Olin just Annu lõunaunne pannud ja maandusin kergendusohkega diivanile, et järgmised kaks tundi veeta jumalikus vaikuses ja rahus, tehes oma lemmik tegevust – mitte midagi!
Ja siis see juhtus… Tuppa astus Meheraas, ning kommenteeris midagi sellist: ”õues on nii ilus ilm, ja sina ikka passid toas”. Tegin saatusliku vea ja vastasin talle, et mida ma seal õues ikka üksi teen. Hmmmm. METSIK viga!
Järgmisel hetkel lõi mees traktorile hääled sisse ja otsustas, et teeb mulle nüüd aiamaa ära. Ma juba mõttes kujutasin ette, kuidas see pole absoluutselt hea mõte.
Mis siis, et ma olen sellest aiamaast talle vist juba jõuludest saati soninud.
Kui mitte kauem…
Igatahes. Järgmised viis tundi veetsin ma käpuli, mullas püherdades.
Hetkel on mul ainult üks mõte: KELLE KURADI MÕTE SEE OLI, AH?! Ja mis oli selle inimese promill, kes lubas meil midagi sellist teha?
Õudne. Lihtsalt õudne. Ja see on olukord PEALE viis tundi kestnud ”silumist” ja juurikate sopsutamist!
Ma teen seda ”peenramaad” korda ilmselt sünnituseni. Kui mitte kauem. Ja siis ei külva sinna tõenäoliselt mitte midagi, sest mul on õnnestunud sünnitada omale järgmine hunnik armastust, kes toitub mu elutahtest. :D
Ma oleksin vabalt võinud lulli lasta vabandusel ”ma olen kõige jaoks liiga rase!”, ning hiljem ”mul on kaks alla kahe aastast last, kellest üks on rööviku suurune piimanina ja teine on lihtsalt…liiga Annu”. Aga ei, mul oli ikka vaja oma elu jälle raskeks elada. :D
Aga mida teie sel kaunil päeval tegite? :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
Heh, ma veetsin osa oma päevast umbes sama asja tehes, nagu sina. :D Sonkisin väikese kühvliga maasikapeenart umbrohust puhtaks ja noh, n.ö kaevasin maad läbi sellega. Samal ajal kui mees kaevas usinalt uue kasvuhoone jaoks maad. Selle maatüki puhastamine ootab mind veel ees… Õnneks muu aiavilja jaoks on maa sügisel küntud ja lähipäevil tuleb traktor kultiveerima ja vagusid ajama. Seega seda maad ma õnneks ei pea läbi käima. Aga no see kühvliga sonkimine tundus mulle poole tegevuse pealt ikka üsna kilplase töö küll. Aga õnneks on maa praegu nii mõnusalt pehme, et lihtne on kaevata. Homme ootab siis kasvuhoone maalapp korrastamist. Jube mõnus, et lõpuks kevad käes on. Ma niiii väga juba ootasin seda aiamaa aega. Ehkki jah, lõpurasedana ma ei kujutaks seda tööd ette. Kuigi ka see on mõned aastad tagasi läbi tehtud. Kaks päeva enne lapse sündi võtsin veel aiamaal kapsaid üles, see ilmselt andiski sünnituseks tõuke. Põhimõtteliselt on meie laps kapsalehe alt leitud. :D Seega ära üle pinguta selle aiamaaga. Las mees teeb ise selle maalapi valmis.
Ta ütles mulle, et tema võib need suured kamakas ära raputada, aga seda peent sodi, mida mina nokin, tema küll sortida ei osta (loe: viisti :D)
“Ja siis ei külva sinna tõenäoliselt mitte midagi, sest mul on õnnestunud sünnitada omale järgmine hunnik armastust, kes toitub mu elutahtest” :D :D :D
:D
Jessas te ikka jaksate :D mitu päeva peale SEDA sa kodus niisama vedelesid?
Ja kuskil lugesin, et käisid ämmaka juures ja pärast kuulsid kuidas sinust taga räägiti seal väikses Põlva? haiglas? :O kas sa siis lihtsalt lahkusid? Ma oleksin vist sinna läinud või oodanud seda personali ukse juures ja öelnud, et ei ole veel lahkunud :D kohe demonstratiivselt , et järgmine kord enne tagarääkimist veenduksid ega inmene pealt ei kuule :D
Ma pole sellest aiamaast veel veeranditki tehtud saanud. :D
Läksin jah minema, mis ma ikka põkin. Ja ma ei olnud ju isegi kindel, et ta midagi halba ütles vms… :D
Aga ta nägi ka nkn, et ma veel seal olin ja ilmselt ka kuulsin, sest ta tuli just siis toast välja, aga ma hakkasin edasi kõndima. :D