Miks ma seda kõike üldse tegema hakkasin…

Vahel ma mõtlen, miks ma oma peetumise ja katkemise lugu jagasin. Kuidas ma seda suutsin. See on nii isiklik ja valus, kuidas mul jagus julgust. Aga nüüd ma mõistan…
Ma olen selle pooleteise aasta jooksul saanud palju kirju naistelt, kes on läbi elanud sama mida minagi. Iga järgnev lugu kohutavam ja kurvem kui eelmine. Mõni küsib nõu kuidas sellest üle saada, mõni tahab lihtsalt rääkida oma kogemusest ja valust kellelegi, kes mõistab, mõni lihtsalt…tahab end välja elada, sest pole ühtegi inimest kes kuulaks. Ja see on nii kurb. Uskumatult kurb. Ma tean mis tunne on olla oma valuga üksi, seda kõike üksi läbi elada, sest keegi teine lihtsalt ei mõista. Jah, sul on võib-olla mees, aga ta ilmselt ei mõista. Olgu ta nii fantastiline kuis tahes. Temal ei olnud selle lapsega veel mingit sidet. Temal oli ainult teadmine, et midagi seal kõhus on, aga see ei olnud veel reaalne. Sul ei olenud ilmselt kõhtu mida ta oleks saanud katsuda, ega liigutusi mida tunda…

Mitte keegi ei saa sind aidata, peale sinu enda. Ja mul on kahju su roosat mulli purustada, aga sellist asja nagu ‘üle saamine’ tegelikult väga ei eksisteerigi vist. Sa lihtsalt õpid sellega elama ja ajapikku muutub see nagu…osaks sinust. See on nagu mingi kohutav unenägu, mis jääb sind ikkagi kuhugi hingesoppi painama.
Minu jaoks ei tundu see enam üldse reaalne, et kunagi midagi sellist üldse juhtunud on, aga samas see valu nagu ei unune ja iga kord sellele pikemalt mõeldes kipub pisar silma.

Siinkohal mõtleb ilmselt väga suur hulk lugejaid, et mis siin ikka ulguda on. See 5 nädalane loode ei olnud ju laps, ta oli rakkudest koosnev kogum. Ja oi kui kuidas te kõik eksite! See OLI laps, mis siis, et ta ei näinud veel välja nagu üks. Tal oli süda mis lõi, tal olid käed ja jalad, nägu ja keha, mis siis, et veel väga algusjärgus oma arenemisega. Ta oli laps. Minu laps.

Naine kes ei ole läbi elanud kaotust, ilmselt ei mõistagi nii hästi seda valu, aga naine kes on… mul on nii kohutavalt kahju. Mitte ükski ema ei peaks seda läbi elama. Isegi siis kui see oli su esimene rasedus, oled sa nüüd hinges ema. Ühe väikse inglilapse ema.

See kõik võib kõrvalseisjale tunduda jube klišee ja üle paisutatud, aga seda lihtsalt sellepärast, et sa ei mõista, sa ei ole seda läbi elanud, sa ei tea mida see tegelikult tähendab. Ja ma väga loodan, et sa ei pea seda ka mitte kunagi läbi elama. Ma ei sooviks seda isegi mitte oma vaenlasele.

Muidugi ei saa võrrelda peetumist/katkemist juba sündinud lapse kaotamisega, või isegi mitte nurisünnitusega. Aga siiski. Valu on valu ja kaotus on kaotus. Ja näha kuidas su laps sinust sõna otseses mõttes tükk, tüki haaval välja tuleb…see lihtsalt…

Ma ei kujuta ettegi milline valu see veel olla võib, kui kaotad lapse keda oled juba reaalselt saanud käetel hoida ja näha või kelle liigutusi sa tundnud oled. See on…kohutavam kui kohutav. Selles mõttes olen mina vägagi õnnelik juhus, sest mul oli alles kogu asi nii algusjärgus. Ma ei kujuta ettegi, ja ei tahagi väga nagu kujutada, mida tunneb ema kes teab sünnitama minnes, et temaga ei tule koju beebit, aga selle sünnitusvalu peab ta ikkagi läbi tegema. Kuigi füüsiline valu ei ole mitte karvavõrdki võrreldav hingelisega. Füüsiline valu möödub, aga hingeline…ilmselt mitte kunagi. Ajaga läheb kergemaks ja kaasa aitab ka uus rasedus. Rõõm uuest lapsest aitab. Kuigi esialgu on see kindlasti täielik õudusunenägu, ma ei hakka ilustamagi. Need esimesed 10 nädalat olid täiesti hirmsad. Hirm selle ees, et pean jälle kõik selle uuesti läbi elama oli jube, aga iga päevaga läks kergemaks. Mida päev edasi, seda väiksemaks muutus risk. Ja kui ma lõpuks 10.nädalal need südamelöögid kätte sain… See rõõm ja kergendus oli kirjeldamatu. Ma ei suudaks vist mitte kunagi ära tänada doppleri leiutajat. See kindlustunne mis ma sellest väikesest masinast sain, aitaski mind siia kus ma hetkel olen. Kui mul poleks olnud võimalik kodus kontrollida lapse südant, oleksin ma ilmselt iga nädal kiirabis käinud, kõik arstid surmani ära tüüdanud, neli korda hullumajas ravil olnud ja suure tõenäosusega üldse selle raseduse ka kaotanud, sest ema emotsioonid mõjutavad nii väikest beebit ju kohutavalt.
Alguses kuulasin vist iga päev, või üle päeva. No siis kui tekkis hirm, kohe kuulasin ka, sest parem rahulik ja õnnelik ema, kui närvihaige. Ja mida aeg edasi, seda harvem ka kuulama juhtusin. Ühel hetkel avastasin, et oih, ma pole juba nädal aega last kontrollinud… Hirm hakkaski hajuma vaikselt, peale seda kui ise kodus lapse südant kuulama sain hakata. Umbes, 15.nädalaks olin ma juba võrdlemisi rahulik.
Ja mu ämmaemand ütles nüüd siin hiljuti, et doppler ei tee lapsele ka mitte midagi. See ei saada välja mingeid kahjustavaid laineid, vaid püüab helivõnkeid ja edastab need siis kuulajale. Tema sõnul ei ole doppler kahjulik. Seega võib seda kasutada, ilma, et peaksid kartma, et rikud lapse tervist. Sinu enda rahutus ja mure rikub ilmselt tema tervist kordades rohkem, kui see minuti-paarine kontroll. Rahulik ja õnnelik ema võrdub rahulik ja õnnelik laps.
Mina kasutan dopplerit siiani. Näiteks, kui laps on jube rahulik olnud ja terve päeva ainult põõnanud, ning mul tekib mure, siis parem kontrollin olukorda, kui muretsen. Süda saab rahu ja saan oma igapäeva toimetustega rahumeeli edasi minna. Igati tore leiutis.

Ning suurepäraselt aitab väikeste eesmärkide seadmine. Näiteks 10.nädalal mõtlesin, et ‘oh, võiks juba 12 täis olla, küll siis oleks hea ja palju kindlam olla!’ Selle eesmärgi täitudes, seadsin uueks eesmärgiks 15.nädalat, siis 18, siis 20, siis juba 25 ja 30. See aitas tohutult. Ja otsi endale tegevust! Mina käisin esimeste kuude jooksul ühel koolitusel, mis aitas niiiiiii super hästi päevi edasi veeretada, et märkamatult juba sai ühekohalisest nädalaarvust mitmekohaline.

Ja kindlasti soovitan suure kaarega mööda käia igasugustest õuduslugudest! Päriselt ka. Sellest ei tule mitte midagi head. Sa ajad end ainult ärevile ja hakkad ka endal igasuguseid jubedaid sümptomeid leidma, mis viitavad millelegi halvale. Kui sa juba näed, et sel lehel võib olla mingi negatiivse sisuga jutt, siis pane see leht palun parem kinni. Mõtetel on väga suur jõud, isegi siis kui sa seda väga ei usu. Viis kuidas sa mõtled ja millele sa mõtled, muudab paljutki.
Ka mina juhtusin esimese raseduse ajal neid kohutavaid asju lugema ja ka mina hakkasin endalt otsima märke. Hakkasin kartma ja mõtlema, ‘mis siis kui mul ka nii juhtub?’. Ja näete, juhtuski.
Ma ei saa öelda, et sellel on nüüd mingi kindel seos, aga sel korral klõpsasin ma lehe kohe kinni, kui hakkasin aimama, et sealt võib ainult midagi kurba lugeda.
Panin aga oma roosad prillid ette ja lihtsalt lootsin südamest, et kõik läheb hästi. Ei ole vaja negatiivseid asju endale pähe lasta.

Kuigi ma ei unusta mitte kunagi päeva mil sain teada, et mu lapse süda enam ei löö, siis nüüdseks olen ma juba leppinud ja edasi läinud. Mitte üle saanud, aga edasi läinud küll. Ja ei möödu päeva kui ma ei mõtleks oma väikesele inglile, kes loodetavasti vaatab meid pilve pealt naerusuiselt ja teab, et armastasime teda väga. Mis siis, et ta oli nii imetilluke.
Ma kujutan teda ette täpselt sellisena nagu ta mu unenäos oli. Suurte siniste silmade ja blondide kiharatega väike rõõmus tüdrukutirts, kes ütles heliseval häälel oma isale esimest korda ’issi, ma armastan sind’.
See unenägu oli nii reaalne ja kaunis, et tahaks seda veel näha. Ma mäletan hästi seda tunnet kui tol hommikul ärkasin. See rahu ja rõõm mu sees oli nii mõnus.
Uskumatu mõeldagi, et meil jookseks siin praegu ringi üks veidi üle aastane tüdruk, kelle nimi oleks ilmselt Stella-Maria. Stella, nagu täht. Minu elu täht.

Comments

comments

4 thoughts on “Miks ma seda kõike üldse tegema hakkasin…

  1. Vaat see on küll ilus nimi. Kas see sinu tulevasele beebile ei sobiks? See oleks ju selline ilus asi, mida teha. Ma hääletasin ka siin millalgi nimede poolt, aga selles nimekirjas seda nime polnud.

    • Ma arvan, et pigem ei. See jäägu siiski ainult temale ja tema mäletamiseks. Pealegi, iga kord kui Stellat kuskil kuulen/loen/näen, tuleb meelde see peetumine ja ei tahaks väga koguaeg seda meenutada.

  2. Mina arvan, et see tulevane beebi ongi see sama, kes juba esimesel korral pidi sündima. Lihtsalt pisut hiljem tegi uue katse:) Mul endal sama kogemus ja praegu ei kujutaks ette ka seda teist last, kui mu praegune 9aastane poja. Järelikult ootas minu poja ka õiget hetke.

  3. ohe kui ma seda teksti lugesin tuli mulle kõik meelde millne oli minu peetumine see valu , arsti nägu kui ütles et kuule lapse südamelööke kuidas tulin koju see tühjus südames , see oli kohutav aga kuskil pilvepiiril on väike ingel ;) see tekst mis kirjutasid olid ja on täpselt nagu minu emotsioonid aitäh sulle !

Vasta L.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.