Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!

Comments

comments

2 thoughts on “Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

  1. Ah, tead, ma usun, et iga noore paari elus on üks või mitu sellist hetke peale värskelt lapsevanemaks saamist. See esimene aasta pidigi suhte korralikult proovile panema. Õnnelikud on need, kelle laps on ideaalne magaja-sööja, need, kelle oma pole… Noh, peab tugev olema. Meil oli sama jama, kusjuures siis, kui H. oli just heaks magajaks hakanud. Lahenes ruttu ja siin me oleme, juba aasta aega teeme seda kõike uuesti läbi :D Teise lapse ajal oli suur “läheme lahku, mis siin ikka enam lolli mängida” veel hiljem. Ikka oleme elus ja happily ever after :D

Vasta Merily-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.