veelkord oma loo ära. Sell peale käskis ta mul pukki ronida ja tegi sisemise ultraheli. Südant ikka pole, aga peetumist ta ka ei kinnitanud. Lootemuna olevat ilus ümar, mitte peetumisele viitavalt lopergune vms. Samuti meeldis talle, et see muna on “üleval”, mitte “alla vajunud” nagu peetumise puhul juhtuda võivat. Aga loodet vist pole ja südant pole. Ainult muna ja rebukott. Nädalate arvu ta mulle ka ei öelnud, mis ta arvab näivat. 

Terve pukis olemise aja üritasin ma arstile selgitada, et ega ma nendele närvidele käimiseks sinna kohale roni ja saagu minust ka aru. Loomulikult ma muretsen ju, kui nad mulle mitu nädalat jutti täpselt sama juttu räägivad. Ütlesin, et kui ma 26.mai käisin, ütles ta mulle nädalate arvuks 5-6 ja hcg oli 9300. 13päeva hiljem ütles teine arst mulle kõhu pealt tehtava ultraheliga täpselt sama nädalate vahemiku, aga hcg oli üle 29 tuhande, ehk kolmekordistunud. Ideaali ja raamatu järgi arvutades oleks see number selle ajaga pidanud neljakordistuma. Vähemalt. Kui nii arvutada, lõppes hcg tõus täpselt avarii päeval. 

Selle peale ütles arst mulle, et aga äkki oli tookord siis hoopiski vähem nädalaid, näiteks neli, mitte viis-kuus, nagu ta siis ütles (agajamsndj, midaaaaa asja!!!), ning hcg ei tõusegi kõigil raamatu järgi. No ma olen ka tegelikult lugenud, et mõnel (VÄGA üksikul), on see kahekordistunud nelja päevaga, mitte kahega, nagu ideaalne oleks ja lõpuks sünnitavad siiski terve lapse. Aga siiski, enamus selliste aeglaste ja kahtlaste hcg tõusudega rasedusi on katkenud…

Ronisin pukist alla, panin riide ja hakkasime siis rääkima. Mina ladusin fakte letti, ala, et tegelikult peaks süda juba ju näha olema ja hcg tõus on aeglane ja ma tegin ju testi 7.mail, millest on juba VIIS nädalat möödas ja selle järgi peaks rasedus juba mingi kaheksa nädalat vähemalt olema ja, et ma ei saanud ju testi teha enne kui ma rasedaks jäin ja… tema suht nähvas mulle, et mida ma üldse ronin sinna siis, kui ma nii tark olen. 

Ühel hetkel ütlesin ma vist midagi sellist, et kas ma pean siis kaks nädalat surnud lootega ringi käima, enne kui nad nagu tõsiselt asja võtma hakkavad, selle huinamuinatamise asemel. Selle peale arst ainult turtsatas:”Mis surnud loode… Kui rasedus ongi peetunud, siis hakkab lõpuks määrima ikkagi ja algab puhastus.” No ma ei tea, mina olen küll lugusi kuulnud, kus naine käib peetunud rasedusega ringi, ise arvates, et on ilusti rase ja kõik on korras. Aga siis kuklavoldi ultrahelis selgub, et laps on juba ammuuuu surnud.

Ühesõnaga, neid nõmedaid hetki, mil ma end täiesti mõttetu saiko bitchina tundsin, oli täna seal kabinetis veelgi. Näiteks siis, kui ta mulle ütles, et kas ma tahan siis iga päev hcg testi ja ultraheli saada vä? Nagu… olen ma iga päev seal käinud või? Sorri, et korra kahe nädala jooksul teid segada julgen! Fakk, tehku oma tööd ja lõpetagu käitumine, nagu kogu asi toimuks nende rahast ja vabast ajast. Päriselt ka. Nad absoluutselt ei mõista minu, kui muretseva ema seisukohta. Huvitav kas nad ise ei ole emad? See on ju loogiline, et ma sellise info juures muretsen, ega suuda rahus kaks nädalat uut visiiti oodata. No ma ei tea tõesti…

Lõpuks andis ta mulle ikkagi selle hcg saatekirja. Aga vaatas kella ja lisas, et täna seda teha enam ei saa. Tulgu ma homme hommikul. Veel parem, tulgu ma hoopis ülehomme! Siis on täpselt nädal möödas viimasest hcg’st. Helistada võin talle REEDEL. 

Rohkem ma nendega seal tõmmelda ei viitsinud, võtsin oma saatekirja ja marssisin otsejoones laborisse, ning ülla-ülla mis lahti oli, eksole… Lasin testi kohe ära teha ja palusin laboritädilt telefoninumbrit, et tunni aja pärast helistada. Olin nõus kasvõi ukse taga ootama, kuni vastus käes, aga õnneks andis ta mulle siiski numbri. 

Parajalt pettununa sammusin siis bussijaama poole. Ostsin teeäärsest putkast kirsse ja maasikaid, ning bussijaama poest paar saiakest, et bussis mitte oksele hakata. Aga noh, kuna müüja loopis magusad ja soolased saiad kõik kokku, olid mu singisaiakesed ka tuhksuhkruga koos ja no paremat oksekompotti ei oskakski ma enam välja mõelda…

15.40 helistasin laborisse. Proovid ei olnud valmis. Küsisin, et no kuna ma siis helistan, kas poole tunni pärast? Oli nõus. Helistasin siis 16.10 ja enam loomulikult keegi vastu ei võtnud. Olen siiani proovinud, aga noh. Tunnistagem nüüd fakti, et täna ei saa ma enam midagi teada. Fakk ma ütlen. 

Homme hommikul kell kaheksa saan siis lõpuks vast need neetud vastused. See number peaks olema vähemalt 100 000. Ideaalis 120 000. Kui on alla selle, on teada, et mitte midagi head loota ei ole ja ühel hetkel see rasedus nii ehk naa katkeb. 

Aga ma ikka nii loodan, et kõik on hästi. Kuigi faktid on minu vastu… See kõlab nüüd nii lamedalt, aga iga rasedusega, mis mul püsima on jäänud, on mulle tekkinud vasakule põsele sünnimärk. Annu oma on silma lähedal, kõige kõrgemal ja kõige tumedam. Joeli oma on veidi allpool, heledam. Ja nüüd on Joeli oma kõrvale ka väike sünnimärgike tekkinud, kõige heledam. See ometi peab midagi tähendama… 

Samas meenub mulle jällegi üks mu esimesi postitusi, mis ma selle rasedusega tegin. Juba siis ütlesin ma, et mul on paha tunne. Tunne nagu selle lapsega ei oleks kõik korras… Aga ma loodan ja palvetan, kuni lõpuni!

Comments

comments

19 thoughts on “Ma oleksin hea meelega täna oma ämmaka saatnud sinna, kus päike ei paista!

  1. Siiralt loodan, et mannateraga on kõik korras. Tõesti. See ämmakas on omale küll vist vale ameti valinud. No kurat, rase naine on nagunii tundlik ning loomulikul mures, ta peaks ju seda teadma, eriti pärast avariid mis on tõesti ohtlik ja kus sa ka viga said. Tere tali ausõna.
    Mul oli taoline ämmakas – jäin suhteliselt noorelt rasedaks (arvame, et kondoomis oli auk, mida me ei näinud) ning kuna mul mingeid sümptomeid ei olnud ning päevad olid nagunii ebaregulaarsed, oli natuke liiga hilja et midagi teha kui ma teada sain ning me tahtsime seda last. Mu ämmakas nähvas ja oli lihtsalt üleolev nagu poleks ma tema abi väärt lihtsalt sellepärast, et ma olin noor (19). Siis põhiliselt kutsus mind jotaks kuna pidi õudne jota hais küljes olema (ma pole elus tilkagi joonud ning ma kasutasin antibakteriaalset geeli milles on alkoholi ja lõhnab natuke viina moodi ning mida ma talle ka näitasin) ja ütles, et minusugustel tuleks lastesaamine ära keelata. See juhtus mitmel korral niiet ei olnud lihtsalt tema sitt tuju. Lõpuks esitasin ka kaebuse kuna solvangud läksid üle piiri ning siin riigis võetakse seda väga tõsiselt (elan Iirimaal). Ma ei tea, kas ta töötab veel aga mingit vabandust ma ei saanud.

    (palun igno mu emaili aadressi, olin noor ja loll kui selle tegin :D )

    • Johhaidiii…mida suhtumist. :O aga noh, kui ma Annu ootele jäin, olin ma ju ka 19. Vaadati ka imelikult. Joeliga läksin,siis kööritati veel rohkem. Ja iga jumala kord on uuritud,et kas ma olen ikka kindel,et tahan sünnitada. Täna see ämmakas küsis, et kas ma olen lapsest huvitatud või…nagu, ei tead,ma siin niisama tõmblen…agghh.
      Ja btw, ma telos ei näe su meili, seega nüüd tekitasid just huvi. Hakka või mehe arvutit tööle panema, et seda näha nüüd. :D
      Tegelt need noorena tehtud meiliaadressid on nii lahedad. Ma olen 22-aastane naine, kelle meili kasutaja on teddybear100. For real! :D :D :D

    • Ma ise sain oma lapse peaaegu 30selt, aga mu klassiõed jäid rasedaks 17-aastaselt (3 klassiõde korraga, hästi äge oli), sünnitades said juba 18. Arstid oli neil väga tolereerivad (nende jutu kohaselt).Tänaseks on nad väga edukad ja toredad inimesed, ei olnud jotad ja ei ole siiamaani :)

  2. Minu arust sa ise reageerid täiega üle iga kord kui “midagi” on. Ausalt öeldes mulle tundub, et sa saboteerid enda rasedust ise selle paanitsemisega jne. Muidugi ma mõistan, et kui on paha tunne sees, siis ega seda ei ole nii kerge lihtsalt ära mõelda. Aga sa ei ole lihtsalt väikese murega hinges, vaid tõmbad kohe räigelt kettasse ära, nii kui ilmneb vähimgi tagasilöök.

    Näiteks sina veenad arsti rohkem ja tulihingeliselt, et sul on rasedus peetunud, kui arst ise. Ja tavaliselt on arstid need kriitilisemad ja kurjemad. See arst ütles sulle jumala normilt, et pole hullu midagi hcg-st, aga sa tahad ikka pekki saata ta. Jääb mulje et sa oleksid eelistanud, et arst oleks ka sinuga kaasa kaagutanud: jaa-jaa, peetunud, jaa-jaa, väga halvasti. Arst jäi ülinormiks ja rahulikuks, et anname veel võimaluse jne. Sa nagu üritadki veenda ennast ja oma arsti ja kõiki siin, et rasedus on peetunud. Selle asemel võiksid ju mõelda positiivsemalt (jah, ma tean, öäk, milline mõte).

    • Tead, ma näen su pointi küll ja sul on õigus ka. Aga sellepärast ma ju tahangi uuringuid vms, et lõpuks teada saada. Ega ma end puhastusele saata ürita. Ja kui aus olla, siis ma tõesti valmistangi end halvimaks ette, mitte ei korruta endale, et kõik on ideaalne. Siis tuleks see löök mulle veel hullem. Ja kui on kõik korras, on ju rõõm seda suurem. See kas ja mida mina usun, ei muuda niikuinii lõpptulemust.

  3. Ma ei taha kuri olla, kuid tekstist ei tundu küll, et arst miskit valesti oleks öelnud, enne kui sa ise provotseerima hakkasid tema meelest. Tema ju üritas sind kõigest lohutada, et vb on vähem nädalaid ja kuna tema nägi uh’s seda, mis ta sulle ütles, siis ta ei saa su rasedust peetunuks lugeda. Kuna mõtle, kui saadaks su abordile ja siis selguks, et kõik on ikkagi korras, seega tema tegigi reaalselt lihtsalt oma tööd.

    Õde küll käitus natukene nõmedalt oma küsimustega, kuid arst ei teinud midagi valesti minumeelest. Samas noh, ma ei olnud seal ja võibolla oli tõesti ta hääletoon ja käitumismallid sellised ebameeldivad, kuid midagi ta valesti minumeelest küll ei öelnud.

    Ja mina saadan endiselt positiivseid mõtteid, jah tuleb ka valmistuda hulleimaks, kuid positiivne peab siiski olema, kuna võibolla siiski on su Mannateraga kõik ideaalses korras. Never know.

    • Nii võib jah vale mulje jääda ja ehk (ilmselt) olen ma ise ka väga hellik, aga ta hääletoon ja see kuidas ta suhtus ja rääkis…no ma ei tea. Ei olnud lohutav. Pigem suhtumine, et on peetunud, siis on, mis teha, küll kahe nädal pärast uuesti vaatame, aidaa ja mine prae kodus edasi…

  4. arstidele peabki natuke peale käima vahel. nagu igal elualal, on ka seal inimesi, kes alati pole oma ülesannete kõrgusel ja ka heal arstil võib kehv päev olla. aga küllalt on neid lugusid, kui pärast küsitakse, et kus te enne olite või miks te siis ise ei küsinud. parem karta kui kahetseda.

  5. Minu head soovid on teie perega. Kui ma õigesti mäletan, siis oli ju ka Joeliga alguses segadus nädalatega. Ehk see Sinu omapära? Aitäh, et leiad jõudu ja aega sellistel olulistel ja tundlikel teemadel blogida.

    • Oh issand, ma ei mäletagi enam. Midagi vist oli jah, aga süda oli vähemalt õigel ajal näha…

  6. Elan Sulle siiralt kaasa ja saadan head mõtted teele, et Mannatera kasvaks.
    Minul on september 2016 beebi ja meie Perefoorumi grupis oli üks naine, kellel ka hCG üsna viletsalt tõusis. Üks analüüs ei näitanud üldse tõusu ja arvatigi, et see rasedus peetub. Aga järgmine analüüs näitas juba kasvutendentsi. Temal oligi loode raseduse lõpuni kõikide mõõtude poolest 2 nädalat väiksem.

  7. Anni oli ka minul väiksem kogu aeg, suht juba alguses oli mõni päev maas, LA-s juba nädal maas ja niii ta läks, aga sündis 40+6 ning kõik korras. Kaalu oli 3206g ja pikkust 51cm, seega täiesti normaalne laps, kuigi ma põdesin, et miks ta maha jääb UH-aparaadi poolt, kuid need on ju lihtsalt n.ö standardid, kõik ei vastagi sellele.

    Ja võta veidi rahulikumalt, ma saan sinu murest aru, aga arst ei ole milleski süüdi, muidugi patsiendiga tuleb käituda ilusti, kuid antud olukorras on tema ju arst ja sina patsient, seega see HCG üle targutamine seal asja ei muuda, vaid mind arstina ajaks ka närvi, sest ta ju rääkis täpselt seda, mida nägi. Praegu pean eelnevate kommentaaridega nõustuma, et justkui ise saboteerid seda rasedust.
    Ma ei tea, kuidas teil järjekorrad seal, mina olin erakliinikus ja sain igal ajal löögile, kuid suuremates haiglates peab vist õnnelik olema, kui järgmiseks päevaks arstile saad vms, seega soovitan erakliinikut, suhtumine ja kõik on hoopis teine.:)

  8. Tere.
    Minul oli selline lugu peetumisega. Käisin kaks korda ultrahelis, vist viiendal ja üheksandal nädalal, südametööd ei leitud, samas lootekott vastas igakord täpselt nädalatele. 10ndal nädalal tehti abort, ju siis loode peetus nii vara, et südametööd ei tekkinudki aga emakas kasvas edasi ja muud raseduse tunnused olid ka lõpuni.

  9. Loode niisama surnult emakasse ikka ei jää, keha tõukab selle ise ära nii varajases faasis. Olen selle ise läbi teinud. Lasin meelega kehal ise tegutseda, et keha võimalikult vähe traumeerida.

    • No nädala on ta juba ju kindlasti seal olnud…aga eks ole näha, loodame et hakkab ise.

  10. Lihtsalt huvi pärast küsin, kas sul on telefon millel ei ole kõne lõpetamise nuppu? Sa ise alustasid oma arstiivisiiti täiesti valest otsast. Arst on sind nõus erakorralisena vastu võtma ja sa lihtsalt pläkutad ukse taga. Ise käitu nagu äraheliitatud maailmanabast printsess ja loodad, et kõik sind naeratades teenindavad. kahjuks seda aga ei juhtu. Mitte kunagi. Kasva suureks ja austa teiste inimeste tööd ja aega.

Vasta Mir.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.