Millised olid jõulutraditsioonid minu lapsepõlves ja millised on need nüüd meie peres

Ma tahtsin sellest kirjutada tegelikult juba ühes teises postituses, aga läks kuidagi käest ära ja ei jõudnudki selleni. Igatahes, jäin siin ükspäev mõtlema, et millised olid jõulud ja üldse kogu see jõuluaeg minu lapsepõlves ja milline on see nüüd minu laste jaoks. Mida ma tahaks, et minu lapsed kunagi mitmekümne aasta pärast heldides meenutaks ja mõtleks, et vot see oli vägev? Või ehk on mõni selline asi, mida nad kunagi ka ise oma kodudes jätkata võiks?

Minu lapsepõlves oli kõik pigem lihtne, sest elu ja aeg olid siis sellised. Sel ajal ei olnud sellist punnitamist ja ideaalsuse püüet nagu nüüd. Polnud jõulupildistamisi, kus rõõmus ja rõõsa perekond sätitult kuusepuu ja kingipakkide keskel naeratades kaamerasse vaatab. Polnud sentimeetri pealt sätitus kuuske ega ideaalseid piparkooke instagrami tarbeks… Meil oli aga piparkoogilõhn, puuahju praad, metsast enda toodud ja ehitud jõulupuu ning need neetud jõulukardinad seal köögis, mida ei saa ma siiani oma peast välja! :D

Mu vanaemal on neli poega ja kõigil neil veel omakorda kaaslased, lapsed ja lapselapsed, seega oli meid jõululaua ümber alati pea kolmkümmend. Tavaliselt käisid nad kõik ühel jõuluõhtul meie juures, enamasti vist 25.detsembril. See oli minu jaoks kindlasti aasta kõige erilisem õhtu ja kõik algas juba ettevalmistustega. Kuna vanaema elas meiega, käisidki kõik ALATI meie juures, st minu ema pidi enamus ettevalmistusi ise tegema. Koristama, kokkama, lauad sättima jne. See oli kindlasti stressirikas, raske ja vahel ilmselt ka maailmatuma tüütu… aga ta ei näidanud seda iial välja.

Peale pidusööki jagasime alati kingitusi ja ma ei liialda, kui ütlen, et kuusk oli kingituste all lausa lookas. See oli kindlasti laste lemmik osa! Vähemalt minu küll, sest ega ma muidu ju uusi mänguasju jms ei saanud. Luuletusi tuli pähe tuupida nii, et aju ragises! Mõnel aastal käis meil isegi ”jõuluvana” ja see oli veel eriti äge, kuigi lõpuks sain ma ikka aru, et see on kõigest jõuluvana rüüs onupoeg, kes oligi kahtlaselt kauaks õue suitsetama jäänud. :D

Mul on tegelikult väga kahju, et see koos käimise traditsioon meil koos vanaemaga suri. Minu lapsed ei saa selliseid jõule iial tundma. Aga meil on nüüd omad traditsioonid ja nemad ei oska õnneks sellest puudust tunda ning loodetavasti jäävad nad hoopis meie kodust jõuluaega naeratuse saatel meenutama…

Meie traditsioonid on kindlasti veel arengujärgus, sest ma ikka järgemööda püüan aina erilisemaks ja ägedamaks seda jõuluaega nende jaoks muuta, mõeldes välja aina uusi asju mida katsetada. Minu arvates muudavad ka väikesed asjad nende jaoks väga palju. Näiteks jõuluajal loeme enne magama minekut muinasjuttude asemel alati ühte ja sama jõulujuttude raamatud, mis pärineb juba minu lapsepõlvest. See on Astrid Lindgreni jõulujuttude kogumik, mis on kokku pandud tema erinevate raamatute ja tegelaste jõuluteemalistest lugudest. Lapsed mäletavad kõiki lugusid juba eelnevatest aastatest, aga tahavad neid ikka ja alati uuesti lugeda.

Päkapikud hakkavad meil käima 1.detsember ja novembri viimase päeva õhtul saavad nad endale alati sussid välja valida. Sussid on neil minu ema õmmeldud. Minu teada on üks neist lausa üle kolmekümne aasta vana ja sellesse käisid päkapikud maiustusi toomas juba minu vennale. Isegi haaknõel, mis on selle sussi paela külge kinni kiilunud, pärineb minu lapsepõlvest. Selle haaknõelaga rippus too suss minu voodi kõrval, kardina küljes. Siiani mäletan seda hommikust elevust, kui sussi katsuma läksin, issakene…

Hetkel on kuidagi nii välja kujunenud, et jõuluvana käib meil 24.detsembri hommikuks. Kui lapsed tõusevad, on kingitused juba kuuse all. Veits Ameerikalik, aga minu point on pigem selles, et ma ei pea siis peale kingituste kätte jagamist hakkama elevil ja mänguhoos lapsi peagi hoopis magama kupatama, vaid nad saavad oma õnne terve päeva nautida.

Praegu ei ole lastel veel kuupäevadest ka niikuinii aimugi, seega olen lasknud sel kuupäeval nõnda varajane olla. Mina ootan ju seda kingituste avamist igal aastal samasuure õhinaga, kui nemad! Hiljem ilmselt peaksin selle kingituste saaga lükkama ikkagi 25.detsembri peale. Tundub kuidagi ”õigem”. Muidu äkki tekitab see küsimusi, et miks mõnel käib jõuluvana 24 hommikul, teisel aga hoopis 25 õhtul…

Kuigi olgem ausad, kogu seda päkapiku ja jõuluvana teemat on lastele niikuinii parajalt keeruline seletada, sest miks sai sõbranna päkapikult uue Frozeni seljakoti, samas kui mina sain vaid väikse shokolaadi? No… aga vot sellepärast, et arve esitatakse hiljem emmele ja issile! Kõik pered ei saa jõuluvanale neid asju kinni maksta, sellepärast saabki mõni laps vähem või jääb isegi täitsa ilma kingita. See aga ei tähenda, et tema oleks kehvem laps olnud…

See on nii kurb, aga mida sa siis selle peale oskad öelda? Oeh, mu lapsed on ikka nii ära hellitatud ja neil väikestel sitapeadel ei ole tegelikult õrna aimugi kui väga on neil vedanud… Mõni laps ei saa jõuluõhtut vastu võtta soojas toaski, rääkimata sooja söögi söömisest ja need siin mul virisevad, et mismõttes päkapikk JÄLLE shokolaadi tõi…

Igatahes, mis meil siis veel traditsiooniks on kujunenud? Näiteks olen ma lasknud neil 24.detsembri õhtul olla üleval nii kaua, kuni nad vähegi jaksavad. Vaatame siis jõulufilme ja sööme piiramatult igast jama, mida ma neil niisama väga süüa ei luba. Näiteks jäätis ja krõpsud diivani peal – see ei ole meil tavapärasel päeval mitte mingil juhul isegi mitte jututeemaks.

Ja muidugi jõulupidusöök – 24.dets õhtul on meil see klassikaline liha-kartul-verivorst õhtusöök. Liha peab kindlasti olema puuahjust, kartul peab olema küüslaugukreemiga ja verivorsti nahk peab olema nii krõbe, et kui noa sisse lööd, siis krõbin kostab ikka üle terve toa. Külalisi meil tavaliselt ei käi, aga nüüd on ka siinkandis meile perekonda veidi juurde tekkinud, seega kes teab mis traditsioonid meil veel välja kujunema hakkavad.

Siis on meil muidugi terve detsembri vältel klassikaline piparkoogitaigna valmistamine, piparkookide küpsetamine ja nende kaunistamine, jõululaulud, kodu ja jõulupuu ehtimine, jõuluteemalised meisterdused jpm. Sel aastal proovime teha ka koorekomme, mida ma enda lapsepõlvest uduselt mäletan, et ema korra tegi.

Paljusid ilmselt huvitab ka mida lapsed mul siis jõuluks saavad… No ütleme nii, et neid asju on tegelikult nii palju, et mul on lausa häbi tunnistada. Ma ei tea, kuidagi läks lappama see asi, aga ma õigustan end sellega, et meil kõigil on olnud raske aasta ja nad väärivad veits junki. Lisaks ei ole neil mitte kuskilt mujalt mitte ühtegi kingitust rohkem tulemas, seega ongi see kõik mida nad üldse jõuludeks saavad.

Madli saab näiteks väiksemat sorti elektrilise atv, sest ta on täielik auto hull! Paras tal siin toas sellega ringi lasta. Annul ja Joelil olid ka kunagi sarnased motikad, enne kui nad selle suure maasturi said. Igatahes, siis saab Mann veel Frozeni Elsa ja Anna nukud, mis vist laulavad ja vilguvad vms, nimelise rahakassa ning ühe mängu kus peab ussikesele puidust pärleid sappa ajama.

Joel saab Lego dinosauruse, kaks hot wheels rada, mängu sae, mis teeb häält ja millel kett keerleb, nimelise rahakassa ja smart games roadblock lauamängu, kus politseiautodega tuleb pätt sisse piirata. Annu sai oktoobris sünnipäevaks samast sarjast kaks mängu (punamütsike ja kolm põrsakest) ning ma jumaldan neid! Endalgi võtab mõni ülesanne kuuli korraks kokku.

Annemaia saab mikrofoni, nimelise rahakassa, Lego Frozen printsessilossi, Frozeni üleskeeratava lumekuuli mis laulab ja smart games farmiloomade lauamängu. Ühiskingiks saavad nad veel Beyblade areeni koos spinneritega. Et noh, kõige hullem ju tegelikult nagu ei ole ka, aga samas on mul terve teine magamistuba pakke täis ja ma pean need kõik täna veel kuidagi ära ka pakkima…

Elizabeth Israel Who Knows GIF - ElizabethIsrael WhoKnows What - Discover &  Share GIFs

Comments

comments

7 thoughts on “Millised olid jõulutraditsioonid minu lapsepõlves ja millised on need nüüd meie peres

  1. Mul oma lapsepõlvest palju mälestusi pole. veelvähem olid meil mingid traditsioonid, sest et noh.. Ema oli ühte usuleeri tõmmatud, kus igasugused pühad ja tähtpäead jne olid keelatud. Seega meil otseselt jõule ei tähistatud. Küll aga ehtis ema talvel (jõulude ajal) tuba (kuuske meil iial polnud). Vot need hetked on nii meeles ja toovad meenutades liblikad kõhtu. Jõuluehete lõhn on eriliselt meelde jäänud. Paar korda saime mingeid jõulukinke kah, aga mingit iga-aastast kingiootust see ei jõudnud kujundada. Oma lastele tahaks muidugi paljupalju paremat. Ja põhjus, miks vaeva näha ja pilte teha jne, pole minu jaoks üldsegi mitte tänapäev ja sots.meedia, vaid et jääks neist iseendale ja lastele fotoline mälestus. Heal juhul jagan neod vanaemadele. Neid igapäevaseid suva klõpsukesi on niigi telefon täis, kus iga nurga pealt vahim mingi koli vastu. Siis selliste sündmuste piltidel võiks olla ju kõik ilus ja puhas ja korras ja ei mingeid kolisid kuskilt vastu vahtimas. Aga jaaaa… See püüdlikkus jne võtab lõpuks läbi. Lapsed ei tee koostööd nii kuidas tahaks jne. Tahtsin täna just fotosessiooni teha, aga see lõppes suht kohe, kui alustatud sain, sest üks kukkus jonnima, kuidas tema ei oska ega taha naeratada.. Jeesusmariia, see jonn……… A noh. Elu. Söökide jms-ga ka tahaks muidugi vaeva näha. Kõik need jõuludega kaasas käivad mõnusad lõhnad.. need jäävad meelde. Asjad, mida ise üritan peretraditsioonideks kujundada, on kodu kaunistamine, kuuse ehtimine, piparkookide tegemine+kaunistamine, jõulukeeksi küpsetamine, jõululaulude laulmine, koos meisterdamine, lauamängude mängimine, jõulifilmid, glögi, jõulutoidud. Ideaalne oleks, kui lumi oleks maas ja saaks lumes ka hullata. Täna isegi on, kas homme ka…? Pööripäevasel ajal tahaks lastega metsa jõuda ja kuulatada sellist vaikust, nagu hoiaks loodus hinge kinni. Väike lõkketegu võiks kuuluda siia juurde.. Neid viimaseid pole ma suutnud küll igal aastal korraldada, kuid tean kindlalt, et lastele jääks neist väge ja eriline mälestus. Niiet pingutame.. Kingitustega meil nii, et “jõuluvana” poolt tulevad need tavaliselt 24. detsembri pärastlõunal või õhtupoolikul. Ja nagu otseselt meie kingid leiavad 25. hommikul kuuse alt. Eelmisel aastal käis jõuluvana isiklikult, seekord tuleb midagi muud välja mõelda.Keegi koputab uksele ja jätab kingikoti sinna.. Või teen jahused jalajäljed maha, mis tulevad kuuseni ja tagasi.. Eks näis, kui palju võimalust selle lavastamiseks jääb.

  2. Meil olid ka kogu suguvõsa jõulud, need jäävad küll elu lõpuni meelde 🙂 kui vanaema suri, siis kadus ka see traditsioon, nüüd saab suguvõsa kokku 25.dets, aga ilma kinkideta, lihtsalt sööme ja jutustame (see aasta ilmselgelt jääb see ära), 24.dets olen oma pere, minu vanemate ja õe-vennaga maakodus. On tüüpiline eesti jõul süldi ja verivorstiga. Kingitustega on küll nii, et oma lastele teen 1 kingituse per nase, lisaks saavad vanaemalt ja tädilt ühe.

  3. Mu laps saab ka sel aastal rohkem kinke kui muidu 🙈
    Väike kompensatsioon selle eest et kodus passime ja kuskil ei käi ja vanavanematega silmast-silma kokku ei saa jne
    Sünnipäevapidu jäi ju ka ära ja nüüd jõuludel sama. Olgu siis kingirõõmugi 😀

    • Njaa, kuigi lapsed vist ei saa sellest veel nii aru ja see kompenseerimine on rohkem meie enda südametunnistuse ja enesetunde jaoks. 😀

    • Sai aru küll, ma seletasin miks nii palju pakke 😀 et kõik peavad meeles teda ja on ka kurvad et külla tulla ei saa.
      Ja mänginud on ta kõigega, ei ole miski kõrvale visatud et “ahah, veel mingi asi, ok vatever”
      Muidugi mõni on lemmikum kui teine aga ikkagi 😀
      Lahtipakkimine võttis ka terve igaviku sest igas pakis oli parim asi millega kohe mängima hakkas 😀

      Järgmine aasta loodetavasti on jälle rohkem inimesi teda lõbustamas ja vähem asju.

Vasta Mari Liis-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.