Miks mulle ei meeldi rahvarohked kohad – ELEMENTAARNE VIISAKUS – PUUDUB!

Ma võiksin välja tuua miljon ja üks põhjust miks minust mitte kunagi ei saa linnas õnnelikku elu elavat kodanikku, aga nimetan hetkel need paar mis mulle täna vääääga närvidele käisid.

Üritan mina siin ülekäigurada ületada, kui mingi eit üritab konkreetselt üle minu ronida. Inimesi on palju ja kõigil on kiire, aga kurat võtaks! See ei tähenda, et peaks teisele inimesele selga nugistama minema! Mul oli selline tunne, et käratan ”kas sul pole jalgu, et tahad mulle kukile karata ja tasuta lõbusõitu saada?” Ja tema ei olnud ainus kes läheb kasvõi üle laipade, sest tal on ju niiiiiii kiire!

Mitu korda joosti mulle keset tänavat otsa, sõideti poes ostukäruga peaaegu üle varba või peksti kotiga kõhtu. Ja mitte ühtegi vabandust, ainult põrnitsevad ja tigedad pilgud. Nagu mina oleks neile just kotiga obaduse andnud, mitte nemad mulle. Ja kui keegi tuleb ikka mu kõhule peksa andma, lööb minus ematiiger välja ja ma tahaks sellele inimesele vastu kõrvu anda! Kammoon, kas sa ei näe, et siin on üks 8.kuud rase emalaev? Ehk ei jookseks üle tema, vaid läheks ringiga nagu normaalne inimene?

Pidin ka linnaliinibussiga seiklema ja see pilt oli suht…masendav. Mingid nolgid laiutavad bussis ja arutavad kõvahäälselt kui lahe läbu eile oli, ning naeravad nagu hullari patsiendid. Samas kui mitu penskarit, suured kotid näpuotsas, seisavad, sest kõik kohad olid kinni või siis nende nolkide poolt ”hõivatud”. Ma väga kahtlen, et neil 6 peale oli vaja 6 suurt pinki kinni panna. Ja ega ma ei arva, et keegi peaks nüüd mulle istet pakkuma või midagi, aga viisakas ju oleks? Kui ma ikka näen suure kõhu ja kottidega rasedat bussis kõikumas, siis pakun talle istet, mitte ei vahi mokk töllakil nagu Preeria Prints.

Kogu see sagimine, müra, sitane õhk, vastikud inimesed ja suured, üksteise otsa surutud majad – õudusunenägu. Ma olen ikka ehtne lillelaps ja pigem ikka ‘maalt ja hobusega’ hing. Enne hakkavad kellad tagurpidi tööle, varesed lähevad vikerkaarevärviliseks ja sigadele kasvavad tiivad, kui mina suurde linna elama lähen!

 

Comments

comments

14 thoughts on “Miks mulle ei meeldi rahvarohked kohad – ELEMENTAARNE VIISAKUS – PUUDUB!

  1. Lihtsalt pean ütlema, et kui ise bussidega ringi olen mööda eestit sõitma ja bussid täis on, siis kohe päris ausalt pole ka vanemad inimesed kohta pakkumas. Mis siis, et see nende kõrval vaba on, mis siis, et ma pean laps käekõrval püsti seisma. Ise vabastan alati koha, kasvõi võtan lapse sülle. Ok kui on purjus ja must inimene, siis mitte.

    • Ma olen ka tähele pannud et noor inimene võtab ennemini oma koti kõrvalpingi pealt ära ja laseb istuda. Muidugi leidub neid pimedaid ja kurte ka kes tigedaks saavad kui neile selgeks suudad teha et sa ostsid ka pileti ja istuks nüüd.
      Aga vanaeided panevad ettenägelikult koti hoopis akna poole ja siis istuvad seal nagu neil oleks kõik maailma õigused.

    • Ma vihkan neid inimesi kaugliinibussides, kes tühja koha hõivavad. Astun bussi, et Tartust Paide sõita ja kõik kohad on täis, ainult et kõik vahekäigupoolsed kohad on täis, kõrvalistmel on tühi või kellegi kott. Kuirat küll, inimesi on nii palju võta oma asjad koomale!
      On ka juhtunud seda, kus terve buss on inimesi täis, aga üks naine oma väikese lapsega (poole aastane sülelaps, ehk) võttis enda alla kaks pinki. Mitte nagu kaks istekohta, sellest oleks täiest aru saanud. Ta lapsega istus ühel pool vahekäiku, asjad pani teisele poole.

    • Panen ka asju vahest sedasi enda kõrvale, kuid kas tõesti leidub neid, kes kaugliinides ära ei võta kui näha on, et bussis kohti pole? Nii ignorantseid inimesi pole veel näinud (okei, valetan, ise ka kotti ära ei võta, aga ainult siis kui näen, et vabu pinke ehk siis kaks kohta korraga kuskil vaba on, sest mulle ei meeldi üldiselt kui keegi kõrval istub). Samas eks buss pole ka puupüsti täis kui vabu pinke jagub:D

  2. Aga mulle paluti Tallinnas kaubanduskeskuse wc-s järjekorra lõpust esimesena kasutamist. Olin nii nädal enne sünnitähtaega. Vähemalt 3 inimest elementaarselt viisakad :)

    • Eks neid ilusaid näiteid ole ka, aga kui mina eile koju jõudsin mõtlesin vaid, et ”eluneverever!” :D
      Ega ma öelnudki, et absoluutselt kõik nüüd nii kohutavad on, aga kui ikka ühe päeva jooksul näed nii palju ükskõiksust, siis jääb paraku see mõni sõbralik naeratud või lahke asi varju…

    • Kuidas saab sellise asja kohta öelda elementaarne viisakus?

      Minu arust elementaarne on see, et kui sa oled täiesti lõpurase, viimane nädal käsil, siis ei uhata mitte mööda kaubanduskeskusi ja nende baktereid täis vetsusid ringi, vaid istutakse kodus.

      Aga mõnel inimesel ikka on seda “julgust”.

    • Jah, sest rasedad ja lastega emmed ei ole inimesed enam ja peavad 24/7 kodus istuma! Osta mõistust omale.

    • Lugesid ka või niisama lahmid? Ütlesin ju, et LÕPURASE, VIIMASEL NÄDALAL.

      Pigem võiksin seda viimast sulle soovitada :)

  3. Käisin peale ämmaka visiiti poes (suht raseduse lõpus)…ja no toidukraami oli ühe raske koti täie, kui äkki poest välja kõndides tundsin valu ja kokkutõmmet..keegi ei märka aidata ja ise ka ei küsi. Ma ei ütlegi,et oleksin megasolvunud olnud,et mismõtttes keegi ei aita aga sellised asjad panevad mõtlema küll..et keegi ju võiks? Lõpuks 10 peatusega ja pisaratega jõudsin autosse. Eks emotsioonid ka olid laes.

    • Eestlased ei pakugi end appi. Keegi ei teadnud, et sa oled nii lõppu rase ja et sa ei jaksa oma asju tassida. Ja kui sa ei jaksa oma asju tassida, siis miks sa neid nii palju ostad? Ja kui sul juba meeletult valus on ja sa nutma hakkad, siis palu kedagi ise appi. Kutsu poest või turvamees. Kui sa end viisakalt ära oleks seletanud ükskõik kellele, siis tõenäoliselt oleks nad kenasti appi tulnud.

    • jah aga näe, paljudele oleks nagu sisse kodeeritud,et abi väga ise paluma ei lähe, kuigi jah võiks ju. See lõpu rasedus ei olegi nii tähtis fakt siin kohal ja nagu ma mainisingi,et väga ei solvunud ka,et näe eesti rahvas nii nõme, vaid emotsioonid sellistel hetkedel nii laes ja siis paneb natuke mõtlema lihtsalt,et vaat kui tore oleks,kui keegi oleks appi tulnud!

    • Mina olen üks nendest inimestest, kes on suht kõvasti sellise “kui abi ei küsi, siis järelikult pole vaja” mõtlemisega. Ma üldse ei mõista, miks inimesed on nii meelitatud ja kiidavad taevani neid, kes tulevad ise abistama, kuid samas ise vajadusel abi ka ei küsi. Nagu paluda abi oleks… häbi? Ja siis käivad ja vinguvad, et nii raske aga oi keegi ei aita ka (ei mõtle siinkohal sind, vaid üldist pilti mis foorumites ja kommentaariumites silma on jäänud). Hea meelega aitan kui keegi küsib, kuid kuna olen nipsakaid vastuseid saanud abi pakkudes, siis ise enam nina kuskile ei torgi. Kunagi ei tea ka, kas keegi on koti maha pannud kedagi lihtsalt oodates, otsib midagi või misiganes veel (kui just valudes ei oiga ja nähtavalt midagi juhtunud pole :D).

    • Ma saan sellisest mõtlemisest/suhtumisest täiesti aru tegelikult:) Mul enda mõtet suht raske seletada aga noh las ta olla:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.