Ma oleksin peaaegu surra võinud, ehk uuesti haiglasse!

Jätkan siin Kauri esimeste elupäevade dokumentatsiooni, mis siinkohal läheb rohkem üle minu haigla-blogiks, aga mis teha, see oli ka osa tema esimestest elupäevadest. Kohati oli ikka päris-päris hirmus ja kurb ning pidin hirmu tundma ka oma vastsündinu elu ja tervise pärast.

10.02, seitsmes elupäev

Ärkasin hommikul kell kuus kohutavate külmavärinatega, hambad ka plagisesid. Otsisin ruttu endale paksu hommikumantli selga, suured paksud sokid jalga, võtsin lisateki ja ronisin vaarudes voodisse tagasi. Mõtlesin, et issandujumal, mis jama see on, täitsa ära ehmatas. Külmavärinad aga ei lõppenud ja kui mees seitsme ajal lapsi üles ajama hakkas, palusin tal tuua endale kraadiklaasi ja kaks paratsetamoli.

Ülejäänud päev möödus nagu udus. Vaevu suutsin last toita ja mähkida. Võtsin iga 6h tagant paratsetamoli, mis siis paariks tunniks enesetunde talutavamaks tegi. Kui rohu mõju kaduma hakkas, algasid külmavärinad, kui rohu ära võtsin, tulid kuumahood ja higistasin nii, et linad ja padjad olid läbimärjad. Emakasse lõi jube valu, kui liigutada proovisin ja veritsus oli natukene nagu suurenenud.

Helistas ka ämmaemand, kellega oli sünnitusmajast kokku lepitud see kuulmistesti kordamise asi. Rääkisin talle ka oma olukorrast ja tema ütles, et ma peaksin perearstilt koroonatestile aja küsima või siis sünnitusmajja tagasi pöörduma, kui testini ei kannta oodata ja perearst ka nõnda arvab, aga kõigepealt peaksin siiski perearstile helistama! Seega nõnda ma ka tegin, aga tema oli küll äärmiselt üllatunud, et ämmaemand mind nii ilmselgete sünnitusjärgsete probleemidega koroonatestile saata tahab, seega ütles ta mulle, et läheksin kindlasti haiglasse kontrolli. Kuna õhtu oli juba käes, otsustasin öö veel kodus veeta ja hommikul esimese asjana minna. Lootsin salaja, et ärkan hommikul tervena ja kogu see jama oli näiteks piimapaisust või millestki… Nii selgelt oli veel meele see kiirabi seik, kui mind abi palumise eest korralikult läbi sõimati.

11.02, kaheksas elupäev, esimene päev haiglas

Mees viis suuremad lapsed lasteaeda, mina panin asjad kokku ja sõitsime haiglasse. Mul oli sama kohutav olla, kui eelmisel päeval, tablett leevendas enesetunnet vaid kaheks tunniks ja siis hakkas palavik jälle kerkima. Suurim näit mida nägin oli 39.7.

Haiglas võeti asja kohe väga tõsiselt, kõik olid väga mõistvad ja sõbralikud, keegi ei kärkinud ega olnud kuidagi ebaviisakas. Meid juhatati palatisse, mees sai asjad maha panna ja pidi siis ära minema. Mina aga ei jaksanud isegi last hällist välja võtta. Lasin tal seal olla kuni ta vigisema hakkas. Nii kaua lihtsalt värisesin kampsun ja jope seljas teki all, kapuuts peas. Üks neist prouadest, kes süüa toob, tõi mulle lisateki ja väga kaastundlikult paitas mu selga ning lausus umbes midagi sellist, et ‘’oh kullake, sul on vist ikka väga halb olla’’. Nii lohutav oli see hell sõna ja tema pai. Temast õhkus kohe sellist hoolivust ja hellust. Mõtlen, et ehk oli ta sama naine, kes meile tol õhtul sünnitusmajja saabudes õige koha kätte näitas.

Varsti tuldi koroonaproovi võtma, mis oli neist kolmest korrast kõige vähem ebameeldiv. See proovi võtnud ämmakas on muidugi üks kõige hellema käega ämmaemand ka, keda ma näinud olen. Jällegi, kahju, et tema minu sünnituse juurde ei trehvanud!

Peale covidi proovi võttis ta mult ka põletikuproovide jms jaoks vere ning siis jäin ma umbes tunnikeseks üksi, kuni proovide vastused tulid. Covid oli muidugi negatiivne, põletikunäit oli aga metsikud 364 (norm oleks 10-12). Ka naistearst vaatas mind üle ja tõdes, et ilmselt on tegu emakapõletikuga, sest emakas oli valulik ja voolus oli ebameeldiva lõhnaga. Vaatas ka ultraheliga, et ega platsenta tükke või midagi sisse pole jäänud ja seda õnneks polnud. Ma nii kartsin, et äkki on midagi sisse jäänud ja peab puhastama ja mis siis lapsest nii kauaks saab jne.

Ja jällegi, pean ütlema, et see naistearst oli nii nii tore ja sõbralik, seletas kõike ja rahustas mind, oli hell ja hoiatas igast liigutusest ette. Ütles, et ma kohe ütleksin kui mul kuskilt valus on ja kui vaja siis kasvõi karjuksin. Aga ta oli tõsiselt nii hell, et isegi peeglite ja asjadega emakakaela vaatamine ei teinud mulle kübetki haiget.

Tunnen end lausa süüdi, et see sünnituslugu mul nii kehvasti välja kukkus. Selles mõttes, et ma ju ei liialdanud seal ja kõik tõesti oligi nii, aga nüüd kui olen näinud kui suurepärased on siin kõik ülejäänud arstid ja töötajad, tunnen, et olen nii kohutavalt sellele osakonnale liiga teinud. Kui sünnituse päev välja arvata, pole ma kuskil mujal nii suurt hoolt ja hellust arstide poolt saanud.

Igatahes, mul oli ikka vägaväga halb olla sel päeval, seda on isegi raske sõnadesse panna. Ma ei osanud isegi mähkmepakki lahti teha! Õnneks kuskil lõuna ajal sain esimese doosi antibiootikume, paratsetamoli ja veepuuduse ennetamiseks ka tilgad kanüüli, pool päeva olin seega juba tilgutite all. Palavik oli pea terve päeva 39 ja rohkem. Magasin ja ärkasin iga natukese aja tagant ning nii terve päeva. Mind käidi koguaeg vaatamas ja kontrollimas, küsiti kuidas mul on jne. Õnneks laps oli rahul ja tukkus mul terve selle aja lihtsalt kaisus.

Õhtuks olin juba nii läbi, et palusin lihtsalt mõttes jumalat, et mul homme ometi parem oleks, sest ma lihtsalt ei suutnud enam beebi eestki hoolitseda. Ämmakas vahetas tal korra lausa ise mähet… Tahtsin ju nii väga beebit nautida ja kõiki neid hetki sisse ahmida, mitte veeta neid haiglavoodis surres (pmt sõna otseses mõttes, arvestades, et asi oli tegelikult ikka väga tõsine ja mul tõmbas ikka korralikult kõhedaks, kui ämmakas järgmisel päeval ütles, et selliste näitudega on äragi surdud)

12.02, üheksas elupäev, teine päev haiglas

See oli lõpuks esimene päev kus mul tõesti oligi parem olla. Olin nii tänulik! Mul polnud põhimõtteliselt terve päeva palavikku. Lamades oli juba päris hea olla, tundsin end peaaegu nagu inimene. Püsti küll väga ei jaksanud olla, siis lõi pähe jube survetunne ning kõhtu valud. Minu üllatuseks oli aga põletikunäitaja veel saja võrra tõusnud! Nüüd oli see lausa 460 midagi, mis on ikka täiesti üle mõistuse. Nägin väga häirivaid ja veidraid uenägusid. Korra, kui silmad sulgesin kuulsin kuidas keegi otse mu voodi ääres laginal naerab, aga seal ei olnud mitte kedagi… No jumala sürr.

Õhtuks tõusis ikka palavik ka, 38.6, aga see oli kõige eelneva kõrval köömes. Nõme oli see, et kui palavik tõusma hakkas, tulid külmavärinad, aga kui rohu ära võtsin, tekkisid jällegi jubedad kuumahood, nii, et ma higistasin kõik läbimärjaks.

AB hakkas vist ka lapsele mõjuma, sest minu rahulikust magan-söön-kakin-magan beebist oli saamas gaasivaludes väänlev uss.

13.02, kümnes elupäev, kolmas päev haiglas

Hakkasin end tundma normaalse(ma)na. Palavikku polnud terve päeva, sain enam vähem liikuda isegi, ilma, et oleksin pidanud kartma kokku kukkumist. Käisin korralikult pesus ja vaatasin telefonist seebikaid. Jaksasin lõpuks last nunnutada ja teda korralikult süles hoida. Eluvaim hakkas sisse tulema! Põletikunäitaja oli lõpuks kolinal 460lt kukkunud 200millegi peale. Tekkis juba lootus, et äkki saan lähipäevil koju!

Laps oli küll vaeval – punnis, siples, vigises ja oli palju rahutum, kui tavaliselt. Arst ütles, et meil ei ole valikut, mul tuleb seda rohtu võtta ja see on kõige ohutum variant meile mõlemale. See ei pidanud lapsele kahjulik olema, aga võib talle sellegipoolest mõjuda (kõhuprobleemid, rahutus).

Tol päeval oli tööl see ämmaemand, kes mul sünnituse ajal oli ja mulle käega seljale koppis, kui pead välja pressisin. Ma ei ütleks, et ta on ebaviisakas, aga kindlasti pole ta selline ninnu-nännu, pigem vanakoolikas. Mul oli igatahes esimest korda selle aja jooksul mega valus, kui tema seda antibiootikumi mulle süstis. Teised loputasid enne ja pärast kanüüli läbi, hoidsid õrnemalt ja ei surunud seda süstalt nii tugevalt, aga no maha ma ju ei surnud…

Kui ta õhtul teist süsti tegema tuli, oli mul aga veelgi valusam ja ta otsustas mul kanüüli ära võtta. ”Hommikul paneme siis uue!” ütlas ta veel. Pean tunnistama, et mul tekkis külm higi kehale, kui nägin kui suure hoo ja jõuga ta seda plaastrit mul kanüüli ümbert ära rebib. Oleks ta kasvõi tsipp õrnem ja ettevaatlikum olnud, poleks mul ilmselt pooltki nii valus olnud. Kuidagi hästi… kiirustades ja järsult käib kõik temaga. Temas ei ole seda hoolivust, mis on teistes sealse haigla ämmakates.

Ütleme nii, et hommikut ma küll väga ei oodanud, aga ometigi oli ta natukene peale kella kuut mul palatis, lõi suured laetuled plaksti põlema ja hakkas siis mul aga veeni otsima, kuhu uus kanüül paigaldada. ”Lapsekene, sul ei ole ju veene ollagi!” ütles ta. Isegi mu veenid tõmbasid jeed suurest hirmust. :D

Oma 15-20 minutit keerutas ta mu käsi oma peos, nühkis mind desoga, tagus mulle oma käega vastu kätt, jne. Lõpuks siis ütles midagi sellist, et ”ah, proovime siia!” ning suskas mulle nõela pöidlast natukene allapoole. Surkis ühele poole, surkis teisele poole, aga sinna ta seda paika ei saanud. Tõmbas nõela välja, vajutas vatipadja peale ja ütles mulle, et ma seda seal hoiaksin, seni kuni tema uue kanüüli toob.

Järgnes jälle pikk otsimine, desomine ja tagumine, aga lõpuks otsustas ta proovida teise käe sama kohta, kus mul eelmine kanüül olnud oli ja sinna sai ta selle õnneks ka paika. Mässisi sinna marlilapi ja võrgu ümber ning tegi minekut. See võrk oli super tugev, surus rämedalt kanüüli otsale ja tegi haiget, seega mässisin lõpuks eelmise kanüüli sideme sinna ise ümber, umbes nagu ta enne olnud oli ja sai hoopis mugavam… Ma tänasin vaid jumalat, et tema vahetus lõppes ja lootsin, et uues vahetuses on taas mõni rohkem minu masti arst.

14.02, üheteistkümnes elupäev, neljas päev haiglas

Nägin uuesti ära ka selle naistearsti, kes mul sünnitusel oli. Tol päeval ei tundunud ta enam pooltki nii ülbe ja ebameeldiv, kui sünnitusel. Aga ega ma nägin teda ka vaid paariks minutiks ja mingit pikka juttu meil ei olnud.

Palavikku mul ei olnud ja põletikunäit oli langenud 96 peale. Enesetunne oli juba päris hea. Nüüd lihtsalt puhkasin ja taastusin, nautisin beebit. Anti mõista, et järgmisel päeval saan lõpuks koju!

Tehti ära ka lapse kuulmistest, mille kordamiseks ma muidu oleksin pidanud uuesti linna sõitma (sest sünnitusmajas läks see aparaat katki, nad ei saanud tulemust välja printida ja ma pidin minema seda uuesti tegema).

15.02, kaheteistkümnes elupäev, viies päev haiglas

Põletikunäit oli 49, palavikku ei olnud mul mitu päeva olnud ja mind lubati koju! Orgunnisin endale sõbranna vastu, mul olid asjad juba pakitud ja koju minemise riidedki seljas, aga siis otsustasin ämmaemanda käest veel enne koju minemist küsida mis tema arvab mu beebi hingamisest, et kas selline kiire hingamine on tema arvates ikka okei? Olin seda juba kodus tegelikult tähele pannud, et ta vahepeal nagu väga pinnapealselt ja kiirelt hingab, aga nüüd hakkas see kuidagi eriti veel silma ja tundus hullem, kui varem.

Selle peale muutus ämmakas kuidagi murelikuks, muudkui loendas ta hingetõmbeid ja kutsus siis lastearsti poissi vaatama. Järsku oli mul palatis mitu masinat, millega erinevaid asju mõõdeti ja lastearst, kes üritas väga pikka aega poisi hingetõmbeid loendada. Kuna laps oleks aga pidanud selle jaoks sügavalt magama, ei õnnestunud see väga hästi. AB tagajärjel olid lapsel gaasid, seega oli ta uni koguaeg rahutu ja sellist sügavat und tal praktiliselt ei olnudki. Kuna arst ikkagi ei saanud neid hingetõmbeid tal normaalse arvu sisse (norm oli vist kuni 60, tal oli KOGUAEG üle selle), hakati asja tõsisemalt uurima.

Kaur oli pidevalt ühe masina küljes, mis mõõtis ta hapnikutaset, vererõhku ja pulssi. Pulss oli kiirem, kui võiks, teised näidud olid head. Arst kontrollis tal ka bilirubiini taset, sest mulle tundub, et lapsel on silmavalged kollased (siiamaani tundub), aga see oli normis (tal oli 160 vms, hull on lugu, kui näit on üle 300). Vahepeal käis arst aga aina uuesti ja uuesti tema hingetõmbeid loendamas ja iga kord siis üritas mind nagu rahustada vms, aga sellel oli hoopis vastupidine efekt. Enne ei olnud ma põhimõtteliselt üldse mures, nüüd aga hakkas juba paanika hinge pugema.

Arst tellis talle vereproovid ja laborist tuli mingi naine neid proove siis võtma. See oli kergelt öeldes kohutav, sest meil oli vaja täis saada neli toru ja lapse mõlemasse kanda torgati auk, et siis neist kordamööda verd välja pigistada. Poisike röökis mul süles nutta, nii, et mul endalgi tuli nutt peale ja isegi rind ei aidanud teda rahustada, sest samal ajal pigistas ju keegi tal kannast verd välja. Lõpuks olime kõik kolmekesi ülepeakaela verised ja mina pesin kraani all oma lapse veriseid sääri. Võeh, oma lapse hädanuttu on kõige hullem kuulata, aga ega kuidagi paremini ka ei oleks saanud.

Peale seda käisime veel südamefilmi ja kopsupilti tegemas. EKG käis kiirelt, paar minutit ja valmis. Kogu asja kõige hullem osa oli kleepsude eemaldamine, sest lapse nahk on nii õrn ja need kleepsud võtsid niii julmalt kinni. Tal jäid suured punased laigud järgi neist. Aga vähemalt sain ma koguaeg juures olla ja hoidsin tal kätt.

Kopsupildiks koorisin lapse poolpaljaks, talle pandi genitaalpiirkonna kaitseks ”seelik” ja lastearst koos ämmaemandaga hoidsid siis last külgedelt üleval, kuni teine arst pildi tegi. Mina pidin selle hetke ukse taga ootama. Kui pilt tehtud sai, sain kohe sisse tagasi ja lapse sülle võtta. Polnud üldse midagi hullu jällegi.

Kõik need eelnevad testid ja proovid tulid õnneks tagasi normaalsete tulemustega, aga kuna sellegipoolest oli selgusetu miks on lapsel kiire pulss ja kiire hingamine, otsustas lastearst ühendust võtta Tartu mingi südame spetsiga, kes meid siis järgmiseks hommikuks kohe oma vastuvõtule kutsus. Pidime üheks ööks veel haiglasse jääma, et ma ei peaks uut covidi testi tegema.

Kuna ma pidin 9.30 juba Tartus olema ja mu auto oli kodus, tulid mulle jälle sõbrannad appi, kes saatsid oma mehed mulle veel keset ööd autot tooma. Üks sõitis siis minu autoga haiglasse, teine tuli talle järgi ja paki jätsid nad emosse, kust see siis mulle palatisse toimetati. Ma tõesti ei tea mida ma ilma oma muttideta teeksin! ❤️

Lasin mehel veel kodust meile puhtaid riideid ja asju kaasa panna, sest need kolm komplekti riideid, mis ma olin meile kaasa pakkinud, suutis K juba esimese päevaga ära sittuda. Küll lasi ta ennast täis, küll mind, küll loopis piima välja, nii, et kõik läbimärg… Igatahes, ma olin seal juba mustlaslaagri harjumusi sisse viimas – pesin kraanikausis pesu ja kuivatasin seda siis radikal, et meil oleks üldse midagi selga panna.

Õhtul lõid mul aga igatahes lained korraks pea kohal kokku. Paljas mõte sellest, et mu ideaalsel beebil võiks olla midagi viga, teeb füüsiliselt haiget. Nutsin peatäie ja lihtsalt hoidsin seda poolunes tukkuvat vääksukest kõvasti enda vastus. Süda ütles, et kõik on okei, aga mõistus ikka muretses (või siis vastupidi). Igatsus suuremate laste järgi oli ka tohutu, ma ei ole neist kellestki nii kaua eemal enne olnud.

Ämmakas oli taaskord sel päeval suurepärane, hooliv ja mõistev. Tõi poisile süstlaga espumisani gaaside vastu ja mulle paki mahla, sest meil ei olnud midagi ‘head’ süüa ega juua. Sellised ”väiksed” asjad, aga lähevad hinge ja näitavad, et inimene tõesti hoolib. Jätsin osakonda tänutäheks ka kimbu lilli ja kaks karpi komme, sest nii suurt hoolivust ei ole ma enne üheski teises haiglas tajunud.

16.02, kolmeteistkümnes elupäev, kuues päev haiglas

Olin pool ööd pidevalt ärkvel, süda värises natukene sees. Kella seitsmest tõusin üles, võtsin ära oma rohud ja läksin pessu. Panin asjad kokku ja lapse valmis ning enne kaheksat juba suundusin õue oma autot otsima (õnneks oli see suht ukse all). Tsipp üheksa läbi olime juba Tartus lastekliinikus ja ootasime äreva südamega arsti ukse taga.

Kui sisse saime, pani arst poisi taaskord EKG masina külge ja seejärel tegi talle ka ultraheli. Kõik paistis korras ja arst ei leidnud põhjust miks laps kiirelt hingab või miks tal pulss vahepeal nii kõrgeks lööb. See pulsi asi hirmutas mind vist isegi rohkem, kui see hingamine, sest justkui tühja koha pealt kiireks minevat südametööd märkasin ma juba raseduse ajal.

Lõppkokkuvõttes arvas aga arst, et tegu on sünnijärgse kohanemisega ja hingeldamine võib olla ka sellest, et ta end koguaeg nii kurgumulguni täis sööb. Ta ripub mul koguaeg rinna otsas ja oli selle 2 nädalaga juba pool kilo juurde võtnud, arst tõdes, et piimaga mul ilmselgelt probleeme ei ole… Pean teda nüüd lihtsalt jälgima ja kui tekib veel midagi, siis pean kohe tagasi pöörduma ja hakkavad jälle uurima.

Arusaamatuks jääb mulle aga miks me selle viimase öö haiglas veetma pidime. Arst ütles, et siis pole covidi riski ja ma ei pea uut testi tegema, seega eeldasin, et see vastuvõtt on pigem selline päevaravi moodi asi, et saame palati jne, aga tegelikult oli tegu lihtsalt vastuvõtuga, mille tarbeks ei pea ju ometigi teste tegema… Me oleks võinud ju koju minna ja siis kodust Tartuss sõita…

Ühesõnaga, nüüd oleme lõpuks kodus ja loodame, et see jama sellega siin ka lõppeb. Eile õhtul võtsin oma viimase ab tableti aga ilmselt läheb veel tükk aega, enne kui lapse soolestik taastub. Kaka on tal sellest jamast igatahes roheline ja lapseke on gaaside käes nagu uss. Hakkasin talle ka probiootikume andma ja tundub, et see natukene aitab, aga jumal teab kas ja millal ma taas oma rahuliku beebi tagasi saan. :(

Comments

comments

4 thoughts on “Ma oleksin peaaegu surra võinud, ehk uuesti haiglasse!

  1. Ultraheliga vaadati ilmselt harknääret? Mul ka laps hingeldas ja arst nõustus, et on tõesti, ja pärast kõiki protseduure avastati, et on suurenenud harknääre (levinud prob väikestel). Pärast diagnoosi saamist läks juba üsna kiirelt üle ka.

  2. Ma kiire pulsi kohta ei tea, aga minu teisel beebil olid esimesel kahel päeval südames kahinad ja arst ütles, et see on täiesti normaalne ja läheb ise max paari nädalaga üle. Nii et võib-olla teil siis kah ikkagi see ‘kohanemine’ nagu keegi vist nimetas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.