Hakkasin ka mina siin mingipäev mõtlema, et mida ma Annule keelan ja mida mitte. Kas ma ehk keelan teda liiga vähe? Või liiga palju? Ja miks ta ometi sõna ei kuula. Ma koguaeg räägin, seletan, keelan, aga mitte tuhkagi kasu ei ole. Räägi nagu seinaga. Mul on tunne nagu ma midagi muud ei teekski, kui ainult jookseks tal järgi ja lõugaks ‘ei tohiiii’. Jookse või metsa. Vahel ma mõtlen, et kuidas sellisele üldse selgeks teha mida see ‘ei tohi’ tähendab? Too või vits majja. :D

EI TOHI

• Asju loopida. Ei mänguasu, ei pulte-telefone, ei toitu. Aga see ei tähenda, et ta seda siiski ei teeks…
• Hammustada-lüüa-juustest tirida. Üritan talle selgeks teha, et see ei ole aksepteeritav, aga noh jah… Vahel on tõesti selline tunne, et lange või tema tasemele ja tee vastu, et ta teaks, et see on valus. :D
• Ronida. For obvious reasons. Aga ükskõik kui palju ta ka ei kukuks, tõuseb ta püsti, ning ronib paari minuti pärast uuesti. Kala mälu?
• Telekat ja digiboksi näppida-plätsida.
• Juhtmeid kiskuda.
• Pistikuid jms näppida.
• Kade olla. Ja ta õnneks ei ole ka. Vahel mugib oma kamapalle-rosinaid, siis tuleb ja topib mulle ka neid suhu. Kui ma pea ära pööran, siis ta ikka üritab mulle pakkuda, sest noh, mis mõttes sa ei taha mu läbi nätsutatud kamapalli?
• Arvuti-puldid-telefonid on ka keelatud. Esiteks seda juba sellepärast, et ta tahab neid koguaeg üle diivani äära loopida. Mu telefon on juba seda nägu, et annab kohe otsad, ning uhiuus Elioni pult on ka juba segane. Lambist vahetab kanaleid ja taob mingeid numbreid ette, kuigi keegi isegi ei puutu seda. Ma tegelikult vihkan seda pulti kogu südamest. Nii kui natukenegi vastu lähed, muudab kanalit-lülitab teleka välja. Ma ei jõua ära lugeda mitu korda päevas see mul niimoodi teleka lambist välja lülitab! Miks ei võiks pultidel titelukku olla ometigi?
• Prügikasti-kuivainete kappi rüüstada.
• Vannitoas üksi mängida.
• Kasse kiusata, kui nad seda ei taha.

TOHIB

• Karjuda-jonnida-oma tujusid välja elada. Kodu on turvaline koht, kus ta võib oma pettumust näidata ja olla vahel ka halvas tujus. Tahab draamat teha, et ma midagi teha ei luba – las teeb, aga teeb seda ilma minu tähelepanuta. Kui jonnib, siis mina ei lohuta. Kõlab kuidagi karmilt?
• Ise süüa-juua, nii kaua kuni ei lollita. Kui maha hakkab loopima, siis on järelikult kõik. Tal on hetkel see Ise Loom välja jälle löönud ja kõik on ’ise’! Nüüd nõuab ta lusikat-kahvlit enda kätte, muidu ei söö. Mina siis kõrvalt üritan aidata ja juhendada, et sinna lusikale midagi satuks ka, mitte õhku ei sööks. :D
• Minu järelvalve all joonistada ja paberitega mängida, neid puruks kiskuda jne.
• Saada omad õppetunnid. Arvad, et on hea mõte kassi sabast kiskuda? Eks proovi järgi. Arvad, et on hea mõte, peale korduvat keelamist, kuuma ahju katsuda? Eks proovi järgi. Arvad, et on hea mõte pesemata kartulit mekkida? Eks proovi järgi.
• Saada tähelepanu ja armastust, siis kui tema tahab. See tähendab, et kui ma olen arvutis ja ta tuleb minu juurde, siis ma ei lükka teda eemale, ega ütle  ”emme ei saa praegu, emme teeb seda-toda-kolmandat” vaid võtan oma prääniku sülle ja ”kuulan” ta muret.

Praegu kirja panduna tundub see asi nii… karm. Nagu ta ei tohiks mitte midagi teha. Aga ma usun, et lapsel peavad olema reeglid ja keelud, et temast saaks kasvada normaalne, teistega arvestav inimene, kes teab, et kõik siin maailmas pole lubatud.

Kuidas teil on, kas keelate lastele mingeid teatud asju? Või on nad niiöelda vabakasvatusel?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments