Ma olen positiivselt üllatunud.

Alguses olin 100% kindel, et nii kui teada saadakse, et ma olen nii noor siis hakatakse mulle ütlema, et mis mõttes sa julged emaks saada? Olin vägagi kindel, et isegi need toetajad kes mul hetkel on, pööravad mulle selja.
Aga näed, ma ei saanudki munamäele risti löödud. Hoopis vastupidi, sain väga palju positiivset tagasisidet ja ma olen tõsiselt üllatunud.
Suured aitähid mu lugejatele, te olete tõesti superluks rahvas!

Millegi pärast on meie tänapäeval välja kujunenud see muster, et sul PEAB olema võimalikult kõrge haridus (kui pole ülikoolis käinud siis ei ole sa arvestatav inimene), sul PEAB olema enne lapse saamist karjäär, sest muidu oled ju mehe kulul elav rott, sul PEAB olema oma kodu, sul PEAB olema abielusõrmus sõrmes. Ja siinkohal võiks ilmselt veel ja veel jätkata.

Aga mis siis kui mu unistus ei ole rühkida koolipinki kõik need lõputud aastad ja siis teha veel karjääri pool elu? Ja siis alles teha ära oma tõeline südamesoov – õnnelik perekond. Natukene hilja on hakata 35’selt mõtlema, et oo, nüüd tahaks ikka lapsi ka. Ja mis siis kui kohe ei õnnestugi? Mis siis kui ei saagi enam lapsi? Erinevatest riskidest ei hakka rääkimagi. Ja kui oleksid veel mitut tahtnud?
Ja karjääri kõrvalt lapsi kasvatada ei ole kindlasti minu teema. Laps vajab oma ema 100% ja mida varem sa tööle lendad, seda kurvem on see lapse jaoks. Mina ei kujutaks seda ettegi, et paneks lapse esimesel võimalusel lasteaeda või viskaks ta võõra inimese kasvatada ja siis tuleks õhtul koju ning teeks head nägu ”oi, emme armastab sind ülekõige”. Bullshit.
Siinkohal meenub mulle üks film sellest kuidas vanasti mustanahalisi kasutati valgete majades teenijate, koristajate ja üleüldse koduabilistena. Seal oli üks ”ema” kes sünnitas ja siis ülejäänud aastad kasvatas seda last see mustanahaline koduabiline. Laps pidas seda koduabilist oma tegelikus emaks, sest tema oli ju see kes temaga mängis, tema oli see kes õpetas talle erinevaid asju ja tema oli see kes korrutas talle iga jumala päev ”Sa oled ilus, sa oled tark, sa olen tähtis!”. Tegelik ”ema” võttis oma last ainult korra päevas sülle, kui sedagi ja ainult kriiskas lapse peale kui too jooksis või liiga suurt lärmi tegi. Ja ta isegi ei käinud tööl, pläkutas sõbrannadega päevadläbi terassil ja jõi kohvi. Aasta ema tiitel.
Siinkohal tahan öelda, et saan 110% aru kui puudub võimalus kodune olla ja mõnel juhul pole tõesti teist võimalust kui tööle minna. See on teine lugu. Igaühel ei ole võimalik olla oma lapsega kodune, isegi kui see on nende südamesoov.

Kui mina olin väike siis mäletan nii hästi kui kurb oli mul üks mängida. Ema oli selles mõttes küll ”kodune” aga tal lihtsalt ei olnud aega minuga päevadläbi lulli lüüa ja liblikaid püüda. Ja ma ei olnud kordagi tema peale pahane või midagi, sest ma nägin maast madalast kui tugev naine ta on ja kui palju näeb ta kogu selle krempli üleval hoidmiseks vaeva. Ta on kõige suurema südamega ja kõige tugevam inimene keda ma tean.
Kui teiste laste jaoks olid isad need superkangelased siis minu jaoks oli see eeskuju ema. Ta on terve elu olnud minu superwoman.
Kui keegi küsis minult, et kelleks ma suureks saades saada tahan ja kuhu sooviksin elama minna siis vastasin ma alati ühte ja sedasama. ”Ma tahan olla nagu mu emme ja mismõttes kuhu ma tahan elama minna? Mina ei lähe emme juurest kunagi ära!”
Ma olen terve oma senise elu mõelnud, et tahan olla koduperenaine, ma tahan olla hea ema ja tahan nende jaoks iga kell olemas olla, ma tahan olla hea naine oma abikaasale, ma tahan olla hea kokk, ma tahan kanda hoolt oma pere ja meie kodu eest. Üks ei välista muidugi teist aga kui sa käid tööl siis paratamatult ei saa sa kodule 100% pühenduda.
Ma tean, see ei ole üldse see mis on tänapäeval moeks. Aga see soov on alati olnud mul kuskil hingesopis… Kuigi ma ei ole seda endale alati tunnistanud.
Ja nüüd kus olen leidnud enda kõrvale selle mehe kel on samad soovid, samad mõtted siis miks mitte? Me oleme koos olnud aastast 2010, me oleme läbi elanud selliseid katsumusi mida ei suudaks normaalne inimene ettegi kujutada, sest selliseid asju ju ei juhtu päriselt? Või juhtub? Ja kõik see ei ole meid lahutanud, pigem vastupidi. Asjad ei ole alati olnud roosilised ja ma olen isegi dramaatiliselt poole öö peal kotte pakkinud. :D Aga kõik on alati korda saanud, sest me vist ei oskakski enam elu ilma teineteiseta ette kujutada. Kui lame, ma tean. :D
Ja ma saan öelda, et mu mees on ikka mees, mitte mingi poisike. Võrreldes tema käitumist ja olekut teiste samavanadega… Nagu öö ja päev. Ja mulle tundub, et ka mina olen natukene mõistlikum kui teised minuvanused. Võib-olla sellepärast, et meil on olnud raskemat sorti lapsepõlv ja oleme olnud sunnitud varem mõistlikuks hakkama? Või siis suhtlen ma valede inimestega? Ma ei tea, aga kui ma vaatan enda 19-20 aastaseid sõbrannasid-tuttavaid siis kohati ma ei tea kuhu oma silmi peita. Nagu pubekad kes on vabaduse kätte saanud ja nüüd ära keeranud. Häbi on kuulata neid lugusid mida nad räägivad aga samas tunnen end nagu oleksin mina see imelik, sest mina pole kunagi tahtnud kuskil ööklubi peldikus ropsida või kuskil lauapeal tantsida. Ja üleüldse ei ole mind sinna klubidesse kunagi tõmmanud.
Siinkohal saab muidugi jälle vaielda ka, sest kohati olen mina ka veel nagu pubekas ja võin samamoodi jätta endast mulje nagu mingist debiilikust. Aga inimesed ongi erinevad ja nagu praegu vaatan tagasi ajale kui olin 15-16 ning mõtlen ”Issand kui rumal ma küll olin” siis 25’selt vaatan tagasi ja naeran, et küll ma olin ikka lollike. 30’selt vaatan tagasi ajale kui olin 25 ja naeran samamoodi.

Comments

comments

40 thoughts on “Ma olen positiivselt üllatunud.

  1. Muidu ma olen nõus jutuga, et lapse jaoks valmis olekut ei näita ülikoolipaber, abielusõrmus ega muud sellised näitajad, AGA see koht :

    “Mina ei kujutaks seda ettegi, et paneks lapse esimesel võimalusel lasteaeda või viskaks ta võõra inimese kasvatada ja siis tuleks õhtul koju ning teeks head nägu ”oi, emme armastab sind ülekõige”. Bullshit.”

    on mu meelest küll natukene karmilt kirjutatud. Ma saan aru, et sa ilmselt ikka mõtled neid naisi, kel ainult karjäär silmis, aga minu jaoks natukene üldistus. Mis siis kui ema tõesti väga armastab oma last aga mees näiteks vallandatakse ja ei leia uut tööd, aga samas kui emale pakutakse tööd? Kas ta peaks siis selle võtmata jätma? Kuigi lapsega koos olemine ja koos kasvamine on tähtis, siis eelkõige on vaja, et oleks üldse katus mille all kasvada ja ilma rahata on sellega ju nadi.
    Ja kindlasti see ema ei armasta tööle mineku tõttu oma last vähem vaid mõtlebki neid sõnu õhtul siiralt.

    Ei ole must-valge see kõik. Mina ise ilmselt tahaksin olla kodus kuni laps on 2,5 aastane aga kui peaks juhtuma, et me ei saa enam mehe rahadega hakkama, siis ei ole midagi teha ja tuleb oma taguots tööle vedada. Selle pärast aasta otsa tatart ka süüa ei saa, et vot mina nüüd kasvatan last ja mina ei saa tööle minna, otsi ise parem töö omale :D Aga no õnneks oleks sellisel juhul meil siin lapsehoidjaid ka piisavalt perest võtta :)

    • No selle pärast ma ju lõigu lõppu lisasingi, et seal on ka nn ”vabandusi”. Kui tõesti ei olegi võimalik lapsega kodune olla siis ei ole valikut ja tulebki tööle minna.

  2. Esiteks oled sa väga kena ja hambad, millest sa rääkisid, et koledad???
    Armas ja vahva tüdruk oled ja palju parem, et nüüd teada, kes blogib :)
    Aga see hariduse teemaga on see, et tegelikult on kasvatuses nii palju aspekte, mida jälgida ja see pole kõik sugugi loomulik teema. Noh eks ta ikka kui soovid antisotsiaalse käitumisega last. Seetõttu on just ülikool jms see, mis laiendab silmaringi. Lapsele ei saa olla heaks eeskujuks ja toetajaks lõputult, kui puuduvad teadmised, kogemused jne. Ainult armastus pole määrav. Selles suunas liigub sul mõte õigesti, aga seal on ka nii palju muid aspekte. Imiku puhul jah mitte, aga sa kavatsed ju lapse suureks kasvatada.
    Mõtle julgesti ülikooli mineku peale, endal hea! ja edu!

    • Ülemised esimesed on täitsa ok aga need mis rohkem peidus on, need on koledad. Üksteise peal natuke servadega, ei mahu nagu suhu ära vms…

  3. No näed siis, ei juhtunudki midagi hirmsat selle peale, kui “kapist välja” tulid. :) Minu arust on iga inimese enda valik, millal ja kas üldse lapsed saada. Igaühe vaba valik on ka see, kui kaua keegi tahab ja suudab lapsega kodune olla. Mina sain 2 last järjest, niiet olin 5 aastat järjest koduperenaine. See aeg juba läks küll väheke pikaks mu jaoks, sest lisaks lastele-perele meeldib mulle ka väljaspool kodu end teostada ja kasulikuna tunda. Aga muidu jah olen küll seda meelt, et vähemalt 1,5 aastat võiks ema lapsega kodus olla kindlasti – vanemahüvitis ju ka kestab selle aja.
    Hariduse osas on küll nii, et see ei tule mu arust kunagi kahjuks. :) Selles mõttes, et ma ei hinda inimesi selle järgi, kui kõrge on nende haridustase. Aga hariduse puhul ei kehti kindlasti reegel less is more – pigem ikka vastupidi.
    Samas paljudele annab emakssaamine jõudu juurde ja jõuad ka emana oma haridusteed jätkata. :)

    • Haridus ei jookse tõesti kunagi mööda külgi maha aga ma leian, et kui ma ei ole veel leidnud seda erilist miskit mida sooviksin juurde õppida siis ei ole mõtet väga end piitsutada ja sundida peale asja mida sa nkn teha ei taha ega tegema hakka.. :)

  4. Sellessuhtes olen ma tõesti igati kahe käega sinu poolt, et ise olen 19 ja ei suuda ka ära oodata, et luua juba oma perekond ja lapsi saada ja eks väiksed plaanid on ka juba, aga olen kuulnud ka oioi kui palju halbu sõnu selle kohta.. et kuidas sa siis ikka seda haridust ja karjääri nii tähtsaks ei pea ja mismõttes su elu unistus ongi olla ema, olla hea koduperenaine?
    samas mina ju neid ei kritiseeri, et mis mõttes te alles 40ndates tahate pere looma hakata :D kuigi ma nende mõtteviisi ei mõista, aga igaleühele oma.. kirjutasin just eile blogipostituse ka selle kohta.
    minu arust sellised inimesed lihtsalt.. peaks jäädavalt oma elust välja kirjutama :D

    • Igaüks võiks elada oma elu nii nagu tema seda soovib ja ei ole vaja ju minna targutama, miks sa nii teed-miks saa naa ei tee? Tee ikka nii, sest nii on ette nähtud ja nii on parem….

  5. Eks igal inimesel on õigus teha oma valikuid ja kodule pühendumine ei ole mingi häbiasi. Küll aga siiski tuleks mõelda ka tulevikule. Mis saab, kui te mehega lahku lähete? Kui mehega midagi juhtub? Kui sa vanaks jääd ja pensionit tahaks? Kust sa tervisekindlustuse saad? Seda küll, et rasedatel ja väikelaste emadel mingi ajani on kindlustus küll olemas ja ega sa midagi lõplikku ka ei öelnud, aga siiski soovitan ka neile teemadele mõelda. Teiseks, ok, ilmselt su mees on suurepärane jne, aga siiski kas sa tõesti tahad kellestki rahaliselt sõltuv olla? Terve oma elu?(okei, seda sa täpselt nüüd ei öelnud, ma nüüd natuke üldistan). Aga siiski, see paneb sind nii haavatavasse seisu.
    Aga eks igaüks tee oma valikud ise. Tegelikult on kurb küll, et enamus oma elust töötame maha ja paljud ei tee seda tööd, mis nad tahaks…. Aga noh, mis teha

  6. See omavanustega võrdlemise jutt tekitas mul küsimusi. Ma olen ka põhimõtteliselt sinu eakaaslane, aga ma tean päris paljusid samas eas inimesi, kelle elueesmärk pole klubis ropsimine. Osatakse ikka piiri pidada küll ja kui üldse minnakse kuhugi, siis pigem ikka ollakse sõpradega rahulikemas kohtades, mitte rahvast pungil ööklubis. Tean tõesti ka selliseid, kes uhkeldavad oma mäluaukude ja alkoholikoguste pärast, kuid mida ma ikka nendega suhtlen? :D Minu jaoks on pigem see erand, sest ma ei puutu lihtsalt nende inimestega eriti palju kokku. Seepärast tekkiski mul küsimus, et mis huvitav tutvusringkond sul selline moodustunud on, et sul jääb mulje, et oled erand. Kui sa ei mõista neid klubitavaid sõbrannasid, siis miks sa üldse vaevud nende “pubekatega” suhtlema. Ei ole mõeldud rünnakuna sinu vastu, vaid lihtsalt see “mõistlikum kui teised minuvanused” tekitas küsimuse, et miks sa lihtsalt ei suhtle siis inimestega, kes on sulle mõistetavamad ja kellega sul on rohkem ühist. Mis on sellel üldse pistmist raske lapsepõlvega. Tahtsin mainida veel, et see “lapsesaamismuster” muidu on tõesti olemas, kuid abielu minu arust noortel enam niivõrd tähtis osa sellest pole.

    • No ma mainisingi, et ma suhtlen vist valede inimestega :D Ja ega kõik ka sellised ei ole, on teisigi normaalseid 20 aastaseid. :)

  7. Muide, ikka väga väheste inimeste unistus on ryhkida koolipinki kõik need aastad. Enamjaolt on lihtsalt vaja ja muudmoodi ei saa. See kõrgharidus ja karjäär enne last ongi kasulik sellepärast, et siis sul on materjaalsed võimalused olemas lapse üleval pidamiseks. Kui on mees kes üleval peab, siis on väga hea(miks neid inimesi rottideks nimetatakse?). Aga siin kohal tekib kysimus, et mis siis saab kui tahetakse ikkagi ykskord lahku minna? Eesti on täis selliseid lugusid, kus naine tahab mehe juurest lastega minema minna, aga lihtsalt ei ole selleks rahalisi võimalusi ning selletõttu kannatavad kõik? Ning on ju nemadki kunagi olnud oma partneris üdini kindlad.
    (NB: see ei ole provokatsioon ega väide, et sinu perega nii juhtub, vaid ma lihtsalt soovin arutleda)

  8. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
    Ma olen peagi 21 aastaseks saav neiu, kelle elu eesmärkideks on samuti oma kodu, oma laps ja armastav abikaasa.
    Ma olen nõus, et sa ei pea olema kõrgharitud, et saada laps, kuidas laps tahab riideid, mähkmeid, toitu, mänguasju jms, kuidas sa saad pakkuda seda talle, kui su mees käib ainult tööl, ükskõik kui suure palgaline ta ka ei oleks.. Vaja on ju ennast toita, makse maksta.. Lõpuks kui laps kooli läheb hakkavad tulema veel suuremad kulutused ja kui ema on hariduseta Maxima töötaja, siis ta ei saa võimaldada talle kindlasti ilusat elu.
    Mina ei suudaks oma lapsele seda teha, et ma pakun talle “Tuleme toime kuidagi” elu.
    Ma ei solva oma jutu sind ega ka kedagi teist, see on lihtsalt minu arvamus :)
    Sulle aga soovin edu ja loodan, et rasedus kulgeb hästi :)

  9. ma ei mõista miks see halb on kui emal on eneseteostamise vajadus väljaspool kodu ja lastekasvatamist, kui ema tahab olla ka midagi muud kui ainult ema? see ei tähenda, et ta oma last vähem armastaks, vaid ema kes tahab (!) tööd teha ja saab end väljaspool kodu teostada on õnnelikum ja seega oma lapsele kindlasti parem ema. ei mõistaks tööl käivaid emasid hukka nii nagu ka kodus istuvaid, igalühel oma valikud.

  10. Nüüd järele mõeldes olin sinuga paar postitust tagasi vist liiga karm. (Selle endale loosimise suhtes – see oli hoopis teine teema ning tegelikult ei puutunud üldse enam asjasse). Aga selles mõttes oli mul ju oma postituses õigus, et kui kord teada saadakse, kes sa oled, läheb elu palju lihtsamaks :) Nüüd on sul palju kergem vist olla ka?

    Kuna olen sama läbi elanud, siis arvasin minagi aasta tagasi, et kui teada saadakse, kes ma olen, et siis on elu pekkis ning kõik hakkavad hukka mõistma. Tegelikult aga isegi need, kes mind enne hukka mõistsid, seda pärast enam ei teinud. Nii et veendusin, et häid inimesi on maailmas siiski rohkem!

    Ainuke asi, millega ma tõesti ei saa nõustuda, on see, kuidas sa ütlesid, et pead oma blogi ainult endale ega tahtnud, et selle lugejaskond nii suureks kasvaks. Aga sellest olen ma juba ka kirjutanud, seega ei hakka seda kordama. Kui nüüd hästi järele mõeldes… leiad vast isegi, et vbl oli hoopis hea, et neid lugejaid ikka nii palju on, nagu neid hetkel on :)

    Kui nüüd lastest rääkida, siis see on minu jaoks väga võõras teema – aga kui sulle endale meeldib nii nagu praegu, siis polegi teistel midagi öelda. Selles mõttes me oleme väga erinevad, sest mina ei tahaks enne 30-ndat ühtegi jõmpsikat (Kui siiski), aga see ongi juba minu probleem. Ja minu puhul paljud kritiseerivad seda, et appi, peaks juba lastele mõtlema jne :D No mida ma teha saan, et ma neid veel ei taha, et mõte sellest, et praegu mul mingi laps oleks ajab mul kõik seest keerama. Sest ma tahan oma elu veel endale elada ja kõik. Kui juba laps mõtteis, siis peab ka mõistma, et enam ei saa nii isekalt oma otsuseid teha.

    Ja noh… Selleks, et laps ka tulla saaks, peaks ikka mitu aastat enne mehega koos olema. Ma tean, et paljud ütlevad, et nad olid üks kuu koos ning siis tuli laps, aga mina niimoodi oma tulevikku näha ei tahaks (Seega loodan südamest, et rasedusvastased vahendid mind alt ei vea!).

    Kui sina tunned, et tahad just praegu last saada ning mees ka seda tahab, siis polegi enam midagi suurt öelda. Teie elu, ise teate, mis teete. Küll hiljem jõuad ka lapse kõrvalt midagi õppida :)

  11. Mina olen ilmselt täpselt sinu vastand. Ma ei kujutaks ette kodust elu. Ma tahan küll lapsi ja peret ja kõike sellega kaasnevat, aga samas tahan ka karjääri ning tööd teha. Ma armastan raha, eriti oma teenitud raha, ning lapsega kodus olemine mind ei rahuldaks.
    Ma austan naisi kes suudavad end pühendada täielikult ja ainult perele.
    Ise läheks ilmselt peale lapse sündi ka tööle kiiremini kui kolme aasta pärast. Kusjuures see ei tähendaks et ma oma last vähem armastaks või temaga koos olnud aega vähem hindaks.

    Nagu öeldud, .. nii palju kui on inimesi, on ka eriarvamusi. :)

    Ps, mul on hea meel et sa sellest sõjast võitjana n.ö välja tulid ! :)

    • Postitusest võib jääda mulje, et mõistan hukka neid kes tööle lähevad aga mina ei saa neist lihtsalt aru. Mina tahaks küll nautida seda aega ja näha kuidas mu laps kasvab. See aeg möödub ju nii kiiresti…

    • No on vahe vahel ju kuidas sa seda tööle minekut võtad. Kui töö muutub olulisemaks kui pere on loomulikult asi juba pisut pekkis .. :D

  12. Mina olen see imelik, kes tahtis tööle minna ja otsis lastele 1a6k-1a8k vanuses hoidja. Ma tundsin lausa, kuidas ma kodus nüristun, kuidas mu elu ongi ainult titemammandus ja teistest teemadest ei jaga enam tuhkagi. Peale tööle naasmist oli kohe nagu uus hingamine ja isegi lapsed said palju armsamateks ja nendega koos veedetud aeg hakkas palju kvaliteetsem olema. Õnneks oli mul võimalus alustada osalise koormusega, nii said kõik asjad piisavalt tähelepanu.
    Minu meelest pole see ka mingi suurem asi perele pühendumine, kui kodune emme istub päevad otsa internetis, erinevates foorumites, fb, skype jne. Laps(ed) on sama moodi suuremas osas omaette, kuigi ema viibib ehk samas ruumis. Loomulikult ei pea ma silmas kedagi konkreetset, aga lihtsalt vähem ühist aega on pigem kvaliteetsem, kui rohkem – aga mitte alati, erand kinnitab reeglit teatavasti. Ja samuti ei agiteeri ma kedagi tööle minema või lapsehoidjat otsima. Mina arvan, et igaüks peaks tegema nii, nagu endale just parem tundub ja õige on, arvestades kõigi pereliikmete heaolu ja õnne :)
    PS. Oma raha meeldib mulle ka liiga palju, kuidagi ei suuda mehelt oma kuludeks raha lunida, kuigi ta annab alati ja ilma suurema draamata.

  13. See haridus ongi selle pärast oluline, et elu sind põlvili ei saaks lüüa. Mitte iialgi ei tea, mis juhtuda võib.. ehk paari aasta pärast tüdineb su mees ja lahkub. Keegi ei oleks ju algul seda arvanud oma suurest armastusest aga ometi need inetud asjad juhtuvad. Ja mis siis saab? Oledki lapsega kahekesi, kuna haridust ega suurt töökogemuste pagasit pole.. tuleb niru miinimumi eest tööle minna ja peost suhu elada. Kellestki sõltuda on siin elus kõige hullem. Alati tuleb kindel olla, et saaksid olude sunnil ka üksi (või lapsega kahekesi) hakkama. Muidugi on see imelise koduperenaise unistus ilus aga kes teab, millal see suure pauguga läbi võib saada. Igatahes mina näen asju nii. Tee Sina nii, nagu ise heaks arvad, Janeli :)

    • Sellega olen täiesti nõus :) Mina juhindun mõttest, et ela sa kas vaeselt või rikkalt, aga oma raha peab sul olema.

  14. Mina arvan, et lapsi tuleb saada pigem noorelt (kui noorelt täpselt, on iga inimese enda sisetunde küsimus). Pärast kahte raseduse katkemist ütlesid arstid, et hea, et ma olen noor (olin siis 23), sest minu olukorras on väga palju naisi, kes lähenevad neljakümnele ja siis ei ole enam väga aega oodata. Arst ütles, et pigem on trend selline, et hilistes kolmekümnendates hakatakse planeerima, aga kahjuks kõigil ei lähe kiiresti. Vanus on ka tegelikult suhteline: arstid lohutasid mind, et olen veel noor ja mul on veel aega, aga samas sugulased-tuttavad kogu aeg ütlesid, et ma olen juba niiiiii vana, miks mul lapsi pole. Praegu olen 26 ja kolmandat korda rase, loodan kogu südamest, et kõik läheb hästi. Minu rasedusest teada saades olid kommentaarid ikkagi pigem sellised, et oli ka viimane aeg, sa oled ju vana. Samas keegi ei tea, et me üritasime aastaid. Eks need märkused tulid ka sellest, et mehega koos juba kümme aastat oldud.

    Õppimise koha pealt: mina tahtsin ülikooli ära lõpetada ja siis lapsed saada. Seda peamiselt sellepärast, et elasin lapsepõlves väga kitsastes oludes ja soovin, et minu lastel oleksid paremad võimalused. Last planeerima hakkasime magistriõppe viimasel kursusel. Tahtsin järjest õppida, sest kartsin, et kui jääb vahe sisse, siis ei viitsi enam. Eriala leidsin täitsa juhuslikult.

    Ole tubli!

  15. Ma olin 3,5 aastat mehega enne koos kui hakkasime last planeerima. 2kuud ja saingi triibud. Ämm küll küsis, et kas on väga kiire selle asjaga, sest mul ka pole keskharidust. Aga mis see keskharidus lapse kasvatamises tähtis on ? Kui laps on suurem, küll siis saab selle hariduse ka. Hetkel põnn 2aastane ja naudin ka kodus olemist. Ei suuda veel teda lasteaeda panna. Teda oma tuppagi oli piin panna minu jaoks.

    Aga selle isikuavaldamisest- Need kes seda nii väga tahtsid… Mis te nüüd sellega juurde saite ? Mis vahet sel on kes blogi peab ? Aga tore on nägu ja teksti kokku viia :) Koera ka :D.

    • A ja nüüd olen 22. Rasedaks jäin 19 ja sünnitasin 20 :). Üldse ei kahetse ! :)

  16. Minu meelest on asi pigem selles, et kui sul on koolid lõpetatud, karjääri veidikenegi tehtud, kodu olemas ja oled mehest sõltumatu… et seda on selleks vaja, et lapsele midagi pakkuda. Ja ma ei mõtle ainult raha ja asju, vaid elukogemusi ja tarkusi. Lihtsalt… kui sünnitad natuke hiljem kui teismelisena, siis on lapsel lihtsalt täisväärtuslikum elu.. (seda kõige mida enne ütlesin)
    Ma olen tatist saati mõelnud, et mina tahan olla tulevikus sõltumatu nii oma mehest kui bossist.
    Mõtle selle nurga alt ka ;)

  17. Mina olen/olin ka täpselt selline! Kuidagimoodi sain keskhariduse (lõpetasin päris heade hinnetega )kätte ja isegi ülikoolis käisin mõnda aega, aga ikka igatsesin emaks olemist ja kodukanatamist. Ja sellest hetkest kui ma ka rasedaks jäin ei tahtnud enam ühelegi koolile ega tööle mõelda. Olen kodus olnud lapsega 1,5 aastat ja ei mõtle ka selle peale, et tööle minna. Hea meelega ei lähekski kunagi tööle, ainult siis kui vajadus tekib. Õnneks on mul tore mees kes on nõus meie pere üleval pidama ja lseb mul täiskohaga naine ja ema olla . :)

  18. Mina sain lapse nt 17-aastaselt, seda heidetakse ka mulle pidevalt ette, seda teeb aeg-ajalt ka mu sõbranna, tal endal ju lapsi pole. Siiski on ta mu parim sõbranna, ja lapse saamine meie suhtlemist muutnud pole, sõbrants käib mul abiks poissi hoidmas kui on vaja. Jaanuaris pidin töö asjus 2 nädalat kodust eemal olema, ja sõbranna oli mulle suurepäraseks abiks.

    Haridusest, mina ei kibele ka nii selleni praegu, seda jõuab eluaeg omandada. Pealegi oleks mul keskkoolis raske, olen juba proovinud seal olla, ja oma kodukoha kutsekas mulle sobivat ametit pole. Mind tõmbab rohkem militaarteema, ja kuna see on mu tööga väga tihedalt seotud, olen viimasel ajal rohkem mõelnud sellealasele haridusele :)
    Eks on raske jah see noorelt lapsesaamine, aga mina oma last ei häbene, ta on kõige parem ja ilusam laps minujaoks. Kõigil on elus võimalik läbi lüüa, kui nad vaid ise seda tahavad. Ükskõik kui noorelt sa selle lapse saad, vahet pole, noori emasid ei pea sellepärast maha kandma. Muidugi, eks on ka neid, kes ei viitsi ja ei tahagi elus saavutada muud, kui produktiivsust oma elus, ehk siis raha eest laste vorpimine, aga see juba teine teema :) pea püsti, sa saad hakkama ;)

Vasta kadi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.