Miks trükkida valmis nii palju lapsi, kui sa ei saa nende ohjeldamisega ise hakkama

Käisin täna Annemaiaga arsti juures, ja kuna pidime suhteliselt kaua ootama, nägime väga kurba pilti.

Ema oma nelja lapsega, kõige noorem 3-kuune, siis umbes 2-aastane poisiklutt ja umbes 9-10 aastased poiss ja tüdruk. Ka sõbranna oli kaasas. Sõbranna hoidis kõige pisemat, ema istus käed süles ja rääkis sõbrantsiga. Väiksem poiss tormas mööda koridori ringi, tahtis trepist alla joosta jne. Ema muudkui käsutas suuremat plikat, et too poisi järgi jookseks ja vaataks, et ta midagi ära ei lõhuks, kuskilt alla ei kukuks või jumal teab mida veel. Nii kui tüdruk istuma sai, käsutas ema ta püsti, et mine vaata nüüd kuhu vend jooksis. Ise rääkis rahumeeli sõbrannaga edasi. Plika muudkui askeldas noore vennaga, üritas teda ohjeldada ja tassis teda süles (!!!) ema juurde tagasi. Ema ainult kärkis. Kui laps emale kommi pakkus, tõstis too häält: ”no mida sa topid mulle seda kommi, ma ei taha!” ja ”ära söö kõike ära, teised kodus ka tahavad!”. Tol hetkel mõtlesin küll, et ‘jumal hoia, palju sul neid veel on?!’
Plika ei võtnudki kommi, aga lahkesti andis vendadele ja pakkus ka ühele teisele väiksemale tüdrukule.
Ema muudkui korrutas: ”oota vaid, issi tuleb, siis kõik räägin ära, siis ta sulle alles teeb!”. Alguses mõtlesin, et ta nooremast poisist räägib. Aga, kui ta juba teist ja kolmandat korda sama ütles, sain aru, et jutt käib hoopis vanemast tüdrukust. Nagu tema teeks pahandusi, ega kuulaks sõna.
Mul juba närv väreles sees, ja tahtsin midagi öelda, aga ei julgenud.

Kui beebitüdruk kakas, ohkas ema, et ei võtnud ju lappe kaasa, ning käsutas jällegi vanema plika kärust mähkmeid tooma. Kui too ei kuulnud, ning üle küsis, mida ema parasjagu soovis, käratas ema ”mähe too beebile, ma ütlesin!”, ning pöördus, silmi pööritades, sõbranna poole tagasi. Mul oli sellest tüdrukust nii kahju, et oleks tahtnud teda kallistada!

Lõpuks tuli kohale ka isa. Väga malbe olekuga meesterahvas, haaras beebitüdruku enda sülle ja hakkas temaga jutustama, ning teda nunnutama. Ema aga käsutas ikkagi plikat edasi, selle asemel, et ise oma väikemeest ohjeldada. Ja mitte kordagi ei kuulnud ma, et ta oleks vanemale poisile midagi öelnud. Ainult plika jooksis, nagu hamster rattal, oma väikevenna järgi. Aga õnneks tundus vanem poiss ka väga tubli, ning aitas õel väikevenna järel valvata. Nad tegelikult on üldse väga armsad lapsed, nii palju kui mina neid näinud olen.

Kui eile poes käisin, nägin neid taas. Jällegi sama olukord. Väiksem poiss tormab ringi, näpib kõike ja nõuab shokolaadi. Ema keelab, vanem tütar keelab, poiss loomulikult ei kuula. Ja jälle jookseb suurem tüdruk oma venna järgi, samal ajal, kui ema kaupa valib ja ainult õiendab.

Olen neid korduvalt ja korduvalt linnavahel näinud. Käivad kahe käruga ringi, ühes beebitüdruk, teises see 2-3aastane poiss. Enamasti lükkab plika oma väikest venda ja ema beebitüdrukut.

Ma ei saa aru, mida sa teed neist tittedest, kui ei suuda neid ise kasvatada ja ohjeldada? Jumala eest, milles see väike tüdruk süüdi on, et sa oled väsinud, kuri, kasimata ja maailma peale pahane? Kuidas saab ühte last teisele nõnda eelistada? Ma saan aru, et väiksemad on pesamunad, aga see ei tee neist veel maailmanabasid! Miks peab see väike tüdruk veetma oma päevi pidevalt väiksemaid õdesid-vendi karjatades?! Tal on endal lapsepõlv, mida elada! Pole minu asi tegelikult niimoodi kommenteerida, aga kurb on vaadata! :(

Mida teie taolisest olukorrast arvate? Kas see on okei, et suuremad lapsed peavad pidevalt väiksemaid hoidma ja karjatama? Kas teie olete kunagi seda kogema pidanud, et ühte last eelistatakse teisele, või ehk olete isegi üks nendest kel on niiöelda ‘lemmiklaps’?
Btw, mida teie blogi uuest ilmest arvate? Ma panin FB’sse mitmeid päise variente, sest ei suutnud lõpuks enam ise ka aru saada milline kõige normaalsem on. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Comments

comments

21 thoughts on “Miks trükkida valmis nii palju lapsi, kui sa ei saa nende ohjeldamisega ise hakkama

  1. Minu arvamus on, et sellise koha peal tuleb suu lahti teha ja laste eest seista. Kõrval mureliku näoga vaatamine ja hiljem teema üle omaette arutlemine on ka muidugi variant, aga reaalset abi sellest pole. Küsi ta käest järgmine kord, et kuhu aadressile lastekaitse peaks saatma, kui ta kodus ka oma lastega selline mölakas on. Vms. Ma ei kannata isegi mõelda selliste “emade” peale ausalt öeldes…

    • Ma kardan, et see minu ütlemine poleks ka nkn midagi muutnud. Tema ju arvab ikka, et temal on õigus. Aga suht jah. Suu tuleb lahti teha. :-/

    • Ei pruugi tõesti abi olla ja suurima tõenäosusega saad lihtsalt paugu sõimu, aga äkki vähemalt kodus salaja tunneb natuke häbi ja teinekord kontrollib oma käitumist. Väike-väike lootus on parem kui mitte midagi vist :/
      Aga mul endal ka sageli selline tunne, et kui mingit ülekohtust olukorda näen, siis see kestab näiteks nii viivu vms, et on kuidagi tobe peale lennata. Et nagu jään hetkeks järele mõtlema ja siis on õige hetk möödas kuidagi. Eriti kuna tegu on ikkagi oma nina teiste asjadesse toppimisega, nii et jah, ega see sekkumine nii lihtne tõesti pole kui siin praegu seda juttu lugedes tunduda võib, et mis see siis ära pole.

    • Jap, ja teine asi see ka, et väljas vb siis kontrollib, aga kodus paneb sama rauaga edasi. :-(

  2. Just sel samal põhjusel ma ei tahagi väikse vanusevahega lapsi. Ma tahan, et mu praegune laps saaks oma lapsepõlve nautida, mitte pidevalt nooremaid kantseldada. Mul endal vennaga 7 a vahelt ja mäletan kuidas ma ei sallinud seda, et ma ei saanud üldse omi asju teha, vaid pidin teda pidevalt kantseldama. Seetõttu ei saanud me lapsepõlves omavahel läbi ka. Kui ikka ise oma laste hoolitsemise eest hakkama ei saa, ei tasuks neid ka rohkem kui üks teha. Laps ei pea õe/venna sündides lapsevanema kohustusi üle võtma.

    • Olen täpselt sama meelt, et lapse saavad ikkagi lapsevanemad ja vanema õe-venna kohustus pole endast väiksemaid kantseldada.

    • Kas Sa, Kadi, tahad oma kommentaariga öelda, et kui Sinu ema ei saanud oma laste eest hoolitsemisega hakkama, siis ta poleks pidanud üle ühe lapse tegema? Eelistaksid Sa hetkel seda, et Sul ei oleks venda? Ilmselt mitte. Ka usun ma seda, et Sa ei tahaks ise noorema õe rollis tunda seda, et Sa oled enda õele/vennale suureks koormaks olnud ja seetõttu ei taha tema väikese vanusevahega lapsi.

      Teiseks on just väike vanusevahe see, mis ei tekita vanemas lapses tunnet, et tema peab väiksemaid kantseldama. Mul on 4 väikese vahega last ja kohe 7-aastaseks saav poiss ei ole veel üldse võimelinegi nooremaid kantseldama. Ta aitab neid küll, eriti pesamuna, aga seda enda vabast tahtest.

      Ka ei mäleta mina pere vanima lapsena, et oleksin pidanud kunagi oma 1,5 aastat nooremat venda või 4 aastat nooremat õde kantseldama. Mõnikord jäime küll üksi koju ning pidime õde valvama, aga ma ei mäleta sellest mitte midagi muud, kui seda, et me mängisime vennaga õues ning õde hoidsime hirmujuttudega toas. Oligi valvatud.

    • Olen täiesti nõus, et just väike vanusevahe on see, mis ei pane lapsi tundma, et nad peavad väiksemate eest hoolitsema, vaid õpetab just hoolivust (mis ei võrdu nende kantseldamisega).
      Mul on samuti väikese vanusevahega lapsed, nii et suuremad pole võimelisedki väiksemate eest hoolitsema. Samas tekib neil endal soov neid aidata, kui näevad, et väiksem abi vajab.
      Üldiselt on siiski tegu oma nina võõrastesse asjadesse toppimisega, seega arvan, et tagaselga võõraid asju arutada pole viisakas. Sa ei taha ju ometi kusagilt blogist lugeda, et sinu kohta kirjutatakse, et sa oled ikka kohutav ema ning teed kõike naljakalt ning valesti? Eriti veel kui faktid pole paigas.

    • Ma ei tea kuidas see vanusevahe üldse asjasse puutub? Kui laste vahe on väike, pole ju vanem laps nii palju vanem, et noorema eest hoolitseda. Seda võiks ju just pigem suurema vahe puhul “oodata”?

    • Kadi, sa oled vist natuke valesti kirjutanud. kui lapstel on väike vanusevahe, siis nad just ei hoolitse üksteise eest, kuna nad on väikesed. Suured vanusevahed võivad tekitada olukorra, kus vanem laps vaatab nooremat. Kui kirjutad, et 7 aastane vanusevahe on väike, siis kas tohib küsida, millal sa kavatsed siis need SUURTE vanusevahedega lapsed saada? Üks noorena ja teine siis kui oled pensionär?

  3. Ma vist aiman, millisest perekonnast jutt käib. Seal peres peaks kasvama lisaks veel vähemalt kaks suuremat last. Ema on alati vanemaid lapsi, eriti tüdrukuid väiksemaid kantseldama käskinud. Linnapeal liigub ringi selline legend, et vanem poiss pidi pikkade näppudega olema. Kohalik sotsiaaltöötaja teab perekonda. Vanemal poisil pidid olema ka pikad näpud ning vähemalt emaga on korduvalt vesteldud. Tead mis ema vastas? ” Aga vald peabki minu lapsed ülesse kasvatama.” Kui jutt läks vanemlike õiguste äravõtmisele, siis oli ema öelnud, et teeb uued asemele. Ema jaoks ongi need lapsed elatusallikad. Nii palju kui mina tean pole ta vist kunagi tööl käinud. Päris tihti olen kuulnud, kuidas ema karjub üle linna laste peale ning ähvardab kodus peksa anda. Kunagi ammu aastaid tagasi olid nad lühikest aega mul naabrid. Päris tihti olid tülid ning kui isa end täis jõi, siis karjus ema peale, kuidas viimane lapsi ei kasvata. Väga kurb lugu igatahes. Ausaltöeldes ei imesa kui emapalga lõppedes on juba uus laps tulekul…

    • Siin puhul võiks seadus olla sellistele. Nt ära steriliseerida, et ei paljuneks.

  4. Mina jälle arvan, et selliste fragmentide nägemise põhjal ei saa pereelu kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi, mis tegelikkust peegeldaksid, teha.

    Samas on mul kogemus üle poole aasta tagusest ajast, kui ma nägin pealt väikelapsega situatsiooni, kus ma tundsin, et oleks pidanud sekkuma, aga oh-kes-nüüd-siin-mina-olen-midagi-ütlema kaalutlustel ma seda ei teinud. See olukord kummitab mind siiani.

    Ehk siis kui süda ütleb, et tuleb ütelda, aga mõistus, et pole mõtet, tuleks leida mingi diplomaatiline kesktee. Prooviks näiteks jutule saada vanema tüdrukuga, et kuidas tal läheb, mis ta lemmikvärv, -bänd jne on, kas tal kodulooma ka on ja lõpuks, kas noorem õde ja vend talle närvidel ka käivad vahel või nii. Või katsuda emaga jutule saada, et näe, mul ainult üks titt ja vahel on tunne, et lähen hulluks, aga seda, kuidas kolmega toime tulla, ei oskagi kohe ette kujutada… ja et vanem laps tundub nii tubli ja hästi kasvatatud sul, muudkui toimetab pisikestaga… Sellistest vestlustest koorub enamasti mingi tõelähedasem asi välja ja vajadusel saab nii diskreetselt emale ka oma arvamusest märku anda. Otse tulistamine tekitab tõrget, aga kavalalt lähenemine võimaldab mingi mõtte inimeses kasvama panna, mis ka midagi muuta võiks tulevikus.

  5. Mu arust mõistuse piires vanemale lapsele hetkeks lapsehoidja kohustuse andmine on normaalne. Ei pea nüüd silmas seda, et see vanem laps hakkab ema mängima ja noorema hooldajaks, aga noh, aeg-ajalt.

    See vanusevahe puutub ilmselt sellesmõttes siia, et kui on tõesti 7aastane vahe lastel, siis on üsna tihti esinev nähtus, et vanem hoiab nooremat. Samas kui vanusevahe väiksem, siis noh.. mis hoidja on 5aastane 4sele jne. Meil vennaga 4 aastat vahet ja pidin minagi teda sageli hoidma, sest emal oli vaja koduseid töid teha. Sellist olukorda, nagu sina kirjeldasid, küll ei olnud. Sellisel puhul võiks tõesti kõrvalt midagi öelda.

    Meil elab kortermajas üks vene paar, kelle aknast kostub pidevalt sõimu ja pidutsemist. Neil on üks tütar, umbes 12-13 aastane ning kaksikud, kes alles hiljuti õppisid käima. Ma pole kordagi näinud, et ükskõik kumb vanematest lükkaks käru või tegeleks kaksikutega. Alati on väljas jalutamas, mängimas, õpetamas just see 12aastane tüdruk. Iga ilmaga. Igal ajal. Samas, kui aknast kostub vanemate naer ja muusika. Ühe korra nägin perekonda koos jalutamas ning ka siis pidi tüdruk lapsi kantseldama, kui vanemad käsklusi jagasid ja õiendasid. Naise käest kunagi väljas küsisin, et kelle lapsed need õigupoolest on (tema suitsetas pingil ja röökis tüdruku peale, kuna ta ei “valvanud” venna järgi ning too kukkus muru peal püksid mustaks). Mögises natuke vastu vene keeles ja kõik. Ei ole aidanud minu ütlemine ega õues olevate vanade tädikeste ütlemised.

    • Novot. Seda arvan minagi, et ma oleks ka ainult sõimata saanud ja muutnud see tegelikult poleks midagi. Vaevalt, et ma esimene olen, kes seda olukorda märkab, ning kindlasti on talle seda ka varem öeldud. Tavaliselt olen ma küll see maailmaparandaja, kes alati ütleb, aga sel korral..ma ei tea.

  6. Minu ema ei ole just musterema olnud, kuid selle eest olen talle küll tänulik, et ta noorema õe kasvatamist minu kohustuseks ei muutnud. Vahel ikka tulin vastu, käisin lasteaias järel või valvasin paar tunnikest kodus, kuid see oli pigem erand kui reegel. Olen samuti seda meelt, et lapsevanem teeb lapsed ikka endale.
    Mis kõrvalise isikuna kommenteerimisse puutub, siis olen Alli Kassiga täiesti päri. Samas ennast tundes oleks ma ikka esmalt valjuhäälselt kritiseerinud ning hiljem alles mõelnud sellele kuidas oleks õigem olnud antud olukorrale läheneda. Iseenesest arvan, et sekkuma peab. Vaevalt, et antud ema oma käitumist muudaks, kuid vanemat tütart oleks tahtnud kiita ja tunnustada, sest kodus ta eelnimetatut vaevalt kogeda saab.

  7. Mul on sarnane perekond naabriteks. Kõige väiksem on 4, järgmine 7, edasi 12 ja viimane 15 vist. Lapsed on tehtud kõik raha pärast. Ema on pidevalt uimas ( narko, alko ), Vanemad lapsed kasvatavad nooremaid. Ma kahjuks kuulen ja näen pidevalt, mismoodi need lapsed kasvavad. Kõikvõimalike roppuste vaimus, lastel tervisehädad ja käitumisprobleemid. Mõned neist saavad ravi.. Elamistingimustest üldse ei räägi.
    Perekond on ka sots. töötajate pilgu all.

    Minu lastel on suur vanusevahe – 6 aastat. Ma leian ,et lapse kasvatamisega peab tegelema ikka inimene, kes ta valmis vorpis ja saada otsustas. Vanem tüdruk on ikkagi nii palju laps, et tema töö on hetkel mängimine ja septembrist kool.

Vasta Liis-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.