Madlikese 6k

Lugesin eile Beriti blogi ja siis see mind tabas, nagu välk selgest taevast – Madli saab ju ka homme (täna) kuuekuuseks ja peab ka PÄRIS asju sööma hakkama. Et nagu… alles ta sündis mul siin diivani ees* ja oli nagu väike rosin ning nüüd… nüüd pean ma talle mingeid kemüüsesid kokku vaaritama hakkama. Mul pole söögitooligi talle! Ja isegi, kui oleks, siis poleks mul seda kuhugi panna… Ootan ruumisäästlike söögitooli-lahenduste pakkumisi!

*Ma siiamaani naeran, et ei tasu ikka selliste asjadega nalja teha. Ma ju pidevalt naljatlesin, et ”sünnitan diivani ees” ja noh, sünnitasingi. Kogemata. :D

Ma ütlen ausalt, et ma ei oodanud seda lisatoidu aega kohe ÜLDSE! See on niiiii tüütuuu. Ammu unustatud teema on see ”huvitav mis nägu ta selle-tolle-kolmanda asja peale teeb” elevus. Minupoolest võiks ta vabalt veel poolteist aastat ainult rinnast toituda. Oeh, elu oleks niiiiii kerge…

Püreedega ma enam tegelikult jaurama ei viitsigi hakatagi, sest mitte ühelegi mu lapsele ei ole see jura meeldinud. Varem või hiljem olen ma nii ehk naa kõigi nendega näputoiduni jõudnud ja this is the way to go! Aurutad juurikad ära, viskad kangid titele kätte ja lasku aga hea maitsta. Näputoit pidavatki lapsele tegelikult kasulikum olema, sest suu lihased peavad rohkem tööd tegema ja nõnda tulevat lapsel rääkimine ka kergemalt. Lisaks arendab näputoit peenmotoorikat jne. Ühesõnaga, näputoit olla kasulikum, kui püreed – uurige ja proovige. Lapsevanemale on see minu arvates ka lihtsam, sest kogu ”söötmise” teeb laps ise ära. :D

Aga mis puudutab veel mu 6k Madlikest, siis nüüdseks oleme temaga paar korda juba taastusravis käinud. Nimelt on temalgi vähekene lihaspingetega probleeme ja paganama laisk on ta ka. Aga võimlemine aitab ja juba on tulemusi näha. Pole ilmselt kaugel see aeg, kui ta mulle mütsaki-mütsaki järgi lendab ja mul püksisääres kinni on nagu väike hagijas. Pean nentima, et jällegi – ma ei oota seda aega. Kui Madli roomama saab, läheb elu siin majas ikka tunduvalt keerulisemaks (väiksed mänguasjad ja loomakarvad)…

Aga Madli on meie väike päike. Enam ammu ei kakle Annu ja Joel sellepärast kes saab minu kõrval pikutada, vaid sellepärast, kes õe kõrvale saab. Kaklevad nad ka sellepärast kes tita endale esimesena hommikul sülle saab või kelle kord on parasjagu Madlikest musutada… Ahjaa, sellepärast lähevad nad ka tülli, kui Madli liiga kauaks ainult ühte neist vaatama jääb. :D

Madli on nii rõõmus ja rõõsa laps, et teda on ainult lust vaadata, hoida ja armastada. Temaga on nii lihtne! Tal on 95% ajast nägu naerul, eriti veel siis, kui õde-vend vaateväljas lollusi teevad. Emme on muidugi kõige lemmikum inimene siin ilma peal ja ilma emmeta on lugu kohati ikka päris paha. Emme kaisus on kõige turvalisem ja soojem magada, emme süli on kõige pehmem ja emme piim on kõige maitsvam. Madli pole üldse kurnavalt emmekas, vaid täpselt parasjagu. Kui kõik on hästi, on ta üldiselt nõus kenasti omaette mängima ja asju uurima, erinevalt näiteks Beebi-Annust, kelle vaateväljast ei saanud ma reaalselt mitte hetkekski välja astuda, ilma, et laps poleks full on saiko režiimile läinud. Madli on ikka nii mõnus beebi ja tal on ikka veel beebilõhn küljes. ❤️

Kuna me paar nädalat tagasi uue auto saime, õnnestub meil nüüd ehk taas trennides käima hakata. Teisipäeval jätsingi lapsed aiast koju ja läksime hommikul ujuma. Lõunaks sõitsime ratsatrenni ja peale seda käisin veel Madliga võimlemas. Ainus kes sellest möllust surmväsinud oli, olin loomulikult mina. Annu ja Joel jooksid veel õhtul kell 10 ka ümber diivani ja mängisid pätti ja politseid. Ma lihtsalt ei saaaaaa aruuuuu kust nad seda energiat võtavad. Minust imevad vist välja? Muud selgitust ma ei leia.

wpid-20190129_133412-1146663301.jpg

Leia pildilt Madli, ehk Madli esimene ”ratsamatk” :D 

 

 

 

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.